Proua O’Connor oli pealtkuulamisega ära harjunud. Ta teadis, et ei peaks seda tegema, aga nüüd, kus puhkuselt naasnud ja suveks vanemate poolt lõdvemalt ohjes hoitud Luke nende majas aega veetis, oli ta selles vilumuse omandanud. Ta õigustas seda kui lihtsat viisi Kerry eluga kursis olemiseks. Ta oli nüüd kindlasti teismeline. Oma sõprade usaldamine ema asemel oli see, mida nad tegid. Kerry ka.

Eriti tundis ta lõbu tema tärkava armuelu käekäigu pealtkuulamisest.

Poisid olid Kerry toas, uks kinni nagu harilikult. Nad ei avanud seda isegi siis, kui ta elutoas oli. Sellest oli palju aega möödunud, kui ta viimati pilgu sinna sisse sai visata. Selle üle mõeldes ta taipas, et viimane kord, kui ta üldse oli tuppa vaatamisele lähedal, oli mitu kuud tagasi, kui ta oli proovinud siseneda ja Kerry oli uksel seisnud, tema sisenemist takistades ja karjudes, et ta tema privaatsust rikutakse.

Kuna see kokkupõrge oli nende igapäevaste tülide lõpu alguseks, oli ta selliseks kokkuleppeks uuesti ja alati valmis.

Isegi kui uks kinni oli, kuulis ta neid. Ta pidi küll istuma oma voodil ventilatsiooniava lähedal, et seda teha. Toru, mis sellega ühendatud oli, hargnes Kerry toa ventilatisooniava juurde. Ta kuulis neid võrdlemisi hästi.

"Mida ta tegi?!"

"Ta tuli mulle matkal järele, sel esimesel päeval peale suvevaheaja algust. Ma ujusin alasti järves ja ta nägi mind."

"Oh, see oli mul see nädal intensiivset piibliõpet emaga. Ma ei unusta seda iialgi. Ja sa tahad öelda, et kui mina pidin Assüürlasi ja Israeliite õppima, kepsutasid sina Maryanniga alasti ringi!"

"Ma ei teinud midagi niisugust!" Proua O’Connor leidis Kerry vihase vastuväite nii armsa olevat. Mina olin vees ja tema oli kaldal ja ma sundisin ta väljatulemise ajaks ära minema. Ta ei näinud midagi."

"Nagu oleks sul midagi vaadata!"

"Kust sina seda tead?"

Proua O’Connor kuulis Kerry hääles väljakutset, ja naeratas tahtmatult. Poisid!

"Ja peale selle," jätkas Luke, "tõestab see minu arvamust. Sa meeldid talle. Mida sa selle suhtes ette võtad? Oleks häbiväärne juhust kasutamata jätta."

Kerry oli hetke vait, siis ütles, "Räägime millestki muust. Nüüd kus sa tagasi oled, võime me koos matkale minna. Leidsin eelmisel nädalal mõned kenad kohad. Ta oli minuga ainult sellel ühel päeval."

"Ta viskas su kehale ainult ühe pilgu ja otsustas leida kedagi teist, kellele end külge haakida.

Järgnesid poiste maadlemise hääled. Tundus olevat veel mingi hääl ja ta kuulis poisse paaril korral "shhhh" ütlemas. Tal polnud aimugi, mida see tähendas. Võibolla nad arvasid, et ta kuulab pealt. Võibolla oli shhhh tema pärast! Võibolla nad teadsid, et pealt kuulab! Ta ei tahtnud seda teada. Ta tõusis voodilt ja lahkus vaikselt kööki. Varsti tahavad nad nagunii kerget einet.

Poistel polnud aimugi, et ta neid pealt oli kuulanud. Kui nad olid oma maadlemise lõpetanud, olid sunnitud lõpetama, kuna olid Õnneseene äratanud, tahtis Luke jälle Maryannist rääkida. "Ega ta ei jäta, kas tead. Sa meeldid talle. Ta on sind välja valinud ja tüdrukud on järjekindlad."

"No mina ei ole valmis tüdrukuga käima. Ma ei taha oma suve tüdrukule kulutada."

Luke tõusis voodis istukile, Kerry kõrvale, lükates padja endale selja taha. "Tüdrukud on tõsiselt keskendunud sellele, mida nad tahavad. Kui nad tahavad poissi, siis tavaliselt nad ta ka saavad. Neil on seda, mida raamatutes kutsutakse ‘ahvatluseks’. Neil on mitmeid viise, kuidas oma saaki püüda. Nad riietuvad kenasti, teevad soengu, kasutavad lõhnaõli ja huulepulka, kannavad kõrgete kontsadega kingi ja lühikesi seelikuid, nad eputavad, mida see ka ei tähendaks, seda sorti asju."

"Kuidas sa selliseks asjatundjaks oled saanud? Ma ei mäleta, et sa kunagi oleks isegi rääkinud tüdrukuga, teistega kui kirikus, ja ma olen selle kiriku tüdrukuid näinud."

"Mul on internet, kas tead. Ma loen selliseid asju. Ma loen tüdrukute blogisid.

Selle kohta, kuidas nad kasutavad kõike mida võimalik, et ‘saada kätte oma meest’ nagu nad seda nimetavad. See on päris hirmutav."

"No mina vihkan kõiki noid asju, mida sa ütlesid, kõrgeid kontsi ja meiki ja muud! See ei mõju mulle üldse."

"No tüdrukutel on ka teisi viise. Mõned nendest kasutavad seksi, et saada poissi, keda nad tahavad. Poisil on raske keelduda, kui tüdruk tahab temaga seks asju teha."

"No, ah, aga..." Ta vaikis, mõeldes ja võib-olla natuke punastama hakates.

Siis ta ütles küllaltki trotslikult, "Võib olla, aga minu arvates Maryann seda ei teeks. Ta ei paista seda sorti tüdruk olevat."

"Võib-olla, võib-olla ei. Aga ma garanteerin et ta sind rahule ei jäta. Ta teab, et mingil ajal hakkad sa tundma, et tüdrukud on ligitõmbavad ja tema on siis platsis. Tüdrukud on romantikaks ja paari-suheteks varem valmis kui poisid. Ta ootab. Tüdrukute ajakirjade nõuandeveergudes öeldakse, et kui sa tahad poissi ja ta ei ole veel tüdrukutest huvitatud, siis leia viis tema elus osalemiseks. Nagu tema jaoks näiteks sinuga matkamas käimine. Ta teeb midagi niisugust. Ta hoolitseb selle eest, et sa märkaksid teda enda läheduses. Ta ootab oma aega. Ja kui su hormoonid tööle hakkavad, on ta kohal. Ootamas."

"No see saab pikk ootamine olema. Võib-olla siis, kui olen valmis gümnaasiumi lõpetama, tunnen ma teisiti, aga ei, mulle meeldib olla niisugune nagu ma olen.

Mis väljendit Doktorile ikka kasutab? Ah jaa, vaba ja vallaline. Nagu mina. Seda ma tahan. Ja ma ei lase mingil juhul Maryanni või mõnda teist tüdrukut enda ümber keerelda ja end temaga siduda lasta. Mitte mingil juhul, mitte kunagi.

Mõni õhtu hiljem, kui nad juba voodis olid, kuulis proua O’Connor läbi ventilatsiooniava midagi imelikku. Kerry ruumis näis mingi sagin toimuvat. Ja siis kuulis ta teda rääkivat. Nii tasa, et sõnadest polnud aru saada, aga ta kuulis selgesti hääletooni. See oli ühteaegu erutatud ja murelik ja ta arvas olevat kuulnud sama ‘shhhh’ häält, mida ta kuulis siis kui Luke külas oli. Ta kuulis ka voodi naginat.

Siis oli lõpuks kõik vaikne. Ta kortsutas kulmu. Ta oli kindel, et Kerry oli toas üksinda. Võib-olla tuli hääl ta arvutist. Või nägi ta halba und ja rääkis unes. See sobiks ka voodi naginaga. Võib-olla nii oligi.

Öö möödus mõnevõrra rahutult. Kerry oli vaemaks saanud. Pahandused, milledesse poisid puberteedieas võivad sattuda on tõsisemad, kui nooremalt. Ta oli Kerryle palju järeleandmisi teinud ja sellel oli nende elule tohutu mõju olnud. Nad olid nüüd sõbrad ja said suurepäraselt läbi, paremini kui enamik emasid ja Kerry vanuseid poegi. Seda teadis ta juttudest naistega töö juures. Aga ta sisemuses näris väike kahtlus. See kahtlus ütles talle, et tema kohuseks on olla ema, mitte sõber. Emad ei lase oma poegadel alati oma tahtmist saada. Neil peavad olema reeglid, mida pojad peavad jälgima. Nad sunnivad peale distsipliini, mis aitab poegi hilisemas elus. Niisugused naised olid armastavad ja mänglevad, aga ohjad on nende käes, mitte poegade käes. Nemad valitsevad kodus.

Nad lähevad oma poja magamistuppa siis kui tahavad. Ja kui nad kuulevad kahtlasi hääli, siis nad uurivad asja.

Samas mäletas ta hästi, kuidas asjad Kerryga olid olnud ja kuidas nad nüüd olid. Ta kartis, et kui ta nüüd usaldust rikub, võib ta selle lõplikult kaotada.

Nädala pesu pestes mõtles ta ikka veel sellest. Ta peas ujusid igasugused mõtted. Ja siis, pannes Kerry linu pesumasinasse ta tardus äkki. Ta noppis linadelt midagi.

Kaks heledat juuksekarva. Just Maryanni värvi.

Proua O’Connor vajus pikaks ajaks sügavalt mõttesse. Ehk on võimalik sellega nii tegeleda, ilma et ta rikuks kõike, mida Kerry ja tema olid saavutanud. Mis tehtud see tehtud ja seda pole võimalik olematuks teha. Kui ta on Maryanniga maganud, siis kuigi see on kohutav, peab ta keskenduma asjaga edasi liikumisele, mitte kiunuma mineviku pärast. Nüüd tuli takistada selle kordumist. Ja selleks tahtis ta abi saada. Ta ei soovinud näida ainukese paha tegelasena.

Tal oli vaja Doktoriga rääkida. Loomulikult oli teda vaja informeerida tema tütre vallatlemisest. Kui see, millest ta poisse oli kuulnud rääkivat, vastas tõele, oli juhtunus Maryannil süüd samavõrra kui Kerryl.

Doktor oli pahas tujus. Tal oli hommikul kliendiga vaidlus olnud. Naine oli toonud oma Siiami kassi küünte eemaldamiseks. Doktor oli keeldunud. Ta ei uskunud kasside küünte eemaldamise kasulikkusesse. Vaidlusest sündis nende vahele vimm. Doktor oli sellest just rahunemas, kui proua O’Connor sisse astus.

"Tervist, Doktor Sturgers." Ta ei tundund meest hästi, teadis vaid et ta on loomatohter, on Kerryle lahke ja on Maryanni isa.

Doktor noogutas. "Proua O’Connor."

"Kas me võiksime mõne minuti rääkida.? Asi puudutab Kerryt."

"Loomulikult. Ehk istuksite?"

"Tänan." Proua O’Connor istus toolile, millel tavaliselt Kerry istus ja Doktor vajus oma tooli.

"Ma, ma isegi ei tea, millest alustada. Te ju teate, et Kerryl ja minul oli raskusi mu abikaasa surmaga kohanemisel. See viis meie vaheliste sõnasõdadeni. Alles mõnel viimasel kuul on tülid lakanud."

"Jah, Kerry on mulle sellest rääkinud. Tal oli kombeks minu juurde tulla peale noid tülisid. Rääkisime temaga väga paljudest asjadest. Mul pole poega, aga kui mul oleks, oleksin uhke, kui temast oleks Kerry sugune saanud. Tuliselt iseseisev, oma arvamusega, aga sõbralik ja hooliv, õiglane ja ustav. Poiss, kes ajab õiget asja. Suurepärane poiss. Kindlasti olete tema üle väga uhke."

"Noh, muidugi. Aga praegu ei saa ma muretsemata olla."

"Oh, kas saan millegagi aidata? Minu meelest ei peaks te muretsema, kui asi Kerryt puudutab."

"Ma kohe ei tea, kuidas seda öelda. Võib-olla on kõige parem otse välja öelda.

Näete..." Ta vaikis hetke, siis aga purskas välja, "Ma leidsid Kerry voodist mõned blondid juuksekarvad. Tegelikult tema linadelt. Ma pole mitu kuud tema toas käinud, ja ei saa öelda, mis seal tegelikult toimub. Minu arvates kuuldus sealt ühel ööl imelikke hääli. Juuksekarvad tekitavad minus kahtlust. Ja panevad muretsema."

"Ja te ei läinud vaatama, mis hääled need olid?"

"Nagu ma just ütlesin, pole ma Kerry toas mitu kuud käinud. See on justkui kokkulepe meie vahel ja see on üks põhjusi, miks me enam ei tülitse. Mina olen seda lubadust pidanud, nii et ta näeb, et usaldan teda ja ta näeb ka, et võib mind usaldada."

"No kui te teda usaldate, siis on ju kõik hästi."

"Aga nüüd ma enam ei tea!" Tema hääl valjenes pettumust väljendades. "Ma leidsin juuksekarvad, ja, ja ma kuulsin itsitamist ja ma ei saa tema tuppa minna!"

"Oh. OH!" Doktor naeratas, saades nüüd asjast täielikult aru. "No kust need juuksed küll võisid sinna saada," ütles ta väga süütu häälega.

"Noh, ma kardan et tean seda. Kardan, et tal oli tüdruk seal, oma voodis."

Doktor vaatas maha ja tõmbas näo viltu, nii et proua võis arvata, et ta jagab tema ahastust, siis ütles kurval häälel, "Arvatavasti olete siis tema saladuse avastanud."

"Ah, te tahate siis öelda, et teadsite seda?" Proua O’Connor oli šokeeritud. “Te teadsite ja ei, ah, ja ei -”

“Ei rääkinud teile. Ei, see ei olnud minu asi teha. Ta tahtis seda teie eest varjata. See oli suur saladus.">

"Aga.. " Ta vaikis, teadmata kuidas jätkata. Miks see mees käsitles asja nii tõredalt. Kerry oli ainult 14. Maryann oli arvatavasti sama vana. Kindlasti ei kiitnud Doktor seda heaks. Ta ei saanud seda teha.

"Aga nad on nii noored," sai ta lõpuks öeldud.

"Jah, nad mõlemad on."

"Nii et te teadsite siis Maryannist?" Proua O’Connor leidis lõpuks võimaluse ta nime mainida.

"Maryann? Mis temal sellega tegemist on?" Doktor näis segaduses olevat, nagu poleks tal aimugi, miks tema tütre nime oli mainitud.

"Ma tean, et ta on Kerrysse kiindunud, nüüd juba mõnda aega, aga see on ka kõik, noore tüdruku kiindumus. See pole mingil juhul midagi enamat. Nad on mõlemad alles lapsed ja ma olen kindel, et nad kasvavad sellest lõpuks välja."

"Aga nad magasid koos!"

"Doktori silmad läksid suuremaks, ikka veel näitemängu tehes. "Mida!? Ei, ei ma olen kindel, et seda nad ei ole teinud. Ta teab, et ma seda heaks ei kiidaks. Ei, ei, ei."

"Aga ma leidsin ta linade pealt blonde juukseid!!!"

Doktor seisis probleemi ees. Ta oleks väga kergesti võinud proua O’Connoril meelerahu taastada, aga koer oli Kerry saladus. Ta ei kavatsenud Kerry usaldust reeta. Sellest, et proua arvates kaks last olid koos maganud, võis järeldada, et ta ikka veel ei teadnud Õnneseene olemasolust. Ja Doktor ei kavatsenud olla see, kes talle sellest räägib. Kuid ta ei saanud prouat nii murelikuna lahkuda lasta, kartes seda, mis tema arvates juhtunud oli. Kes teab, mis probleeme sellest võiks tekkida ja kindlasti ei soovinud, et tema tütrest niimoodi mõeldaks.

Nii siis seisis ta probleemi ees ja olles doktor, lahendas ta selle. Lahendas enda arvates ainsal väärikal viisil. Ta vaatas probleemile otse näkku, pea püsti.

"Proua O’Conner," ütles ta püsti tõustes ja talle silma vaadates, "Ma olen kindel, et minu tütar ja teie poeg poole koos maganud. Ma pole kindel, et kumbki nendest selleks valmis oleks. Aga Kerry on poiss. Ja ta on 14 aastane. Selles vanuses poisid on seksist väga huvitatud ja võimaluse avanemisel tegutsevad vastavalt signaalidele, mida nende keha neile saadab. Minu arvates peaksite te Kerryga rääkima. Rääkima talle oma murest. Selle juures on väga tähtis: ärge karjuge tema peale, ärge süüdistage, ärge sundige teda kaitsesse, lihtsalt rääkige. Ärge põletage sildu, lihtsalt kuulake, mis tal on öelda. Tähtis on: kuulake teda. Ja kui te temaga räägite, võiksite küsida Õnne kohta."

"Õnne? ÕNNE?! Siis on ikkagi tüdruk, kellega ta magas? Kellest ma midagi ei tea? Ja teie teate seda!"

"Ma kardan, et ta on Õnnega juba pikemat aega maganud, proua O’Conner. Aga see ei ole nii paha, nagu te arvate. Tõesti ei ole. Rääkige oma poisiga. Ta on imeline laps. Tal on koolis kõik viied!"

Kui proua läinud oli, raputas Doktor pead. Tal oli raskusi iga natukese aja järel ilmuva naeratuse mahasurumisega.