2. Peatükk

Enamus noori poisse oleks selle aja peale hingeldanud, kui nad oleks roninud rajani, mis viis suusarajalt maja juurde, eriti selle järsul tõusu-osal, aga Kerry oli seda rada roninud küllalt sagedasti, nii et see tema hingamist vaevalt mõjutas. Ta lähenes majale ettevaatlikult. Ei saanud lubada, et sisse astudes leiab ta ema eest teda ootamas. Aga see polnud tõenäoline. Ta peaks oma toas olema. Ta ootas alati, kuni kuulis Kerryt sisse tulevat ja kui see tehtud, lülitas ta valguse välja ja heitis magama. Ta pidi varakult tõusma.

See pani Kerryt alati imestama, miks ta üldse üles jäi? Ta käitus nii, nagu poleks Kerry tema mure. Aga ta ootas ja oli ärkvel. Ta valmistas talle ka õhtusöögi ja pesi tema pesu. Ja mõningane muretsemine Kerry pärast näitas, et mõnest asjast ta siiski hoolis. Ta polnud aru saanud, kuidas see kõik toimis naisega, kes tema peale karjus sama palju kui rääkis. Ta oli kuulnud täiskasvanud mehi põlastavalt rääkivat naistest ja tavaliselt nad lõpetasid vestluse öeldes, et keegi ei mõista naisi. Ja ta mõtles et mina ka mitte! Talle polnud naisi ega tüdrukuid niikuinii vaja. Ta oli mees, kes elas meeste maailmas ja naised ja tüdrukud juhtisid vaid tähelepanu kõrvale.

Ta vaatas läbi akna tuppa. Ta nägi siit kuni köögini välja ja ema polnud nähtaval. Ta läks maja teise otsa juurde ja nägi valguslaigust lumel, et ema toas põles lamp.

Ta läks esiukse juurde, siis paitas kutsika pead. See paistis magama jäänud olevat. Värisemine oli peale seda, kui ta all luku kinni oli tõmmanud, päris kiiresti lakanud. Nüüd toppis ta kutsika pea ettevaatlikult jope sisse ja tõmbas luku üleni kinni. Siis tegi ta ukse lahti ja astus sisse.

Ta ei hõiganud, et on kodus. Kui ta tuhinal lahkus, siis vastavalt nende vahel välja kujunenud protokollile ta lihtsalt tuli koju, kui selleks valmis oli, ja lukustas enda järel ukse ilma sõnagi lausumata. Nad olid omavahel niipalju tülitsenud, et oli välja kujunenud formaat vastastikkuseks lähenemiseks peale tüli. See oli habras ja ebastabiilne; nad mõlemad leidsid, et kõige parem on järgida protseduure, mis varem on toiminud. Üks sellistest oli mitte rääkida, kuni ebamugavusel öeldu pärast oli lastud settida. Nii ei hõiganud ka ema midagi, selle asemel nägi ta, et tema toas tuli kustus.

Polnud usutav, et ta oleks tulnud ja Kerryle vastu astunud, aga ta ei tahtnud riskeerida. Ta läks kiiresti oma magamistuppa, sisenes ja sulges enda järel ukse. Siis tegi ta oma jope luku lahti ja võttis selle seljast, olles enne seda ikka veel magava kutsika oma särgi alt ettevaatlikult välja võtnud.

Ta arvas, et võiks katsuda teda toita, aga tema üles äratamine ei tundunud mõistlik olevat. Ta vaatas kutsika üle ja see ei paistnud kõhn olevat. Ta polnud kindel kui vana see oli, kuid paistis olevat normaalne, terve kutsikas, kuigi väga noor.

Siis tegi ta otsuse. Ta toob kausi veega ja kausi piimaga ja paneb need põrandale käerätiku peale ta ei teadnud, kas see loomake on küllalt vana, et oskaks kausist juua, aga leidis, et kui oskab, siis arvatavasti on ta räpakas ja siis oleks rätikust abi. Siis teeb ta tekist pesa, paneb pesa voodi jalutsisse ja kutsika pessa. Siis ta võib seal magada, ja kui janu tuleb, võib maha hüpata ja juua.

Kui pesa valmis oli, vaatas ta seda ja mõtles, et voodist põrandani on väga pikk maa. Seepärast tõmbas ta oma tooli voodi juurde, siis jalapingi ja sättis need nii, et kutsikas saaks alla, kui ta tahaks.

Siis käis ta tualetis, pesi hambad, tõi kaks pooleni täidetud kaussi oma tuppa, pani koera ilma teda äratamata oma pessa ja heitis magama.

Kerry oli aktiivne poiss. Ta suusatas, kui võimalik, oli kooliajal päeval koolis ja tegi sel ajal õhtuti kodutööd, mida tema arvates oli ebaõiglaselt palju, tegi koduseid toimetus, käis veel suusatamas ja kõige selle tulemusena magas ta sügavalt ja hästi ilma unes pöörlemata ja rabelemata. See öö ei olnud erandiks. Ta magas nagu nott, kordagi liigutamata ja ärgates ta sirutas ja haigutas, lõi silmad lahti ja nägi tühja pesa oma voodi jalutsis. Kui ta istuli hakkas tõusma, sai ta aru, et pole voodis üksinda. Teki all oli vastu ta rinda liibunud koer ikka veel sügavas unes.

Kerry tundis endas sooja puhangut. Ta vaatas, kuidas kutsikas hingas, keele otsake paistmas läbi hingamise taktis pulseerivate huulte. Nii õrnalt, kui võimalik, tõstis ta kutsika oma rinnalt kõrvale ja tõusis üles. Kutsikas paotas silma, siis liputas saba ja sirutas end. Kõike seda koos teha oli tema jaoks liiga palju ja ta kukkus pikali.

Kerry naeris. "Oled üks väike asjamees, kas pole? Peame sulle midagi süüa vaatama. Mul on üks mõte. Aga sa pead natuke ootama. Esiteks vaatame, kas sul pole vaja pissil käia."

Ta tõstis kutsika üles ja teda vastu rinda hoides läks läbi maja köögi trepile. Tagaõu oli paksu valge puhta lumega kaetud. "Sulle see ei sobi, eks?" küsis Kerry. "Sa vajud üle pea lumme."

Mida teha? Kerry ei tahtnud loomale õpetada, et trepile pissimine on lubatav käitumine. Natuke mõelnud, ütles ta valjusti "Ma tean." Ta viis koera majja tagasi ja pani seniks maha, kuni saapad jalga tõmbas. Siis libistas ta jope selga, võttis kutsika sülle ja läks välja tagasi. Trepil oli lumelabidas. Ta haaras selle ja läks mõne sammu trepist eemale. Seal kühveldas ta väikesel platsil lume kuni rohuni ära. Siis pani koera maha külmunud rohule. Järgmine asi polnud Kerryle midagi erilist. Ta oli poiss, kes veetis pikki tunde looduses. Ta oli kogu oma elu väljas pissinud. Tõsi küll, tavaliselt oli ta leidnud mõne puu või põõsa, mille varjus seda teha ja polnud kunagi oma tagahoovi niisutanud, aga ta teadis, et ema on nüüdseks hotellis tööl ja naabreid, kelle pärast muretseda, siin polnud. Seepärast tegi ta oma hommikuse pissimise õues, lootes et teda jälgiv koer taipab, mis programmis on.

Kutsikas nuuskis, tiirles, siis kükitas maha.

"Edu!" hüüdis Kerry, ja korraks tuli talle mõte, et niimoodi tunneb end uhke papa. Ta korjas koera üles, siis võttis lumelabida ja viskas natuke lund kohale, mida nad kasutanud olid.

Kutsika toitmine nii kerge ei olnud. Esiteks katsetas ta piimakausiga; selle peale sai ta uudishimuliku pilgu ja ei midagi enamat. Edasi proovis ta tuunikala, potirooga, mille ta väga peeneks hakkis, siis pähklivõid. Selleks ajaks vaatas koer teda pilguga, millest Kerry taipas, et koer peab teda nõrgamõistuslikuks.

"Hea küll," pomises ta. "Vaatame, kas see toimib, millest ma voodis olles mõtlesin."

Maja peal oli pööning. Kerryle see ei meeldinud, kuna laepealne oli täidetud klaasvillast soojus-isolatsiooniga ja see kraam tundus tungivat ninna ja naha sisse ja igale poole, kui seda puudutada. Kolikambri osa moodustasid mõned laetaladele asetatud vineeritahvlid. Aga Kerry oli pööningut uurinud, nagu poisile kohane, ja teadis et seal on vana kast imiku kraamiga.

Mõni minut hiljem ronis ta alla, pühkides oma käsi, kaela ja nägu juhuks, kui klaasvill neid rünnanud oleks ja viis lutipudeli kööki. Ta sättis pudeli imemisvalmis, siis täitis poolest saadik piimaga, mille oli parajalt soojaks teinud.

"Vaatame, kuidas see sulle meeldib," ütles Kerry kutsikale, kes istus ja teda pinevalt jälgis. Ta tõstis eluka üles, asetas ta sülle ja pakkus lutti. Koer vaatas seda, siis Kerryt. Kerry kortsutas kulmu, siis raputas pudelit nii et natuke piima välja loksus. See köitis koera tähelepanu. Ta nuusutas seda, siis lakkus, siis kinnitus luti külge nagu tolmuimeja. Kerry naeris teda vaadates. Mõne minutiga oli pudel tühi ja koer ta süles magama suikunud.

Mida nüüd teha? Kerry ei teadnud kutsikatest suurt midagi, aga oli otsustanud, et see siin oli päris eriline. Ta polnud kindel, kuidas teda ema eest peita, aga seda ta plaanis teha. Aga ta mõistis, et kui kavatseb selle olendi eest hoolitsema hakata, vajab ta selleks nõuandeid. Kui ta kavatses võtta endale vastutuse selle koera üleskasvatamise eest, siis tahtis ta seda õigesti teha.

Ta pani suusariided selga, siis pani oma kooli seljakotti käterätiku ja libistas kutsika sinna sisse ja kinnitas koti selga.

Ta vantsis läbi öösel sadanud lume tagasi laskumisnõlvale ja sõitis alla palju kergemas tempos kui eelmisel õhtul. Tuju oli tal ka hoopis teistsugune.

Ta keeras enne teeni jõudmist nõlvalt ära ja kasutades oma laskumisel kogutud kiirust, libises kuni doktori maja väravani. Ta peatus, vabastas jalad suuskadest, pani suusad ja kepid vastu majaseina ja helistas uksekella. Uks tehti natukese aja pärast lahti temaga ühevanuse tüdruku poolt.

"Tere, Maryann. Kas Doktor on siin?"

"Tere, Kerry-O." Ta nägu tõmbus grimassiks. Tüdruk oli ainuke, kes teda niimoodi nimetas. Tal polnud aimugi, miks ta seda tegi. Ta oli pühapäevast saadik juba kakskümmend korda talle öelnud, et see talle ei meeldi, et ta nimi on Kerry. Neetud tüdrukud, igatahes!

Tüdruk vahtis teda. Mingil põhjusel see pidi olema tüdrukute põhjus, kuna ükski poiss ei vahiks teist poissi niimoodi nagu tema alati vahtis paistis ta olevat temast lummatud ja mitte tingimata heal moel. Kuna nad ka ei kohtunud, ja kui ta juhtus tüdruku poole vaatama, vahtis see teda sama moodi. Võiks vahel ka midagi muud teha, mõtles Kerry.

Ta ootas kannatlikult ja lõpuks tüdruk ütles, "Ta on kliinikus. Mine ümber maja tahapoole."

"Tänan," ütles ta ja läks õues ümber maja, kuni jõudis ukseni. Ta koputas ja astus sisse. Doktor istus väikest ooteruumi läbiva laua taga. Laua kohal olid heledad päevavalguslambid ja põrandat kattis linoleum. Doktor luges ajalehte ja ta lõpetas loetava artikli, enne kui üles vaatas.

Kerry naeratas talle, Doktor oli veidrik. Ta oli loomaarst, hea arst, aga ta ei saanud paljude inimestega läbi, sasides oma otsesekohese ja rumalusi mittesalliva jutuga nende sulgi. Ta ei olnud arstitööga väga koormatud, just niimoodi, nagu see talle meeldis. Ta töötas oma majas, mis paiknes linnast kaugel eemal, pakkudes talle vaikust ja rahu ning privaatsust, mis talle meeldis. Ja kui enamikule inimestest tema kombed ei meeldinud, siis tore on. Teda ei häirinud see kõige vähematki.

Erandiks sellele reeglile oli Kerry. Kerry ise oli ka midagi üksildase moodi. Talle meeldis suusatada, metsas matkata ja ta oli täiesti rahul, kui sai seda üksinda teha. Võib-olla tema ja Doktor nägid midagi endast teises; mis ka põhjuseks polnud, said nad omavahel hästi läbi.

Kui Kerry isa autoõnnetuses surma sai, põrgates kokku purjus hotellkülastaja autoga, oli Doktor vaata et ainuke, kes Kerryt lohutas. Ta ema oli sama muserdatud, kui ta isegi ja temast ei olnud suurt abi. Kerry haaras oma suusatreeningute järele, et leinast üle saada ja Doktor nägi teda aeg-ajalt kui ta seda ohtlikku rada mööda läbi metsa alla sõitis ja tema maja juures lõpetas. Ta ei olnud poisiga tuttav, polnud temaga kunagi rääkinud, aga teadis kes ta on, ja seda ka, et ta isa just surma oli saanud. Ühel päeval varsti peale seda kui ta nägi poissi jälle mäest laskumas ja oli alustamas pikka mäkkeronimist, taipas ta, et poiss oli läbinisti väsinud. Isegi siis oli tal otsustav ilme näol ja ta ei peatunud puhkuseks, enne kui mäkke ronima hakkas.

Doktor oli oma kliiniku uksest välja astunud ja teda hüüdnud.

"Kuule, poiss, tule siia!" Hüüe ei olnud ettepanek, vaid käsk. Kerry vaatas mehe poole, hingeldades peale viimast laskumist. Kerry ei võtnud käskusid hästi vastu. See mees siin ju kamandas, aga Kerry oli väsinud.

Endalegi üllatuseks ta pöördus ja lükkas end keppidega sinna, kus Doktor seisis.

"Tule sisse," ütles Doktor. "Sa oled kurnatud ja pead natuke vahet pidama. Tule nüüd. Mul on sooja kakaod. Ja meil on vaja rääkida."

Kerryle niisugune jutt ei meeldinud. Ta oli nii väsinud täiskasvanute jutust et kui kurvad nad on ja et kui kena mees ta isa oli. Need märkused ei aidanud midagi. Tegelikult ei aidanud üldse midagi, aga talle kaasa tundmine ja tema käe silitamine paistsid seda kõike veel hullemaks tegevat. Nii et rääkida? Ta hakkas ümber keerama, aga suuskadel polnud see nii lihtne.

Doktor nägi ta kavatsust ja sai aru selle põhjusest. "Mitte sellist juttu. Tule nüüd sisse ja kuula ära, mis mul sulle öelda on."

See öeldud, keeras ta ring ja läks ära sisse. Kerry oleks võinud ära minna. Aga ta ei läinud. Ta vabastas end suuskadest ja läks mehele järele.

"Istu sinna," ütles Doktor osutades toolile soojapuhuri kõrval, mis kogu ruumi mõnusasti soojendas. Võta parem jope ka ära. Sa ei taha higisena välja tagasi minna."

Kerry kortsutas talle kulmu. Ma tean. Ma elan siin, kas tead." Aga ta oli torisemise ajal juba jopet maha ajama hakkanud.

Doktor oli gaasipliidi juures ametis ja uratas ainult vastuseks. Kerry, jope seljast võetud, vajus toolile. Ta polnud arugi saanud, kui läbi ta omadega oli. Ta ohkas tahtmatult, siis soovis, et ta poleks seda teinud. Talle ei meeldinud täiskasvanutele oma nõrkusi näidata. Enamasti kohtlesid nad teda nagu väikest last. Ta oli 13 ja suutis enda eest ise hoolitseda.

Doktor tõi neile mõlemale aurava tassi kakaoga, siis võttis tooli Kerry kõrval. Ta istus sellele ja hingas sisse auru oma tassist. Kui Doktor kohe rääkima ei hakanud, tundis Kerry pinge vähenemist. Ta polnud ise märganudki, kui pinges ta oli, kui maha oli istunud, pinges ja valmis end kaitsma selle eest, mis tulemas oli.

"Su nimi on Kerry, eks ole?" Maryann ütles mulle seda. Ma olen sind palju kordi näinud suuskadel mööda sõitmas," ütles Doktor lõpuks. "Neetult hästi lapse kohta."

Ta nägi, kuidas Kerry õlad pingule tõmbusid ja tõstis oma silmad, haaras Kerry pilgu ja hoidis seda. "Kuule!" ütles ta. "Minu käest sa jama ei kuule. Ma nimetasin sind lapseks. Sa oled laps. Sa võid tegelikkuse peale solvunud olla, või sa võid sellega nõustuda. Parem võidelda niisuguste asjade vastu, kus sul on lootust võita aga tõe vastu võideldes sa ei jõua kaugele. Tegelikkuse vastu võitlemine on aja raiskamine."

Kerry hoidis pilgu mehe silmades, siis vaatas kõrvale.

Seejärel Doktor vaikis ja Kerry vaatas ta üle. Ilmnes, et ta oli vanem, kui ta isa oli olnud, mis oli 41. Ta ei olnud täna habet ka ajanud, võib-olla ka eile mitte. Kerry ei teadnud, mida sellest arvata. Tema isa ajas iga päev habet, ja see oli, millega ta harjunud oli.

Ilma sissejuhatuseta, kuulis ta Doktorit uuesti rääkimas. "Sa tead mu tütart, Maryanni. Ta on sinust aeg-ajalt rääkinud. Ta meeldib sulle?"’

Mida see veel peaks tähendama, imestas Kerry. "Minu arvates pole tal viga. Mul pole tüdrukute jaoks palju aega." Mida ta sellega mõtles oli, et ta pole nendest huvitatud. Või enamikust poistest ka. Ainult nendest, kes oskasid hästi suusatada ja neid polnud kuigi palju.

Doktor naeris lühidalt. "Mul polnud ka sinu vanuses. Nad muutuvad huvitavamaks, kui sa vanemaks saad."

Ta vaikis jälle ja Kerry jõi oma tassi tühjaks. Doktor märkas seda ja ütles, Pliidi peal kannus on veel. Kui sa juurde tahad, siis mine võta ise."

Kerryl poleks midagi veel ühe tassi vastu olnud, kui äkki tundis ta end liiga väsinuna, et tõusta ja lisa võtta. Ta noogutas ainult pead.

Doktor vaatas teda mõne hetke vaikselt, siis ütles midagi, millest Kerry aru ei saanud. "Poiss, me ei ole kohtunud, aga ma tunnen sind. Ma kuulen igasuguseid asju. Kui ma aegajalt hotelli juures käin hommikusööki või lõunat söömas, kuulen ma kui inimesed räägivad. Ma räägin Maryanniga ka. Ma tean, mis siin ümberringi toimub. Ja sellest mis ma kuulnud olen, tean ma et sinus on jõudu. Sa ei lase teistel poistel endale liiga teha, sa seisad enda eest ja kõige enam, sa oled suurepärane suusataja. Mida sul just praegu ei ole on isa. Noh, paljudel poistel ei ole. Mõned saavad hakkama. Mõnedel on probleeme. Sellest, mida ma arvan näinud olevat, saad sa omadega hästi hakkama. Sul on ikka veel ema, ja sellest on abi. Aga mida ma tahtsin öelda on see. See on tähtis, nii et kuula mind nüüd.

Ta vaikis, kuni Kerry pilgu tõstis ja talle silma vaatas. "Kui sa oled selline, nagu sa minu arvates võid olla, nagu mina olin sinu vanuses, mõtled sa arvatavasti, et suudad kõigega ise hakkama saada. Aga kes teab, ehk suudadki. Aga rada, mida mööda me käime, võib mõnikord ebatasaseks muutuda. Seda juhtub meie kõigiga. Ma tahan, et sa teaksid. Kui sul iganes on millegi juures abi vaja, kui sul on iganes vaja inimest, kellega asju läbi arutada, või kellega sa tahad mõnusasti tassi kakao juures istuda ilma midagi rääkimata, siis mina olen alati siin."

Siis ta vaikis, tõi omale veel ühe tassi kakaod. Kallas Kerryle ka, ilma temalt küsimata. Kui ta kannu pliidile tagasi asetas, seljaga Kerry poole, ütles ta, "Mõnikord on abi palumine kõige raskem asi. Uhkus on mõnedel meist liiga suur. Me arvame, et see teeb meid nõrgaks, kui me kelleltki abi vajame. Ei tee, Kerry. See teeb meist inimesed."

Kerry ei öelnud midagi ja Doktor pani kannu pliidile ja pöördus ümber. Kerry magas sügavasti oma toolil. Doktor ei saanudki teada, kui palju Kerry ta jutust kuulnud oli.

Aga sellest alates oli Kerryl kombeks Doktori juurde sisse põigata. Neist said sõbrad. Mõlemal oli kuiv huumorimeel ja nad armastasid sarkastilised olla. Esialgu oli Kerry üle 50 näiva täiskasvanu narritamisega ettevaatlik olnud. Kuid Doktor oli tema suhtes küllalt sarkastiline, nii et Kerry andis talle lõpuks samaga vastu ja Doktor oli selle peale naerda möiranud. Sellest alates käitusid nad nagu võrdsed. Just sedamoodi, nagu Doktorile meeldis.

Nii polnud Kerry põrmugi üllatunud, nähes Doktorit lehe lugemist jätkavat enne kui ta teda tervitas. Mõnede inimeste arvates oli see jäme. Aga Kerry võttis seda kui märki, et Doktor tundis end temaga küllalt mugavalt, et lõpetada seda, mida tegemas oli, enne tervitamist.

Doktor lõpetas artikli lugemise ja pani lõpuks lehe käest." Tere, Jõmpsikas. Kuidas jõuluvahe-aeg sulle mõjub? Kool algab järgmisel nädal, Maryanni teatel."

Kerry naeratas. Doktor kutsus teda järjekindlalt ‘Jõmpsikaks’. Kerry arvas, et teab selle põhjust. Doktorile meeldis endast toriseja ja tundetu inimese muljet jätta. Asi oli hoopis vastupidine, kuid ta ei tahtnud et keegi seda teaks. Teda ‘Jõmpsikaks’ kutsudes püüdis ta seda muljet säilitada, muljet inimesest, kellel puudub tundelisus või lähedus teistega.

"Jah, pean jälle kooli minema. Aga ma ei tulnud selle pärast siia et lobiseda ja sind lõbustada. Mul on vaja sinuga sellest rääkida."

Seda öeldes libistas ta seljakoti seljast ja võttis sealt kutsika välja.

"Leidsin ta eile õhtul tee äärest." Ta läks jutuga edasi, rääkides Doktorile kõigest, mis juhtunud oli, isegi oma vihastamisest ja ohtlikust laskumisest ja oma soovist koera pidada, ilma et ema sellest teada saaks. Kerryl ei olnud Doktori ees saladusi. Ta leidis, et elu on sedamoodi kergem. Doktor oli täielikult erinev tema emast, kes käratses ja märatses kõige peale, mida Kerry tegi, iga tema tehtud otsuse peale. Doktor andis talle harva palumata nõu. Ta kuulas, kuid kui Kerry tema arvamust ei küsinud, siis ta seda ka ei kuulnud. Ta ei küsinud kunagi vanalt mehelt, kuidas oma ema enda kukilt ära saada. See oli tema ja ta ema vaheline asi.

Doktor kuulas lugu koerast, teda samal ajal läbi vaadates. Kui Kerry oma jutuga lõpule jõudis, pani Doktor oma stetoskoobi ära ja ütles, "Kerry, see kutsikas on õnneseen. Sul on õigus ta oleks väga ruttu surnuks külmunud. Las ma räägin sulle temast. Esiteks, kas sa tead, mis tõugu koer see on?"

"Ei, pole aimugi."

"See on Kuldne Retriiver, ta on umbes viis nädalat vana ja ma kahtlen, kas ta võõrutatud on. Tead sa, mida see tähendab?"

"Arvatavasti seda, et ta imeb ikka veel oma ema piima? Ma sain selles aru, kui ta ei söönud midagi peale lutipudelist imemise."

Doktor naeris. Sa ei kuluta aega asjata, Jõmpsikas. Sul on õigus. Aga kutsikatele ei ole lehmapiim hea. Kuna sa kavatsed enda oma hoidma hakata, annan ma sulle paar pudelit kutsikate tehispiima. Sina pead teda võõrutama hakkama, juhul kui sa just ei soovi kogu oma aega kulutada tema lutipudelist jootmisele. Peale selle on see piim kallis."

Nüüd oli kutsikas jälle Kerry süles. Ta paitas selle pead ja ütles, "Teda on päris tore pudelist toita."

"Jah, aga nagu paljud asjad, muutub see päris kiiresti tüütavaks, kui sa seda tegema pead. Nüüd aga pead sa segama tehispiima kvaliteetse kutsikatoiduga, siis läbi mikseri laskma ja pehme püree tegema. Ta hakkab seda kohe sööma. Ta on selleks piisavalt vana. Ja õige varsti saab ta seda juba ilma sisse segatud piimata süüa."

Doktor rääkis Kerryle ka teistest asjadest, mida ta tegema peab, et tervet kutsikat üles kasvatada ja leidis talle isegi paar brošüüri. Siis küsis ta. "Kuidas sa selle kõige eest maksta kavatsed?"

Kerry vaatas talle silma. "Noh, ma ainult arvasin, et sa hoolitsed selle kõige eest."

Doktor tõmbus tagasi, imestades, kas Kerry oli seda tõsiselt mõelnud ja siis hakkas Kerry naerma. "Õnge läksid!" ütles ta. Kui Doktor naerma hakkas, Kerry jätkas, "Mul on natuke raha säästetud, mille ma suusatundide eest sain. See on minu raha ja ma võin seda kulutada nii, nagu tahan. Kui sa pakud toitu ja vitamiine ja muud kraami, mida ma vajan, ostan ma seda sinult."

Kerry oli eelmisel aastal suusatunde andnud. Ta oli seda just enne isa surma tegema hakanud. Hotellis, kus ta ema töötas, oldi rõõmsad, kui saadi eratunde soovivaid lapsi Kerry juurde saata, kellele laste vanemad siis otse maksid. Tunnid ei olnud hotelliga kuidagi seotud, võimaldades vältida probleeme kindlustuse ja töölubadega.

Kui Kerry oli valmis lahkuma, sai ta loa jätta kutsikas vajaduse korral hoiule, aga ainult siis, kui ta suudab kodus talle püsiva elamise korraldada. Ta tänas Doktorit, öeldes "Ma ei saaks seda ilma sinu abita teha. Ja sa andsid talle nime ka."

"Andsin või? Mis see siis on?"

"Õnneseen," Siis ta vaikis ja kortsutas kulmu. "Aga see kõlab rohkem poiss-koera nimena."

"Tead, mis ma sulle ütlen," ütles Doktor. "Paljudel koertel on imelikud nimed, aga neid kutsutakse teisiti. Kui sa tahad tema jaoks sobivat tüdruku nime, ja tahad ikka teda Õnneseeneks kutsuda, siis kuidas oleks Õnne? See oleks ta ametlik nimi. Sinu jaoks oleks ta aga ikka Õnneseen. Kuidas see tundub?"

"Õnne. Mulle see meeldib."

Kerry lahkus Doktori kliinikust päris hea tundega, kuni ta jõudis ümber nurga oma suuski võtma. Maryann oli seal. Ta viipas tüdrukule ilma peatumata või rääkimata ja too viipas vastu. Siis nägi ta teda end vahtivat, kuni ta tema nägemis-ulatusest väljas oli.

Kutsika kodu Järgmine peatükk