Kutsikas

Cole Parker

3. Peatükk

Proua O’Connor koristas suures ruumis hajutatud laudadelt kohvitasse ja taldrikuid. Kaminas põles tuli ja mõned täiskasvanud olid veel ajalehti lugemas või vestlemas. Vaade tohutu suurest aknast – kerge langev lumi, lapsed värvikates talveriietes, kes ehitasid üheskoos kolme lumememme, suusatajad kaugemal nõlvadel ja suusalifti istmed üles mäkke liikumas – isegi kui seda iga päev näha, säilitas vaade ikka pilt-postkaardi võlu.

Aga täna pani ta seda vaevalt tähele. Ta mõtted olid mujal. Ta ei suutnud unustada tülitsemist Kerryga, ei suutnud unustada, kuidas ta majast välja tormas, tema peale vihane nagu harilikult.

Ta mõistis, et ei saa Kerryt süüdistada. Tal endal oli ka süüd. Ta oli viletsasti hakkama saanud oma abikaasa surmaga, kes oli talle Kerry kõrval kogu maailm olnud. Tema lein oli kõik enda alla matnud ja kuigi ta tajus, et ka Kerry kannatas, polnud ta võimeline olnud temaga niimoodi käituma nagu peaks. Kerry oleks vajanud ema lohutust ja tuge, kui ta polnud suutnud seda talle pakkuda.

Ja nii olid nad tülitsema hakanud, püüdes oma valu leevendada seda teineteisele suunamisega. Aga see oli kestnud juba liiga kaua. Alles hiljuti, kui ta enda lein hakkas leevenema, oli proua O’Connor märganud, mis toimub. Ta oli isegi püüdnud oma pidevat leierdamist Kerry kallal lõpetada. Aga poiss – kes tundis et 13 aastased on juba päris täiskasvanud – paistis olevat häälestatud temaga tülitsemisele, hoolimata sellest, mida ta tegi. Osalt oli see tema süü, ta teadis seda. Võib-olla oli kogu süü tema oma. Aga ta pidi leidma võimaluse pideva sõjaseisukorra lõpetamiseks. Ta lihtsalt ei teadnud, kuidas.

Eelmine õhtu oli hea näide. Ta oli püüdnud Kerryga rääkida. Too ei vastanud. Lõpuks oli ta öelnud, et poiss peab teda kuulama. Selle peale oli ta püsti karanud ja küsinud et milleks, kui ta ainult karjub tema peale. Ema oli seda eitanud ja poisi vastus oli et kuidas seda siis nimetada, mida sa praegu teed? Selle peale oli ta öelnud, et läheb ära ja tema vihale vastates oli ta öelnud, oh ei, sa ei lähe kusagile. See oli siis, kui ta teda sel õhtul viimast korda nägi.

Ta peab leidma võimaluse, et poisi viha ei ärataks ta enda viha ja ta peab rahulikuks jääma. Võib-olla ei peaks ta teda nii tugevalt suunama, kuigi oma arvates ta seda ei teinud. Probleem oli selles, et ta ei teadnud, mida teha. Ta teadis, et nad peavad sõja lõpetama. Nad ei saanud edasi elada pidevalt teineteisele kõri kallale karates.

"Marie?"

Ta vaatas üles ja nägi, et hotellijuhataja seisab laua juures, mida ta koristas.

"Oh!" Ta punastas. "Härra Cavender. Ma olin vist unistama jäänud?"

Härra Cavender naeratas. "Noh, võib-olla. On sinuga kõik korras?"

Ta hakkas sellest küsimusest väsima, kuid samas oli ka väga tänulik, et kõik siinsed inimesed tema pärast muretsesid.

"Oh jaa, minuga on kõik korras. Ma ainult mõtlen Kerryle. Meil on praegu rasked ajad."

Härra Cavender hakkas laualt taldrikud korjama, aidates koristada. "Ah, see on normaalne. Ta on 13. Lapsed muutuvad selles vanuses natuke mässuliseks, ja tema kannatab just saadud väga suure löögi pärast. Küll asjad temaga paranevad."

Marie kortsutas kulmu. "Ma tõesti loodan seda. Hei, pean selle kraami nüüd kööki viima. Vabandan viivituse pärast."

"Pole mingit probleemi, Marie. Ja ütle Kerryle, et mul võib tema jaoks uus klient olla. Las ta helistab mulle."

Kerry pidi välja mõtlema, kuidas kutsikas üles kasvatada, ilma et ema tema olemasolust majas teaks. Päeval, kui ema tööl oli, oli see lihtne. Ta töötas 6:30 hommikul kuni 6:30 õhtul tunnise lõunavaheajaga, kuus päeva nädalas. Pikad, pikad päevad, aga ettekandjad ei teeninud palju ja peale selle polnud tal kodus palju tegemist ning ta eelistas oma aega hotelli juures veeta, eriti kui sealsed tunnid võrdusid suurema palganumbriga. Kerry võis nendel tundidel lasta kutsikal majas ringi joosta; muret tekitas see, mida teha temaga siis, kui ema kodus oli.

Kui ta Doktori juurest koju jõudis, siis esimese asjana asus ta Õnneseene jaoks kutsikate kunstpiimast ja koeratoidu pakist, mille Doktor talle andnud oli, pudi valmistama. Ta tegi selle hästi vedela, arvates et kui see enamuses piimast koosneb, siis koer lepib sellega paremini.

Ta võttis mikseri välja, valas sinna enda arvates sobiva hulga piima ja kuivtoitu ja vajutas püree nupule.

Järgmised veerand tundi veetis ta köögi puhastamisega laialipritsitud piimast.

Järgmiseks proovis ta kuivtoidu leotamist piimas enne selle mikserdamist. Seekord pani ta mikserile kaane ka peale.

"Tule, Õnneseen, proovi seda." Ta pani nõu põrandale ja koera selle juurde. Õnneseen nuusutas seda, siis katsus ettevaatlikult keelega. Siis, Kerry vaimustuseks, hakkas keel kiirelt käima, ja enne kui ta arugi sai, võis ta tühja kausi maast võtta ja selle järgmiseks korraks ära pesta.

Järgmiseks tuli Õnneseene välja viimine. Doktor oli öelnud, et koer tuleb peale söötmist päris ruttu õue lasta. Kerry nägi, et see oli tark nõuanne. Ta oli vaevalt jõudnud lume ära kühveldada, kui Õnneseen koha ära märkis ja siis veel tõsisema toimingu ette võttis.

Tagasi sees, oma toas, istus Kerry voodile ja mõtles et nüüd võiks olla hea aeg maadlemiseks või vägikaikaveoks. Õnneseenel olid teistsugused mõtted. Ta pöörles neli korda ringi, siis heitis maha ja jäi magama.

Kuni Õnneseen maailma jaoks surnud oli, kasutas Kerry võimalust ja vaatas brošüüre, mis Doktor talle andnud oli. Ühest sai ta hea idee. Seal näidati, kuidas õpetada koera käeviibetega antud käske täitma. Kerry mõistis, kui mugav see oleks, kui Õnneseen täidaks viibetega andud käske sõnaliste asemel, kui ema kodus on. Vaikimine on kuld.

See tähendas samuti et tuleb õpetada Õnneseent et ta ei hauguks. Teisest brošüürist sai juhiseid sellekski. Kerry hakkas aru saama, et kutsika üleskasvatamine, eriti kui seda tuli salaja teha, ei saa kerge olema.

"Homme näeme, Marie."

Proua O’Connor naeratas härra Cavenderile ja viipas käega kui ta uksest välja astus. Marie oli märganud, et viimastel päevadel oli mees väga lahke olnud. Ta oli ainult mõne aasta Mariest vanem, võib-olla natuke paksuvõitu, võib-olla hõrenevate juustega. Aga ega Mariegi enam kevadine tibu olnud ja kui ta oli kolmekümne aasta piiri ületanud, hakkas ta rohkem huvituma inimeste isiksusest kui väljanägemisest. Härra Cavender oli kena inimene, kes hoolitses oma töötajate eest, kellel oli nende jaoks alati julgustav sõna varuks ja kes kunagi nendega üleolevalt ei käitunud. Ta oli ka alati rõõmsameelne ja tal oli meeldiv naer. Mõned ettekandjatest imestasid, et ta ikka veel vallaline oli.

Marie käivitas oma vana Volvo. Vana see oli, aga tõesti polnud see kunagi keeldunud käivitumast, kui ta seda vajas, mis oli tõeline õnnistus selliste nende elukohas tavaliste külmade ilmadega. Koju sõites mõtles ta Kerryst ja sellest, kuidas ta saaks peatada nende lõputud lahingud. Ta otsustas, et täna ei lähe ta ühegi sööda peale õnge, mis talle ka ette ei peaks visatama. Ta arutles, et tango tantsimiseks on vaja kahte inimest ja et kui ta keeldub tantsimast, lõpevad ka tülid. Mitte et see lihtne saaks olema. Kerry paisutab üles iga asja, aga temal on suuri probleeme oma iseloomu vaigistamisega. Eriti siis, kui poiss tema peale karjub.

Majas põlesid tuled, kui ta maja juurde jõudis ja garaaži sõitis. See tähendas, et Kerry oli kodus. Ta polnud poisi tunniplaaniga kursis; see muutus pidevalt, ja Kerry ei olnud temaga suhtlemisest mingil juhul huvitatud. See oli nende vahelise pinge pidevaks allikaks. Ta soovis teada, kus poiss on, kui ta koju tuli. Ta ei näinud põhjust, miks poiss ei oleks võinud teadet jätta. Ja siiski ei jätnud ta sageli mingit teadet.

Marie sisenes majja. Oli vaikne, aga ta nägi Kerry jopet varnas rippumas ja tema toa uks oli kinni, nii et ta pidi seal olema.

Ta oli hommikul enne tööle minekut hautise hautuspotti pannud; see oli kogu päeva haudunud ja lõhnas imeliselt. Salati segamine, brokoli keetmine ja laua katmine võttis ainult mõne minuti. Siis kui ta hakkas hautis potist välja tõstma, avas ta suu, et Kerryt sööma hüüda.

Siiski ta ei hüüdnud. Ta oleks seda peaaegu teinud, aga kui ta hüüdnud oleks, pidanuks ta pika vahemaa tõttu häält tõstma. Mõistes, et sellisel viisil söögist teatamine oleks võinud agressiivsena tunduda, ta peatus. Kui ta tõsiselt tahtis puhtalt lehelt alustada, siis ehk oleks agressiivsuse vähendamine majas üks võimalus selleks, vähemasti selles osas, mis temast endast tulenes. Nii siis läks ta läbi elutoa Kerry toa poole, kui hautis laual auras.

Ta koputas kergelt uksele ja ütles, "Kerry, õhtusöök on valmis. See on juba laual."

Ta hakkas ukse käepidet keerama, et kontrollida, kas teda ikka kuuldi kui Kerry seal oli. Uks paiskus lahti, aga just niipalju, et ta keha ukseava täitis. Ilme oli tal iseäralik. Ta näis kartlikuna, süüdlaslikuna ja vaenulikuna, seda kõike samaaegselt.

Mida imet ta seal tegi, hoides nüüd ust nii tihedalt keha vastu, et tuppa polnud võimalik sisse vaadata? Kui ta rääkima hakkas, purustas ta vihane hääl majas valitsenud vaikuse, nii et emal polnud aega selle üle järele mõelda.

"Miks sa mu ukse lahti tegid? Kui see kinni on, siis ei tohi sa lihtsalt koputada ja sisse tulla. Mina sinu toas niimoodi ei tee. Ma austan su privaatsust. Kas sa arvad, et kuna ma laps olen, siis ma ei vääri privaatsust? Ma ei ole väike laps. Ma oleks võinud seal lahti riietuda. Sa ei tohi mu ust lahti teha kuna aga ise tahad!"

Marie astus sõnalise rünnaku all sammu tagasi. Aga tema esimene reaktsioon oli tagasi lüüa. See oli tema poeg. Ükski asi, mis ta tegi ei tarvitse olla privaatne, ja tegelikult oli tema kohus teada, mida ta poeg teeb, et tema turvalisust kindlustada. See oli tema maja; mis siis, kui poiss toas lõket tegi? See oli rumal mõte, aga lapsed teevad rumalaid asju. Vanematelt oodatakse, et nad neid jälgiksid. Ja kes ta üldse selline oli, et öelda, mida ta oma majas teha tohib või ei tohi. Temaga ei tohi niimoodi rääkida!

Kõik need sõnad ja veel enamgi ründasid teda ja peaaegu jõudsid ka huultele. Ainult varem tehtud otsus mitte õnge minna, hoidis ta suu kinni.

Järgmine asi mida ta tegi, pani teda hiljem voodis lamades naeratama. Mida ta tegi oli see, et oli lihtsalt vait. Ta ei vastanud üldse.

Kerry ei olnud tema tulistamisega veel lõpule jõudnud. Aga isegi seda tehes ta mõtles. Ta sai aru et see on ju suurepärane! Ta oli mõelnud, kuidas ema oma toast eemal hoida ja nüüd, võib-olla, oli selleks võimalus.

"Tegelikult," jätkas ta nagu poleks ema vaikimist olnudki, "sa ei peaks siia üldse tulema. See on minu tuba. Minu privaat piirkond. Nüüdsest peale hoia sellest eemale, kui ma sind just sisse ei kutsu. See tähendab, et ka siis, kui mind siin ei ole. Sina kehtestad siin reegleid ja see ei ole õiglane. Mina kehtestan nüüd ka ühe. Minu tuba on minu ja sina sinna ei lähe. Ma saan teada, kui sa lähed. Mul on selleks omad nipid. Nii et sa siis ei tule siia, mitte kunagi, ilma loata."

Marie kuulas ilma vastamata. Kerry tegi suu lahti, et oma rünnakut jätkata kuid märkas järsku, et ema lihtsalt ootas, kuna ta lõpetab ja sõnad takerdusid tal suus. Talle tundus raske olevat tülitseda kellegagi, kes vastu ei hakanud. Tema järgnevad sõnad, mida ta ütles palju ettevaatlikumalt, peegeldasid seda äratundmist.

"Siis, oled sa sellega nõus?"

Marie oleks peaaegu naeratanud aga ei teinud seda, tundes et see võiks teda veel rohkem pahandada. Selle asemel ta ütles, "Minu arvates on sellel mõtet. Sul peaks olema koht, kus sa saad end täiesti vabana tunda, ilma segamata. Varjupaik. Hästi. Ma hoian eemale. Tähendab see siis seda, et sa peaksid ise oma pesu pesema ja voodi üles tegema, kui linad pestud on?"

Kerry ei olnud nii kaugele ette mõelnud. See oli midagi, mille üle aru pidada. Tal oli siin teisi asju ka seedida. Ta oli kindel, et midagi on muutunud: ema ei olnud talle vastu karjunud, nagu ta oli eeldanud. Ta rääkis vaikselt ja isegi nõustus temaga. Ta oli ka kuulanud, mida Kerry rääkinud oli. Oli vaja aru saada, mida see tähendas, aga seda hiljem, kui tal aega arutleda oli.

Pesupesemise osa talle ei meeldinud, seda ta teadis. Ta pidi midagi vastama. Ta tegi seda normaalse häälega, karjumine ajutiselt maha surutud. "Ah, sa peaks vist ise linu edasi pesema ja siis voodi üles tegema. Sa oskad seda paremini kui mina ja ma võiksin pesumasina ära rikkuda." Tema arvates kõlas see kui hea, loogiline põhjus ja ta tundis, et kaval oli olnud selle peale tulla. "Aga ma mõtlesin seda tõsiselt, kui ütlesin, et sa ei tohi ilma kutsumata tulla. Pesupäeval võin ma linad ära võtta ja elutuppa jätta ja siis ma palun sul voodi üles teha, selle asemel et sa tuled kuna ise tahad.

Seekord Marie naeratas. "Minu arvates on see hea kompromiss. Juhul kui selle asemele, et linad elutuppa jätta, sa nad pesuruumi viid. Oleme kokku leppinud?"

Ta naeratas, käsi välja sirutatud ja Kerry ei saanud selle vastu. Ta surus ema kätt ja ütles, "Kokku lepitud!" Ja ta imestas, mis just juhtunud oli. See oli esimene pikem tsiviliseeritud vestlus mis tal emaga kuude jooksul oli olnud ja esimene, mille nad mõlemad rõõmsatena lõpetasid. See tundus peaaegu sürreaalsena.

Õnneseen ei olnud õhtul voodis isegi simuleerinud magamist pesas voodi jalutsis, mille Kerry talle oli teinud, vaid selle asemel tõmbus kerra ta palja rinna juures ja magas nüüd sügavasti. Kerry arutles ikka veel vestluse üle emaga ja mõtles sellest, et tema tuba oli nüüd ta isiklik varjupaik. Ta oli üllatunud, kui hästi kõik oli läinud ja kuidas see oli lahendanud Õnneseene salajas hoidmise pakilise probleemi. Kui see ta mõtetes keerles, mõistis ta äkki midagi. Talle paistis, et talle meeldiks oma ema veenda selles, mida ta tahtis tsiviliseeritult, mitte karjudes. See oli toiminud linade probleemi juures.

Tõsi küll, ta oli karjunud ja õiendanud oma privaatsuse pärast ja seetõttu selle ka saanud. Aga ta kahtles, et ehk oleks ta saavutanud sama tulemuse ka siis, kui oleks lihtsalt küsinud? Ja kas poleks parem, kui ta püüaks temaga mitte nii palju tülitseda, kas poleks parem, kui nad vaherahu sõlmiksid? Sest mingil hetkel oli ilmselt vältimatu, et ema saab Õnneseene olemasolust teada ja kui temaga siis paremini läbi saada, isegi sõbralikult, kas see ei parandaks tema šansse ema veenda et koer jääda võiks?

Seda mõeldes silitas ta aeglaselt kutsikat. Selle lühikese aja jooksul, mil ta tema eest hoolitsenud oli, oli midagi loomakeses Kerryt sügavalt liigutanud. Ehk oli põhjuseks tema täielik sõltuvus poisist. Võib-olla see, et ta tema elu päästnud oli. Mõnedes kultuurides tähendas see, et nüüd vastutas ta tema eest. Ta tundis end vastutava olevat, aga oli veel midagi enamat. Ta armastas seda koera. Sellele taandus kõik. Ta armastas seda väikest armast, haavatavat karvapalli.

Ta tundis seda oma südame ja hingega. Oli see sellepärast, et võimaldas tal lüüa oma ema selles ebasõbralikus mängus, mida nad mängisid? Oli see vajadusest oma tärkava iseseisvuse tunnet näidata? Olid need põhjused kõik koos segatuna tunnetega, mis tal Õnneseene vastu olid tekkinud? Ta ei teadnud ega hoolinudki sellest. Ta lihtsalt teadis, et armastab koera ja ta kavatses ta kõigest hoolimata endale jätta.

Kutsika kodu Järgmine peatükk