Kutsikas

Cole Parker

6. Peatükk

Hommikul jättis Kerry hommikusööki saanud Õnneseene Maryanni juurde ja väntas oma jalgrattal Ronile suusatundi andma. Ta kavatses kasutada suusakeskuse tasuta rendisuuski, nii et ei peaks vaeva nägema enda omade jalgrattal vedamisega.

Ron ootas teda üldruumis. Ta ema ja isa olid koos temaga.

"Me arvasime, et jääme esimesel tunnil koos temaga, et näha, kuidas asi edeneb," ütles ta isa.

Kerry nägi, kuidas Roni nägu pikaks venis. "Aga muidugi," ütles ta, Tasleydele naeratades. "Aa, kas me võiks korraks omavahel rääkida, härra?" küsis ta härra Taslleyle otsa vaadates. Siis aga, isegi vastust ära ootamata, läks ta mõne meetri eemale.

Härra Tasley järgnes talle, vaadates poissi imeliku pilguga. Kui nad olid teiste kuuldeulatusest väljas, Kerry peatus ja ütles.

"Härra, ma olen seda palju kordi teinud. Nüüdseks juba kaks aastat, kui seda uskuda suudate. Mõned vanemad on tahtnud tundi jälgida ja ma olen neile vastu tulnud ja teen seda jälle, kui te soovite. Aga ma tunnen, et ma pole teiega aus olnud, kui teile enne seda ei räägiks. Näete, poisid tahavad oma isadele muljet avaldada. Mõned rohkem kui teised, kuid kõik nad tahavad oma isa ootustele vastata."

Rääkides jälgis Kerry härra Tasley, teda hinnates. Härra Tasley tegi sama.

"Kui ma eile Roniga rääkisin ja küsisin, kas ta tahab suusatama õppida siis ta ütles, et tahab, et saaksite tema üle uhke olla. Ta arvab, et te ei ole, aga kui ta suudab suusatama õppida, siis meeldib ta teile rohkem. Ma nüüd ei tea, kui palju selles tõtt oli aga olen kindel, et ta tahab hästi suusatama õppida. Ma olen kindel, et olete tema üle uhke niikuinii, aga tema tahab hästi suusatada just sellel põhjusel.

"Ja nüüd see, mille pärast ma teid kõrvale kutsusin. Nagu ma ütlesin, olen õpetanud siis, kui vanemad jälgivad ja kui nad ei jälgi. Iga kord, kui nad jälgivad, on surve poisile suurem, ja poiss ei suuda seepärast kuigi hästi õppida. Ta keskendub sellele, kuidas ta vanematele paistab, selle asemel, et õpetusi kuulata. Ja selle pärast ei lähe õppimine hästi ja siis on see järjekordne asi, millega ta enda arvates oma isa silmis läbi kukub. Sageli hakkab ta suusatamist vihkama. Siis ei tähenda, kui kõvasti ma püüan, ta ei õpi enam midagi.

"Nii juhtub alati, kui vanemad jälgivad. Seepärast soovitan, et te kaks jätaksite meid üksinda. Alguses on ta kohmakas. Kõik algajad on. Ja talle ei meeldi, kui te seda näete."

Ta vaikis, et lasta öeldul kohale jõuda, siis ütles, "Aga loomulikult on see teie otsustada."

Kaks poissi läksid suusalaenutusse. Üksinda. Täiskasvanud Tasleydele oli järsu meenunud, et nad pidid poodi minema ja seda nad tegidki. Roni nägu lõi silmapilk särama.

Kui neil suusad käes olid ja Kerry oli selgitanud, miks ta just sellised oli valinud, läksid nad välja. Selle asemele, et nõlvale minna, kus teised algajad oma esimesi samme tegid, juhtis Kerry Roni pingi juurde, kust nad võisid teisi jälgida, aga olid üksinda.

Kui nad istunud olid, küsis Ron, " Kuidas sul õnnestus mu vanemad kaotada? Keegi ei suuda mu isa meelt muuta!"

"Ma lihtsalt tegin selle tema otsuseks. Polnud raske. Aga nüüd kus me üksinda oleme, pakun kokkulepet. Sa ütlesid, et tahad nädala veeta koos enda suguse poisiga. Leida sõber, veeta oma aega arvutiga, ja vältida kahte suusatundi igal päeval. Õigus?"

Ron noogutas.

"Hüva. Ma ei tea, kui hästi see õnnestub. Palju oleneb sinust. Aga nüüd sellest poisist. Ma just kohtusin temaga, aga meil kõigil kolmel on midagi ühist. Meil on probleeme oma vanematega, ja kõigil enamvähem samal põhjusel: nad tahavad meie elu juhtida. Minu ema tahab tülitseda just iga asja pärast, mida ma teen. See teine poiss – tema nimi on Luke – tahab välja saada ja sõpru leida, aga tema vanemad hoiavad teda toas ja sunnivad talle usku peale. Ta on ka üksildane ja veedab palju aega arvutiga, nii et teil on muudki ühist kui diktaatorlikud vanemad."

"Aga mis suusatundidest saab? Sa ütlesid, et ei saa neid ära jätta ja lihtsalt isalt raha võtta."

Kerry noogutas. "Enda arvates olen ka sellele lahenduse leidnud. Sulle see võibolla eriti ei meeldi, aga ehk meeldib, kui proovid. Seda me näeme. Kui sulle üldse ei meeldi, proovime midagi muud. OK?"

Ron vaatas teda kahtlevalt. "Ma pole päris kindel, et see jutt mulle meeldib."

Kerry naeris. "Vaatame. Aga praegu pean sulle suusatamise põhitõdesid näitama. Mäletad, eile ma ütlesin, et esimese tunni pead sa ära kannatama? Noh seda me nüüd siis tegema hakkame. See ei ole kohutav. Usu mind."

Ta saatis Ronile pahareti naeratuse ja Ron ei saanud muidu, kui naeratas vastu.

Järgmised kaks tundi veetis Ron oma jalgu märjaks tehes – või õigemini lumiseks. Kerry näitas talle, kuidas püsti tõusta, kuidas maha kukkuda, kuidas sidemed lahti tulevad, kuidas suuskadel liikuda, kuidas keppe kasutada, kuidas end mäest alla sõites hoida, kuidas mõlemale poole pöörata, kuidas sahkpidurdamist teha. Roni pahandas, et pööramine oli vastupidi intuitsioonile, et kallutama pidi end valele poole, aga Kerry oli suurepärane õpetaja, ta muutis kõik ebaõnnestumised lõbusaks. Ta kukkus maha sama sagedasti, kui Ron, paistes seejuures rumalana ja Ron ei tundund kordagi piinlikkust.

Kui kaks tundi läbi said, viis Kerry Roni toidubaari ja mõlemad võtsid juustuburgerid. Ron tellis enda oma juurde kartulikrõpse; Kerry aga õuna. Kerry soovitas Ronile kuuma maitsestatud õuna siidrit kaneelirulliga.

"Kas oli siis kole?" küsis Kerry, kui toit nende laual oli.

"Tegelikult oli see OK. Palju parem, kui ma mõtlesin. Sa oled väga hea õpetaja. Sa tegid asja lõbusaks."

Kerry naeratas, "Palju praktikat. Peale selle tahan ma, et see sulle meeldiks. Mis edasi tuleb, sõltub sinust. Sa pead oma vanematele ütlema, et veedad ülejäänud pealelõuna minuga. Ütle, et kutsun sind, kuna me oleme sõpradeks saanud ja sa lähed minuga. Ära ütle, kuhu. Parem on neile kirjake jätta, mitte rääkida; niimoodi nad ei saa vastu vaielda ega küsimusi esitada. Ole ebamäärane. Ütle neile, et oled tagasi umbes kella viie paiku täna pärastlõunal."

Roni nägu lõi särama. „Jah. Jah! See õnnestub. Ma nägin, et nende autot ei olnud, kui me tagasi tulime. Oota. Las ma teen seda kohe, nii et saan teate enne jätta, kui nad välja ilmuvad.

Toit suuremalt jaolt söömata, hüppas Ron üles ja tormas ruumist välja, jättes Kerry naeratama. See oli kõige tugevam emotsioon, mida ta poisil siiamaani näinud oli. Kuni ta ära oli, otsis Kerry ema üles, laenas ta mobiili ja tegi paar kõnet.

Ron tuli tagasi ja ütles, et see on tehtud. "Sööme ja lahkume kiiresti," ütles ta, võttes hiiglasuure ampsu oma burgerist.

Kerry oli oma toiduga valmis saanud ja jälgis, kuidas Ronil kulus söögi lõpetamiseks vähem aega, kui tema arvates võimalik oli. See näitas, kui väga Ron tahtis temaga olla. Poiss oli arvatavasti ikka väga üksildane.

Kui Ron valmis sai ja kui nad külguksest välja astusid, et neid parkimisplatsilt näha ei oleks, küsis Ron, "Mida nüüd? Nägin et sa sõitsid hommikul jalgrattaga, aga minul seda pole."

"Pole probleem. Ma helistasin ühele poisile, keda ma koolist tunnen ja kes laenab sulle ülejäänud nädalaks oma ratast. Meil on ainult vaja see ära tuua. See on ka lihtne; see siin on päris väike linn. Koos sõidame Luke maja juurde. Teel pean sulle midagi rääkima."

"Oh, mida siis?"

Kerry vaatas Ronile otsa, oodates, kuni selle pilku kohtab. "Usust," ütles ta ja naeratas mõistatuslikult.

Kutsika kodu Järgmine peatükk