Ma oleksin võinud ilma küsimata arvata, et see oli Tim. Tim oli sitapea, kes vihkas nii Chipi kui mind sellepärast, et me olime lasknud tal paista tavalisena väljakul aidas, ainult veel ühe mängijana selle asemel, et näida tähena. See tundus mulle päris tähtsusetu, kuid mitte Timile. Me olime muserdanud tema egot. Ta mõtles arvatavasti, selle olevat sobiva ja õige, kui kätte tasuda ja Chip samal ajal purustada.

Kui ta mulle ütles, et see oli Tim, siis ma küsisin, kas ta vastandus sinuga, või rääkis sinuga e-mailides või telefonis.

“Ei, me kohtusime. Ta ütles, et ma tuleksin burgers n’d stuffi, et tal on mulle midagi öelda. Ta rõõmustas ja ladus selle mulle välja. Ma ütlesin talle, et ta eksib, et ma ei ole gei ega ole ka sina, et oleme lihtsalt sõbrad. Ta ütles, et see ei tähenda midagi. Kõik, mida ta tegema pidi, oli meid süüdistada ja lasta meil seda eitada kuid enamik inimesi meid ei usuks ja kui palju stipendiume ma arvan, et pärast seda saaksin?”

“See litapoeg. Ta ütles seda päriselt?”

“Ja naeris.”

Mina ei naernud. Seda ei teinud ka Chip. Ta arvas ikka veel, et probleemile pole tegelikku lahendust ja ta läks edasi , selgitades, et kui ma kõrvaldaks kuidagi punktide vähendamise asja, siis Tim võiks ta avalikustada igal hetkel, kui ta seda soovib, ja Tim teeb seda arvatavasti seepärast, et ta ei saanud raha oma väljatöötatud skeemist. See oli siis, kui Chip oli öelnud, et me peame leidma võimaluse, et Tim kunagi midagi sellest ei räägiks ja tema tapmine oli jutuks tulnud.

Sõime õhtust minu majas. Minu vanemad armastasid Chipi ja olid õnnelikud, kui ta seal oli. Pärast läksime jalutama. Ma olin mõelnud, planeerinud, improviseerinud ja jõudnud idee alguse juurde, millegi juurde, mis võiks vilja kanda. Kõndimise ajal selgitasin ma Chipile, mida ma mõtlesin. Selles punktis oli see algeline. Ma teadsin, et pean selle peal magama, et saada paremat ülevaadet sellest, mida oleks vaja teha, et seda töökõlbulikuks saada. Ta oli ikkagi veel päris morn, kui me lahku läksime.

Me seisime varjus, maja külje juures, oles kindlad, et kedagi ümberringi ei oleks, eriti Timi fotokaga, ja suudlesime õhtuseks hüvastijätuks. See oli pikk, emotsionaalne suudlus, aga see oli ka kõik. Chip oli kurnatud muretsemisest ja liigpaljust emotsionaalsest stressist. Ta rääkis ka pidevalt, kui palju ta minu juuresolekut vajab. Ma ütlesin talle enne lahkuminekut et mulle ei meeldi lahusolek enam, kui talle ja kui see punktide vähendamise segadus läbi saab, siis me räägime, mida me saaksime selle probleemi lahendamiseks teha. See oli probleem lahendamiseks, nagu väljapressiminegi ja ma ei kavatsenud kummagagi neist järele anda.

Magasin oma mõtetega. Kui ma ärkasin, oli esmaspäev. Üks päev enne mängu. Pole piisavalt aega. Kuid see oli kõik, mis meil oli. Ma pidin asjad tööle saama ja tegelikult pidi see toimuma täna, kuna homme oleksid kõik mängu ettevalmistused käimas.

Õnneks oli oma mõtetega magamine aidanud. Ma teadsin, mida tuli teha ja oli ikka veel piisavalt aega, et seda teha.

Plaan oli paigas, detailid välja töötatud. Me olime valmis. See oli nõudnud mõningast tööd, enamuses Chipi teksti jaoks, kuid samuti paari muu asja jaoks.

Oli esmaspäeva õhtupoolik. Koolil oli väike võimla, väike võrreldes suurema õpilaste arvuga koolide suurte võimlatega. Tänu Chipi meeskonna populaarsusele, oli koht välja müüdud tublisti enne igat mängu ja selle mänguga oli sama lugu. Et mahutada kõiki õpilasi ja linnainimesi, kes soovisid meeskonda näha ja saada osa erutusest, korraldati kihutusüritusi päev enne mängu kooli auditooriumis. See mahutas kolm korda rohkem inimesi, kui spordisaal ja igaüks kes soovis, võis tulla. Täna pärastlõunal oli veel üks kihutusüritus auditooriumis publikule avatud.

Ma tahtsin seal olla, kuid see oleks võinud katastroofiline olla, kui mind nähtud oleks. Chip ütles, et ta teab kohta, kust ma võiksin märkamatult jälgida. Nii et see oli, kus ma viibisin: ühes pro˛ektoriruumidest lae all, saali külje peal. Ma olin sinna üles läinud enne, kui nad kooliuksed avasid massidele, kes väljas sissepääsemist ootasid. Paar õpilast töötasid valguse ja heliga oma ruumis, kuid pro˛ektorid olid enam vähem püsivalt paigas, nii et kellelgi polnud vaja tulla ruumi, kus ma olin. Ma olin sel üksinda ja võisin näha ja kuulda kõike ja keegi ei teadnud, et ma seal olin ega näinud mind.

Üks detailidest, mille me pidime välja töötama, oli kindlustada Timi kohalolek. Me olime seda teinud, lastes Chipil talle helistada ja öelda, et ta tuleks kihutusüritusele, kus Chip talle ütleb, mida ta on otsustanud punktide vähendamise osas. Tim ütles, et ta on seal ja ootab teda auditooriumis peale seda, kui kõik on ära läinud.

Auditoorium täitus kiirest. Lavale olid kogunenud kaksteist korvpallimeeskonna liiget, istudes toolidel koos treeneriga. Asedirektor tegutses tseremooniameistrina. Esiteks rääkis treener ja siis tutvustati igat mängijat ja anti talle võimalus öelda auditooriumile mõned sõnad. Rahvas oli võrdlemisi kärarikas, mida kõik lavalviibijad õhutasid. Kõik olid erutatud. Meeskond oli läinud hooajal 18-0 ja oli oma sektsioonis esimene, neljas osariigis oma divisjonis. Homne sektsiooni mäng oli neljandal kohal oleva meeskonna vastu ja peaks olema kerge võit. Igaüks näis olevat veendunud sektsiooni võidus ja rääkimine nende võimalusest osariigi tiitlile oli igati positiivne. Meeskond oli nii hea, kõigi aegade parim Otterbridge koolis.

Paljud mängijatest ainult lehvitasid publikule, kui neid tutvustati. Mõned, enesekindlamad ja vähem närvilised astusid kõnepuldi juurde ja ütlesid mõned sõnad, enamuses tänasid rahvast kogu toetuse eest, mida nad andsid; neile aplodeeriti valjult ja hüüti ergutavalt.

Ootus kasvas, sest viimane tutvustatav mängija oli see, keda kõik ootasid. Chip oli võistkonna täht ja kooli lemmik, isegi linna oma. Tema viimane mäng oli just tõstnud tema keskmise punktisumma üle 41 punkti mängu kohta. Ta oli ka nende parim kaitsja, teine võistkonnas lauapallide hankimisel ja esimene resultatiivsetes söötudes. See oli ainult üks põhjustest miks ta oli kõige populaarsem poiss koolis. Ta oli kõigi vastu sõbralik ja polnud põrmugi arrogantne. Paljud keskkooli sportlased on häbematud ja ebameeldivad. Chip polnud neist kumbagi. Ta oli kõigiga sõbralik. Peale selle nägi ta väga armas välja.

Lõpuks teda esitleti ja rahvas möirgas nii kõvasti, et summutas isegi helivõimendus süsteemi.

Ergutushüüded jätkusid, kuni Chip oma käed tõstis, paludes vaikust. See võttis natuke aega, kuid lõpuks ruum vaikis. Ma tõusin püsti. Ma olin istunud, kuid nüüd olin liiga närviline, et paigal püsida. Pro˛ektorite juures polnud palju ruumi, kõndimiseks mitte piisavalt, kuid küllaldaselt püsti seismiseks.

Chip ootas ja kui sai selgeks et ta räägib ainult siis, kui ruum on vaikne, tuli auditoorium talle vastu. See võttis mõnda aega, kuid lõpuks oli ruum täiesti vaikne.

Chip võttis mikrofoni. “Kutid, ma tahan midagi öelda ja see on isiklik ja võtab natuke aega. Olen teile tõesti tänulik, kui säilitate vaikuse ja lasete mul seda öelda. See saab minu jaoks raske olema; Ma ütlen asju, mis tulevad teile üllatusena, kuid ma pean neid ütlema ja ma olen tänulik, kui te mõistate ja loodan et lasete mul lõpetada.”

Chip nägi närviline välja, midagi mida keegi rahva hulgast polnud varem näinud ja nad vastasid. Auditooriumist ei tulnud ainsatki heli.

“Kutid, ma olen17. Just sain 17. Olen teismeline poiss, nagu suur osa teist on. Aga see mida ma kavatsen öelda, pole ainult teie jaoks, poisid. See on sama tüdrukutega. Ma olen kindel, et te kõik olete seotud esimese osaga sellest, mis ma teile rääkida kavatsen.”

Ta pidas pausi, mida minu arvates võiks nimetada dramaatiliseks pausiks, siis ütles, “Mul on saladus. Ma arvan, et 99% teismelistest poistest on saladusi. Tüdrukutel ka. Meil kõigil on asju, mida me tahame privaatsetena hoida. Me tunneksime piinlikkust, kui meie saladused avalikuks tehakse. Mõnikord on see veelgi halvem, kui saladus on seotud millegi kriminaalsega, mida me teinud oleme või millegi amoraalsega, või - noh te saate asjast aru. Ütleme ainult seda, isegi kui see on ainult piinlikkus mis teid ähvardab siis sellest on küllalt, kas pole? Küllalt et panna sind tegema peaaegu kõike, et mitte saladust välja lasta. Me oleme teismelised. Me vihkame piinlikkuse tundmist. Me vihkame, et meie eakaaslased teavad meist teatud asju, mõtlevad meist halvasti, naeravad meie üle.”

Ta peatus ja vaatas auditooriumis ring, luues silmakontakte, inimesi ära tundes, noogutades mõnedele, vahtides teisi. Kui ta kõnelemist jätkas, kõlas ta natuke nooremana, vähem enesekindlana, kui ta tegelikult oli.

Ma ei räägi teile, mis mu saladus on. Just samuti nagu ma ei küsiks ega eeldaks teil enda omast rääkida. See on minu saladus ja ma tahan et see nii jääks. Ma arvan et igaüks siin võib sellega nõustuda. Kes siin sooviks, et tema saladust levitatakse? Kes tahab, et kõik teaksid midagi temast, mida ta tahab privaatsena hoida?”

Ta andis neile sekundi või kaks selle seedimiseks, siis ütles, “Nüüd tuleb osa, mis teile ei meeldi. See ajab teid vihale. See ajab mind ka, kuid põhiliselt teeb see mind kurvaks. See on järgmine: üks teist, üks teist, kes seal istuvad, tuli minu juurde ja ütles mulle, et teab minu saladust ja ta laseb kõigil seda teada saada. Laseb teil teada saada midagi väga privaatset, mida ma tahan endaga hoida. Kuid ta ütles, et annab mulle võimaluse ja ei räägi kõigile. Võimalus on, kui ma vähendan punkte kõigis mängudes, mida minu võistkond - teie võistkond - mängib play-offis, siis ta ei räägi.

Chip peatus. Rahva hulgas algas pomin mis kohe muutus valjemaks. See muutus vihaseks müraks, kui inimesed said aru selle tagajärgedest, mida ta öelnud oli. Laval tõusid tema võistkonnakaaslased jalule, treener hüppas üles ja läks Chipi juurde sama tegi asedirektor. Nad rääkisid ja Chip raputas pead. Ta jätkas pea raputamist ja siis lõpuks pööras neist mõlemast ära, vaatas rahvahulka ja rääkides kõvasti läbi mikrofoni karjus, “Mul on rohkem öelda. Kas ma võin jätkata?”

Rahvahulk vaikis, kuigi õhus oli pinget, mida seal varem polnud ja kaks meest, olemata kindlad, mida teha, jäid kaitsvalt Chipi taha seisma. Meeskonna liikmed jäid kõik seisma, vaadates üksteisele kulmu kortsutades, siis rahvahulka, mõned ähvardavalt. Kerge oli tunda, kui kaitsvad nad Chipi suhtes olid.

Chip rääkis ja seda otsustavusega, mida tema hääles varem polnud. “Ma EI kavatse punkte vähendada. Mu meeskonnakaaslased on teinud liiga palju tööd, et meid siia punkti saada ja see poleks aus nende suhtes, või teie suhtes kutid, kes te meid ergutanud olete ja meid nii põhjalikult toetate. Ma ei saa seda teile teha. Ma ei tee seda. Ma EI vähenda punkte!”

Siis pidi ta ootama, kuni järjekordne möirgamine vaibub.

“Aga, see on selle pärast, miks ma teiega räägin, ma ei taha, et mu saladus avalikuks tehakse. Nii et kui ma pidin selle otsuse tegema, ma tegin selle. Ma otsustasin teile kõigest sellest rääkida. Noh, enamuse sellest. Näete, ma ei ütle teile kuti nime, kes mu saladust teab. Ja ma soovitan tal – sinul, kes sa istud seal anonüümselt koos kõigi teistega – et sa mu saladust ei paljastaks. Miks? Selle pärast, et kui sa seda teed, teab igaüks, kes sa oled. Isegi, kui sa seda salaja, anonüümselt teed, nad teavad, kuna ma räägin inimestele, kes sa oled. Ja ma kardan suuresti su tervise ja heaolu pärast, kui nad seda teavad. Lapsed siin ruumis annavad sulle teada kui väga nad vihkavad seda, mida sa tegid, tegi mulle, meie meeskonnale ja koolile. Arvatavasti kaasneb sellega vägivald. Mitte ainult see. Ma esitan kahjunõude. Sa tegeled minult väljapressimisega. See on kuritöö. Fakt, et sa tegid seda et saada raha kihlvedudest, mida sa kavatsesid sõlmida, teeb asja veel tõsisemaks.”

“Ainult vigade vältimiseks pean ma seda ütlema. See isik, see väljapressija, on ainuke isik, kes mu saladust teab peale minu ja ühe teise inimese, kes on kaasatud. Kui asi avalikuks saab, siis ma tean, et see oli tema, kes rääkis, sest meie pole kellelegi rääkinud. Ta tahab jääda peidetuks, nagu kõik väljapressijad seda tahavad, kuid ta ei saa seda teha. Seda seetõttu, et ma räägin kõigile, kes ta on ja miks ta usub, et tema poolt levitatav on tõde. Kuid, nagu paljud saladused, mis meil kõigil on, on sellel halle varjundeid ja see pole see, mida ta arvab selle olevat. Ta eksib, aga ei tea seda. Mida ta levitab, on vale.”

Chip võttis välja oma takurätiku ja pühkis oma kulme. “See on enamvähem kõik, mis mul öelda on. Ma tean, et on palju spekulatsioone selle üle, mis mu saladus on. See on minu oma, see on personaalne ja ei mõjuta kuidagi moodi teid. Ainuke asi, mida te teadma peaksite; selles pole midagi illegaalset. Ma loodan, et te jätate mind rahule ega püüa teada saada, mis mu saladus on.”

Ta pidas enne jätkamist vahet, et mõte saaks juurduda. Siis aga, “Ma pean siiski seda ütlema: mõned teist ei saa sinna midagi parata ja esitavad mulle küsimusi. Kas see on see? Kas see on too? Missugune tüdruk on kaasatud? Ka see? Kas too? Ma ütlen teile kohe otse, ma ei vasta ühelegi küsimusele. Mõned teist arvad, et kui ma ei vasta, siis vastus on ja, sest ma ütleksin, kui nende arvamine vale on. Nii et kuulake. Minu vastamisest keeldumine ei tähenda et ma mõtlen ja või ma mõtlen ei. See tähendab ainult et ma ei vasta ühelegi küsimusele.”

“Nüüd, mu meeskonnakaaslased, ma tahan öelda seda.” Ta pöördus nende poole, siis poolenisti tagasi rahva poole, nii et ta nägi mõlemaid ja möirgas, “Ma armastan teid kutid! Unustame nüüd kõik selle ja – ANNAME NEILE HOMME JALAGA PERSSE !”

Auditoorium metsistus, Chip lehvitas, ühines oma meeskonnakaaslastega ja nad läksid koos lavalt ära.

Jäin sinna, kus olin, ja jälgisin rahvahulka. Nad tõusid püsti ja juubeldasid, kuni meeskond oli lahkunud, ja alustasid siis ise lahkumisega. Kulus veidi aega ja toimus trügimine, kuni enam kui pool rahvast, peamiselt lapsed, oli kadunud. Mõned inimesed jäid oma kohtadele ootama, kuni nad saavad ilma põrkumata ja põrgatud saamata välja pääseda. Vaatasin tagaseina lähedal üht rida.

Seal istus Tim. Otse tema taga istus Chipi sõber. Ta istus oma istmel ettepoole kaldu ja hoidis üht kätt Timi kummalgil õlal. Ta hoidis Timi istmel ja rääkis vaikselt talle kõrva. Muidugi ei kuulnud ma midagi, mida ta ütles, aga ma teadsin, mis see oli. Ta rääkis talle, et Chip oli ta värvanud. Et tema ja ainult tema üksinda teadis, et Tim oli see, kes üritas Chipilt välja pressida, ja et Tim peaks parem palvetama, et saladusest ei lekiks mitte midagi kellelegi, vastasel juhul oleksid tagajärjed jõhkrad. Murtud luud, põrutused, seda sorti jõhkrad. Tim ei teinud häält ega liigutanud. Tema taga olnud tüüp oli Chipi hea sõber. Ta oli ka kooli meeskonna raskekaalu maadleja.

Vaatasin ja lõpuks jäid need kaks ainsatena auditooriumisse. Maadleja võttis käed Timi õlgadelt maha, Tim tõusis kohe püsti, kui käed ta vabastasid ja hakkas istmereas allapoole liikuma. Maadleja lõi talle siis rusikaga, andes kõva löögi neerudesse. Tim karjatas ja kukkus tagasi oma kohale. Nägin, et tal oli valus selle järgi, kui kiiresti ta nägu värvi kaotas ja ta otsaesisele higi ilmus. "See on hoiatus," ütles maadleja. Ma ei osanud tema huultelt lugeda, aga seda polnud vaja. Ma ise andsin talle selle repliigi. Arvasin, et väike eelvalu, palju väiksem kui ta kannataks, kui ta kellelegi ütleks, et Chip on gei, oleks hea meeldetuletus, millele enne hoonest lahkumist mõelda.

Ma ei hoolinud kunagi väga Timist.