Jim Redford istus oma tavalisel kohal Antonio juures. See oli tagumises nurgas, söögikoha arhitektuurist tingituna tugevalt teistes laudadest eraldatuna. Antoniol oli mitmeid väiksemaid ruume, mõned nurgakesed ka. Koht, mis Jimile meeldis, asetses eemal restorani nurgas, ja seda oli võimalik ainult siis märgata, kui keegi seda tahtis leida. Sellisena oli see privaatne, ei jäänud ette juhuslikule möödujale, kes wc-d otsis, või maksmata välja hiilis. WC-d olid tegelikult päris lähedal, kuid ei paistnud tema kohalt; sinna sai teiste enamkasutatavate laudade juurest palju otsemini.

Samuti ei jäänud see laud kööki minemise teele ja nii häiris tema privaatsust ainult harva mõni juhuslik kelneri abiline - või juhuslik keegi. Kui Jim oli sinna istuma juhatatud, jäeti ta üksinda. See talle meeldis: üksinda inimestega täidetud kohas, keset söömise ja vestluste hääli. Tuttavad hääled rahvast täis kõrgema klassi poolsest restoranist teda ümbritsesid, kui ta seal üksinda oma raamatu või ajakirjaga istus, ristsõnu lahendas ja kerget einet sõi.

Ta jõi oma klaasi huvitavat punast sordiveini, mida Antonio tema jaoks hoidnud oli, omaette hoides, tundes end samas osana maailmast, kuid sellest eraldatud.

Ta oli alati üksinda. Täna, nagu sageli juhtus, oli ta söönud, siis kaasavõetud raamatu avanud, Varastatud saak, üks John Sandfordi Lucas Davenport novellidest – suur põgenemine lugemiseks. Ta oli täielikult raamatust hõivatud, ega olnud aega tähele pannud. Siis katkestasid teda hääled.

Suuna järgi võis öelda, et need tulid väljastpoolt WC-sid

Ta kuulis noort, tasast teismelise häält küsimas, “Võin ma teid kuidagi aidata, proua?” ja pahast naise häält, “Evan ei taha enam naiste WC-sse minna; ütleb, et ta on kaheksa, et ta on selleks liiga vana. Kuid mees, kes just meeste WC läks, vaatas Evanit ja ma...”

“Te ei taha, et ta üksinda sinna läheks?” Jälle tasane hääl.

“Palun?”

“Muidugi. Ma lähen ainult sisse ja seisan ukse juures, nii et mees mind näeks. Lähme Evan.”

Just siis purustas Jimi vaimusilmas kujuneva pildi sellest, mis naabruses juhtumas oli, hääl. “Hei, Jim. Ma olen hankinud uue Barolo , mida ma mõtlen menüüsse lisada. Ta on küll natuke kallivõitu, kuid missugune Barolo seda siis ei ole? Kuulaksin heal meelel sinu arvamust.” Jim tõstis pea ja nägi Tonyt oma laua kõrval seismas. Tony oli restorani omanik. Tonyl olid mustad käharad juuksed – enamasti mustad; vaid väheke halli hakkas läbi paistma. Ta lasi nad võrdlemisi lühikeseks lõigata. Ta oli mees oma varajastes viiekümnendates, mõni aasta vanem kui Jim.

Jim oli siin käinud piisavalt kaua, et teda püsikliendiks pidada, oma kohta nõudes ja tavaliselt sama asja tellides. Restoraniomanikud hindavad püsikliente; kui ajad karmiks muutuvad, on iga uksest sisse tulev klient tähtis; püsikliendid võivad restorani nondel perioodidel pinna peal hoida. Ja peaaegu kõigil restoranidel on karme aegu.

Aastate jooksul olid vähesed algsed jutuajamised kahe mehe vahel laienenud ja nüüd oli normiks kujunenud, et kui Jim söögiruumis oli, ja kui Tonil just ülimalt kiire polnud, tegi ta visiidi Jim laua juurde.

Kaks meest olid leidnud et neile meeldis üksteisega rääkida, mõlemal oli tugev huvi veinide vastu – noh punast veinide – ja nende juhuslikud kokkusaamised olid arenenud hästi väljakujunenud sõpruseks. Kui õhtu hakkas hiliseks muutuma ja vähe külalisi oli jäänud, siis tuli Tony vahetevahel Jimi laua juurde, vahel pudel veini käes, vahel paari portsu magussöögiga. Jim aga, kui tal oli sobiv tuju, naeratas talle, kutsudes teda istuma ja nad arutlesid veini või magussöögi üle, mida Tony toonud oli. Kuid algne rituaal jätkus: Tony ütleb midagi lugupidavat ja vaatab Jimi ja Jim vaatab tagasi. Siis ootas Tony märguannet maha istumiseks, mis tuli tavaliselt laia naeratuse kujul: See oli Jimi teha, kas ta tahtis seltskonda või mitte. Mõnikord ta ei tahtnud. Täna, noh, ta kaalus seda, siis tegi vaevumärgatava noogutuse, saatis Tonyle vaevumärgatava naeratuse. Kuid kui Tony maha istus, premeeriti teda täie naeratusega, naeratuse ühelt healt sõbralt teisele.

“Kus on siis vein, mida sa müüd, millele sa ekspert hinnangut vajad?” küsis Jim. Teda üllatas, kuivõrd Tony visiit ta meeleolu oli parandanud, parandanud niipalju, nii et ta isegi natuke nalja visata võis. Kuid, kuigi ta nägi Tonyt, nägi ta ka et selle käed olid tühjad.

“Ma õpetan kelneriabilist välja. Temast võib ühel päeval kelner saada. Ta on nutikas. Temas on … noh, küll sa ise näed.” Ta vaikis hetkeks, siis jätkas. “Kuid ma õpetan talle, kuidas veini serveerida. Ta on selleks veel liig noor, kuid ma tahtsin näha, kas ta seda suudab. Ta on kiire õppija. See on tal esimene kord laua juures restoranis, mitte köögis. Saatsin ta pudelit tooma. Jälgi.”

Tony lõi ühe korra peopesad kokku ja naeratas. Kui kedagi ei ilmunud, ta naeratus haihtus. “See on imelik,” ütles ta. “Ta peaks siin olema.” Peale minutilist ootamist lõi ta uuesti plaksu. Peaaegu silmapilkselt tuli noor poiss laua juurde.

Jimi vapustas tema väljanägemine. Ta oli seda sorti, et ühes valguses, kui ta end ühel kindlal viisil hoidis, nägi ta välja, nagu võiks ta 13 olla. Teises poosis tabatuna, valgus teise nurga all langemas, võis ta 16 olla. Üks asi, mis teda vanemana laskis paista kui ta tegelikult oli see, et ta ei naeratanud. Ta oli peaaegu ilmetu.

Jim sai teda uurida, kuna ta vaatas ainult Toni poole.

Poisil oli kaasas pudel veini. Ta tegi Tonile esitluse. Ta esitles talle pudelit, hoides seda väljasirutatud käe peopesal ja pakkus silti uurimiseks. Poiss jälgis Tony nägu heakskiidu leidmiseks. Kui Tony noogutas, siis poiss, ikka veel naeratuseta, viis läbi pitseri lõikamise ja eemaldamise protseduuri korgi pealt, korgi sujuva liigutusega välja tõmbamise ilma veini maha tilgutamata ja ulatas selle Tonyle uurimiseks, pigistamiseks, nuusutamiseks ja heaks kiitmiseks.

Kui Tony jälle noogutas, valas poiss ettevaatlikult pool tolli tumepunast vedelikku Tony klaasi, siis astus pool sammu tagasi.

Tony keerutas veini oma klaasis paari sekundi jagu, siis tõstis klaasi nina juurde. Ta nuusutas ja naeratas, siis tõstis klaasi huultele, võttis väikese sõõmu ja nautis seda enne alla neelamist.

“Väga kena,” ütles ta poisile, saates talle naeratuse, millele ei vastatud. Siis noogutas Tony jälle. Poiss vaatas Jimile ja küsis tasa, “Kas ma tohin?”

See oli sama hääl, mida Jim varem kuulnud oli. Hääl, kes pakkus abi prouale ja ta pojale.

Poiss kallas Jimi klaasi umbes kolmandiku jagu veini, siis tegi sama Tonyle. Siis vaatas ta küsivalt oma tööandjale.

Tony naeratas. “Väga hästi tehtud, Tristan. Braavo. Tänan sind.”

Poiss noogutas, ise kordagi naeratamata, pani pudeli lauale ja oli läinud.

Jim oli kogu operatsiooni vaikides jälginud.

Teda oli šokeerinud poisi väljanägemine.

Kuigi poisi nägu oli olnud ilmetu, olid tema silmad kurvad, kõige kurvem silmapaar, mida ta kunagi näinud oli. Ta oli poissi uurinud, kui see veini serveeris: tema ronkmustad juuksed olid tagantpoolt nii pikad, et ulatusid ta särgi kraeni, kuid lühemad eespool ja külgedel. Tema kahvatu nägu restorani tuhmis valguses, korrapärane ja ära teeninud iseloomustuse ‘kena’. Kuid kõike seda varjutasid ta silmad. Jim mõtles nendest kui ebatavaliselt kaunitest, kuid – nii kurvad! Nad olid vapustavalt säravad hallid, olles kontrastis nii ta kahvatu näo, kui mustade juustega.

Nende kurb ilme oli see, mis Jimi tähelepanu endale tõmbas ja seda hoidis.

Silmad ja poisi ülejäänud väljanägemine ja käitumine olid vangistavad. Kogu poisi ilme avaldas Jimile sellist mõju, millest ta aru ei saanud, kuid mõju see oli. Mis iganes oli põhjuseks, kuid Jim oli poisist vapustatud.

“Mis sa arvad?”

Tulles udust välja taipas Jim, et Tony räägib temaga. Oli ta näinud Jimi poissi uurimas? Oli ta Jimi mõtteid lugenud? See hetkeline kangestav mõte, mure selle pärast, et Tony küsis tema arvamust poisi kohta, veini asemel, kadus, kui ta nägi Tonyt klaasi tõstmas ja selle poole peaga viipamas.

Jim võttis klaasi ja maitses veini. Veinis, nagu tänapäeval paljudes punastes, oli väga vähe haput, väga vähe kibedust kuid pehme, pikk ja natuke tammine järelmaitse väga meeldiva komplekssusega koos vihjega lilledele. “Hea,” andis Jim teada ja võttis suurema sõõmu, veeretades seda enne allaneelamist suus. ”Minu meelest ka,” ütles Tony. “Ma tellisin mitu kasti.”

Nad rääkisid mõne minuti veinidest, siis aga tungis kõrvu tolmuimeja müra. Jim ütles, “On sulgemise aeg; ma hoian sind kinni.” Ja valmistus tõusma. Tony sirutas käe ja puudutas tema kätt ja ütles, “Meil on pudel veini lõpetada, mu sõber, ja sa näed täna õhtul väga üksildane välja. Neil läheb köögi sulgemisega veel vähemasti pool tundi aega. Kuhu meil kiiret on?”

Ja nii nad lõpetasid oma pudeli. Siis ilmus lauda tiramisu. , mille nad ka ära sõid ja kui Jim lahkus, oli ta meeleolu tunduvalt parem. Sel ajal oli nii kerge masendusse libiseda. Õhtud nagu see, tühjad kodus veedetud, näisid seda põhjustavat. Tony näis seda märkavat, sellest aru saavat. Ainuüksi see aitas.

Jim läks koju ja lõpuks voodisse. Ta vähkres tükk aega enne kui magama jäi. Poiss restoranist tungis kutsumata ta mõtetesse, hoides une eemal. Nii suur kurbus. Kui Jim restoranist lahkus, oli ta jälle poissi näinud. Too istus väljas pingil, olles vahetanud oma kelneri abilise vormiriided; ta kandis kinnise kaelusega sviiterit ja jakki, kuigi oli soe õhtu, ja ta vahtis ei kuhugi, oma mõtetest haaratud, midagi oma ümber märkamata. Ta ei paistnud nii väga noorena ka. Tema kurbus oli ka muutunud; nüüd tundus ta enam end lihtsalt kaotanud kui kurb olevat. Nagu oleks kogu maailma raskus ta õlgadel ja tal pole mingit võimalust selle alt vabaks saada.

Kas Jim saaks aidata? Arvatavasti mitte. Polnud mõistlik niisugusel mõttel üldse tulla lasta. Kuid mõte oli tulnud ja see kordas end kogu aeg ja seda ei saanud keelata.

Jim oli suurt kasvu mees, ikka veel heas vormis, isegi hilistes 40-tes. Ta elas korraliku suurusega majas sisselatud rajoonis. See polnud kogu aeg nii moodi olnud, kuid aeg möödub. Asjad muutuvad. Elu liigub püsivalt edasi. Sa kas muutud koos sellega või lähed lolliks. See ei tähenda, et see alati kerge oleks.

Jim oli oma kompanii juures olnud kolledži lõpetamisest saadik. Ta oli raamatupidaja, oli õhtuti koolis käinud, et lõpuks niikaugele jõuda, et ära teha CPA eksam ametliku raamatupidaja sertifikaadi saamiseks. Ta oli eksamil esimese korraga läbi saanud, asi, mida paljud ei suutnud. Keegi polnud kunagi Jimi nutikust halvustanud. Ta oli kompanii juurde jäänud, kuna talle meeldisid nii sealsed inimesed kui töö ja läbi aastate oli ta ametiredelil ülespoole liikunud.

CPA sertifikaat oli avanud tema kohal olevad uksed ja ta oli olnud valmis nendest sisenema. See et ta isikupärane ja võimekas oli, tegi tema tõusu sellises suures firmas kergemaks kui ta oodanud oleks.

Hetkel oli ta raamatupidamisosakonna pealik ja oli seda mitu aastat olnud. Tema firmal oli palju tööd väikeste firmade raamatupidamistega, kes leidsid, et odavam on palgata seda firmat, kui kohapeal raamatupidajat pidada. Osakonna juhtajana oli Jimi alluvateks 20 professionaali. Ta määras neile tööd ja jälgis nende tegevust. See oli hea töö, ta nautis väljakutseid, mida töö esitas ja suhteid inimestega kompaniis nii temast ülal kui allpool.

Tema kodune elu siiski – see oli erinev. Ta tuli igal õhtul tühja majja. Ta vajus mugavasse tugitooli ja mõnikord ei viitsinud end õhtusöögiga vaevata. Kes tahaks üksinda süüa? Kes tahaks endale sööki keeta?

Töö juures oli tal stiimul ja inimesed lootsid tema peale. Kodus polnud tal kumbagi.

Selle pärast käis ta nii tihti Antonio juures. Ja võttis endaga midagi lugemiseks kaasa.

Ühel õhtul, mõni päev peale oma viimast külastust tabas teda ebaharilikult ärevust tekitav hirmutunne, mustem masendus kui tavaliselt ja ta otsustas toitu mitte valmistada; siiski oli tal kõht tühi ja ta teadis, et peab sööma. Nendel kordadel, kui ta oli õhtusöögist kogunisti loobunud põhjustas see sageli järgmisel päeval tuimust, aga temale meeldis mängu juhtida. Ja nii kui isegi mõte toidust oli maitsetu, istus ta oma autosse ja see tundus ise Antonio juurde sõitvat.

“Hei, Jim. Kena sind jälle näha! Aa, las ma kontrollin, kuid olen kindel, et su koht on vaba. Kuidas sa end täna tunned? Ja kas sa vajad täna õhtul ka menüüd?”

See polnud Tony, kes teda eesuksel tervitas. See oli üks kelneritest, kes asendas oma bossi, kui Tonyl kusagil mujal tegemist oli. Tony oleks Jimi meeleolu märganud; tema oleks Jimi meeleolusid mõistnud ja poleks kunagi küsinud kuidas ta end tunneb, peale seda, kui oli ta näoilmet näinud. Tony oleks talle ainult noogutanud, ja poleks isegi küsinud, kas ta menüüd vaadata tahab. Tony teadis, et olid päevad, kui Jim ei tundud et rääkida sooviks, tahtis et teda lihtsalt üksinda jäetakse ja kui palju tervitus, mille osaliseks ta just oli saanud, teda pahandab.

Jim urises vastuseks ja ütles, et leiab ise oma koha. Ettekandja noogutas ja ulatas talle menüü, mille Jim kõrvale lükkas.

Ta läks taha oma koha poole, lootes selle vaba olevat, nagu see peaaegu alati oli. Tal ei tulnud pettuda. Laud ootas teda seal.

Kui kelner saabus, tellis Jim suure salati ja klaasi punast veini, nimetades margi, täna õhtul Duckhorn Merlot. Kelner kiirustas minema ja Jim avas kaasavõetud ajalehe.

Selleks kui Jim ristsõnade juurde jõudis, olid nii salat kui vein läinud. Tühja taldriku viis ära sama busboy, keda Jim oli märganud oma viimasel siinviibimisel. Kiire pilk – Jim oleks tahtnud pikalt vaadata, kuid ei lubanud seda endale – näitas talle sama asja, mida ta varem oli näinud: kena nägu õnnetute silmadega. Poiss polnud Jimile otsa vaadanud, polnud midagi öelnud, samuti polnud Jim.

Jim murdis ristsõna kallal pead, see oli eriliselt segadusse ajav – nad läksid iga päevaga raskemaks, sedamööda kuidas nädal edenes ja nüüd oli reede – ja vihjed olid paremal juhul ebamäärased, ja halvemal juhul peidetud tähendusega. Ta näris urisedes pliiatsit, kui tundis kellegi lähedalolu. Ärritatud katkestamise pärast, vaatas ta üles. Busboy seisis seal. Jimi ärritus kadus. Ta ei suutnud seda määratleda, kuid poisis oli midagi, mis teda raputas.

Poiss küsis väga vaikselt, “Kas te soovite, et palun kelneril veel ühe klaasi veini tuua?”

Jim oli üllatusest rabatud. Poiss nägi täna õhtul väga noor välja, võibolla neliteist, kuid ehk rohkem kolmteist. Ta hääl oli olnud kähisev, eksimatult varajasele teismelisele omane. Kuid fakt, et ta rääkinud oli, rabas Jimi. See polnud midagi niisugust, mida busboy tavaliselt teeks. Tegelikult oleks iga kontakt kliendiga ebaharilik. See pani Jimi mõtlema ja ta imestas, kas ehk ta tume meeleolu oli kuidagimoodi poisile ilmne. Jim kujutles, et ta võis küll oma depressiooni väljapoole kiirata. Kas oli poiss seda näinud või tundnud ja oli rääkimisega püüdnud pehmendada seda, mida Jim tundis? Võis see võimalik olla et kuna poiss näis ise nii õnnetu olevat, suutis ta seda teistes näha? Et ta tahtis aidata?

Võis see poiss teda aidata tahta sama palju kui tema poissi?

Ahh! See oli absurdne. Naeruväärne. See oli Jimi poolt mõtlemisega üle pingutamine, võibolla isegi enese rahuldamine ülepingutatud mõtlemisega. Siiski tundis ta puhangut, mingit näpistust. Poiss oli talle silma vaadanud. See oli võimalus, midagi mida ära kasutada. Kui tal on kaastunne poisi suhtes, kui ta tahab ta silmadest selle kurbuse ära võtta ja selle millegi erineva vastu vahetada, ei tohiks ta seda võimalust käest anda.

“See oleks sinust väga kena. Tänan. Ja, oota üks sekund.” Poiss oli pöördunud et ära minna, kelnerile teadet edasi andma, arvas Jim ja ta ei tahtnud, et too ära läheks. Ta tahtis temaga kauem aega olla, rohkem, rohkem mida? Hõivatud olla, arvas ta.

Poiss jäi seisma ja pöördus tagasi.

”Tristan, on see nii? Kas Tony ei kutsunud sind selle nimega eelmisel õhtul?”

Poiss noogutas, kuid paistis kangestuvat, paistis natuke enesesse tõmbuvat. Jim kiirustas edasi. Võibolla see toimib. Arvatavasti mitte, kuid kui juba korra on alustatud... “See kuradi ristsõna. Ma nimetaks seda kuidagi teisiti, kuid sa oled alaealine ja ma ei arva, et juhuslikult visatud “kuradi” võiks sind sama palju rikkuda kui sõna, mida ma kastutada tahtsin.” Jim naeris, näitamaks et see oli nali olnud; poiss jäi stoiliseks.

“OK, vabandust. Mida ma tahtsin öelda on te see ristsõna ajab mind hauda. Ehk saad sa aidata. Olen igasuguse abi eest tänulik. Nii siis, mis on seitsme tähega sõna ‘provokatiivne’ jaoks?”

Jim ei eeldanud, et poiss vastata oskaks, kuid võibolla saaksid nad omavahel mõne sõna vahetada; ehk õnnestub tal poissi ahvatleda rääkima temaga kui isikuga, mitte kui kliendiga. Samuti nagu tema rääkis Tristaniga kui isikuga, aga mitte kui busboyga.

Tristan siiski õnge ei läinud. Selle asemel käitus ta nagu poleks ta isegi kuulnud. “Ma ütlen teie kelnerile,” peaga Jimi veiniklaasile osutades, jällegi väga aupaklikult, ja silmakontakti vältides pöördus ning lahkus.

Oh, noh, mõtles Jim, polnud sedamoodi, et ta poisiga kusagile jõuaks. Ta pöördus ristsõna juurde tagasi, proovides teisest kohast. Pagana asi ikkagi. ‘Valu’. Kurat, ta vihkas vihjeid, mis võisid olla nii nimisõna kui verbid. Ja see oli kuue tähega sõna; ta võis mõelda õige mitmest sõnast, mis sobiksid.

Ta vein oli saabunud ja enamjagu joodud, kui ta uuesti busboyd nägi. Too seisis kaugel eemal, kuid Jimi nägemispiirkonna ääres. Ta ei teinud midagi, ainult seisis. Vaadates justkui Jimi poole, kuid mitte päriselt. Jim märkas, kui sale poiss on. Talle meenus, et see polnud üldse märgatav olnud, kui ta teda õhtul jakiga oli näinud. Ja kui ta oli jälginud, kui poiss Tonyle ja temale veini valab, oli Jim poisi silmadele keskendunud. Nüüd võis ta poissi ennast näha, ja kui kõhn ta oli. Jim märkas, et ta on ka lühike. Võibolla tema kaalu ja pikkuse vähesus olid need, mis lasid tal nii noorena paista.

Jim ringitas ülejäänud veini oma klaasis, mõeldes, kuidas poisile uuesti läheneda, teda minema hirmutamata. Ta võttis viimase lonksu, pani klaasi lauale ja pöördus oma istmel, naelutades poisi oma pilguga. “On mingeid mõtteid? Provokatiivne? Seitsme tähega?”

Poiss vastas ta pilgule. Poiss tuli mõne sammu lähemale- “Mõjukas,” ütles ta just nii kõvasti, et teda kuulda oleks.

“Mõjukas?” Jim kortsutas otsaesist. “Mõjukas? Provokatiivse jaoks? Kuidas sa selle peale tulid?” Isegi küsimuse esitamisel tundis Jim, et peab ettevaatlik olema. Ta ei tohtinud seda agressiivselt, vaenulikult küsida. Ta hoidis eemale igasuguse jälje uskumatusest või põlgusest oma hääles, lastes sel kõlada nagu sooviks ta lihtsalt valgustatud saada.

Poiss oli nüüd küllalt lähedal, nii et sai jätkata vaiksel häälel, mida Jim varem oli kuulnud. Ta oleks võinud vastata mitmel viisil: arrogantselt, uhkusega, kiitlevalt, õpetlikult, kuid ükski nendest ei ilmnenud. Selle asemel ütles poiss lihtsalt oma tavalise häälega, “Provokatiivne tähendab mitmeid asju ja kaks nendest on ‘stimuleeriv’ ja ‘erutav’. See on, mida ‘mõjukas’ ka tähendab.

Jim kasutas võimalust, et teda rääkimise ajal korralikult vaadata. Siis vaatas ta oma ristsõnas, kas ‘mõjukas’ klapib. See klappis, muidugi. Ristsõna hakkas hargnema, nagu sageli. Jim naeratas, siis vaatas üles, et poissi tänada, leides, et see on läinud.

Kohe tulid ta pähe kaks asja. Et ristsõna tegija oli kuratlik ja et poiss oli briljantne.

Sellel õhtul oli Jimil jälle raskusi magama jäämisega. Ta ei saanud poissi oma peast välja. Ta käis üha uuesti nende jutuajamise läbi, püüdes sellest rohkem välja pigistada, kui seal oli. Ta teadis, miks ta selles nii kinni oli. Ta oli viimasel ajal rohkem masenduses, kui tavaliselt. Töö juures läks kõik kenasti, nii hästi, et oli tavalisest vähem probleeme, millega tegeleda. Kõik ta alluvad said oma tööga suurepäraselt hakkama. Teda polnud vaja nende probleemide lahendamiseks või arusaamatuste silumiseks. Ja kui ta koju saabus, polnud ka seal ka palju midagi teha. Võibolla oli see ta masenduse ja rahutuse põhjuseks. Või oli põhjuseks lihtsalt ta üksiolek. Võibolla selle pärast tundis ta end nii tühjana.

Talle meenus jutuajamine Tonyga kui ta sel õhtul arvet oli maksnud. Kogu jutt oli Trsitanist olnud. Ta oli Tonylt poisi kohta küsinud, kas ta on tõesti küllalt vana et tööl käia. Ta teadis, et oli sobimatut huvi üles näidanud. Lootis, et seda polnud liiga palju.

“Tristan? Jah, ma kontrollisin. Ma tean, et ta näeb noor välja. Ta on siin nüüd juba peaaegu kuu töötanud.

Ta pesi nõusid nädala või sellel ringis. Ma alustan alati lastega, kes tööd soovivad, nõudepesuga. Kui nad seda hästi teevad ega kaeba, siis tean, et neist võib asja saada. Võib isegi hea töötaja saada. Siis ma edutan neid. Tema sai hästi hakkama. Kõva töömees. Hoiab omaette. Ma ei näe teda teistega rääkimas.”

“Ta on taibukas,” ütles Jim. “Ja ta on väga kena väljanägemisega. Välja arvatud, niipalju kui mina teda näinud olen, pole ta kunagi naeratanud. Mitte kordagi. Kas ta on alati selline?”

Tony vaikis, et mõelda. “Ma arvan, et ma pole ka teda naeratamas näinud. Ta on päris tõsine. Kuid sul võib taibukuse koha pealt õigus olla. Kui ma talle räägin, kuidas midagi teha, nagu mida busboy tegema peab ja kuidas seda teha, siis ta kuulab. Talle pole vaja kaks korda öelda, või korduvalt, nagu mõnele. Ta teeb tööd hästi, kohe päris algusest. Ta tahab seda hästi teha; seda on alati näha. Kuid ta ei naerata, selles osas on sul õigus.”

Ta käitas Jimi krediit kaarti, tehes seda automaatselt ja jätkas. “Tema kohta käib üks asi. Ta kasutab võimalust, mida ma luban kõigil oma töölistel teha. Teismelised on alati näljased ja köögis on söögi küllus ja hulga mu töölistest on teismelised. Nad ei pane pahaks miinimum palka, samal ajal kui vanemad seda teevad. Noh, ma tean, et võin teha kõva ja tugeva reegli et igaüks, kes millegi söömisega vahele jääb, lastakse lahti, kuid siis pean ma ringi hiilima, oma töötajaid jälgides ja neid suurel hulgal kogu aja välja vahetama ja kogu aeg kahtlustav olema. Ma pole selline ega taha selline olla. Nii et selle asemel ma räägin neile, et võivad süüa kõike mida tahavad, kuid peavad seda oma töövaheaegadel tegema. Paar noorukit teevad seda, piirdudes peamiselt küüslaugu juustu leivaga; enamus aga kasutab seda aega teistega lävimiseks, kellega iganes nende vaheaeg ühte langeb. Nad haaravad masinast suure koka, siis aga suhtlevad omavahel. Mulle ei maksa see peaaegu midagi. Kuid Tristan, tema ei suhtle ja ta sööb alati, kui saab.”

Ta ulatas Jimile tšeki allakirjutamiseks

“Rohkem ei tea ma temast paljut midagi,” ütles Tony, kontrollides jootraha, mille Jim oli arvele lisanud, siis aga võttis vastava summa kassast ja lasi selle jootraha karpi, kelneri nimega selle peal. “Oh, üks asi veel, tema töö avalduse aadress on kõrgklassi linnaosas. Mul pole sealt piirkonnast palju lapsi, kes tööd tahaks.”

“Kui vana ta on? Sa ütled, et ta võib töötada, kuid Jessas, ma võin vanduda, et ta on kolmteist, maksimum neliteist.”

Ma arvasin ka niimoodi, kuid ta on viisteist ja et praegu on ikka veel suvevaheaeg, siis pole ka kooliga konflikti. Tal oli tööluba - minimaalne vanus selleks on viisteist ja pool – nii ma ta siis tööle võtsin.

Paar meie abikelnerit lahkusid, et oma peredega suvevaheajale minna. Seda juhtub igal suvel. Mul oli asendust vaja ja tema ilmus välja. Ta on suurepärane olnud. Loodan et ta jääb. Miks sa huvi tunned?”

“Tema silmad.” Jim raputas pead. “Nood kurvad silmad räägivad minuga. Ma ei saa neid oma peast välja.”

Jim oli koju sõitnud ja varsti oli ta voodis.

Tristan oli koos temaga, ikka veel ta peas.