Jim ärkas ehmatusega. Ta oli enne magama jäämist vähernud, kuid kui korra magama jäi, siis sügavalt maganud. Natuke aega enne ärkamist oli ta siiski und näinud, nii realistlikku, kui uned olla saavad. Ta oli koos Tristaniga, busboyga ja keegi ajas neid metsas taga. Oli videvik ja suurt polnud midagi näha. Tristan väänas oma jala välja ja kukkus karjatades maha. Ta hääl oli vaikne ja kähe ja resoneeris kuidagi Jimiga. Vaikne ja kähe, kuid siiski kuidagi täis energiat ja elu. Jim jäi seisma, utsitades poissi üles tõusma, utsitades teda valust hoolimata jooksu jätkama, kuid Tristan vaid lamas maas, oma tohutu suurte kurbade silmadega tema poole üles vahtides, ütlemata midagi, kui vaid oma silmadega, nood palumas temalt abi, kaitset, turvalisust; kuid poiss ise ei teinud ühtegi pingutust, et jalule tagasi saada, toomata kuuldavale sõnagi sellest hirmust, mida Jim ta silmist luges. Hädaoht lähenes. Jim leidis end üle poisi astumas, tema kohal seismas, tagasi vaadates sinna, kus nad olid olnud, silmitsi sellega, mis tulemas oli. Jimi süda peksis...

Ta ärkas, ehmunud, segaduses, adrenaliin tulvamas, käed rusikasse pigistatud, hingamine kiire ja pealiskaudne.

Kulus mitu minutit, enne kui ta suutis rahuneda. Unenägu oli tema jaoks ikka veel reaalne, hädaoht ikka veel ähvardamas, ta meeled valmis. Ta jätkas ikka veel olemas olevana näiva vahetu ohu või Tristani otsimist; ta polnud kindel, kumba.

Lõpuks ta käis dušši all, kuid jäi ikkagi pinguldatuks ja närviliseks. Alles esimese kohvitassi ajal naasis ta tavaline rahulikkus.

Just siis vibreeris telefon laual tema kõrval ja reaktsioonina sellele panid tema unenäo säilmed teda võpatama. Ta haaras telefoni ja vaatas numbrit. Ta süda hakkas jälle kiiremini lööma, kuigi hoopis teisel põhjusel.

Inimese tõttu, kes helistas kõhkles ta, kas vastata. Ta oli ikka veel unenäo mõju all ja ei tundnud end valmis olevat seda kõnet vastu võtma. Mitte temalt.

See oli ta eks-naine. Ainult tema nime lugemisest, tema numbri nägemisest piisas tema meeleolu rikkumiseks tema parematel aegadel ja nüüd polnud kindlasti selline aeg.

Telefon jätkas vibreerimist ja ta pidi otsustama, kas kõne vastu võtta või mitte. Seda polnud siiski raske otsustada. Tema eks-naine polnud keegi, kellele võis keelduda, kui see midagi tahtis ja just praegu tahtis ta Jimiga rääkida. Ta teadis, et praktiline on nüüd vastumeelselt nõustuda, selle asemel et seda edasi lükata. Sellega ühele poole saada. See juhtub nii või teisiti ja naise sügav viha on raskem, kui ta laseb tal vastamata helistada.

“Hallo, Lydia.”

“Jim, mulle aitab sellest. Täielikult aitab. Jordan ajab mind hulluks. Nii et ma olen otsustanud, sinu kord on temaga õiendada.”

“Ah?” OK, see polnud väga suurepärane vastus, kuid Lydia oli ühes oma sagedastes teerulli meeleoludes ja Jim oli sagedasti sel juhul segaduses ja ärritatud. “Mida ta siis teinud on?”

“Ta on teismeline! Seda on ta teinud. Ta keeldub isegi proovimast Johniga läbi saada ja John, noh … pole vajadust seda selgitada. Ma saadan ta sinu juurde elama.”

“Mida! Kuule, oota üks hetk. Sina olid see, kes küünte ja hammastega võitles, et teda endale saada. Sa said ta; sa oled keelanud isegi emailide saatmise meile mõlemale - ei pilte, ei sõnakestki, mitte midagi. Nüüd järsku ilma igasuguse hoiatuseta või teateta saadad sa ta lihtsalt minu juurde elama – selgest taevast?”

Jim teadis, et ta räägib mõtlematult, kuid aastate pikkune meelehärm purskas välja ja ta ei soovinud seda peatada.

“Sul on hooldusõigus, Lydia! Ta on ametlikult sinu oma. Sa ei saa teda mulle ära visata. See asi ei käi niimoodi! Peale selle, kuidas tema end selle pärast tunneb? Ma olen kindel, et tal on seal isiklik elu. Sõbrad, kool – ta peab paljudes asjades osaline olema. Kust see kõik tuleb? Ja kes see John on?”

“See pole sinu mure. Miks ma ei või teda sulle saata? Pool temast on sinu. Ja mulle on küllalt sellest mossitamisest ja suhtlemise puudumisest ja … ja … mulle on küllalt. See on kõik. Nii et ma saadan ta ära.”

“Ei, Lydia, sa ei saada. Ja ma ütlen sulle, mille pärast. Aga selle pärast, et ma tunnen sind. Sa saadad ta siia, ta elab sisse ja siis muudad sa oma meelt. Sa otsustad, et ei soovi, et temaga õnnelik oleksin, või sa viskad Johni minema, nagu sa oled oma ülejäänud meessõpradega teinud, oletades et John seda on, ja siis tunned sa end üksildasena või kiimalisena või mis iganes. Seda sa teed.”

Jim peatus hetkeks et hinge tõmmata, samuti soovides, et see mis ta ütles naisele pärale jõuaks, et ta ka tegelikult seda kuuleks. Pärast pausi ta lõpetas, öeldes, “Sa pole kunagi jooksva olukorraga rahul, olenemata sellest, milline see on. Sa tahad seda alati muuta ja sind ei huvita, kelle varvastele sa astud või kelle tundeid sa riivad, isegi oma poja omi. Minu arvates sulle meeldib varvastele astuda, näidates et sa seda võid.”

Ta hakkas rääkima, kuid Jim lihtsalt jätkas juttu, rääkides üle naise tulutu katse vastu vaielda. Ta oli hoos ja teda ei saanud peatada.

“Ma näen, kuidas sa kavatsed teda kohelda nagu ping-pongi palli, ta siia saata, siis tagasi krabada. Nii et ei, sa ei või teda minu juurde saata. Sa teed seda ja ma helistan kohtunikule ja ütlen talle, et oled oma lapse hüljanud. Ta on sinu eestkoste all – sinu vastutusel, sinu probleem. Sa lihtsalt ei saa teda saata kuhu iganes ja olla sellest vaba, mis sul praegu on. Sa pead arvatavasti trahvi maksma või vangi minema või mis iganes karistuse väärilise nad sind arvad olevat ja siis saadavad nad Jordy otse sinu juurde tagasi.“

Jimi hääl oli üha valjemaks muutunud. Nüüd jõudis see maksimumini. “Ma ei lase sul teda läbi selle ajada. Nii et ei, sa ei viska teda minule, et kratsida oma mingit ajutist sügelust, mis sul on. See on asja lõpp.”

Telefonis oli peale seda vaikus. Lydia vaikima panemine oli sama haruldane kui Niagaara Kose väljalülitamine. Kuigi, kui Jim järele mõtles, siis oli seda mõned aastakümned tagasi tehtud. Nii et võibolla oli see veelgi haruldasem.

Möödus terve minut ja Jim kavatses ühenduse katkestada, kuid siis hakkas naine rääkima. “OK. Ma lähen kohtusse ja lasen hooldusõiguse sinu nimele üles kanda.”

“Hah! See on su õigus. Sa teed lihtsalt seda, mida sa tahad. Kuid mitte sel korral. Sa võid kohtule soovi esitada, kuid nad ei luba muutust enne, kui nad sellele põhjust ei näe, mitte siis, kui mina ei ole nõus teda vastu võtma. Tõtt öelda pole sul selle koha pealt palju rääkida ja kindlasti ei saa sa ainuisikuliselt otsustada, mida Jordyga teha. Sinu kontroll minu üle lõppes algse kohtuotsusega. Sa tahtsid teda, sa said ta ja senikaua kui mina nõus pole, oled sa temaga isegi kui see sulle ei meeldi.”

Peale hetkelist mõtlemist ütles Lydia hoopis teistsuguse häälega, “OK, Jim, kui ma nõus olen hooldusõiguse üle andma – noh, teen kohtule avalduse hooldusõiguse muutmisest - kas sa võtad ta vastu?”

Hämmastav. Ta oli meeleheitel, palumas! Lydia ei palunud kunagi. Jimi kujutluses oli teerull tema stiil. Jim ei suutnud meenutada, kuna ta tema hääles viimati palvet oli kuulnud. See ei olnud Lydia, keda tema teadis ja see andis talle hetkeks mõtlemisainet. Kui pahaks oli Jordy muutunud?

Siiski oli kõik mida teadis, et tema ja Jordy olid väga lähedased olnud, kui poiss üles kasvas. Lahutus oli Jordy jaoks raske olnud ja Jim oli võidelnud Lydiaga hooldusõiguse eest, arvates et tema oleks parem vanem – naise põhiline fookus siis ja oleks igavesti olnud tal endal – ja naine oli võidelnud hooldusõiguse eest ainult kiusu pärast. Jim teadis, et naine polnud Jordyt tahtnud; ta lihtsalt tahtis, et Jim teda ei saaks. See oli naise jaoks ainult võistlus olnud ja ta oli seda võita tahtnud.

See oli viis aastat tagasi olnud. Ta oli võitnud hooldusõiguse. Neile oli määratud naiskohtunik. Jimi advokaat oli seda kuuldes pead raputanud ja hoiatanud Jimi, et see valmistuks otsuseks, mis talle ei meeldi. Istungite käigus oli Jim näinud miks. Mida ta ka kohturuumis ei öelnud, mis tõendeid ei esitanud, ei olnud see mingit mõju avaldanud. Jim kaotas hooldusõiguse ja ei saanud isegi külastamisõigust ja kui Lydia otsustas natuke hiljem osariigist ära kolida, võttes ta poja endaga kaasas, kaotas Jim sellegi vähese kontakti, mis tal olnud oli. Ta polnud viimasel kolmel aastal Jordyt kordagi näinud.

Jordon oli kolm aastat tagasi olnud 12 – kena laps, kuid murelike silmadega. Nad olid siis ühe päeva koos veetnud. Jim oli lennanud Californiasse ainult selleks, et teda näha. Päev oli ebamugav olnud. Poiss oli kasvanud kümnesest kaheteistkümneseks ja muutunud kellekski peaaegu võõraks. Nende vahelist tihedat sidet polnud enam. Jim oli proovinud ja oli näinud, et poiss vaatas teda sellise pilguga, mida Jim tõlgendas kui selle otsimist, mida temagi kaotanud oli. Kuid kaks ja peale aastat ilma kontaktita oli sellises eas poisi jaoks pikk aeg. Asjad nende vahel lihtsalt polnud enam samad.

See üks päev oli kõik, mis neil olnud oli. Ei külaskäike, ei telefonikõnesid, isegi mitte ühtegi kirja ega emaili sellest saadik. Jim oli kindel, et see kõik oli Lydia töö. See haises Lydia järele.

Nüüd oli Jordy 15, peaaegu 16. Milline ta välja nägi? Poisid muutuvad puberteediga. Jim ei teadnud, mis tast saab. Kuid ta oli Jimi poeg ja Lydia ei tahtnud teda ja Jim ei tahtnud et tema poiss sellises olukorras elaks. Jim sai aru, et armastab ikka veel teda; ta lihtsalt ei tundud teda. Ta armastas poissi, keda ta tundnud oli. Too poiss oli teda ka armastanud.

Hoolekande vastuvõtmine ei olnud raske otsus teha. Jimi elus oli auk olnud sellest saadik, kui Jordy temalt ära võeti. Ta ei teadnud, kas tema tagasisaamine selle augu täidab. See, mille ta tagasi saab, pole see, mille ta kaotanud oli. See polnud enam see poiss. Kuid ikkagi...

“Lydia, OK, kuula mind. See hakkab niimoodi toimima. Ainuke võimalus, kuidas see toimima hakkab.” Ta vaikis, oma seisukohta rõhutades, oodates vastuvaidlemist; keegi ei dikteerinud Lydiale midagi ilma mürki ja vastulööki tagasi saamata. See et ta kumbagi tagasi ei saanud, vaid ainult vaikimist, oli märk tema praeguse hädasoleku astmest. “Sa lased oma advokaadil hooldusõigusest loobumise paberid mulle saata. Ma lasen nad siin ära registreerida ja kohtul mulle täieliku hooldusõiguse määrata. Garlen – olen kindel, et mäletad mu advokaadi nime - aitab mind ja ma kahtlen, et see kaua aega võtaks. Kui mul see käes on, annan ma sulle märku ja sa paned Jordiy lennukile - kõigi talle kuuluvate asjadega, mida ta soovib kaasa võtta; ülejäänud saadad postiga.”

“Nõus,” ütles ta jälle normaalse häälega, mis tähendas määritud viha ja kibedusega. “Ja tee seda ennem varem kui hiljem. Ilma viivitusteta.”

Lydia oli õnnetu inimene ja nautis oma negatiivsuse jagamist . Ta armastas draamat, karjumist ja üle kõige enda seisukohtade pealesurumist. Jim raputas ainult pead, kõike seda meenutades. Meenutas, et temale järele andmine oli alati võimalus, ainus võimalus mingigi rahu saavutamiseks. Järele andmine oma õnne ja väärikuse kulul.

“Minu poolt viivitusi ei tule,” ütles ta. “Sina pead protsessi alustama. Kui kaua see kõik kestab, sõltub sinust. Nägemist.”

Ta lõpetas kõne ja siis naeratas. Ta ei suutnud meenutada, millal viimati oli ta kõne naeratades lõpetanud. Või esimesena ühenduse katkestanud ka.

Ta istus köögilaua juures, hetkest mõnu tundes. Ta mõistis, et ta elu on muutumas ja kaalutledes, kuidas see tundus, sai ta aru, et oli nii erutatud kui rõõmus. Missugune saab Jordy reaktsioon olema? Kui tema oleks Jordy asemel, mõtles ta, oleks ta ekstaasis Lydia juurest pääsemise üle, kuid samas pahane, et tal pole asja juures sõnaõigust. Jordyl oli kindlasti oma elu praeguses kohas. Kuidas talle tundub selle kiire lõpetamine ja vajadus kolida tagasi isa juurde, kellest tal olid ainult mälestused, ja ei midagi muud?

*

Peale abielu purunemist oli Jim üksinda elanud. Ta polnud selle üle eriti õnnelik ja sai aru et mõned või palju tema depressiooni hoogudest tulid üksindusest, kuid seda tasakaalustas rõõm, mida ta tundis ilma näriva naiseta, kes kritiseeris kõike, mida ta tegi või ei teinud, naiseta, keda keegi õnnelikuks teha ei suutnud. Peale lahutust oli ta enese eest hoolitsemises osavaks muutunud. Riiete pesemine, voodilinade vahetamine, tubade koristamine, poes käimine ja kõik ülejäänud said nüüd tehtud ilma mõtlemata. Ja ilma vähemagi kriitikata. Need olid nüüd lihtsalt osa ta elust.

Mida Jim palju ei teinud, oli söögi valmistamine.

Mitte et ta oleks söögi valmistamist vihanud. Tegelikult oli ta selles päris osav. Kuid talle ei meeldinud suure toidukorra valmistamine ühele inimesele. Istuda sööma toitu, mille kallal ta kõvasti vaeva oli näinud, keskendas ta mõtted sellele, kui üksik ta tegelikult oli. Ta sõi väga palju väljas, et seda isoleerituse tunnet vältida.

Sellest mõeldes mõistis ta, et see on üks asjadest, mis varsti muutub. Viia teismelist poega mitu korda nädalas restorani ei oleks tervislik ja see rööviks neilt mõlemalt koosveedetud aega. Muidugi võivad nad ka restoranis rääkida, kuid see poleks vabas olukorras ja sel oleks katkestusi kelnerite ja busboyde ja selliste poolt - mõte, mis Tristani talle meelde tõi, pildi, mille ta eemale tõukas, niipea kui see ilmus. Ta tahtis taas saavutada seda lähedust, mida nad oma pojaga nautinud olid ja see oleks restoranis hulga raskem, kui nende oma köögis. Ei ta peab jälle toitu valmistama hakkama ja tegema paljusid teisi asju, mida tükk aega teinud polnud. Nimekirjas esimene oleks lihtsalt hoolitsemine kellegi teise eest peale iseenda.

Ta ei suutnud ära oodata, kuna see juhtub.

*

Jim seisis eskalaatori all otsas pagasi karussellide lähedal koos sadade teiste inimestega, kes ootasid lennukist tulnud inimeste alla tulemist. Jim kahetses jälle korra aega, milles nad elasid, kus kedagi ei usaldatud, keegi ei tundnud end turvaliselt ja midagi nii lihtsat nagu reisijate ootamine lennujaama saabumisväravate juures, ei olnud turvalisuse kaalutlustel enam lubatud. Muidugi oli see väike ebamugavus, kuid see rääkis maailma seisundistpalju valjemalt, kui paljud teised ebamugavused seda tegid.

Ta vaatas inimesi, kes astusid liikuvale trepile. Mitu lennukit olid enamvähem samal ajal maandunud ja hulga inimesi oli järjekorras alla pääsemiseks. Siiamaale polnud ta oma poega näinud.

Sedamööda, kuidas aeg möödus, hakkas ta kahtlema, kas ta ehk polnud teda kahe silma vahele jätnud. Ja isegi mõelnud, kas ta tema ära tunneb. Kui palju Jordy võis muutunud olla? Peaaegu 16 aastased poisid ei näe ju samasugused välja kui 12 aastased?

Üleval oli inimesi harvaks jäänud ja Jim hakkas muret tundma. Siis märkas ta Jordyt, kes just astus trepi esimesele astmele. Isegi kui noormees sarnanes vähe peaaegu-teismelisele, keda ta polnud kolm aastat näinud, ei olnud tal mingit kahtlust. Jordy oli suurt kasvu. Jim oli ka, nii et see ei oleks pidanud teda üllatama, kuid alateadlikult oli ta otsinud ainult natuke suuremat poissi, kui see keda ta viimati nägi. Jordy versioon, keda tema ootas, oli kõhn, nagu ta kaheteistkümneselt oli - ehk oleks trimmis parem kirjeldus olnud – natuke pikk oma ea kohta, pikkade heledate voogavate juustega. Eskalaatorile astuv noor mees oli sellest palju suurem, peaaegu sama suur kui tema, peaaegu sama pikk, kui Jimi 1.90. Ta ei olnud kõhn või kondine, kuid mitte ka kogukas. Jim oma 100 kilose kaaluga nägi hea välja. Kuigi Jordy oli üle 1.80 pikk, oli ta kehaehitus ikka veel poisilik. Vormis poisi oma. Sale, mitte kõhn ja jämedam, kui nimetus vintske eeldaks. Tegelikult olid tal laid õlad ja ta väljanägemine oli kaugel haprast.

Jordy nägu polnud enam sama väga armsa väljanägemisega, nagu Jim seda mäletas. Selle asemel oli noor mees kena näoga, mis polnud veel täiesti küpse mehe oma, kuid liikus sinna poole. Tal olid Jimi blondid juuksed, kuigi olid briljantset kollast värvi võrreldes Jimi luitunud, pruunika varjundiga. 12 aastaselt oli Jordy lühikesi juukseid kandnud - suve ajal siilipea ja kooli ajal normaalne poiste soeng, mis iganes sel ajal moes oli. Nüüd olid ta juuksed sellest palju lühemad, väga palju lühemad Jimi omadest, mis ulatusid poole kaelani ja kähardusid kõrvade ümber. Jordy omad olid just nii lähikesed, et neid kammida saaks, kuigi tema eale vastavalt polnud mingit märki, et kamm neid kunagi puudutanud oleks. Juuksed olid segamini, kuid suutsid siiski näida perfektsetena nagu oleks segadus just niisugune, nagu ta peaks välja nägema. Ja see nägi hea välja.

Jordy nägu oli küpsemaks muutunud sellest ajast, kui Jim teda viimati näinud oli. See oli nüüd kitsam, rohkem kandiline, põsesarnad enam väljaulatuvad. Naeratus oli siiski see, mis ta välimusele meeldiva punkti pani ja Jimi südame võitis. See oli kiirgav naeratus, mis ilmus, kui Jordy teda märkas. Jim ei suutud ära oodata, mil poiss eskalaatorilt maha astub. Rahvast oli hõredamaks jäänud ja nad liikusid ilma takistuseta üksteise poole. Too naeratus oli kustutanud kõik Jimi kahtlused, mida tas tundnud oli. Mõlemad avasid käed embuseks ja sülelesid teineteist.

Nad embasid teineteist hetke ja siis Jordy sosistas, “Issi!”

See pani Jimi südame komistama ja tõi pisarad ta silmi. ”Nii rõõmus sind nähes. Nii rõõmus, et sa jälle siin oled.” Jim andis talle viimase pigistuse siis astus tagasi. Jordi lasi tal minna, kuigi sirutas oma käed piki isa käsi kui see eemale liikus. Ta silmad olid kogu aeg Jimi näole suunatud.

“Issi,” ütles ta natuke kareda, emotsioone täis häälega. “Issi, ma olen mõelnud, mida sulle öelda sellest ajast saadik, kui ema mulle ütles, et siia tagasi kolin. Las ma ütlen seda nüüd kohe, või mul pole kunagi piisavalt julgust, et seda öelda.”

Ta hingas sügavalt sisse ja ütles, “Viimane kord, kui me koos olime? Huntignton Beachis? Pärast su äraminekut ma … ma nutsin koju minnes. Olin 12 ja olin õppinud mitte nutma, kuid siis ma nutsin. Selle pärast, kuidas ma end tundsin. Ma ei olnud sinu vastu kena. Mitte, et ma seda tahtnud oleksin. Mul oli sind nähes imelik tunne. Olin segaduses. Ma tundsin sinust nii suurt puudust kui me ära läksime ja sa ei kirjutanud ega helistanud kunagi ja ma olin sellel pärast vihane - ja kannatasin – ja sinu nägemine tõi selle kõik tagasi ja ma ei teadnud õieti, mida öelda, või mida teha. Kogu see ebamugavus, kui sa nii kõvasti püüdsid. Nägin su silmadest, mida ma sulle tegin. Tahtsin nii väga vabandada. Aga ma lihtsalt ei suutnud! Käitusin väga pahasti. Kuid see, mida sa nägid, polnud see, mida ma tundsin. Nii räägin seda sulle nüüd ja vabandan, ainult et mõni aasta hiljem!”

Jim astus lähemalle ja võttis ta jälle oma käte vahele. “See oli aastaid tagasi, Jordy, aga nüüd oleme me koos ja jääme kokku. Ma kirjutasin sulle. Ta kõrvaldas kõik. Mul polnud su maili aadressi. Ta ütles, et sul pole seda ja kuigi ma selles kahtlesin ei teadnud ma, kuidas seda saada. Ma helistasin isegi su vanavanematele, kuid nad lihtsalt katkestasid kõne. Kuid see on meil kõik seljataga. Sa oled nüüd siin ja tema ei saa sind tagasi. Ma muretsesin nii kõvasti, et sa ei taha tulla. Kuna pead maha jätma elu, mis sul seal oli. Et sa ei taha siia tagasi tulla. Ei taha koos minuga elada.”

Jordy vabastas end Jimi sülelusest. ”Me räägime sellest,” ütles ta. “See on pikk lugu. Kuid usu mind, Mul on siin heameel olla. Ülejäänud on ainult detailid. Las ma võtan oma kotid.” Ta viipas karuselli poole, kuhu rahvas kogunes.

Jim jäi seisma, vaadates, kuidas ta poiss liigub konveieri poole, enesekindlal kõnnakul. Peale seda, mis just juhtunud oli, sai ta aru, et ta ei hakka hoolitsema väikese poisi eest, teda juhtima, juhendama, kaitsma ega tema üleskasvamist jälgima. See poiss, see noor mees paistis et on seda kõike juba suuremas osas teinud. Ta paistis olevat täiuslikult võimeline enese eest hoolitsema. Ta oli just teinud otsuse – hea küll, väga igapäevase ja lihtsa – lihtsalt oma kotid ära tuua, kuid ta oli seda teinud ühegi mõtteta sellest, kas ta peaks luba küsima, sellest rääkima, paluma isa koos temaga tulla. Ta oli ainult teinud seda, mida oli vaja teha. Iseseisvalt. Ei, see polnud mingi ebakindel 12 aastane poiss.

Kuid ta oli Jimile öelnud ühe asja, mis tähtis oli: ta tahtis siin olla. Ta tahtis koos Jimiga olla.

Jim ei saanud enam rõõmsam olla. Ja samas ei saanud ta imestamata jätta miks Jordy selle üle rõõmus oli. Ta pidi ju sõbrad ja kogu oma elu maha jätma.

*

Jim järgnes Yordile pagasi karuselli juurde. “Mitu kotti sul on?” küsis ta.

“Kaks suurt, paps. Kõik ülejäänu tuleb postiga. Ma ei usaldanud teda. Pakkisin kõik mida ma tahtsin ja viisin eile ise kastid FedEx-i."

Hoiatustuli läks põlema ja hakkas vilkuma ja helisignaal tuli ja siis hakkas karusell liikuma. Nad läksid karuselli juurde, kus vähem inimesi seisis ja ootasid. Varsti Jordy ütles, “See on minu oma, ja see ka.” Ta haaras ühe ja Jim haaras teise samasuguse selle kõrvalt. Kotid olid suured ja nad olid rasked! Jim oli märganud, et Jordy oli enda oma ilma pingutuseta lindilt võtnud, kui Jimil oli tükk tegemist selle maha tõstmisega. Ta ütles enesele, et on raskema koti võtnud. Kuid ta polnud selles kindel. Tal polnud aimugi, kui tugev Jordy on, ega ka millestki muust tema kohta. Ta otsustas, et kõigest sellest teadasaamine on väga lõbus.

“Kuidas sa end tunned?” küsis Jim, kui nad auto juurde läksid. “Emotsionaalselt, füüsiliselt, psühholoogiliselt...” Jim naeratas ja sama teegi ka Jordy, peale seda, kui oli isas poole vaadanud. Jim oli näinud Jordys paljut iseendast, kui ta noorem oli. Ta oli näinud enda naeratust, sama mis temast aastaid tagasi võetud fotodel ja tundis selle nüüd Jordy näos ära. Ta märkas, et mitte ainult nende näod ei sarnanenud, vaid ka nende naeratused.

“Olen natuke vapustatud,” vastas Jordy. “Ma ei teadnud, et see juhtub, kuni paar päeva tagasi. Äkki lahkusin ma kodust ja olen nüüd siin. Pauh! Just nii. Siiski on see OK, kuna ma polnud seal õnnelik ja ma armastan sind. Nii on kõik hästi. Võtab lihtsalt natuke aega et ma sellega harjuksin ja enda jaoks asjad selgeks teha saaksin.”

“See on hea,” ütles Jim. “Ma ei saa olla enam rõõmsam, sind siin minu juures nähes. Kui sa muretsesid et ma kuidagi ei taha seda, siis mata see maha. Mulle meeldib, et sa minu juures jälle tagasi oled.”

Kojusõidul küsis Jim, kas ta oli õnnelik Californias elades.

“Mulle meeldis koht, kus me elasime väga. Huntington Beach on äge koht. Ma käisin seal väga palju surfamas; sa arvatavasti ei teadnud seda.”

“Tegelikult ei teadnud ma midagi,” ütles Jim ja märkas oma hääles kibedust. Jordy kuulis seda ka ja Jimi arvates ütles ta just seepärast järgmist. “Mulle meeldis California; mulle ei meeldinud elada koos emaga. Põhiliselt ta ignoreeris mind. Ma veetsin rohkem aeg oma sõprade kodudes, kui enda omas. Ta ei küsinud kunagi, kus ma olin! Ja siis oli seal John.”

Jimi ei huvitanud Johnist kuulda. Ta tahtis teada, miks Jordy ei paistnud olevat häiritud oma sõpradest ja sealsest elust lahkumisest, mille kohta ta oli öelnud, et see talle meeldis. Tal polnud mingit põhjust selle kohta mitte küsida ning seepärast ta küsis. “Sa pidid lahkuma kõigist oma sõpradest, koolist ja kõigest. Ma ei suuda mõista, miks sa selle pärast pahane ei ole.”

Jordy krimpsutas nägu, mida Jim silmanurgast märkas. “Jah, see on tõesti paha,” ütles ta. “Mul oli seal väga häid sõpru, ja väga ägedaid momente ka. Kuid elus on rohkem, kui ainult see. Head ajad olid siis, kui ma kodust väljas olin. Kuid ma elasin kodus. See oli suur osa mu elust ja see oli inetu. Siia tulles pääsesin ma sellest. Ma saan siin uusi sõpru; mul pole sellega kunagi probleemi olnud. Kool on kool ja mul pole siin sobitumisega mingeid probleeme. Ma ei saa siin surfata ja ma tunnen sellest puudust, kuid siin saan ma nautida nelja aastaaega ühe asemel. Mulle on alati lumi meeldinud.”

“Mis sulle siis ei meeldinud kodus? Ta sõber? Mis temaga oli?” OK, Jim tõesti ei tahtnud temast midagi kuulda. Kui ta lahutus alles värske oli, saatis Lydia talle suur hulga emaile suure hulga meeste kohta, kelledega ta kokku elas, väga vastikuid, kirjeldades, kõike mida ta tegi, eriti voodis ja kuidas ja kuidas nood mehed ületasid teda majanduslikult, füüsiliselt ja seksuaalselt. Kui palju innovatiivsemad, leidlikumad paremad olid nad temast voodis. Lidia eesmärk oli ilmselt talle haiget teha ja talle piinlikkust valmistada ja Jim sai kiiresti aru et ta valetab ja lõpetas tema emailide lugemise.

Tal polnud enam Lydia vastu mingeid tundeid. Teda ei huvitanud, mida ta tegi või kellega ta seda tegi. Kuid ta tahtis teada, kuidas tema ja ta sõber olid Jordy elu mõjutanud.

Jordy jälgis maastikku. Nad polnud veel linna jõudnud; lennuväli oli linnast päris kaugel. Jim mõtles, et kas Jordy sellest midagi ära tunneb. Ta oli kümneselt ära läinud. Osa nähtavast peaks talle ikka veel tuttav olema.

Vaikus venis küllalt kaua, nii et Jim end natuke ebamugavalt tundma hakkas. Siis pööras Jordy oma silmad Jimile ja ütles. “Ma räägin sulle Johnist, aga mitte nüüd. Nüüd meeldiks mulle nendest mõnda aega mitte mõelda.”

“OK,” ütles Jim kiiresti. “Kuidas kool oli?”

Jordy nägu ja hääl lõid särama. "Kool oli tore. Kõik mu elus väljaspool kodu oli tore, kui sinu järgi puudust tundmine välja arvata. Mu hinded olid paremad, kui ainult rahuldavad, kuigi sealsed koolid on raskemad kui siin. Rohkem rahvast, jäigem distsipliin, rohkem reegleid, kuid lapsed ise - suurem jagu neist – olid super kenad ja senikaua, kui sa pahandustest hoidusid oli sinuga kõik hästi. Ma pole kunagi pahanduste tegija olnud.”

“Mis su lemmikained olid?”

Ta naeratas. “Ma armastan matemaatikat. Tegelikult mind edutati. Õppisin suvekoolis algebra erikursusel.” Ta viskas Jimile kiire kõrvalpilgu ja ütles, “Läksin sinna, et saaksin igal päeval kodust välja. Kuid õppisin algebra erikursusel, nii et sel aastal saaksin koolis järgmise aasta matemaatikat õppida ja abituriendina saaksin juba kolledži esimese aasta matemaatika kursust võtta, kui seda siin pakutakse. Seda kavatsesin ma seal teha.”

“Me uurime järgi. Meie linna kolledž on gümnaasiumi lähedal. Neil võib midagi niisugust olla. Kuidas spordiga on? Kas sa peale surfi midagi muud ka tegid?”

“Jah,” naeris ta. “Mängisin jalgpalli. Junioride esindusmeeskonnas, kuna esindusmeeskonnas on ainult juniorid ja abituriendid. Koolis oli kakstuhat viissada last! Selliseid suuri koole on seal palju ja sport on väga võistluslik. Kahe võistkonnaga annab kool vanematele lastele, kes mängida tahavad, võimaluse rohkem mänguaega saada.”

“Olid sa hea mängija? Said sa palju mängida, või istusid rohkem pingil?”

Ta irvitas. “Sa tahad, et ma end kiidaksin?”

“Kui selleks põhjust on, siis muidugi. Olen sinu üle uhke sellisena, kui sa oled. Mul pole midagi muud vaja. Kuid ma tahan sinust kõike teada. Head ja halba.” Jim vaatas hetkes Jordy poole, et näha, kuidas too reageerib. Jordy vastas oma pilguga ja Jim nägi ta silmis varju. Kuid siis vaatas Jordy teele tagasi ja ta vastused tulid küllaltki kergesti.

“Ma mängisin palju. Me mängisime hajutatud rünnakut ja mina olin H-back. Kas sa tead, mis see on?”

“Arvan, et tean,” ütles Jim. “See on justkui mitmeotstarbeline taga mängija.”

“Sul on õigus!” Jordy hääl oli seda öeldes rõõmus. Jimi arvates rõõmustas teda see et ta isa teab midagi jalgpallist. Kuid Jim ei arvanud, et see Jordyt üllatama peaks. Nad olid laupäeviti ja pühapäeviti koos mänge vaadanud, kui Jordy üle kasvas.

“Noh, see olin mina,” jätkas Jordy, “H-back. Mulle tõsiselt ei meeldi kiitlemine, kuid ainult fakti nentides võib öelda, et olin päris hea mängija. Mind määrati isegi junioride esindusmeeskonda esimese aasta gümnasistina, ühena kahest kogu kooli kohta.”

“Ohoo! Kavatsed sa siin ka meeskonnas osaleda?”

“Jah, ehk õnnestub mul meeskonda pääseda. Ega sa ei tea, kuna vastuvõtu katsed on? Nad võivad juba harjutustega peale hakanud olla.”

Oli augusti kuu keskpaik. Kool hakkab kahe nädala pärast. Jimi arvates olid gümnaasiumi meeskonna vastuvõtukatsed juba olnud ja nad pidid juba harjutama. Siiski oli arvatavasti võimalik vastu võtta hiliseid saabujaid, eriti kui need head sportlased olid. Talle tundus, et Jordy oli just see. Tema poeg, sportlane!

Jim ütles, et neil on junioride esindus meeskond ja esindus meeskond, kuid esindus meeskonnas olid ka mõned mitte abituriendid. Kool oli palju väiksem kui California oma.

Kui nad Jimi majja jõudsid, kõndis Jordy sisse, kandes mõlemat kotti. Kui Jim oli ühe järele sirutanud, ütles Jordy, “Ma juba võtsin selle,” ja tõmbas mõlemad pagasiruumist välja. Ta isegi ei ähkinud. Ta seisis uksel ja vaatas mida näha oli: Jim polnud palju midagi teinud lahutusest saadik. Tema hoiak oli selline, et kui sa üksinda elad ja ei ole eriti huvitatud sisekujundusest, ei hooli, kuidas elamine välja näeb, siis miks hakata asju muutma, kui selleks vajadust pole. Alguses oli ta vabanenud kõigest, mis Lydiat meenutas, kuid ülejäänud jätnud nii nagu see oli. Mida Jordy nägi, oli see, mis selles majas tema üleskasvamise ajal olnud oli.

Jordy vaatas ringi ja lõpuks peatas pilgu oma isal. Ta ütles ainult ühe sõna, kuid ta ütles seda suure rahulolu ja lõdvestumisega hääles: “Kodu.”