Järgmistel nädalatel oli palju tegemist. Jordy pani end koolis kirja. Ta oli liiga noor, et saada midagi muud peale algaja juhilubade ja seepärast sõitis ta kooli ja tagasi koolibussiga. Ta paistis kohe teistega sobivat. Jim arvas, et teistega on kergem sobida, kui oled nagu blond jumal, pikk ja tugev ning sportlaslik. Lisaks sellele polnud poiss põrmugi häbelik. Jim tundis, et lihtne tõde on: hea väljanägemine, intelligents ja seltsiv loomus koos enesekindlusega viivad selles maailmas kaugele.

Jordy oli kohe järgmisel päeval peale saabumist jalgpallitreeneriga rääkinud. Õhtusöögi ajal rääkis Jordy Jimile, kuidas jutuajamine läinud oli.

“Meeskond on juba mitu nädalat harjutanud ja treener on rahulolematu inimene. Lisaks sellele olen ma liiga noor. Kuid arvan, et midagi minus meeldis treenerile, kuidas ma end üleval pidasin, või mu suur kasv, igatahes rääkisin ta pehmeks, nii et pääsen katsetele.”

Jordy irvitas. Ta oli juba peaaegu mees, kuid temas oli säilinud lapselikkust saavutatu üle rõõmustamiseks. Oli ilmne et talle meeldis, kuidas ta oli suutnud treeneri ümber oma sõrme mässida.

“Said sa meeskonda sisse?” küsis Jim. Ta teadis, et poisil olid meeskonda pääsemise katsed olnud, kuna Jordy oli koolist liiga hilja pääsenud, et viimasele koolibussile jõuda. Ta oli kelleltki küüti saanud. Paistis, et Jordy oli juba endale sõbra leidnud.

“Jah!” Jordy naeratas Jimile. “Ma meeldisin treenerile. Ma arvan, et võin nüüd seda öelda. Ta kasutab sama skeemi, mida ma eelmisel aastal õppisin, nii et ma justkui teadsin, mida teha. Ta proovis mind positsioonil, millel olnud poiss oli eelmisel aastal kooli lõpetanud ja ükski minuvanune pole sellel kohal varem mänginud. Ma mitte ainult ei pääsenud võistkonda, vaid on võimalus, et osalen kohe ka mängudes”

“Ohoo! See on suurepärane!” Jim säras. Talle meeldis näha õnnelikke lapsi sama palju, kui ta vihkas õnnetute nägemist ja see oli tema poeg – õnnelikuna. “Nii et sa saad kõigi mängijatega hästi läbi? Nad ei pane pahaks, et tuleb noor kutt ja võtab nende koha ära? Pole vimma ega pahameelt? Pole kadedaid?”

“Noh, enamuses mitte. Seal on üks juhtmängija, suur punase peaga poiss kas oli nagu upsakavõitu. Selle põhjal, kuidas ta väljakul rääkis, võis arvata, et ta on selle omanik.Ta karjus teistele mängijatele, soovitades neil ta eest kaduda, või ta hävitab nad. Ta ilmselt saaks sellega hakkama ka, kuna on neist nii palju suurem. Igatahes lasi treener mul esimeses meeskonnas mängida. Ma sain palli ja nägin punapead peaaegu et oma huuli lakkumas. Ta hävitab selle väikese noore nolgi, näitab talle ta koha kätte.”

“Hei, sa oled kaugel väikesest!” Jim oli lapsevanem ja solvus kergesti kõige peale, mis näis olevat tema lapse vastu suunatud .

Jordy naeris. “Temaga võrreldes ma olen. Ta on minust vähemasti kolm tolli pikem ja võibolla nelikümmend naela raskem. Paistab, nagu peaks ta juba kolledžis käima. Ja tema silmadest paistab tigedust. Teda vaadates on selge, et talle meeldib inimestele haiget teha, neid lüüa, nende üle valitseda.”

Ta vaikis hetkeks meenutades, siis aga tuli naeratus tagasi. “Mul on umbes kolm sammu, enne kui ta mind kätte saab. Kolm sammu on päris palju. Astun talle sammu vastu, nii et ta seab end valmis, siis teen peteka vasakule, tema nihutab oma raskuse vastavalt, mina lõikan paremale ja ta sirutab minu järele, kuid on nüüd tasakaalust väljas. Siiski irvitab ta veel, ülimalt enesekindlana ja selle asemele et talle peale minna, nagu ta ootab, tõmban tagasi ja lähen temast paremale, virutan talle õlaga rindu. Ta ei oota seda. Ta ootab, et kardaksin teda, ta kallutab end külje peale, püüdes ainult kätt mulle ümber saada ja mina, noh, liigun edasi kogu oma kaaluga, kiiruse ja motivatsiooniga. Ma taban teda nagu kuueteist naelane keegli pall üksikut kurikat. Ta läks lendu, maandus seljale ja mina jooksin edasi. Arvan, et võin öelda – saatsin ta ööbikuid kuulama.” Jordy naeris, sellest mõeldes, meenutades, mis tunne tal oli olnud ja Jim peaaegu et tunnetas tema rahulolu.

“Siis niimoodi leiad sa endale sõpru?” küsis ta naerdes.

”Noh, mitte teda. Kuulsin teda hiljem riietusruumis vandumas. Ta paistab olevat niisugune, kes kõige peale vihane on. Ma ei näinud, et paljud talle tähelepanu oleksid pööranud. Ta ei ole poiss, keda sa endale sõbraks tahaksid. Tal paistab olevat paar järgijat, kuid enamus laseb tal lihtsalt olla.”

Sellel õhtul läks Jordy peale dušši all käimist tagasi oma tuppa, ainult käterätt ümber. Jim naeratas ja noogutas talle. Kuid ta sai oma pojast hea pildi. Poiss oli üleni musklid! Lai rind; tugevad, laiad õlad; sale piht; oma ea kohta suured biitsepsid ja sääred. Võibolla peab sul selline kehaehitus olema, et jalgpalli mängida, mõtles Jim, kuid mees oh mees, poiss oli muljet avaldav. Ja ta polnud veel kuusteist täis! Jim nägi, miks suutis ta endast paarkümmend kilo raskema kuti maha paisata.

Jordy nägi Jimi end vaatavat ja lisas sammu, tast kiiresti möödudes. Jim vaatas talle silma. Ta nägi seda sama, mida ta paaril korral varem oli näinud. Jordy oli pilgu lukustanud. Jim ei suutnud ta silmadest midagi välja lugeda.

See kiire pilk, mida ta Jordy silmades oli näinud, rõhus Jimi. Normaalselt oli poiss väga rõõmsameelne ja näitas seda välja. Ta rääkis õhtusöögi ajal pingutuseta inimestest, kellega ta kohtunud oli, õpetajatest ja õppeainetest, kuidas jalgpalli treeningud olid läinud, sõpradest, keda ta leidnud oli. Kuid mõnikord - harva, kuid mõnikord - näis vari üle ta näo libisevat. Midagi häiris teda; see oli selge. Jim vihkas seda, et Jordyl võis midagi niisugust mõttes olla, millest ta tundis, et rääkida ei võinud.

Neid kordi oli olnud rohkem kui üks. Ühel korral oli Jimile häiritust Jordy silmis nähes meenunud Tristan, kelneriabiline restoranist.

Tristani silmad olid ka sellised olnud - kuid palju halvemini. Jordy silmades oli seda mõnikord ja lühikest aega. Tristanil paistis selline pilk pidevalt olevat.

Ühel päeval, kohe peale Jordy esimest jalgpallimängu otsustas Jim, et peab oma pojaga rääkima sellest, mis teda häirib ja asja põhjani jõudma.

Jordy oli väga hästi mänginud ja oli nüüd seitsmendas taevas, rääkides hästi kiiresti ja edasi tagasi kõndides, selle asemel, et istuda. Liiga palju energiat üle jäänud, mõtles Jim naeratust maha surudes. Siis aga, kui Jordy võrdles selle õhtust mängu mänguga Huntington Beachis, milles ta sama resultatiivne oli olnud, oli ta järsku hetkeks vaikinud ja peale seda polnud enam nii elevil, kui uuesti rääkima hakkas. Tundus, et mis iganes mälestusest, mis talle meenunud oli, ülesaamine võttis natuke aega.

Ta teadis, et Jordy oli väga osav jutuainet muutma, kui see oli millestki, millest ta rääkida ei soovinud, ja Jim otsustas, et kui ta saab poisi pingest vabaks ning talle rääkima sellest, mida ta eneses hoidis, siis seda võibolla teistsuguses ümbruses, kusagil, kus Jordy end vabana tunneks ja kus Jim saaks ta tähelepanu hoida, ilma et poiss end lahti väänaks, kus Jim võiks keskenduda vestlusele, ilma et Jordy vastu ajaks või sulguks. Ja Jim teadis perfektset paika. Nad võivad Antonio juurde minna. Jim oli mõelnud Jordy niikuinii sinna viia.

Muidugi oli ka teine põhjus sinna minekuks, mis oli Jimi närinud ja ta teadis, et võib seda kasutada kikivarvul vestluse poole liikumiseks, mida ta tahtis Jordiga pidada. Kui muidugi Tristan ikka veel töötas seal. Jim lootis väga, et see nii oli.

Jordy oli küllaltki rõõmus hilise õhtusöögi üle. Nad olid enne mängu kerge eine söönud, kuid see oli mitu tundi tagasi ja nüüd oli poiss jällegi näljane nagu hunt.

Tony oli ametis, kui nad sisse astusid. Ta tervitas Jimi soojalt, ütles talle, et olid temast viimasel ajal puudust tundunud ja Jim esitles talle Jordyt. Tony viis nad Jimi latrisse. See oli koht, kus Jim olla tahtis: see oli küllalt privaatne, nii et seal ei tohiks olla mingit probleemi et saada Jordyt avanema ja rääkima sellest, mis teda häiris, kui häiris. Jim arvas, et midagi seal siiski oli.

Ettekandja võttis nende tellimuse ja Jim oli järsku närviline. Siin nad olid, täpselt nagu plaanitud, peale kelneri lahkumist valitses vaikus ja aeg oli Jordyle lähenmiseks sobiv. Siiski sai Jim aru, et raske oleks lihtsalt niimoodi asjale kallale karata. Ta pidi ettevaatlikult lähenema. Kus oli Tristan? Jim vajas teda! Nii oli ta asja planeerinud: Jordy näeb Tristanit, siis oleks võimalik rääkida, mida Jim nägi busboy silmades ja võrrelda sellega, mida ta aegajalt Jordy silmades nägi.

Lihtsalt seda ei millestki üles võttes võib panna ja arvatavasti panebki Jordy kaitseseisundisse. Jim ei tahtnud seda teha. Parim, mida teha, otsustas ta, on oodata. Näha, kas Tristan on siin ja ilmub välja. Kannatlikkus oli see, mida praegu vajati.

Just siis, kui ta oli asja otsustanud ja vaikus latris hakkas pikale venima, nägi Jim busboyd. Ta ei olnud nende lähedal, kuid selgesti näha, koristades lauda, kust külastajad lahkunud olid.

Perfektne!

“Näed sa seda poissi seal?” ütles Jim, peaga Tristani poole osutades. “Busboyd?”

Jordy pööras end kergelt et vaadata, siis ütles, “Jah?”

“Ma justkui kohtasin teda mõnda aega tagasi. Temas oli midagi, mis mind häiris. Need olid ta silmad. Nad olid murelikud. Kurvad. Sa just nägid neid. Kõige kurvemad, mida ma kunagi näinud olen. Samal ajal on ta kena väljanägemisega ja noor, ja see kombinatsioon on lihtsalt imelik. Isegi pahandav.

“Ta näeb noor välja - “ Jim hakkas ütlema, et poiss polnud nii noor, nagu ta paistis, kuid siis mõtles ümber. Ta oli olnud ka valmis paljastama et on uurinud ja teada saanud kui vana poiss on, ja teadis, et ta on umbes sama vana kui Jordy. Kuid ta ei tahtnud, et Jordy arvaks, et ta on poisist sedavõrd huvitatud kui ta tegelikult oli. Ja nii rääkis ta, “Ma mõtlen. Ta võib sinuga ühes koolis käia, isegi sinuga samades tundides. Oled sa teda enne näinud?”

Jordy pöördus Jimi poole tagasi. “Ma ei arva, et oleksin. Kuid see on võimalik. Harilikult istun ma kõigis tundides esimeses reas, kui see võimalik on, nii ei näe ma tegelikult kõikki lapsi tagapool. Ta võib nende hulgas olla. Miks sa küsid?”

“Ma ei tea. Lihtsalt huvitab. Kui ta lähemale tuleb ja sa teda vaadata saad, siis vaata, kas ta näib sulle sama kurb, kui mulle, kui ma teda varem nägin. Sulle võib ta, ma ei tea, sama intrigeeriv tunduda kui mulle. Sul võib ka tema suhtes küsimus tekkida. Tema silmade kohta, tõsiselt.”

See oli võimalus, mida Jim oodanud oli. Kui poiss tuleks ainult laua juurde, oleks see kerge. Jordyle kerge näha, mida tema oli näinud oli ja seejärel Jimil öelda, ‘Mõnikord on see sinu silmades ka. Võid sa mulle rääkida, millest? Ma tahan aidata.’

Kuid poiss ei tulnud lähemale ja järsku oli Jimil tunne, nagu poleks see siiski õige viis seda teha. Niisugune avaldus oleks Jordyle ikkagi ehmatav, kui see tuleb Jimi poolt ilma taktitundelise ettevalmistuseta. Jim tundis ka, et Jordy eitaks kohe probleemi ja sulguks enesesse. Ei, aeg ei olnud õige. Ta ei teadnud kuidas, kuid ta teadis, et ei aeg ega olukord polnud õiged.

Jordy hakkas jällegi mängust rääkima ja võimalus läks mööda. Jordy pulbitses ja õhtusöök oli rõõmus, ilma et midagi oleks räägitud.

Lõpus, kui nad omadega valmis olid ja Jordy sõi suurt spumony jäätise portsjoni, Jim teda jälgimas ja soovimas, et temagi oleks veel viieteist aastane, aatomireaktori ainevahetusega, ilmus Tristan, et nende lauda koristada.

“Tere,” ütles Jim talle. ”Mäletad sa mind, Tristan? Sa aitasid mind mu ristsõna lahendamisel. Andsid mulle mõjukat abi?” Jim naeratas, siis kiirustas edasi, kuna poiss oli teda ainult hetkeks vaadanud enne kui jätkas tühjade nõude koristamist, paistis kiirustavat, mitte kõige vähematki huvitatud vestlusest. “Igatahes tahtsin ma sulle oma poega Jordyt tutvustada. Jordy, see on Tristan.”

Nüüd ei olnud Tristanil muud võimalust. Teda tutvustati ja nii pidi ta peatuma ja Jordyle otsa vaatama. Jordy sirutas oma käe välja. “Tere,” ütles ta ja ootas, kuni Tristan oma käe põlle sisse pühkis ja siis selle Jordyle sirutas. Kaks poissi surusid käsi ja nende silmad kohtusid. Hetkeks. Tristanil oli komme silma mitte vaadata.

Peaaegu kohe peale käepigistust oli Tristan läinud. Ta võttis nõud ja põgenes. Jordy vaatas teda ära minemas, siis aga pöördus Jimi poole, sõnagi ütlemata, näides natuke šokeerituna.

“Jah,” ütles Jim, tema ilmet kommenteerides. “Mõjus täpselt samuti, nagu minulegi. Oled sa kunagi selliseid silmi näinud?”

Jordy raputas pead .”Ta näib nii kurvana!”

Kui ta sinu koolis käib, ehk saad sa temaga rääkida. Sellest ajast, kui ma teda esimest korda nägin on ta mu meelde sööbinud. Midagi temas paneb mind teda aidata tahtma. Et need silmad muutuda võiksid.”

Jordy ei öelnud selle peale midagi ja veidi aja pärast olid nad kodus tagasi. Jim oli väsinud. Oli juba hiline aeg. Kuid Jim oli enda peale pahane talle antud võimaluse kasutamata jätmise pärast. Tänase õhtu eesmärk, tema poolt nii kavalt plaanitud, oli valmis olnud ära kasutamiseks ja tema oli selle mingite ähmaste kahtluste pärast haihtuda lasknud. Ta ei olnud selle kohta midagi teada saanud, mida ta teada tahtis. Oli araks löönud, seda oli ta teinud.

Jordy oli köögis endale üles minekut apelsini enne mahla kallamas. Jim vaatas teda, siis aga ütle mõttes, mida põrgut.

“Jordy?”

Poiss pöördus külmiku juures tema poole. “Jah?”

Võid sa tulla ja istuda, palun? Tahtsin sinult midagi küsida, aga pole teadnud, kuidas sellele läheneda. Viisin sind Antonio juurde, et sellest rääkida, kuid siis meelolu muutus kuidagi ja noh, ma lihtsalt ei rääkinud. Kuid tahan seda nüüd teha, kui sa liiga väsinud ei ole.”

Jordy tuli ja istus laua äärde. “Milles asi on?”

Jimi meelest tundus ta juba kaitsesse tõmbununa, kuid Jim ei kavatsenud nüüd jätta. “Asi on selles. Sa tead, kuidas Tristan täna õhtul välja nägi. Sinu reageering temale oli sama kui minul, olen selles kindel, kuna ma jälgisin sind. Noh – ja see oli, millest ma rääkida tahtsin – ma olen näinud sama sorti pilku sinu silmades. Mitte nii kurba. Vähemasti mitte nii tihi. Kuid ma näen, et sulle meenub midagi ja sa sulgud endasse. Ma tahan teada, kas ma saan kuidagi aidata. Mulle ei meeldi, et sul halvad mälestused on, kui see on põhjuseks ja mõtlen, kas sellest rääkimine võiks ehk aidata. Tahtsin sulle anda selle võimaluse – minuga, või kellegi teisega kui sa seda eelistad.

Jordy pööras pilgu Jimilt ära ja ei vastanud kohe. Aeg kuulus, Jim vaikselt ootamas, andes talle aega ootamiseks.

Siis Jordy küsis, “Kuna?”

“Kuna ma seda nägin? Mitmel korral. See on sul ainult väga lühikest aega. Nägin seda lennujaamas. Siis sellel õhtul kui sa dušši alt tulid ja oma tuppa läksid. Mõnel teisel korral ka.”

Jordy pööras jälle pilgu ära. Siis aga pööras aeglaselt selle tagasi Jimi silmadesse, nagu sundides end seda tegema.

“Ma arvan, et peaksin sellest rääkima. Seda on raske teha. Kuid sa väärid seda. Sulle see ei meeldi.”

Jim sirutas käe ja pani selle Jordy käe peale. “Räägi mulle,” ütles ta, pannes oma silmadesse ülima usaldatavuse ja kaastunde, püüdes Jordyle näidata, et kõigele vaatamata on Jim alati kohal, toetav, kohe tema selja taga.

“Ma pean tükk aega tagasi minema.” Alustas Jordy. “Sinna aega, kus sina ja ema lahku läksite.”

“See oli kõik tema töö,” ütles Jim, mõistes, et ta tundub arvatavasti kaitsesse tõmbununa. “Ta jättis mind maha, vajades rohkem erutust oma elus, nagu ta ütles, heledamaid tulesid, rohkem tegevust. Ma polnud temaga õnnelik, meil oli kindlasti probleeme, kuid ma ei tahtnud sind kaotada. Temale? Ei, ma polnud õnnelik – ma ei näe, kuidas keegi saaks temaga olla – kuid olin päris kindel, et kui ta läheb, võtab ta su endaga kaasa.”

“Ma usun sind,” ütles Jordy, Jimile silma vaadates. “Kuid ta võitis kohtus ja mul tuli temaga koos elada. Ma tunnen teda: kõik toimub ainult tema pärast. Kõik. Kui ta korra oli minu kohta hooldusõiguse saanud, ta lihtsalt ignoreeris mind. Ta tahtis mind ainult selle pärast, et sulle haiget teha.

“Nii olin ma üheteistkümneselt põhiliselt omapead, isegi kui ma koos temaga elasin. Samas linnas muidugi, kuid uues ümbruses, kus ma kedagi ei tundunud, ja ma ei saanud temalt mingit toetust. Ta oli palju väljas, sageli koos meestega, ja mina pidin tihti end ise kaitsma. Ma õppisin, kuidas. Ma pidin. Toit. Puhtad riided. Pestud linad, Eluruumi puhastama, nagu köök ja vannituba ja mu enda tuba. Õppisin seda kõike.

Jim pigistas ta kätt, kuid nüüd, kus ta rääkis, ei tahtnud teda katkestada.

Jordy jätkas oma jutuga, ”Harjusin üksinda olema. Mu elu oli täielikult muutunud. Me kolisime loomulikult. Tema silmad olid kogu aeg olnud pööratud Los Angelesele ja elule, mida see pakkus. Me lahkusime siit natuke aega peale lahutust. Pakkisime kõik ja saatsime ta vanemate koju LA–sse.”

Ta tõusid ja läks kraani juurde ja lasi endale klaasi vett, siis tuli laua juurde tagasi ja jätkas.

“Ta isa on rikas. Ma arvan, et tead seda. Ta hakkas 50.tel maju ostma, enne kui Lõuna Californias kinnisvara buum hakkas. Rendist saadud raha kasutas ta uute majade ostmiseks. Ta pani oma raha kasvama ja teenis terve varanduse. Tal on ikka veel tosina maja ringis, mida ta välja rendib, ja nüüd on tal mõned kontorihooned ka.”

Ta pidas hetke vahet, et vett juua. Ta jõi pool klaasi vett, enne kui jätkas. “Igatahes lubas ta meil oma majas ilma tasuta elada. Samuti andis ta emale igal kuul $3,000. Ta rääkis isale, et tõi kaasa oma poja, nende pojapoja, üle kogu maa, et nende lähedal olla ja et ta vajab sissetulekut, kuna kaotas minu peale makstava sissetuleku kokkuleppega. See polnud päris tõsi, kuna teadsin, et sa maksad lapsetoetust, kuid ausus pole kunagi tema tugevam külg olnud. Ta kasutas seda vastavalt vajadusele.”

“Igatahes oli tal nüüd maja, kus ilma üüri maksmata elada ja sissetulek sinu ja ta isa rahast ja ta oli õnnelik nagu siga sita sees. Ma kasutan seda väljendit, sest kui ma poleks kodu korras hoidnud, oleksime me sõnniku sees elanud. Ta veetis enamuse ajast väljas, koju tuli ainult magama. Tema jaoks polnud tähtsust, kuidas koht välja nägi. Tähtis oli see ainult siis, kui ta mõne mehe koju tõi. Ja seda hakkas juhtuma. Nendel kordadel käskis ta mul selleks ajaks maja korda teha, kui ta õhtul koju tuleb.”

Ta vaikis, mõtted kaugel eemal. Siis raputas ta end.

“Olin uues koolis ja pidin uued sõbrad leidma. Sellega pole mul kunagi probleeme olnud. Varsti oli mul uus parim sõber, minu sarnane poiss, kes oli 11 ja kelle kasvukiirendus polnud ka veel alanud. Ta nimi oli Keith. Me mõlemad olime väikesed ja kõhnad ja kool, kus me käisime oli brutaalsevõitu, palju enam, kui see kus ma sinnamaani käinud olin. Paljusid lapsi kiusati, eriti selliseid väikesi, nagu meie. Keith ja mina hoidsime kokku nii palju kui võimalik ja see vähendas kiusamist, mida me kannatama pidime, kuid ei lõpetanud seda täielikult.

“Meile ei meeldinud kiusatud olla ja otsustasime, et peame tugevamaks saama. Meil oli õnne: Keithi paps töötas treenerina ühes linna eravõimlas. Üks asi LA kohta – seal paistab kogu linn võimlaid ja harjutuskohti täis olevat. Keith rääkis oma papsile, et tahame harjutama hakata ja musklisse minna ja too võttis meid oma tiiva alla. Me hakkasime veetma aega võimlas, kus ta töötas; see ei maksnud meile sentigi, mis oli hea, kuna mul polnud üldse raha.

“Ta ütles meile, et suurte raskuste tõstmine poleks meile hea meie eas, kus me veel kasvame. Ta teadis täpselt, kuidas meid treenida, missuguseid harjutusi teha, kui palju raskusi ja kui palju kordi on OK. Ta lasi meil nii raskustega treeningut kui aeroobikat teha. Olime mõlemad innukad õppijad. Muutusime mõlemad tugevamaks.”

“Kulutasime selles võimlas harjutamisele palju aega ja kasvasime suuremaks. Üksi meie vanune või isegi vanem ei tülitanud meid enam. Kuid mina olin nüüd treenimisse nagu armunud. Olin ka tuttavaks saanud mõnede teiste meie vanuste lastega, kes ka seal võimlas harjutasid. Meid oli seal terve punt. Paistab, et igaüks CsCal – is tahab hea välja näha.”

Ta viskas pilgu Jimile, kes oli täielikult haaratud sellest, mida Jordy rääkis.

“Personaalset treenerit omada oli väga hea. Olin õnnelik, rahul võimla, Keithi ja isegi kooliga, nüüd kus inimesed meid rahule olid jätnud. Olin õnnelik igal pool mujal kui kodus. Ema ei täitnud oma kohustusi ei kodu ega minu suhtes. Hakkasin talle seda ette heitma, kuid sa ju tead, kui palju see talle mõjub. Null mõju. Ta teeb, mida ta tahab teha, millal ta seda tahab teha ja ta ei muretse kõige vähematki kellegi teise tunnetest. Ta tahtis igal õhtul välja klubidesse minna, magada igal päeval poole päevani, liigutamata lillegi, kui ta üles tõusis. Niisugune ta just oli. Naljakas, kuid selle aja jooksul, mis me seal elasime, nägime me tema vanemaid ainult kahel korral, ja seda siis, kui nad meile tulid.

“Nii olin ma omapead,” jätkas Jordy. “Ma hakkasin surfama peale kaheteistkümneseks saamist – noh, surfamist õppima. Koolis otsustasin ma proovida jalgpalli meeskonda saada ja tänu kõigele sellele tööle, mida ma võimlas olin teinud, leidsin enda tugevama ja kiirema olevat kui peaaegu enamuse teistest, kes sama soovisid. Leidsin ka võimaluse piisava hulga raha saamiseks, et endale ise riideid osta ja koolilõuna eest maksta.”

“Kuidas sul see õnnestus?” küsis Jim, kuna ta teadis, kui ihne oli Lydia oma majapidamisrahaga. Sellega, muidugi, mida ta enda tarbeks ei kasutanud. Jordy irvitas. See polnud rõõmus irvitus. “Ma pigistasin talt välja.”

Jim lasi endi üllatunult tagasi. “Ohoo! See on asi, millest ma kuulda tahan.” Ta naeratas Jordyle. “Räägi mulle.”

“Ta oli oma isale öelnud, et vajab raha, mida oli temalt nõudmas, kuna ta peab minu eest hoolitsema ja noh, sellepärast, et LA – s elamine lihtsalt on nii kallis. Minu kohta käiv jutt oli vale; sina hoolitsesid selle eest. Ülejäänu, kui kallis on LA – s elamine, polnud vale, kuid ainult tänu ta elustiilile. Ilma rendikuludeta oleksime võinud elada palju, palju väiksema rahaga, kui ta oleks õhtuti koju jäänud. Ta ei jäänud ja see andis mulle mõningase võimaluse. Olin mõnesid ta telefonivestlusi oma isaga pealt kuulnud. Ta ütles isale, et tal on täiskohaga töö kontoris ja tegelikult ta ei vaja tema raha, kuid on rõõmus, seda saades, kuna paneb suurema osa sellest rahast minu kolledži fondi. See oli vale. Ta kulutas peaaegu kogu selle raha enda peale – riietele ja alkoholile ja taksosõitudele ja etendustele ja kõigele, millele suutis seda kulutada. Ta käis ööklubide rallil iga teine päev. Kuid minu arvates oli kõige suurem kuluallikas toetada igat ja kõiki luuseritest poisse, kes tema külge klammerdusid, kui märkasid, et nende eest makstakse. Sinna läks enamus ta ajast ja rahast.”

Jordy tõmbas seda meenutades näo viltu. “Nii oli mul võimalus. Ma ütlesin talle: maksa selle eest, mida ma vajan, mida ma tahan, või ma räägin su vanamehele, mida sa teed. See toimis. Sellest väljapressimisest sain asjad, mida kaheteistaastane poiss tahab: riided, taskuraha, spordivarustus, video–mängu süsteem, jalgratas, tead küll, selline kraam. Kuid poisi jaoks vajalik. Ostsin oma surfi laua ka, selle asemel, et iga kord rentida, kui ma seda kelleltki laenata ei saanud. Alguses oli seda minu jaoks küllalt. Kuid siis asjaolud muutusid ja mul oli suurem juba võimalus.”

Seda öeldes muutus Jordy toon ebasõbralikumaks. Ta jõi klaasi tühjaks, tõi uue vee ja kui ta laua juurde tagasi tuli, nägi Jim, kuidas ta silmad kivistunud olid,.

“Kuidas nad muutusid?” küsis Jim vaiksemalt. Ta sirutas ka käe ja pani selle jälle Jordy käele.

Jordy vaatas puudutust tundes üles. Ta silmad olid kuumad. Jim nägi nendes viha. “John kolis sisse. Tema viimane poiss–sõber sel ajal, kui ma seal olin. Korraga oli ema palju rohkem kodus. John oli kogu aeg seal, kasutu parasiit ilma töökohata, laisk nagu üle–söödetud koer. Nüüd oli tal keegi, kes ta elamise kinni maksis ja ta sai aega veeta, tehes seda, mis talle kõige enam meeldis.”

“Mis see oli,” küsis Jim, kartes, et ta juba teab vastust.

“Seks. Ta oli seksi sõltlane. Ja ema oli ka, või oli selleks muutunud. See maja … Ei läinud kaua aega, kui seks seal kogu aeg õhus oli. Kõigesse imbunud. John kandis õhukesi, nappe lühikesi pükse ilma aluspüksteta. Tavaliselt polnud tal särki seljas. Ta oli... noh, seal elades teadsid sa täpselt, missugune ta riist oli. Ta istus diivanil, ajas jalad laiali ja siis oli võimatu mitte märgata selle piirjooni, või näha seda püksisääres. Ta paistis suure hulga oma ajast kulutavat munade sügamisele. Mõnikord, rohkem kui ühel korral läks tal kõvaks ja ots hüppas pükste allosast välja ja tema hõõrus seda, üldsegi mitte peita püüdes, sellele tähelepanu juhtides.”

Jordy ajas end natuke rohkem sirgu ja tõmbas käe Jimi oma juurest ära. “Neile see meeldis. Nad võtsid alasti taga–õues päikest. Nad ei hoolinud sellest, kas ma neid näen või mitte. Ma püüdsin mitte vaadata. Kes see tahab oma ema alasti näha?! Või tema poiss–sõpra?! Kuid seal nad lesisid selili ja isegi vaatamast hoidudes, jäid nad mõnikord ikka aknast möödudes silma. Ükskord oli Lydia käsi ta tilli peal. See oli õudne.

“Ja toas tegid nad seda palju, püüdmata müra summutada. Ma kuulsin seda kogu aeg. Ükskord, kui ma koju tulin, tegid nad seda elutoa sohva peal, mõlemad alasti. Nad ei peatunud. Läksin oma tuppa, püüdes mitte midagi näha. Kui ma välja tulin, siis John ainult naeris minu üle ja ütles ‘Kas õppisid midagi?’ “

“Ma lõpetasin kodus olemise nii palju kui sain Lihtsalt hoidsin eemale. Kõige rohkem aega olin ma võimlas. Tundsin end seal turvaliselt.”

“Turvaliselt?” Jim ei teadnud, et ta oli end ohus olevana tundunud. Kindlasti mitte kodus. Ebamugavalt, jah: vastikust tundes, arvatavasti; kuid ebaturvaliselt?

“Ma pole sulle kõike rääkinud. Jah, selleks ajaks kui ma neliteist olin, neliteist ja pool, hakkas John mind vaatama – teist moodi. Varem ta muigas mulle enamasti, nagu oleks ta mõelnud, vaata, ma võin teha su emaga kõike mida ma tahan. Kuid nagu ma ütlesin, oli ta seksikoer ja võibolla hakkas ta Lydiast tüdinema. Kuid siis vaatas ta mind nii, nagu mõtleks ta, et võib mulle sama teha, mida talle. Nagu oleks ma talle huvitav tundunud.”

Jim tegi suu rääkimiseks lahti, kuid Jordy tagus edasi. “Ma olin juba isegi seksi suhtes segaduses. Ma polnud teinud midagi muud kui natuke suudlemist ja katsumist tüdrukutega, kes olid mulle peale lennanud, nagu nad jalgpallimängijatele peale lendavad ja mulle polnud see väga meeldinud; vähemasti mitte sel määral kui mulle tuttavad poisid ütlesid seda endile meeldivat. Arvasin, et olen ehk liiga noor. Mind ei häirinud, et mõned teised poisid kiitlesid oma seiklustega. Ma sain aru, et kui ma valmis olen, siis olen. Pole suur probleem.

“Aga nüüd, kodus, oli mul tunne, et see mees, John, tahab minuga seksida. Ma ei tahtnud seda. Ma ei tahtnud kellegagi seksida. Kuid ta vaatas mind, ja õhkkond kodus läks väga pingeliseks.

“Seal oli kogu aeg seks õhus, ja nüüd oli see paha, kuna John mind uuris. Ma vihkasin teda; me polnud läbi saanud kohe sellest ajast, kui ta sisse kolis. Selleks ajaks oli ta seal juba pikka aega olnud ja käitus, nagu oleks maja tema oma. Ta oli jube ja laisk ja niipalju, kui sain, ma lihtsalt ignoreerisin teda. Siiski muutus see selles uues olukorras raskemaks. Ta hakkas mulle palju ette jääma, mõnikord mulle otsa põrgates, mind riivates. Pidin teda palju eemale lükkama. Olin arvatavasti temast tugevam, kuid ta oli kogu aeg mul jalus ja tema oli mees ja mina olin poiss.

“Põhiline moodus tema vältimiseks oli kodust ära olemine, eriti siis, kui teadsin, et ema seal polnud. Ma ei tahtnud Johniga üksinda jääda. Isegi siis, kui arvasin, et suudan teda kakluses võita, polnud ma kindel. Ta oli minust palju raskem. Kui ta mulle seljatagant ligi hiiliks … Igatahes hoidsin tast eemale.

“Kui ma viieteistkümneseks sain, hakkas ta üha enam ilmutama soovi minu järele. Ehk arvas ta et selles eas olen juba seksuaalselt aktiivne ja olen rohkem huvitatud. Ma polnud. Arvan et olin selles suhtes hiline. Võibolla kogu see harjutamine, raskuste tõstmine – kõik see mõjutas mu küpsemist, seda edasi lükates. Ma ei tea. Kuid Johnil hakkas tekkima ilme, mis sundis mind kõige halvema jaoks valmis olema. Ma hakkasin oma voodi juures pesapalli kurikat hoidma ja lukustasin ööseks oma magamistoa ukse.”

Jimile ei meeldinud, kuhu see minema hakkas. Ta tõusis et endale juua tuua või edasi lükata, kuhu ta arvas selle minevat.

“Rohkem aega, mis ma võimlas veetsin, töötas minu kasuks,” jätkas Jordy, kui Jim uuesti laua ääres istet oli võtnud. “Ja mitte ainult tugevamaks saamise osa. Ma olin seal palju aega ja see palju raskusi sa tõsta võid, või kui pikka maad lindil joosta, on piiratud. Ma hakkasin jälgima kutti, kes õpetas lastele poksimise alustõdesid. Kuna ma seal nii tihti olin, siis lõpuks kaasas ta mind ka ja ma hakkasin treeningupartneriks.

See viis osa võtmiseni võimlas toimuvatest karatee kursustest. Muutusin mõlemas päris osavaks. Tegin seda lõbu pärast ning kuna mul oli selleks loomulikku annet, kuid samuti selle pärast, et kui John mind kunagi ründaks, leiaks ta, et suudan vastu hakata.”

Jordy tõstis pilgu ja vaatas Jimile silma. “Ja siis hakkas John tegutsema. Nagu ma ütlesin, oli ta kavatsus ühe rohkem ilmne, ennast hõõrudes ja mulle muiates ja ma olin päris kindel, et see tuleb. Ema oli kusagil väljas ja meie olime kahekesi; ma ei saanud seda alati vältida. Ta võttis dušši, siis tuli ennast kuivatades vannitoast välja ja seisis mu toa uksel, tehes saunalinaga justkui striptiisi, paljastades hetketi oma poolkõva. Siis võttis ta selle kätte, laste sel veel kõvemaks minna. Vaatasin talle silma ja nägin seal talle omast lõbujanu. Kuid seekord oli ta pilk nii kiskjalik, et oli ilmne, mis juhtuma hakkab ja see oli minule suunatud ja aeg oli käes.

“Seda ta just täpselt ütleski. ‘On aeg, laps,’ ütles ta, seistes mu uksel, erektsioon peos. Ta nimetas mind enamuse ajast ‘lapseks’. ‘Sulle hakkab see meeldima.’ Ja ta astus tuppa. Lastes kuivatuslinal maha langeda.

“Ma tõusin üles. See toimus ainult paar kuud tagasi. Ma olin siis sama suur kui praegu. Oli soe lõuna California päev ja mul ei olnud särki seljas, ainult sortsid. Võtsin sisse poksi asendi ja ütlesin, ”Kui sa veel kaugemale tuled, siis ole valmis end kaitsma.” Mul olid käed rusikas ja ta pidi midagi mu silmis näinud olema, või midagi mu hääles kuulnud olema, kuna ta jäi seisma. Ta jooksis pilguga üle mu keha, enne kui selle tagasi mu silmasesse kinnitas ja ma nägin, kuidas ta pilk kalgistus. “Sa arvad, et saad must jagu, poiss?” küsis ta.

Naersin ta üle. “Ilma vaevata,” ütlesin. “Sa oled paks ja laisk ja aeglane, kuid, igaks juhuks...” ja ma haarasin oma käepärase pesapalli kurika.

“Ta vaatad mind, vaatas kurikat, ootas mõne hetke, siis lihtalt keeras ringi ja kõndis minema. Mäletad, kui ütlesin, et mul oli suurem põhjus ema vastu kasutada? Noh, see oligi mu põhjus. Kogu see seksi aura majas, alasti keppimine sohval, alasti päikesevõtmine, pidevad vihjed ja pinge ja nüüd avalik ähvardus Johni poolt – mulle oli sellest enam kui küllalt. Nii kasutasin ma oma põhjust. Ütlesin et kavatsen koolis nõustajale rääkida, mis selles majas toimub; Johni tulemisest ja alasti mu uksel seismisest, ennast hõõrudes; vajadusest end vägistamise eest kaitsta; ja et räägin sellest ta isale ka; räägin talle kõigest. Ütlesin talle, et ainuke võimalus et ma vaikiksin, on kui ma saan sinu juurde elama tulla, paps. Kas see, või muidu!”

“Oota üks hetk!” Jim oli šokeeritud. ”Mina olin arvanud, et minu juurde elama tulemine oli Lydia idee. See oli sinu?”

“Jah. Tahtsin kogu aeg sinuga elada ja elamine seal, tolles majas oli muutunud võimatuks. Mitte ainult oht Johnist, vaid kogu see seks seal mind ümbritsemas kui ma juba isegi olin segaduses oma seksuaalsusest, sellest et keegi mulle erutavalt ei mõju. Miks polnud ma võimeline nautima kõikki neid tüdrukuid, kes end mulle kaela heitsid jalgpalli pärast ja ma arvan, et mu väljanägemise pärast.”

Ta pööras pilgu ära ja jäi vait. Viimased sõnad ütles ta pilk maha pööratud. “Kui sa nägid mind dušši alt tulemas, siis sa vaatasid mind. Ei, ei seal ei olnud midagi valesti. Kuid see meenutas mulle kui John mind vaatas. Tema pilk oli palju erinevam. Sina ainult vaatasid mind. Temal oli seks meeles ja ta vaatas mind kui seksi eesmärki. Ja mulle tuli see meelde. Kui sa mu silmades midagi nägid, siis oli see: meenutus Johnist.”

Ta vaikis jälle hetkeks, siis aga ütles, “Mõnikord mulle meenuvad asjad sealt kaugelt. See oli arvatavasti, mida sa mu silmis nägid. Mul on mälestused.”

Sel õhtul rääkisid nad enne voodisse minemist veel. Jim oli maruvihane Lydiale, Johnile, kuid Jordy ütles, et nad ise on endile kõige halvemad vaenlased ja las nad olla. Ta ei tahtnud kummagagi nendest rohkem tegemist teha. Ta elas nüüd turvaliselt, tal oli uus elu, paljude miilide kaugusel sealt eemal ja ta ütles, et see on mida ta tahab.

Lõpuks soovisid nad teineteisele head ööd. Jim oli üllatunud, et tal polnud raskusi magama jäämisega sellise koleda looga, mida ta just kuulnud oli. Ta mõtles selle üle hommikul ja otsustas, et põhjuseks oli Jordy rahulolu asjadega, nii nagu nad praegu olid.

Sama polnud aga lugu Jordyga. Isegi vaatamata väsimusele peale mängu, panid hiline õhtusöök ja siis ebameeldiv meenutus oma elust Californias teda enne uinumist pikaks ajaks vähkrema. Millest ta mõtles, polnud siiski ta viimased eluaastad Californias. Selle asemel olid ta mõtted kurbade silmadega poisi juures, kellega ta sel õhtul kohtunud oli.