Nädal hiljem töötas Jim oma kontoris, kui ta mobiil vibreerima hakkas. Ta vaatas ja nägi, et Jordy helistab talle.

“Hei,” Ütles Jim peale ühenduse loomist.

“Jim, siin räägib Jordy.”

Jim naeris. “Jah, ma tean.”

“Oh, jah. Noh, ma mõtlesin. Ma vajan küüti. See kutt, kes mind tavaliselt sõidutab, pidi täna varem ära minema ja mul läks dušši all aega. Enamus kutte on juba ära läinud. Sul on tööpäev peaaegu läbi, eks ole? Saad sa siit läbi põigata ja mind kaasa võtta, kui oled valmis koju minema?”

“Saan küll. Ma võin nüüd kohe tulema hakata. Näeme hetke pärast.”

“Tore. Ma pean end veel riidesse panema. Ja treener ütles, et tahab minuga natuke rääkida. Sa võid enne siia jõuda , kui ma välja saan. Oota mind võimla ees. Olen seal nii kiiresti kui võimalik. Ja tänan!”

Jimi töökoht oli päris kooli lähedal ja ta sõitis kooli ette, lootmata seal veel Jordyt näha. Teda polnudki seal. Jim võttis mõned paberid, mida ta Jordy helistamise ajal vaadanud oli; ta oli need kaasa võtnud, et tööd nendega lõpetada. Millegipärast ei suutnud ta nendele keskenduda. Ta pani nad ära ja vaatas auto aknast välja, Jordit oodates ja jälgides teisi väheseid lapsi, kes olid ikka veel kooli ümber nii hilja peale tunde.

Ta meeles oli midagi muud. Ta mõtles sellest, mida Jordy oli rääkinud oma California ajast. Teda kuulates oli Jim päris kindel olnud, et ta lõpetab öeldes, et John teda ahistas. Jordy oli öelnud, et suutis end kallaletungi katse eest kaitsta, mis oli äge, kuid see jättis Jimile kahtluse, et kas see ikka tõesti nii oli juhtunud. Ta mõtles: Mis siis, kui John oli Jordyst jagu saanud? Kas Jordy oleks seda tunnistanud? Või oleks ta välja mõelnud versiooni, mida ta Jimile rääkis, et oma isa tundeid säästa või siis häbi pärast? Jim polnud kindel.

Tal mõtles ka veel sellest. Mis siis, kui see oli juhtunud, kui Jordy alles veel 12.ne oli? Võibolla oli see jätkunud, kuni Jordy oli küllalt vana, et end kaitsta. Või ehk oli John tema vastu huvi kaotanud, kui ta küpsema hakkas. Kas polnud see sageli niimoodi: Laste ahistajad olid huvitatud lastest ainult teatud eas ja vanemad lapsed neid enam ei erutanud? Jordy oli öelnud, et Johniga oli asi vastupidi olnud. Oli sel mõtet?

Kuidas saaks Jim seda üldse kunagi kindlasti teada? See häiris teda, kuid seal oli veel midagi, mis teda näris. Kogu tema poolt räägitud jutus oli midagi, mis ei kõlanud tõeselt. Kas oli Jordy valetanud, et teda polnud ahistatud? Või oli see midagi muud? Jim ei suutnud täpselt öelda, mis teda häiris, kuid midagi seal oli...

Sel ajal, kui ta arutles, püüdes seda läbi mõelda, jälgis ta võimla ust, kust Jordy välja pidi ilmuma. Poisse, kes olid ilmselt jalgpalli mängijad, tilkus vähehaaval välja. Mõned lapsed olid lahkumas ka koolist endast.

Jim nägi kolme jalgpallimängijat võimlast koos väljumas, vallatut sorti, kes paistsid, et ei suuda üksteist nügimata kõndida, üks püüdmas teise pead käega lukustada, ainult mängult, raiskamas energiat, mis oli treeningust üle jäänud. Ja siis nägi Jim midagi muud.

Kooli külguksest väljus kuju ja hakkas tänava poole minema, keegi, keda Jim tundis: busboy Antonio juurest – Tristan.

Ta oli jalgteel mis lõikas läbi kooli esise muru, liitudes teise samasugusega, mis tuli võimla eest, sellega, mida mööda kolm poissi läksid. Jalgteed ühinesid ja viisid kooli esisele kõnniteele. Jim nägi, et selle koha peal kus poisid olid ja tempo, millega nad liikusid viib neid varsti Tristaniga kokku. Ta nägi, et Tristan märkas kolme poissi ja peatus. Üks poistest, kaugelt suurem kui teised kaks, kellel oli tihedad punased juuksed ja väga suur pea, nägi Tristanit. Jim nägi, kuidas ta haaras oma kaaslastel käest ja näitas poisi peale.

Jimile ei meeldinud punapea pilk. Talle ei meeldinud Tristani kehakeel või kuidas ükski kolmest jalgpalli mängijast käitus. Ta tegi autoukse lahti.

Ta oli umbes 30 meetrit eemal. Ta pani ukse kinni ja hakkas sinna poole minema, kus kõik poisid olid.

Punase peaga poiss, päris ilmselt kolme poisi liider kuna ta oli kõige pikem ja oli kahe teise vahel kõndinud, läks Tristani juurde ja ütles midagi. Tristan astus sammu tagasi ja kutt haara tal särgist. Kaks teist poissi tulid ja liikusid kahele poole Tristanist, teda blokeerides. Iga teda ümbritsev poiss oli tunduvalt suurem kui Tristan.

Poiss, kes Tristani särgist kinni hoidis, lükkas teda ja Tristan kukkus maha, maandudes valusasti seljale. Kaks teist poissi tõmbasid ta järsult püsti. Pikk poiss liikus uuesti Tristani peale. Jim sörkis nüüd ja oli valmis hüüdma, kuid ei teinud seda. Ta nägi midagi, mis teda peatas. Võimla uks avanes ja keegi tuli välja. Jordy.

Jordy nägi, mis toimub ja selle asemel et peatuda ja vaadata, paistis ta silmapilk teadvat, mis käimas on. Ta sprintis grupi juurde.

Kui ta saabus, oli punapea jälle Tristani särgist haaranud ja raputas teda, karjudes tema peale küllalt kõvasti, et Jim, ikka veel meetreid eemal, võis selgesti iga sõna kuulda.

“Me ei taha sind siin. Sa oled homo, munni imeja ja meie ei taha sinusuguseid siin. Mine mõnda teise kooli. Me anname sulle iga päev peksa, kuni sa läinud pole. Iga kord, kui me sind näeme. Nagu niimoodi.” Ta tõmbas oma käe tagasi, ilmselt kavatsusega Tristanit lüüa, mis oli täpselt see hetk, kui Jordy saabus.

Ta haaras käest, enne kui see sai ettepoole liikuma hakata ja rapsas seda. See väänas punapea ümber, nii et ta oli pooleldi näoga Jordy poole.

“Aitab sellest,” ütles Jordy. “Jäta ta rahule.”

Suur poiss tõmbas oma käe lahti. Tristan, järsku vabaks lastud, komistas ja kukkus jälle maha. Ta jäi pikali.

“Mis sa oled, ka mingit sorti homo?” Suur poiss karjus ikka veel. “Me võime sinuga sama moodi teha, kui temaga. Meil pole sind ka vaja.”

Ta viskas pilgu oma kahele sõbrale. Nood seisid ikka veel seal, kus nad seisnud olid, paar sammu punapeast tagapool, järsku ebakindlatena näides.

“Sa oled persevest, Punane, tead sa seda?” rääkis Jordy. “Ma olen siin, ma seisan ja ma ütlen sulle, jäta see poiss rahule.” Jordy hääl ei värisenud üldsegi. Ta ei karjunud. Kuid ta hääles oli kuulda ähvardust, mis ütles igaühele, kes seda kuulis, et tema polnud poiss, kellega jamada. Jim oli seisma jäänud, ikka natuke maad veel eemal ja lihtsalt jälgis. Kui kõik kolm poissi Jordyt ründavad, saab ta vahele astuda. Praegu tahtis ta ainult näha, kuidas asi areneb.

“Sina ei ütle mulle, mida ma tegema pean!” Suure poisi nägu oli punane, käed olid tal rusikas, kuigi külgedel ja ta astus sammu Jordyle lähemale. “Sa ole ka gei? Selle pärast kaitsed sa homot? Oled gei?”

“Jah olen. Mis siis?”

Suure poisi näole ilmus lai naeratus. “Ma näitan sulle, mis siis. Ma näitan sulle, kuidas me geidega toimime.” Ta viskas veel ühe kiire pilgu oma sõpradele. “Tulge, kutid,” ta tõstis rusikas käed ja astus edasi.

Jordy löök tuli nii kiiresti et Jim ei näinud isegi teda seda tegemas. Ta kahtles, kas suur poiss ka seda nägi. Jordy vasak rusikas maandus suure poisi ninal. Jim kuulis seal, kus ta seisis raksatust. Sellele järgnes parema rusika löök vastu punapea lõuga, jällegi välgukiirusel ja poiss lendas pikali, jäi kõverasse maha ja ei liigutanud.

Jordy vaatas kahte teist poissi, kes paistsid mõlemad maas lamava poisi taha paigale kivistunud olevat. “Te kutid olete ta tagala? Või olete lihtsalt idioodid, kes tema ümber jõlguvad mingil põhjusel, mida ma ei suuda isegi kujutlema hakata?” Jordy rääkis nüüd häälega, mida Jim tal kunagi varem polnud kuulnud. Vastik. Väljakutsuv. Ilma igasuguse tundelisuseta. “Te tahate minuga jõudu katsuda, olen siin. Hakake peale. Näidake mulle, kes te olete, mis teil pakkuda on.”

Kaks kutti vaatasid üksteisele otsa ja üks nendest ütles, “Idioodid, ma arvan. Mul pole mingit probleemi gei poistega. Temal,” ja ta näitas oma siruli maas lamavale sõbrale, “on kõigega ja kõigiga probleem. Olen tahtnud teda juba mõnda aega maha jätta; ainult pole teadnud, kuidas seda teha. See teeb asja lihtsaks. Mul on temaga nüüd kõik läbi.”

“Minul ka,” ütles teine poiss. Nad vaatasid maha oma uimastatud endise sõbra peale, siis pöördusid ja kõndisid minema.

“Oodake,” ütles Jordy, hääl ikka veel adrenaliinist kare.

Kaks poissi peatusid ja vaatasid tagasi. “Te unustasite mu sõbra ees vabandada.” Ta osutas Tristanile, kes ikka veel lamas, näides üdini vapustatuna.

“OK, vabanda, kutt,” ütles see, kes enne esimesena rääkinud oli. “Tõesti. Ma ei tea, miks me Punasega kaasa läksime. Me mõlemad vabandame. Eks ole Arnie?”

Ta sõber vaatas Tristanit, kes ikka veel maas lamas. “Jah,” pomises ta, pilku tõstmata. “Mina ka.” See paistis ta lemmiklause olevat.

Poiss, kes esimesena rääkinud oli, sirutas käe alla Tristanile ja Tristan, heitnud enne kiire pilgu Jordyle, võttis sellest kinni ja lasi poisil end jalule tõmmata.

Poisid kõndisid minema ja Jordy läks Tristani kõrvale ja küsis, “ Oled sa OK?”

Tristanil oli näol valulik ilme. Ta vaatas Jordy otsa, siis aga kõrvale. Ta näis häbelik olevat. “Jah. Minuga on kõik korras. Ah, tänan. Mitte keegi pole kunagi minu kaitseks välja astunud. Tänan. Oh, ma juba ütlesin seda.” Siis aga ta nagu pooleldi viipas käega Jordyle, paistes segaduses olevat ja hakkas ära minema. Kuid juba esimese sammuga oleks ta peaaegu kukkunud, jäi kuidagi püsti, proovis veel ühte sammu teha, lonkas koledasti ja jäi seisma.

See oli hetk, millal Jim ärkas. Tema jaoks oli uks avanenud. Lõpuks oli tal võimalus, mida otsinud oli. Ta kiirustas Tristani kõrvale.

“Hei, Tristan. Mäletad mind? Antonio juurest?” Jim naeratas talle. Olles suur kutt, oli ta sellega harjunud et inimesed leidsid teda hirmutava olevat. Ta oli harjunud kõnega oma suuruse mõju vähendama.

Tristan vaatas üles Jimi otsa ja tundis ta ära. Ta noogutas.

“Näib, et oled oma puusa vigastanud, kui see lollpea sind pikali lõi,” ütles Jim, pöördudes punapäist poissi vaatama. Too liigutas end nüüd, kuid mitte hästi. Jordy vaatas ka Punase poole, teda jälgides. Jordy vaatas üles, kui Jim talle pilgu heitis ja Jim märkas Jordy näoilmet. Ta oli seda raske lugeda, kuid Jim arvas, et kui ta tahab seda niimoodi tõlgendada, siis Jordy pilgus võis leida jälge hirmust. Kuid poisi üldine väljanägemine oli rohkem metsik, kui midagi muud. Jim arvas, et võibolla peab ta võitlusolekust alles alla ja välja tulema .

Jim pööras temast ära ja vaatas uuesti Tristanile. “Kuidas sa koju minna plaanid?” küsis ta temalt vaiksel, mitte-ähvardaval häälel.

“Jala,” ütles Tristan, siis kortsutas kulmu.

“Jah, see on raske. See siin on Jordy, kutt, kes sind tülitanud poisi ööbikuid kuulama saatis; sa kohtasid teda tollel õhtul Antonio juures, mäletad? Ta on minu poeg. Kuidas oleks, kui laseksid temal ja minul sind autosse aidata? Me võime sind kiirabisse viia, kui arvad, et su puus nii halvas seisukorras on, või sinu koju. Kumba sa soovid.”

Tristan vaatas Jimi otsa ja ei öelnud midagi. Seekord jäi Jimile siiski mulje, et vähemasti rattad ta peas pöörlesid. Ta mõtles sellele, mida ta öelda tahtis ja leidis selle raske olevat.

“Kui soovid,” jätkas Jim, nähes, et kumbki nondest valikutest ei paistnud Tristani jaoks päikest välja toovat, “on veel teine võimalus. Ma võin sind meie majja viia, kus sa puhata saad, panna jääkoti oma puusa peale ja näha, kas vähe aega seda peal hoides asi paraneb.”

Tristan mõtles veel natuke ja siis ütles, “ma pean täna õhtul tööle minema.”

“Mitte siis, kui su puus seda ei luba. Paneme sellele jääd peale; mida varem, seda parem. Jordy,” ütles Jim. Sa saad mind siin aidata. Kui see kutt seal maas ei hakka surema või midagi, miks mitte teda sinna jätta ja sa võiks mind abistada Tristaniga. Meil on vaja ta autosse saada.”

Jordy vaatas Tristanit ja Jim nägi kuidas te metsik ilme mahenes palju pehmemaks. “On sul valus?” küsis ta tasa.

“Natuke,” tunnistas Tristan.

“Las me aitame sind,” ütles ta. “Kuidas sa tahad seda teha? Sa võid panna käed ümber isa ja minu õlgade ja me võime sind sinna talutada.”

Tristan vaatas teda, siis Jimi. Jim oli väga pikk, Jordy ainult tolli võrra lühem ja Tristan oli ainult meeter kuuskümmend viis, kui sedagi. Ta vaatas, siis vaatas uuesti ja esimest korda üldse nägi Jim et ta oleks peaaegu naeratanud. “Ma arvan, et te peate põlvili laskma,” ütles ta.”Mõlemad,” ja Jim hakkas naerma.

“Siis teeme niimoodi, “ ütles Jordy, kummardus ja haaras Tristani oma käte vahele, tõstis ta üles ja kandis teda nagu peigmees pruuti üle ukseläve kannab ja hakkas auto poole minema. Tristani kaal ei paistnud talle üldsegi pingutust valmistavat. Jimi arvates kaalus Tristan kuuekümne kilo ringis, kuid Jordy tõstis ta üles ilma igasuguse pingutuseta.

Jim jälgis neid sammu või kaks. Ta peas tunglesid igasugused mõtted.

Jimi majas kandis Jordy Tristani elutuppa ja pani ta sohva peale istuma. Jim läks kööki. Ta võttis kaks plastikust toidukotti, pani ühe teise sisse ja täitis nad poolest saadik jääkuubikutega. Ta pigistas pealt õhu välja, siis keeras plastikust katte kahekorra ja sidus kahe umbsõlmega kinni, nii et sulanud vesi välja ei tuleks. Ta otsis puhta köögirätiku ja viis kõik elutuppa.

“Pane see paarikümneks minutiks vastu puusa ja hoia seda rätikuga paigal, nii, et sa oma kätt ära ei külmeta,” ütles ta Tristanile. “Kui sa rohkem aega vajad, siis tee seda uuesti, peale seda, kui mõne minuti oodanud oled.” Tristan tegi, nagu õpetatud, hoides kotti vastu jalas olevaid teksasid.

“Jordy, kas sa võiksid meid mõneks minutiks üksinda jätta? Ehk võiksid sa köögis meile kõigile midagi hamba alla panemiseks valmistada.

Jordy noogutas ja läks ära. Jim surus naeratuse maha. Ta teadis, et Jordyl on kerge pealt kuulda, mida ta Tristanile öelda kavatses.

Ta istus sohva kõrvale toolile, nii et rääkis Tristanile, kuid samas ka köögi poole. Ta vaatas Tristanit ega öelnud midagi, enne kui too pilgu tõstis. Ta tahtis, et Tristan näeks kaastunnet ta silmades, mida te teadis seal olevat. Ta teadis seda, kuna tundis seda nii tugevasti.

Tristan vaatas hetkeks talle silma, siis aga langetas taas pilgu. Tema kurbus oli selgesti märgatav ja nüüd oli seal lisaks veel ebakindlust, või valu.

“Trisan,” ütles Jim, “Ma ei tea, kas see mida nood poisid sinu kohta ütlesid on tõsi või ei. Kui tahan, et sa teaksid, paljude inimeste jaoks pole sellel mingit tähtsust. Mõned aastad tagasi oli see teisiti, kuid asjad on muutunud. Enamus lapsi gümnaasiumis aktsepteerib nüüd erinevaid seksuaalsusi. Seks kasvatus on sellele kaasa aidanud, ühiskond on muutunud rohkem teadlikuks, ja end avalikustanud gei poiste hulk on aidanud hoiakuid muuta. Lapsed on ise näinud, et gei lapsed on samasugused kui kõik teised: head lapsed, lapsed, kes tahavad samu asju kui nemadki. See on asju kõvasti muutnud.”

Tristan ei paistnud olevat valmis vastama, valmis üldse midagi ütlema ja Jim jätkas. “Hulga täiskasvanuid on ka niisugused. Väga abivalmid. Mina olen ka selline. Ma vaatan, kes poiss on, missugune iseloom tal on, mitte seda, kes talle meeldib. Miks peaks see mulle tähtis olema?”

Jim pidas väikese vahe, soovides, et öeldu pärale jõuaks. Ta jätkas kaastundlikul häälel. “Kuid mul on kinnisidee. Ma tahan, et poisid õnnelikud oleksid. Sama õnnelikud, kui mina teismelisena olin. See on su elus suurepärane aeg, kui sa õnnelik oled. Ja kohutav aeg, kui sa pole ning see, kui sa näed, kuidas teised lapsed sinu ümber elu naudivad, teeb selle veel halvemaks.”

Ikka veel vaikides, ei vaadanud Tristan nüüd üldsegi üles.

“Ma ei tea, kas sa oled gei. Kui oled, ja see sind kurvaks teeb, tahaksin sinuga sellest rääkida. Kui sa pole gei, siis on see midagi muud. Tahaksin sellest ka rääkida. See ajab mind hulluks, sind nii kurvana nähes! Su boss näeb seda ka. Talle meeldib sind restoranis näha. Ta tahab sama asja, mis mina: et sa õnnelik oleksid.

“Vaata, ma ei saa sind sundida minuga rääkima. Või mind usaldama. Kuid võin sulle öelda, ma olen siin. Olen sinu poolel, mis iganes see ka poleks. Kui sa kunagi mind vajad, olen ma saadaval. Ma annan sulle oma mobiili numbri. Helista, kui sa seda vajad, Kui sa tahad. Mina tahan, et sa õnnelik oleksid.”

Tristan vaatas ikka veel diivanipatju. “See on kõik,” ütles Jim püsti tõustes. “Soovimatu loeng on läbi.” Ta naeris. “Jätan su mõneks ajaks üksinda ja lähen vaatan, mida Jordy köögis kokku keerab.”

Seda öelnud, läks ta kööki.

Jordy lõikas porgandeid ja sellerit ja toorest brokolit suupärasteks tükkideks ja pani need taldrikule, kus juba oli sibulakastme tipi tass. Ta vaatas üles, kui Jim sisse tuli. Jim nägi jälle varju üle Jordy näo libisemas.

See polnud ainult California, mõtles Jim. Kuid nüüd võis ta päris kindlalt arvata, mis muu asi võis Jordit häirida. “Ma räägin sinuga ka, kui me kahekesi oleme,” ütles Jim, siis sirutas käe ja pigistas kergelt Jordy kätt.

Jim uuendas jääd vastavalt vajadusele, kui Tristan jääpakki oma puusa vastu hoidis. Jim lootis, et see vähendab, või vähemasti ei lase paistetusel liiga suureks minna. Lõpuks palus ta poisil seista proovida. Tristan seisis ja astus ettevaatlikult paar sammu. Lonkamine oli ikka veel tugev, kuid ta ütles selle palju parema olevat. Jim ütles, et kui ta kodus uuesti jääd paneb, siis homme on ta arvatavasti normaalsele lähedal. Ta küsis, kas tal on kodus ibuprofiini. Tristan raputas pead ja nii andis Jim oma pudelis olevad tabletid ja ütles, et ta võtaks iga nelja tunni tagant kaks tükki, mis peaks ka aitama.

Oli ilmne, isegi Tristanile, et ta ei saanud kuigi palju oma muljutud puusa ja lonkamisega seista, nii et tööle minek polnud mõistlik. Jim küsis, kas ta sooviks tema ja Jordyga õhtust süüa ja tegi ettepaneku kolmekesi Antonio juurde minna. Tristan pidi selle üle mõtlema. Lõpuks ütles ta ei. Kuid Jim kuulis ta häälest, kui raske see ei oli talle öelda. Nii vaatas ta Jordy otsa.

“Tead mida? Kas sa arvad et sina ja mina võiksime tema kallal väheke jõudu kasutada, teda natuke karmilt kohelda? Sa võiks teda peast hoida? Ma võiks ta jalad haarata? Kahekesi suudame ta ehk autosse toppida ja restorani viia, tema muidugi kogu tee vastu ajamas. Võime ta sinna viia, kas sa saad talle toitu sisse toppida, kui ta peaks meile vastu ajama korraliku toidu söömisel?” Jim hakkas naerma ja Jordy ühines temaga.

Nad pöördusid Tristani poole. See oli Jordy, kes palus, “Palun? Meile mõlemale meeldiks see. Ja sul peab kõht tühi olema.“

“Meile meeldiks, kui sa meiega tuleksid,” lisas Jim tasakesi.

Siis rääkis Jordy, enne kui Tristan vastata sai.

“Palun? Tahaksin sind rohkem tunda. Isa ütles, et oleme mõlemad teise-aasta gümnasistid ja mina olen uus. Ma ei tunne veel palju lapsi, mul pole veel tõelisi sõpru. Sinuga tuttavaks saada oleks suurepärane.”

Tristan vähemasti vaatas talle otsa. Talle ilmselt ei meeldinud Jimile silma vaadata, võibolla enamusele inimestest, kuid Jordyga oli tal vähem probleeme. Nüüd vaatas ta Jordy ja Jimi vahel edasi tagasi ja siis ütles lõpuks, “OK.”

Jim hoidis end tagasi, et mitte huigata. Ta naeratas ainult. See oli algus. Ehk suudab ta tõesti seda last aidata ja kustutada kurbuse ta silmist.

“Sa helista parem koju ja ütle neile, et sa sööd täna õhtust koos paari sõbraga ja tuled peale õhetusööki koju,” ütles Jim talle, kui nad valmis olid Antonio juurde teele asuma.

“Ma ei pea seda tegema,” ütles Tristan ja siis kargasid tal kardinad ette, sulgedes ta täielikult.

Valus oli vaadata, kuidas Tristan auto juurde lonkas. Ainult peale paari sammu haaras Jordy tast kinni ja võttis jälle sülle. Ta kandis ta autosse ja seadis tagaistmele istuma. Kui Jim jälle Tristanit nägi, peale seda, kui Jordy tagasi astus, nägi ta, et poiss punastab.

“Jordy, võid sa sekundiks siia tulla?” hõikas Jim talle. “Tirstan, oleme minuti pärast tagasi.”

Kui Jordy Jimi juurde tagasi kõndis, juhtis too ta majja tagasi ja sulges ukse. “Jordy,” ütles ta, “ma kuulsin, mida sa punapeale ja nondele poistele ütlesid. Ma tean, et kuulsid, mida ma Tristanile rääkisin; ütlesin seda nii, et sa kuuleksid. Ja kõik mis ma talle ütlesin on tõsi. Ma ei hooli sellest, kui sa gei oled, kui sa oled. On see tõsi või vale , mida sa Punasele ütlesid, ma ei hooli sellest. Ma armastan sind Jordy. Kui sa muretsesid et ma võiks teada saada, et sa gei oled, siis ära muretse. Võta nood mured ja viska tuulde.”

Jim nägi Jordy silmis kergendust. Jordy haaras oma isa kaissu. “Kui ma sind kaotanud oleksin, poleks mul kusagile minna olnud,” ütles ta kaisutust lõdvendamata, rääkides Jimile kõrva. “Olin kindel, et oleksid sellega OK, kuid ma polnud nii kindel, et sellist suurt riski võtta. Jah, nüüd võin ma selle üle muretsemise lõpetada.” Ta pigistas Jimi. Pagan, see laps oli tugev, mõistis Jim.

“Tead sa,” ütles Jim, kui oli selle üle mõelnud, “ma arvan, et Tristanile oleks abiks, kui sa natukene endast räägiksid, kui me koos sööme. Räägi nii temale, kui mulle, mida sa oled pidanud viimastel aastatel läbi elama. Kui sa seda suudad, siis see võib teda aidata. Tal on probleeme, see on ilmne. Ma ei usu, et tal kedagi on, kes teda aidata võiks, võibolla isegi mitte kedagi, kellele endast rääkida. Kui ta kuuleb, kuidas sa avaned, noh... Tunned sa end küllalt mugavalt, seda tehes? Ma ei tahaks seda üles tõsta, kui sa seda ei tunneks.”

“Jah, võin seda teha. Olin ainult mures, et sa võiksid teada saada. Olen tavaliselt kõiges päris avatud. See võttis mu õlgadelt koorma, sulle end avalikustamine, vajaduseta end peita.”

“Suurepärane!”

Nad läksid auto juurde tagasi ja sõitsid lühikese maa Antonio juurde. Toni oli vastuvõtu letis ja näitas kohe oma muret Tristani suhtes, kui see sisse lonkas. Jody oli pakkunud et, kannab teda, kuid Tristan oli palunud seda mitte teha. Temas oli ilmselt uhkust, vähemasti ta mõttes, et ennem longata ja kannatada valu, mida see põhjustas, kui olla alandatud enda vanuse poisi poolt kandmisest.

Jordy lasi Tristanil endale toetuda ja nii jõudis ta Jimi harilikku lahtrisse ilma muu abita. Tony tuli koos nendega ja oli murelik. Oli kerge näha, et ka tema hoolis Tristanist.

Jim oli rõõmus nende istumiskoha privaatsuse üle. Kui vestlus, mida nad kavatsesid pidada, oli kergem koos toidu ja joogiga ning läks nii, nagu ta lootis selle minevat, siis oli neile seda privaatsust vaja.