Jim oli rõõmus, et ta laud oli nii privaatne, nagu ta oli. Ta oli planeerinud, mida tahtis saavutada ja vajas et vestlus sinna suunda liiguks. Ta eesmärgiks oli Tristan rääkima saada ja mida rohkem suudab ta poissi avanema mõjutada, seda parem. Ta arvas ka teadvat, kuidas seda teha. Poiss pidi pingest vabanema, neid mõlemat usaldama. Rohkesti head sööki ja jooki peaks tema kasuks töötama; see peaks eelnema heale vestlusele. Sellele järgneva jaoks, noh, kui see nii läheb nagu Jim lootis et läheb, selle jaoks vajasid nad privaatsust.

Kui nad kõik olid kohale juhatatud ja neil olid menüüd ees, vaatas Jim Tristanile ja ütles, “Mida head siin pakutakse?”

Tristan näis järsku alarmeeritud olevat. Ta hakkas midagi ütlema, kuid peatus. “Teie olete siin arvatavasti rohkem söönud kui mina, lugupeetud härra,” ütles ta väga tõsiselt, pilk rääkimise ajal kiiresti Jimile ja ära hüplemas. Siis paistis ta asjale pihta saavat. “Oh, oota. See oli nali.”

Jim soovis, et poisi hääl nii elutu poleks olnud. Ta soovis, et poisis endas oleks ka rohkem liikuvust, enam ilmseid emotsioone Ta vastas oma enda elulisusega, lootes meeleolu seada.

“Jah! Ma olin naljakas. Kas sa ei näe, kui kõvasti Jordy naerab?”

Tegelikult istus Jordy tõsise näoga Tristani kõrval. Tristan vaatas teda, siis tagasi Jimile, näol ikka sama tühi ilme.

Jim võitles endaga, et mitte ohata. “Näed? Veel üks nali. Selline ma olen. Tõeline naljamees. Jordy, naera! Ole minuga nõus, eks ole?” Jim pilguta silma, imiteerides viletsasti Groucho Marxi. Väga viletsasti.

Jordy lasi kuuldavale sunnitud naeru, rõhutades selle sunnitust ja ütles, “Jah, oled kindlasti suur naljamees, paps. Noh, kas naljamees või rongiõnnetus. Arvatavasti rohkem viimase sarnane, kui sa inetut tõde kuulda tahad.” Ta naeratas seda öeldes, nii et igaüks teadis, et see polnud tõsiselt mõeldud.

Jim ei pidanud naeru teesklema. Te kihistas naerda, jälgides kogu aja Tristanit. Ta nägi kuidas selle õlad natuke lõdvestusid. Mitte küllaldaselt, kuid algus oli olemas.

“Noh, me peaksime mõtlema tellimisele. Ma võtan oma tavalise, Jordy?”

“Lasanje, ma armastan lasanjet. Loodan, et see on siin hea.”

“On küll.” Jim ja Tristan olid seda üheaegselt öelnud! Jimi naeratus oli seekord ehtne. Tristan punastas.

Ettekandja tuli nende juurde, jäi laua juurde seisma ja vaatas üllatulnult Tristanit . Tristan hoidis oma pead all. Jim tellis, Jordy tellis ja nüüd oli Tristani kord. Üles vaatamata, väga vaikselt rääkides, palus ta kõige odavamat asja menüüs, kausitäit minestroni suppi.

Jim ei tahtnud talle piinlikkust valmistada ja seda kindlasti mitte kaastöötaja ees, ja nii ei surunud ta peale rohkema tellimist. Selle asemel, kui ettekandja lahkumas oli, hakkas ta rääkima, justkui oleks talle midagi meenunud. “Oh, ja võibolla mõned eelroad kogu laua jaoks. Kindlasti üks antipasto. Siis võibolla tugevalt praetud paneeritud kalmaar – talu kastmega mere kastme asemel, palun. Midagi, mida te poisid eriti sooviksite?”

Jordy vaatas Jimile otsa. Nad olid olnud koos ja väljas söömas käinud piisavalt teadmaks, et ükstapuha mis sügavalt praetud toit oli tema papsi jaoks ebatavaline valik. Jim oli kindel, et Jordy tabas ära, mida ta teeb, kuna Jordy nimetas veel kaks eelrooga: juustune, kuum, krabi ja artišoki tip koos rebitud ciabatta leivaga ja küüslaugu juustu leib.

Seda oli küllalt et toita kuueliikmelist seltskonda, näljaseid seejuures. Just sobiv kahe teismelise jaoks, mõtles Jim. Ta saatis Jordyle kiire ja loodetavasti märkamatu noogutuse tänutäheks. Tristani pilk oli ikka veel oma sülle suunatud. Jim arvas, et poiss pidi end ebamugavalt tundma ja võibolla võõras olukorras, istudes restoranis, kus ta alati jalgadel pidi seisma kuid vähemasti polnud hirmu, et poiss täna näljaseks jääks. Kuigi Jim ei teadnud, kas seda kunagi juhtunud oli, kuigi poiss nägi väga kõhn välja.

Jim alustas vestlust sellest, mis oli juhtunud kolme kiusajaga. Tema ja Jordy rääkisid, jättes vestlusesse kohti, kus Tristan saaks oma sõna sekka öelda. Ta ei kasutanud kordagi võimalust. Ta rääkis ainult siis, kui talle otsene küsimus esitati ja siis olid ta vastused nii lühikesed kui üldse võimalik; mõnedele küsimustele ta isegi ei vastanud, tummalt istudes ja maha vaadates. Jim mõistis, et poiss lihtsalt ei tundud end veel küllalt mugavalt nende kahega. Ta pidi leidma mooduse, kuidas poiss vabal rääkima hakkaks ja arvas, et on leidnud selleks sobiva võimaluse.

“Jordy, kas sa võid selgitada, kuidas sa suutsid Punasele seda teha, mida sa tegid? Sa lihtsalt lõid ta auti ja ta ei näe selline välja, kellega midagi niisugust võiks juhtuda.”

Jordy viskas kiire pilgu Jimile, kuid Jim mõistis, et Jordy oli aru saanud, kuhu ta soovis seda vestlust suunata ja mis selle eesmärk oli. Seepärast ta ei vastanud Jordy pilgule vaid võttis selle asemel ainult lonksu oma veeklaasist.

“OK,” ütles Jordy. “Ma pean kaugele tagasi minema, et asjal mõtet oleks.” Ta pöördus oma toolis nii et sai enam otsemalt Tristanile vaadata.

“Elasin siin, kuni üheteistkümneseks sain ja siis paps ja ema läksid lahku. Varsti pärast seda viis ema mind Californiasse. Ta hakkas mehi koju tooma ja nii hakkasin mina kodust hästi tihti eemale jääma. Lõpuks leidsin omavanuse sõbra, väikese nagu minagi siis olin ja me mõlemad hakkasime hästi tihti võimlas käima. Meid mõlemaid kiusati ja harjutamine, et tugevamaks saada, paistis et võiks selle peatada.”

Sellel momendil saabusid joogid – kokad poistele ja klaas veini Jimile – ja Jordy võttis enda omast tubli sõõmu. Natukese aja pärast järgnes jookidele kalmaar. Trsitan jälgis, kuidas Jim kahvliga tüki võttis ja kastme sisse kastis.

“Maitsev” ütles ta. “Oled sa kunagi seda proovinud?” Ta rääkis otse Tristanile, peaaegu sundides poissi pilku endale tõstma.

“Ei.” Tristan raputas pead. “Olen näinud inimesi seda endale tellimas. See näeb justkui, ah, vastikuvõitu välja. Ma olen näinud, missugune see kraam enne paneerimist välja näeb.”

“Proovi,” ütles Jim, siis aga tasemeni, “minu jaoks - palun?”

Tristani huultele ilmus grimass, kuid nähes, et Jordy võttis ühe, naeratas ja sirutas järgmise tüki järele, võttis ta ettevaatlikul ühe.

“Kasta see talukastmesse,” kannustas Jim.

Tristan tegi seda ja siis, nagu võtaks ta vastikut arstirohtu, torkas selle suhu. Ta tegi paar ettevaatlikku mälumisliigutust ja siis läksid ta silmad suureks. “Kuule,” ütles ta, suurima entusiasmiga, mida Jim tema juures sinnamaale näinud oli, “need pole pahad!”

Jim oleks peaaegu naerma hakanud, kuid hoidis end tagasi; ta ei tahtnud Tristanile muljet jätta, nagu naerdaks tema üle. “Söö nii palju kui soovid. Mulle on liigagi palju toitu tulemas. Tellisin need sinu ja Jordy jaoks.

Siis pöördus ta Jordy poole. “Lase edasi sellega, mida sa ütlemas olid.”

Jim lasi end oma istmel tagasi, kui Jordy oma looga jätkas. Tristan näis olevat mitte teadlik sellest, mida ta tegi. Ta kuulas Jordyt, kuid teda kuulates võttis ta kalmaari tüki, kastis seda ja sõi ära, ja siis, peaaegu automaatselt, võttis järgmise, ta tähelepanu kogu aeg Jordyle keskendunud. Jim pidi imestama, kui näljane poiss tegelikult oli.

Jordy paistis olevat mälestustes haaratud, kui ta rääkis. “Olin võimlas väga palju aega. Ma arvan, et olen pärinud papsi kehaehituse.” Ta näitas peaga Jimile. “Ta on suurt kasvu ja mina kasvasin samasuguseks. Võimlas ei teinud ma ainult jõuharjutusi. Lõpuks sattusin poksima ja karateesse ka. Peal mõne-aastast õppimist saavutasin mõlemas sellise taseme, et suudan end päris hästi valitseda. Ma arvan, et sa nägid seda natuke täna. Punane ei hirmutanud mind üldsegi mitte. Ringis olid mu vastas palju karmimad kutid kui tema. Targemad ka. Mõne aja pärast õpid sa mitte kartma. Sa õpid jälgima, mida su vastane teeb. Sa võtad asendi, kust sa teda lüüa saad.”

Ta vaikis, et veel ühte koka lonksu võtta.

Tristan oli peaaegu kogu kalmaari üksinda ära söönud.

Sel ajal, kui Jordy rääkis, oli kelner krabi ja artišoki kastme toonud. Jim kastis leiva selle sisse, pistis suhu ja ütles, “Oh, mees! Proovi seda, Tristan.”

Tristan proovis ja ta silmad lõid särama Jordy pidi jutus vahe tegema et ka midagi saada, enne kui kõik otsas oli, kuid ta oli oma selgitusega niikuinii peaaegu valmis. Nüüd pidi Jim jutu juhtima kusagile mujale, kusagile, mille jaoks Jordy jutustus võis olla Tristani ette valmistanud. Jim võis ainult loota, et poiss oli nüüdseks küllalt lõõgastunud.

Siiski tuli antipasto enne, kui ta alustada jõudis Taldrik oli kaetud oliividega; kolme sorti külma salaami lõigud; procicutto ja mortadella; brsuschetta; meloni pallid; veel praetud kalmaari, seekord serveeritud sidruni–kappari võiga; praetud mini ravioli; ja marineeritud seened. Jimile paistis see kole ahvatlev, kuid ta oli selle poiste jaoks tellinud, teades, et järgneb ta täis õhtusöök. Tristanil ei paistnud mingeid piiranguid olevat. Ta vaatas Jimile otsa, kuid Jim naeratas ja võttis ühe oliivi, viibates Tristanile alustamiseks.

Jim ootas, kuni Tristan ja Jordy püüdsid mõlemad sama melonipalli saada ja Trsitan tegelikult naeratas heameelest, kuigi väga põgusalt, kui tal õnnestus see Jordy eest oma kahvliga ära napsata. Jordy naeratas ka ja see paistis Jimile õige aeg olevat.

“Jordy, kui Punane sinu peale karjus, nimetas ta sind geiks. Kas see häiris sind?”

See jättis Jordy jaoks tee vabaks, minna edasi, kuidas ta ise tahtis. Ta oli Jimile öelnud, et tal pole midagi selle vastu, kui inimesed teada saavad. Jim arvas, et varsti ta näeb, kui palju selles tõtt on.

“Ma arvan, et peame sellest rääkima,” alustas Jordy. “Ma ütlesin teile, kuidas ma hulga aega võimlas veetsin. Hulga teisi poisse tegid seda ka. Californias plaažil hea välja näha, see on midagi, mida enamus poistest tahab. Tegelikult enamasti kõik tahavad seda. Nii käivad inimesed võimlas, kui saavad. Kui mina käisin võimlas, et tugevamaks saada, tegid seda ka teised minuvanused lapsed. Me tegime üheskoos harjutusi, me käisime koos dušši all ja veetsime koos aega, kui seal olime.”

Poisid hülgasid marineeritud seened. Jim ajas salaja mõned oma taldrikule. Pole mõtet neil raisku minna lasta, mõtles ta. Kui kõhtu täitev või paksuks tegev võib üks marineeritud seen lõpuks olla?

“Selleks ajaks, kui ma 13 olin, mängisin ma jalgpalli ja sama oli teiste poistega ka. Nood poisid, olles jalgpallimängijad, said koolis tüdrukutelt palju tähelepanu. Nood kutid kiitlesid pidevalt oma saavutustega. Tüdrukud lendasi mulle ka peale. Nii tegin ma natuke suudlemist. Katsumist. Mingil põhjusel ei pakkunud see mulle huvi. Ma arvasin, et pole veel küllalt vana. Kuid ma imestasin selle üle.”

Ta vaikis ja Jim võis näha, et ta meenutab. Ehk elab uuesti läbi. Siis paistis Jordy nende juurde tagasi tulevat ja ta jätkas.

“Asi on selles, et olin seksi suhtes tõsiselt segaduses. Võimlas olid kõik nood poisid, peaaegu kõik trimmis, paljud nendest armsa väljanägemisega ja ma nägin neid alasti riietusruumis. Alasti ja märjad dušši all. Ma leidsin nad palju atraktiivsemad olevat kui tüdrukud, kes mulle peale lendasid. Nii hakkasin ma kahtlema: olen ma gei?”

Anipasto taldrik oli lõpuks tühi. Kuidagi moodi, isegi kui ta kogu aeg rääkis, oli Jordy suutnud Tristaniga sammu pidada. Eelroa taldrikud viidi ära ja põhiroad tulid. Tristani supikauss tundus Jimile hirmus tagasihoidlik, kuid poiss oli ühe söögikorraga juba rohkem söönud, kui Jim terve päeva jooksul ja nüüd näksis ta küüslaugu-juustu leiba, nii oli ta päris kindel, et poiss öösel nälga ei tunne.

“Ja nii, mis sa Punase ja selle kohta arvad, mis sa talle ütlesid?” Küsis Jim, teda tagant ergutades, kuna ta näis oma selgitusega lõpetanud olevat.

“Noh,” ütles Jordy, siis aga kõhkles. Ta tõstis pilgu Tristanile. “Osa sellest oli bravuur. Et teda vihasemaks ajada. Ja näidata, mida ma tundsin - gei olemine on tema probleem, mitte minu oma. Ja tegin seda natuke sinu jaoks ka Tristan.”

Tristani lusikas jäi poolel teel ta suu juurde pidama. ”Minu jaoks?”

“Jah. Ma ei tahtnud et ta halvustaks gei lapsi, kui sa seda oled. Ainult mitte siis, kui mina kohe siin seisan ja kuulan. Tahtsin, et ta teaks, ta ei pääse sellest terve nahaga, kui mina lähedal olen.”

Jim polnud siiski vastusega rahul. Jordy oli talle juba rääkinud, et on gei. Ta tahtis, et Tristan seda ka kuuleks. Tema arvates vajas Tristan seda.

“Nii et sa pole päris kindel gei olemises?” Küsis Jim Jordylt. “Sa ütlesid et sulle meeldis Californias poisse vaadata.”

Jim ütles seda Tristani pärast. Tema arvates võis olla suur vahe selles, kuidas Tristan end tunneb, kui Jordy seda Tristani ees ütleb.

Jordy raputas pead. “Ei, olen kindel. Ma olen gei. Noh, ma mõtlen et olen kindel et gei olen. Ma pole siiski kunagi midagi teinud. Võid sa kindel olla, enne kui midagi teinud oled? Kuid tean, et poisid mind tõmbavad, ma tean te tahan asju teha. Näis nagu oleks kõik poisid, keda ma seal teadsin, tegid täielikku, kõike, täiskasvanute seks kui nad kolmteist olid – kui sa neid uskuda võisid. Mina ei teinud kunagi midagi niisugust. Ma polnud huvitatud ega suutnud näha, kuidas nemad said olla, nii arvasin, et see on lihtsalt kiitlemine. Nüüd on see siiski erinev. Nüüd olen ma huvitatud. Tegelikult mõtlen ma sellest väga palju, lihtsalt ma pole veel õiget poissi kohanud. Või,” ta vaikis jälle, “pole veel kohanud poissi, kes minust huvitatud oleks.”

Siis pöördus ta Jimi poole. “Oled sa kindlasti sellega OK? Minuga?”

Jim naeratas talle. “Kindlasti. Ma armastan sind Jordy. Sind võib tõmmata kelle poole sulle meeldib. Võid isegi teha noid asju, mida teha tahad ja pole veel teinud.”

Nende silmad kohtusid ja Jim hoidis Jordy pilku Ta tahtis, et Jordy näeks, kui selge ta seisukoht on. Jordy silmad olid nüüd Jimi jaoks avatud ka. Polnud enam varje. Polnud varjamisi. Mis siiani suletud, oli nüüd läinud.

Lauas valitses seejärel vaikus. Jim tundis, et on küllalt palju teinud. Ta arvas, et Jordy tundis seda ka. Oli päris ilmne, et Jordy sirutas oma tundlaid Tristani poole. Nüüd oli Tristani kord midagi öelda. Tema aga jäi tummaks.

Jim otsustas, et tänaseks on küllalt teema pealesurumisest.

Kelner tuli tagasi. Suurem osa Jimi õhtusöögist tuli karbiga kaasa võtta. Ta oli vestlusest liiga hõivatud olnud, et paljut süüa. Loomulikult oli neil ruumi magussöögi jaoks – kuna teismelistel pole magussöögi jaoks ruumi?

Jimi arvates oli magus dessert just õige asi, et võtta teravus emotsioonidelt, mis ikka veel laua ümber hõljusid. Poistelt isegi küsimata tellis ta kaks tiramisut. See pole ainult kostitus, mõtles ta, vaid natuke rummi mis küpsistesse imbunud on, võiks samuti Tristani keelt lõdvestada ja õlitada.

Nad olid vait kuni kelner tagasi tuli. Ta asetas kaks taldrikut ja kolm lusikat kesk lauda, naeratas ja läks ära. Jim haaras lusika. “Olete te kumbki seda enne saanud?” küsis ta.

Jordy ütles ei ja Tristan raputas pead. “Teile meeldib see,” kinnitas Jim. “Asuge kallale.”

Ta võttis ise suutäie ja siis jälgis poisse. Nende silmad läksid suureks ja naeratus ilmus nende näole peale esimese suutäie maitsmist. Kui midagi üldse suudab Tristanit avanema panna, mõtles Jim, siis see, mida Jordy varem öelnud oli, koos suurepärase tiramisuga peaks seda tegema.

Ta ootas, kuni oli mõned tükid ära söönud ja poisid isegi rohkem. Siis aga mõeldes, põrgu see küllalt pealesurumisest, ja ütles vaikselt, “Sa oled sõprade keskel, Tristan, inimeste keskel, kes tahavad su sõbrad olla. Ma arvan, et sul on asju, millest tahaksid kellelegi rääkida. Meie oleme siin, et kuulata – ja aidata. Sa arvatavasti näed, kui vabana Jordy end tunneb, olles selle kõik endast välja saanud.” Ta pöördus Jordy poole. “Kas sa tunned end paremini?”

Jordy noogutas. “Palju paremini. Selle kõige väljaütlemine on suur kergendus. Eriti teadmine, et oled minu gei olemisega OK.”

“Sa ei pea üldse midagi rääkima,” ütles Jim, jälle Tristani poole pöördudes, “kuid oma probleemist kaastundlikele inimestetele rääkimine parandab peaaegu alati enesetunnet. Võibolla saame isegi aidtada. Ma tean, et sul on probleeme. Ma näen seda su näos, su kehahoiakus. Jordy juba aitas sind täna korra. Mina tahan ka.”

Ta oli üllatunud, kui Tristan sellele vastas. Ta oli oodanud langetatud pilku ja tumma suud. Kuid ei saanud kumbagi. Tristan vaatas talle silma. “Te olete juba aidanud. Jääga. Ja sellega.” Ta osutas tiramisule, kuid Jim mõistis, et ta pidas silmas kogu õhtusööki. Ta lootis, et Tristan lisab ka vestluse. “Ja sina, Punasega,“ jätkas ta, Jordy otsa vaadates.

Jim naeratas talle ja noogutas, kuid ei öelnud midagi. Nüüd oli Tristani kord rääkida.

Poiss võttis veel paar suutäit oma magussöögist, siis aga vaatas uuesti Jimi otsa. “OK,” ütles ta, “Ma tahan rääkida, tahan, et keegi teaks, kuid mitte siin. Teie majas, kui tagasi oleme.”

“Pead sa koju helistama, neile ütlema, et jääd hilja peale?”

“Ei, “ ütles Tristan ja Jim kuulis tema hääles kibedust.

Jim maksis arve. Tristani puus oli istumisest kangeks jäänud ja ta kõnd oli veel lombakam kui enne. Jordy pidi teda palju tugevamini toetama, kui sisse tulles. Tristan keeldus sellest, et teda kantaks.

Tony ütles Tristanile lahkumisel, et ta võib restoranist ära jääda nii kauaks, kui tarvis; tema töö ootab, kuni ta on valmis tagasi tulema.

Kogu tee tagasi Jimi majja oli poiss vaikinud. Samuti oli ka Jordy vagusi ja nii hoidis Jim oma mõtted endale.

Kui Tristan oli diivanil istet võtnud veel ühe jääkoti ja uue ibuprofeni annusega, vaatas ta ringi, kortsutas kulmu ja lõpuks alustas.

“Ma olen arglik,” ütles ta, istudes üksinda diivanil. Jordy oli tahtnud tema kõrvale istuda, oli isegi mõelnud käe ta ümber panna, kuid Jim oli pead raputanud ja Jordy oli tugitooli istunud. “Ma pole alati selline olnud: enne ma ei olnud...” Ta vaikis. Jim ega Jordy ei öelnud midagi, nad lihtsalt ootasid.

“Nüüd, noh...” Tristan vaikis jälle. Ta pilk eksles toas ringi, kohtamata Jordy või Jimi oma. Ta näis kuidagi kokkutõmbununa ka. Ta polnud kunagi suur poiss olnud, kuid nüüd näis ta veelgi väiksemaks kokku tõmmanud olevat.

Peale alustamist ja vaikimist, öelnud ainult need mõned sõnad, paistis ta enda sisse vaatavat. Lõpuks ergutas Jim teda, mõeldes et kui ta korralikult alustas, on jätkata lihtsam. “Mis siis muutus?”

“Kõik.” Tristan viskas kiire pilgu Jimile ja siis, nagu too oli lootnud, kündis edasi. “Mu ema suri. Kaheksa kuud tagasi. Me olime temaga väga lähedased. Mu isa paistis alati minus pettunud olevat. Ta on üks nondest väga mehelikest tüüpidest. Suur, tugev, kannatamatu, kellel alati õigus on, väga rahulolematu sellega, millega ta nõus pole. Ta tahtis poega, kes oleks tema moodi. Kuid tal oli niisugune, kes erines temast peaaegu igal võimalikul moel. Suurema osa ajast ta lihtsalt ignoreeris mind ja mõnikord ta vaevalt sallis mind. Kuid ema oli minu poolel ja ta austas teda piisavalt, et mind rahule jätta. Noh. Ehk on ‘austas’ vale sõna. ‘Kartis’ teda, võibolla, kuid ma ei saanud kunagi aru, mille pärast.

“Siis ema suri. Ja kõik muutus.”