Tristan võdises. Jim arvas, et ta jääb jälle vait ja seda ta tegigi, kuid ta raputas pead ja sundis end jätkama. “Peale seda muutusid asjad minu ja isa vahel halvemaks ja halvemaks. Meie vahel ei olnud enam puhvrit. Tema ei leinanud – mina leinasin. Tema käitumine, nagu poleks midagi juhtunud, tegi asja veel halvemaks.

“Me olime nüüd kaks inimest ühes majas ja mina olin seal, temale pahameelt tekitamas, nagu ma alati olin olnud ja nüüd ilma kaitseta, käepärane patuoinas kõigele, vastavalt ta meeleolule .”

“Ja siis tabas mind jälle õnnetus.” läks Tristan edasi. “Me juba vaevalt seedisime teineteist. Mul polnud valikut; pidin seda tegema, vaatamata sellele, kui halvaks asjad muutusid. Püüdsin lihtsalt talle mitte ette jääda. Kuid olin hakanud oma kesta tõmbuma. Olin kaotamas seda vähest enesekindlust, mis mul oli olnud, muutudes vaikseks ja rääkides väga harva. Ta haaras kõigest, mis ma ütlesin; minuga rääkides oli iga ta sõna sarkasmist toonitud. Ta oli mu kallal, et ma polnud suurem ja tugevam. Polnud...“ Ta vaikis, vaatas Jordy otsas ja punastas.

“Kuidas sain ma olla midagi muud, kui ma olin? Ta ei hoolinud sellest, et olin väike. Ta vihkas, et ma polnud koolis üheski meeskonnas, et mind sport ei huvitanud. Et ma oma aega raamatuid lugedes kulutasin.”

Kui Tristan vaikis, küsis Jordy, päris ilmselt meenutades halbu aegu oma ema sõbraga. “Mis õnnetus? Mis juhtus?”

Tristan langetas pilgu oma sülle ja ta hääl muutus vaiksemaks. “Meie naabruses elas üks poiss. Ta oli minust aasta vanem ja rohkem sellise lapse moodi, nagu mu isa tahtis et mina oleksin. Võibolla täpselt laps, nagu isa tahtis et ma oleks. Kärarikas, füüsiline, intensiivne, endas alati kindel – te teate küll, milline. Mul polnud kunagi temaga tegemist olnud, või temal minuga peale seda, kui ta oli näinud, et ma ei taha või ei suuda korvpalli peale visata või maadelda või isegi palli püüda. Ta nimi oli Hamilton, kuid sa saad vastu vahtimist, kui teda selle nimega nimetad. Te hüüdnimi oli Ham.

“Igatahes tõi ta oma majja tüdrukuid, kui ta vanemad kodus polnud. Pealelõunati, peale kooli, käis tema juures erinevaid tüdrukuid. Ta polnud halva väljanägemisega poiss, ja ta oli ennast täis. Tüdrukutele paistis see meeldivat. Ta ei teinud sellest saladust, millega nad tegelesid. Kuulsin poiste riietusruumis teda kiitlevat nendele keeramisest, rääkimas, kuidas nad alasti välja nägid. Kuidas nad ilma riieteta käitusid ja asjadest, mida nad talle tegid. See kõik oli tema jaoks mäng ja ta oli uhke, kui hästi ta seda mängis.

“Nii ühel laupäeval, kui minu arvates nende omad olid kõik ära, kuna talle tuli tüdruk hommikul ja ei lahkunud enne kui hilja peale lõunat. Isa oli väljas autot pesemas ja oli mind endale appi käsutanud. Talle ei meeldinud, kui ma oma päevi sees veetsin. Ta vaatas, kuidas Ham ja tüdruk Hami ukse ees suudlesid, kui tüdruk lahkus. Ham käperdas teda kogu aeg. Kui tüdruk läinud oli, hüüdis mu isas Hamile. Mu isa võib olla sama toores kui Ham. Ta karjus, “Said sa küllalt palju?” ja Ham muigas ja karjus tagasi. “Kõik, mis seal saada oli. Kolm korda.”

Ma arvan, et see vihastas isa välja. Kas selle pärast, et ta ise ei saanud nüüd küllalt - jah ta käis ühe naisega, nii ma tean, et midagi ta sai – või selle pärast, et Ham muigas. Ma ei tea, kuid ma tean oma isa tujusid ja nägin, kuidas ta viha kasvas. Ta vaatas mind ja ütles küllalt kõva häälega, nii et Ham seda kuuleks. ‘Miks sina seda ei tee?’

Ma vaatasin ainult maha, mingil juhul niisugust vestlust soovimata. Kuid Ham oli kuulnud ja minu arvates tundis ta end päris enesekindlana. Kuulsin teda põlastavalt ütlevat, ‘kui ta seda teeb, siis on see poisiga. Tema on kindla peale gei!’

“Niipea, kui ta seda ütles, teadsin end hädas olevat. Ham lihtsalt mõtles selle välja, arvata võib, et end minuga võrreldes paremas valguses näidata. Võibolla arvas ta, et see on naljakas. Teadsin ainult, et tal polnud aimugi sellest, olen ma gei või mitte. Ta ei saanud seda teada, kuna ma polnud ise selles selgusele jõudnud ja tema ei tundnud mind üldsegi. Olin kindel, et ta ei kulutanud minust mõtlemiseks rohkem aega, kui mina temast. Kuid ta ütles seda ja isa vaatas mind ja nägin, kuidas ta nägu punaseks läks.”

Tristani hääl muutus vaiksemaks ja tundus nagu räägiks ta iseendale. “Teadsin kohe, et sellest pahandus tuleb. Ma ainult ei aimanud, kui suur.”

Ta vaikis jälle. Jim tõusis. “Las ma toon sulle midagi juua.” Ilma küsimata, kuna ta tahtis Tristanile aega jätta, et see oma emotsioonid kontrolli alla saaks. Jim läks kööki, võttis koka ja tõi selle tuppa. Kui ta tagasi tuli, leidis ta Jordy Trsitani kõrval diivanil istumas.

Tristan võttis koka, kui Jim seda talle pakkus, kuid ei avanud seda. Hoidis ainult käes.

“Mis su isa tegi?” küsis Jordy.

Tristan raputas pead.“Ta viskas mind majast välja, peale selle, kui oli minu peale karjunud. Ta hakkas kohe sõimama, mind igat moodi nimetama – vaevumata isegi küsima, kas see tõsi on. Ham vaatas seda pealt, kuid ma arvan, et tal hakkas piinlik, kuna õige varsti läks ta ära sisse. Mina ei saanud seda teha. Olin proovinud korra ühe isa raevuhoo eest ära minna; see oli asja ainult halvemaks teinud.

“Ta karjus mõnda aega, siis käskis mul minema minna, et ta ei kavatse ühtegi...” Tristan vaikis siis ütles, “Noh, ta nimetas mind igasuguste nimedega, milliseid ma varem kunagi kuulnudki polnud, kuid nad kõik olid halvustavad ja kõik nad tähendasid arvatavasti geid. Ta ütles, et keegi kes niisugune on, ei ole tema poeg, et seepärast polnudki ma talle kunagi meeldinud, ja keegi niisugune ei hakka kunagi tema katuse all elama.

“Ma ei teadnud, mida teha. Mul polnud raha. Mul polnud kusagile minna. Kuid sa ei vaidle temaga, kui tal selline tuju on. Ta polnud mind kunagi löönud ja seda kõike mu ema pärast, kuid ma teadsin, kui ta oli sellele lähedal. Ma ei uskunud, et sel hetkel ta end tagasi hoiaks.

“Ma ei teadnud, mida teha, kuid ma pidin ära minema. Seda ma teadsin. Nii ütlesin ma talle otsa vaatamata, sest tema jaoks tähendas silma vaatamine väljakutset. ‘Ma võtan ainult mõned asjad.’ Ma pöörasin ringi ja läksin majja oma tuppa. Ma hakkasin värisema ja nutma. Mul polnud kõige vähematki ideed, mida teha. Tegin kohvri lahti ja viskasin sinna mõned riided. Mu aju ei töötanud üldse, ma ei suutnud mõelda. Kuid ma täitsin kohvri, seejärel läksin trepist alla. Tema seis all, ikka veel maruvihane, aga natuke rahunenum.

Ta küsis, “Kuhu sa lähed?” Ta ei küsinud seda kaastundest. Ta hääletoon oli inetu.

“Ma ei tea,” ütlesin mina, hoidudes pilku temale suunamast.

“’Sa ei saa ära minna’, ütles tema. ‘Kui sa ringi hulgud, võtab politsei su lõpuks kinni ja sa räägid neile, et sind visati majast selle pärast välja, et sa homo oled, ja nad toovad sind siia tagasi ja kallavad mu peale terve koorma sitta. Mulle pole seda vaja. Mulle pole midagi niisugust vaja. Ma ei taha sind siia, kuid olen sunnitud sind pidama. Nii et sa teed järgmist. Sa jääd garaaži. Sa maksad mulle seal elamise eest renti ka, kuna sa pole enam mu poeg ja ma ei lase loodritel end enda külge imeda. Sa hakkad peale kooli tööl käima, nii et saaksid mulle maksta. Sa lähed kooli, sest kui sa seda ei tee helistavad nad mulle et teda saada, miks ja mulle langeb kaela koorem sitta. Nii et võta, mis on vajalik garaažis koha tegemiseks ja sellega on lõpp. Sa maksad mulle korra kuus. Raha paned sa köögi ukse taha.

Ma ei taha sind isegi näha mitte, ja ma ei taha sind oma majas näha.’”

Tristan jäi vait. Ta avas purgi, mida ta käes hoidis, võttis suure lonksu, võdises jälle ja ütles, “Nii olen ma nüüd kaks kuud elanud. Ükstapuha. Isa lukustab garaaži ja maja vahelise ukse, kuid ma leidsin mooduse, kuidas sisse hiilida ja kui ta tööl on, kohe peale kooli, pesen ma oma riided ja kasutan vannituba, jälgides, et minu sealviibimisest mingit jälge ei jääks. Püüan Antonio juures töötada nii palju kui saan, kuna saan sealt süüa. Ma ei söö tööst vabadel päevadel. Kui ma võtaksin isa toitu ja ta sellest aru saab, siis ma ei tea, mida ta teeks, kuid ma ei taha riskida.”

Jordy libistas end diivanil Tristanile lähemale. Tristan märkas seda; Jim märkas ka.

“Kuhjasin mõned tekid garaaži tsementpõrandale,” jätkas ta. “See pole väga mugav, kuid kui küllalt väsinud oled, on võimalik magada. Olen natuke mures, et kui talv tuleb ja külmaks läheb, kuid olen õppinud elama ühe päeval korraga, palju muretsemata milline järgmine tuleb. Ma arvan, et seda sa teed, kui püüad ainult hakkama saada.”

“Miks sa kellelegi ei rääkinud?" Küsis Jordy. Oli näha, kui masendunud ja pahane ta oli, mõeldes, kuidas Tristan elas ja millest ta läbi oli pidanud tulema.

“Kellele? Kuidas? Mulle paistis, kellele ma ka ei räägiks, teeks see asja ainult halvemaks. Ma ei tahtnud lastekodusse minna; olen lugenud, mis nondes kohtades juhtub, olgu see siis lastekodu või selline, kus paar täiskasvanuid võtab lapse enda juurde. Võibolla on need lood liialdatud, kuid kuidas võin ma teada? Teadsin, et saan hakkama seal, kus ma praegu olen. Mul oli vähemasti veidikene kontrolli oma elu üle. Ma ei usu, et mul seda oleks ilma kodudeta või vanemateta laste süsteemis. Olen kuulnud jutte...”

Ta raputas end. “Ma saan hakkama. Ma ei tea, kas ma saaksin, kui mind pundi võõraste keskele heidetaks.”

Jordy vaatas Jimi otsa, kes tagasi Jordy otsa vaatas. Jimile ei meeldinud, mida ta kuulis, kuid ta ei teadnud, kuidas Tristani abistada. Lapsel oli olemas vanem, nii et kutsuda teda endi juurde jääma, tundus suur jama olevat. Kuid see polnud isegi seaduslik, läbimata sotsiaalhoolekande asutust ja tundus nii, et Tristani isa ei nõustuks sellega. Ta ei tahtnud endast mõeldavat, kui oma kohustused hüljanud isast. Kuid ehk see ei lähegi nii kaugele. Ehk siis, kui lapse isa oligi nii paha, kui ta kuuldus, on ta rõõmus, kui Tristanist lahti saab, kui seda saaks teha talle varju heitmata. Jimile oli jäänud mulje, et mees võib tervitada võimalust laps oma elust välja saada.

Igal juhul veedab ta selle öö kindlasti nende juures. Nüüd Jim mõistis, miks ei olnud tal vaja kellelegi helistada ja öelda, kus ta on, või kuna koju tuleb.

Jordy mõtles samadest asjadest ja polnud üllatunud, kui kuulis Jimi ütlemas, “Täna võid sa siin magada, Tristan. Voodis, mitte kõval põrandal. Tsementpõrandal magamine ei aitaks su puusale põrmugi kaasa. Ja siin saad sa hommikusööki ka.”

Jordy pöördus Tristani poole ja naeratas. “Vaata, ma olen väsinud ja sina oled arvatavasti täiesti kurnatud. Ja su puus valutab ikka veel kukkumisest. Lähme. Ma aitan sind ülakorrusele ja panen sind oma voodisse. See on piisavalt suur. Me mõlemad mahume sinna kergesti ära. Siis aga, homme, räägime me kõik kolm. Me leiame mingi tee sinu aitamiseks.”

Tristan ei vastanud. Teda vaadates nägi Jim kurnatust, millest Jordy oli rääkinud. Tristan oli end koos hoidnud, kuid nüüd, paljalt voodi pakkumise peale näis ta kokku kukkuvat. Ja ta silmad tükkisid kogu aeg kinni vajuma.

Jordy tassis Tristani üles oma tuppa. Jim mõtles niisugustest asjadest nagu uus hambahari ja kuivatus rätikud ja lisa Advili ja nii läks ka tema üles. Ta oli rõõmus, et seda tegi. Kuigi ta ei olnud seal pealtkuulamise eesmärgil, oli ta siiski uudishimulik ja ei häbenenud mitte põrmugi pealt kuulamast, mida kaks poissi ütlesid.

Jordy: “Ma võin sulle midagi magamiseks selga panna anda.”

Tristan: “Ma magaks ainult oma bokseritega, kui see OK on.”

Jordy: “Muidugi. Kuidas sul mugavam on. Ma tahtsin sult midagi küsida. Sa tead et ma gei olen. Sa pole enda kohta midagi öelnud ja ma ei hakka ka küsima. Sa ütlesid, et pole endas veel selgusele jõudnud. Pole probleem. See on sinu asi. Kuid sa tead minu kohta ja see võib sind närviliseks teha - minuga voodit jagada. Võibolla sobib sulle, kui ma allkorrusel diivanil magaksin? Ma pean sulle midagi ütlema. Sina, aa, mind tõmbab väga sinu poole. Mitte, et ma sulle kallale tuleksin. Ma tean, et sa väsinud oled. Kuid täielikuks avalikustamiseks? Ma olen gei. Ma …., noh... “ Ta naeratas. “Ma ei saa küsida, kas sa oled, kuid mõtlen, kui oleks mingigi võimalus, noh, ei, ei, see kõik võib oodata. Lähme lihtsalt magama.”

“Tristan: vaikus.

Jordy: “Tristan?”

Jordy, uuesti: “Tristan?”

Tristan, kõhklevalt: “Võin ma usaldada, et sa kellelegi ei räägi?”

Jordy: “Absoluutselt. Ma tean, kust sa tuled. Olin surmani hirmunud, kartsin isale öelda. Olen selle läbi teinud. Täna sai ta sellest teada ja mitte selle pärast, et ma talle seda öelnud oleksin. Ta kuulis, kui ma seda Punasele ütlesin. Siis aga, kui ta mind suluseisu pani, tunnistasin ma seda temale. Kuid jah, gei olemine on täielikult meie saladus, kui sa seda oled. Ma mõistan seda. Ma ei räägi sellest, kui sa ok. pole öelnud.

Tristan: Peale pikka pausi, “ See on tõsi, mis ma ütlesin. Ma veel ikka mõtlen selle üle. Ma mõtlen, et ma olen. Gei. Kuid ma pole midagi teinud. Mulle meeldib poisse vadata ja ma mõtlen nendest alati. Kuid ma ei tea, kas see teeb sust gei.”

Jordy: “Sa värised.”

Tristan: “Ei, ära tee. Vaata, see on nii raske olnud – kõik – ja kui sa puudutad mind või kaisutad, siis ma vist murdun. Ma tahan öelda: inimesed arvavad, et olen gei mu välimuse pärast või isegi mu käitumise pärast. Ma ei tea. Kui inimesed arvavad et sa gei oled ja sa ise oled segaduses, siis ma arvan, et see justkui suunab su mõtlemist arvama, et neil õigus on. Kuid olen sinuga su voodis magamise pärast mureta. Ma tunnen sind vaevalt, kuid usaldan sind rohkem, kui kedagi oma tuttavatest. Sa päästsid mind täna. Punane oleks mind tõsiselt vigastada võinud. Ta tegi seda juba kogemata. Kui ta mulle virutanud oleks...”

Jordy: “Kui ma lähedal olen, ei tee seda keegi.”

Tristan: “Ma usun seda.”

Siis läks Jim ära. Ta polnud kuulnud midagi muud, kui vaid seda, mida ta oodanud oli: kaks poissi üksteise kohta pärimas. Ta tegi vaikselt asja vannituppa ja võttis Advili pudeli rohukapist välja. Tristan tuli vannituppa, peatus ja ütles. “Oops. Vabandust.”

“Ei, tule sisse,” ütles Jim. “ Ma ainult võtsin sinu jaoks Advili ja hambaharja.”

Ta näitas Tristanile, kus mõlemad on, siis näitas puhtale rätikule, mille ta tema jaoks välja oli riputanud. “Homme maga nii kaua kui tahad. Su puus võib ikka veel valu teha. Olen kindel, et võid ühe päeva koolis vahele jätta. Sa oled tark ja sa loed. Olen päris kindel, et sul on koolis kõik viied. Nii et maga, kui sa seda tahad. Ma jään homme koju; ma muudkui kogun vabu päevi, mida ma kunagi ei kasuta ja nüüd on hea võimalus ühte nendest ära kasutada. Ma olen siin, kui sa üles ärkad. Maga hästi! Head ööd.”

Tristan peatas teda, enne kui ta sai ära minna. “Tänan teid nii väga, lugupeetud härra. See on teist nii hea. Te ei tea, mida te abi mulle tähendab.”

Jim naeratas talle, siis sirutas käe ja sasis korraks kergelt ta juukseid. “Võibolla ma tean, Tristan. Igatahes oled sa täna öösel turvaliselt siin. Siis tahan ma näha, mida me saame sinu olukorra parandamiseks teha. Sa pole enam üksinda kogu maailma vastu. Nüüd on meid kolm ja asjad paranevad. Kuid katsu nüüd natuke magada.”

Jim lahkus, märgates Tristani väljanägemist. Poiss ainult ei näinud väga kurnatuna, vaid ka üdini vapustatuna. Asjad muutusid liiga kiiresti, et ta oleks suutnud olukorda haarata. Jimile meenutas ta poissi, kui ta teda esmakordselt näinud oli: kaugelt noorem, kui ta tegelikult oli, kurb ja habras.

Võibolla üllatuslikult, oli Jordy neist häbelikum, kui poisid voodisse olid saanud. Ta polnud oma papsile valetanud; ta polnud kunagi kellegagi sugulist suhet olnud. Praegu oli ta teisele poisile nii lähedal, kui ta kunagi oli olnud – läbinisti kaunile poisile, natuke vigastatud, väga haprale poisile, kellel polnud peaaegu midagi seljas – ja Jordy oli viisteist ja gei. Jordy ei saanud sinna midagi parata, kui ta erutus. Siiski teadis ta, et oleks vale teha midagi muud, kui lasta Tristanil magada. Poiss oli silmnähtavalt läbi. Las ta magab, mõtles Jordy. Pole tähtis, kui palju sa ka ei tahaks teda ainult puudutada. Puudutada ta siledat selga. Võibolla käsi ta ümber panna. Võibolla ta kaissu võtta, ainult selleks, et ta end kaitstuna tunneks.

Oli see tema häbelikkus või sünnipärane väärikus, mis teda seda tegemast hoidis? Ta ise arvas, et see on midagi muud. Fakt oli, et kohe sellest hetkest, kui ta Tristanit oli Antonio juures näinud, oli ta temasse armunud. Kogu pealelõuna ja õhtu oli see tunne kasvanud. Tristan oli kaunis, ja tema kurbus ja ilmne haavatavus tegid teda Jordy jaoks veelgi ihaldatumaks. Nüüd, kus Jordy temaga koos aega oli veetnud, olid ta tunded palju tugevamad. Ja siiski olid just tunded need, mis teda tagasi hoidsid.

Ta ei tee midagi sellist, mis segaks nende sõpradeks saamist, lähedasemateks muutumist, võibolla isegi romantiliselt, mida ta väga soovis.

Nii ei teinud ta midagi. Ta lebas oma küljel, näoga Tristani selja poole ja ignoreeris oma erutust, tundes isegi häbi, et ta sellises seisus oli. See poiss vääris enamat, ja kui Jordy tahtis tema vääriline olla, pidid ta oma ihad kõrvale lükkama.

Tristan oli teadmatuses sellest, mida Jordy tundis. Ta oli samal minutil magama jäänud, kui ta voodisse heitis. Ta oli sellises seisus kuni hiljani järgmisel hommikul. Kui ta üles ärkas, oli voodi tühi. Jordy oli läinud.

Jim oli köögis askeldamas, kui Tristan ilmus. Jimil polnud tegelikult tarvidust köögis olla; ta oli juba tunni aja eest söönud. Kuid ta arvas, et kui ta seal on, on see Tristani jaoks kõige kergem.

“Hei, tere hommikust!” ütles Jim. “Kuidas puus on?”

“Parem,” ütles Tristan. Ta näis natuke ujedana, natuke ebamugavus tundvana ja Jim teadis, et on vaja tööd teha, enne kui sellest üle saab.

“Hea! Meil on veel Advili, kui sa seda tahad. Sa pead mulle ütlema, kui tahad. Nüüd hommikusöök. Oled arvatavasti näljane.”

Tristani silmad olid ikka veel kurvad. Jim arvas et on vaja rohkem, kui head õhtusööki, on vaja tema ajaloo-koorma kergendamist ja siis head öö-und, et kurbusest vabaneda. Kuid ta arvas et kui ta ise reipalt räägib, kui käitub nii, nagu oleks Tristani siin viibimine kõige tavalisem asi, siis ehk saab ta poisi lõdvestuma. See oleks esimene samm. Nüüd kus ta poissi natuke enam tundis, teadis, mida ta läbi on elanud, oli ta otsustavam kui kunagi varem teda aitama

“Kuidas oleks pannkookidega? Kerge teha ja väga mõnus toit. OK?”

Tristan noogutas.

“Tore! See võtab ainult mõne minuti. Tahad sa peekonit või vorsti või mõlemat nende juurde.

“Aa, kas sellega pole liiga palju vaeva?” Küsis Tristan.

“Üldsegi mitte. Eriti kui sa kohvi aitad teha – kui sa kohvi armastad.”

Tristan näis natuke lõdvestuvat. Võibolla tegi vestlus seda, mõtles Jim, lootis seda.

“Noh, peekon siis, ma arvan. Ja ma joon kohvi küll. Hakkasin seda jooma, noh, peale garaaži. Ma ei maganud hästi. Liiga palju, millest mõelda ja kõva põrand. Nii füüsiliselt, kui psühholoogiliselt. Leidsin et kohvi hulga suhkruga aitas ja andis mulle energiat juurde.”

Jim tegeles peekoni praadimise ja pannkoogitaigna valmistamisega. “Jah, ma teen seda. Minu arvates on see põhjuseks, miks paljud kohvi jooma hakkavad; see aitab neil päeva alustada. Mõne aja pärast hakkab neile maitse ka meeldima. Sa tahad siis kohvi teha?”

“Tahan küll, aga ma ei tea, kus midagi on.”

Jim näitas talle ja pärast seda töötasid mõlemad vaikides. Siiski kasvas köögis seda tehes ühtsuse tunne. Jim naeratas endamisi. Võibolla see õnnestub. Ainult võibolla. Kui Tristani isa teda ei tahtnud ja Tristan polnud seal elades õnnelik, paistis lahendus küllaltki lihtne olevat. Ja Jim oli vägagi nõus sellele kaasa aitama. Oli nii mõnus koos Tristaniga hommikusööki valmistada. Jah, võibolla...

Kui Tristan sõi, istus Jim temaga koos laua ääres. Tal oli tass kohvi, kust ta rüüpas ja vaatas kuidas Tristan sõi ning hakkas rääkima. Ta rääkis palju ja sai Tristanilt ka mõne pomisetud sõna.

Jimil polnud kuidagi võimalik teada, mida tema katse Tristanit abistada võib põhjustada. Kuid rattad juba keerlesid ja samme oli astutud, Tristan polnud eelmisel ööl garaažis olnud ja järgneval päeval polnud ta ka koolis olnud. Asjad olid käima pandud. Asjad, mis põhjustasid pahandusi Tristanile ja Jimile ja Jordyle.