Antonio juures ei suutnud Jordy ja Jim rääkimist lõpetada, kuna adrenaliin, mis neis oli, esiteks kakluse pärast ja siis politseijaoskonna külastamise pärast, vajas maandamist. Garlen Beeks oli nendega koos restoranis. Jim oli oma advokaadile helistanud ja palunud tal politseijaoskonda tulla kuni Jordyt ja Trisi küsitleti; Garlen oli intervjuudel istunud.

Sel ajal kui Jordy ja Jim rääkisid, sõnu oma stressi maandavas väljaelamises üksteise otsa ladudes, oli Tris vaikne ja mõtlik. Garlen oli ka enam kuulaja kui et midagi sekka ütles.

Kui tekkis hektkeks vaikus, vaatas Jordy Garleni otsa ja küsis, “Kas ma võin sulle midagi öelda, mida ma politseile ütlemata jätsin?” Garlen ajas end natuke enam sirgu , “Sa ei öelnud neile kõike?”

“Ei, ma mõtlesin –”

“Oota. Jah, sa võid mulle rääkida, kuid teeme sellest priviligeeritud vestluse. See kaitseb meid mõlemat. Anna mulle veerand dollariline.”

Jordy naeris. “Ma arvasin, et see peab dollar olema.

Garlen ei naernud, kuid suutis manada näole naeratuse. “Ükstapuha mis asi, nii et saaksin öelda, et mind palgati konsultandiks. Seda veeranddollarilist nimetatakse tasuks, lepingud nõuavad selle olemasolu, et muutuksid kehtivaks. Samuti tuleb see üle anda tunnistajate juuresolekul, kes muide võivad su juttu kuulata, kuna nende poolt kohtus antav tunnistus on kehtetu, kui kuulujutt.

Jordyl kadus naeratus näolt ja ta tõmbas oma taskust välja veeranddollarilise ja andis selle Garlenile.

“OK, mida sa politseile rääkimata ‘unustasid’ ?”

“Ma rääkisin neile ainult, et kasutasin kurikat ühe kuti mahavõtmiseks neljast, kui sain. Mõtlesin, et see vähemasti aeglustab teisi. Kui nad mulle korraga kallale tuleksid, oleksin omadega läbi. Kui nad ettevaatlikumad oleks, on mul võimalus. Politsei vähemasti jäi seda uskuma.”

Ta jäi vait. Teised vaatasid teda. Ta kortsutas kulmu. “See tegelikult oli kõik tõde. Ma lihtsalt jätsin ülejäänu välja. Ma olin täielikult välja vihastatud. Need kutid jahtisid Trisi. Nad pidid seda tegema.. Neil polnud mingit põhjust mind tülitada kui nad just poleks olnud teise kooli jalgpalli meeskonnast. Kuid ma olen alles alustanud ja olen üks kõige vähem vägivaldsetest mängijatest. Selle pärast mind rünnata oleks totrus. Kui nad oleks küllalt segased, et midagi niisugust teha, siis võibolla meie mängujuht võiks sihikul olla, mitte mina.

“Ja rünnak ei saanud raha pärast ka olla. Kui palju gümnaasiumi lapsi kõnnib koolist koju sellise hulga rahaga et õigustada rünnakut, mis võib lõppeda nende vangi minemisega? Nii et eesmärgiks pidi Tris olema. Ja see vihastas mind välja. Neil ei saanud omal selleks mingit põhjust olla, mis tähendas, et keegi oli nad saatnud. Ma tahtsin teada, kes see oli, samuti mille pärast, kuid ‘mille’ jaoks polnud mul aega. Ainult ‘kes’ jaoks.”

“Ja sa said seda teada?” See tuli Jimilt.

“Jah. Seda ma keeldusingi politseile teatamast. Ma lõin poisi käe katki, siis ütlesin talle, et murran ka teise, kui ta mulle ei ütle, kes teda saatis. Ma ei jätnud talle võimalust selle üle mõtlemiseks. Ma teesklesin, et võtan kurikaga hoogu ning ta ütles mulle et hr. Burrows ja pr. Coppinger käskisid tal mõned teised Putanami poisid kaasa võtta ja Tris ära röövida. Noh, ta ei teadnud Trisi nime, kuid teda ta mõtles. Ta oli hirmunud ja ma tean, et ta tõtt rääkis. Tal ei olnud aega midagi välja mõelda. Kas keegi teist tunneb hr. Burrowsit?

Keegi ei teadnud. Nad vaatasid üksteise otsa. Siis küsis Jim, “Miks peaks ta seda tegema?” just samal ajal, kui Garlen küsis, “Miks sa seda politseile ei öelnud?”

Jordy vastas Garlenile.”See kõik on liiga imelik. Me ei tea, mis siin toimub, kuid midagi siin on. See Coppingeri mutt tuleb meie majja ja püüab Trisi röövida. Meie … tegelikult Teie peatasite ta. Nüüd annab ta kuttide kambale ülesande Tris röövida. Miks? Miks on nii tähtis teda kätte saada? Ja kes on hr. Burrows? Mul polnud ühelegi neist vastust; mul pole ka nüüd, kuid ma ei taha enne politseid kaasata, kui me teame.”

“Miks mitte? Kas see ei suurendaks tema turvalisust?”

“Ma arvan, et tean.” Kõik pöörasid pilgud Trisile, kes siiamaale vait oli olnud. Ta vaatas neile silma. “Ta kaitses mind.”

“Ah? Kuidas?” küsis Jim kulmu kortsutades. Ta tundis end paar sammu maas olevat. Tal polnud vähimatki vihjet selle kohta, mis toimub, ta ei mõistnud seda. See polnud tunne, mis talle meeldinud oleks.

Tris ei paistnud sellise teadmatuse all sugugi kannatavat. “Mis juhtub siin linnas, kui laps hädas on, või on kohtulahing toimumas, või on ta eksinud või narkojoobes, või mis iganes? Ta pistetakse Putnami, kuni täiskasvanud on välja mõelnud, mida temaga peale hakata. Ja kui me politseijaoskonnas olime, enne kui sina Jim sinna tulid, oli Jordy oma loo juba vähemasti korra rääkinud, võibolla isegi kaks korda. Mis minuga oleks juhtunud, kui ta oleks teatanud, et Coppinger nood poisid meile kallale saatis? Mis siis, kui nad oleks toda Burrowsit teadnud ja see on mingi tähtis tegelane ning selle pärast oleks Jordy lugu neile hulluna tundunud – või oleks teda lasknud kurjategijana paista. Üks kahest.”

Nüüd hakkas Jim aru saama. “Nad poleks sinu puhul teadnud, mis on mis. Nad oleks su isale helistanud, nagu nad juba tegid, poleks temaga ühendust saanud ja kui nad Jordil oleks lasknud koos minuga ära minna, oleks nad Trisi kinni pidanud, kui mitte muu, siis tema enda julgeoleku pärast, senikaua, kuni nad asja uurinud oleks. Koht kus nad lapsi hoiavad on Putnam. Nad oleks arvanud, et tal on seal turvaline olla. Seda oleks nad teinud. Ainult seepärast, et ilmusin sinna kasuvanema tunnistusega ja et Jordy polnud midagi Coppingerist ega Burrowsist rääkinud ning nende arvates polnud see midagi muud kui tavaline röövimisjuhtum - sellepärast lasid nad sind lahti.

“Ma ei lase tal Putnami minna, kui see minust sõltub,” ütles Jordy. Peale selle ütlemist surus ta lõuapärad tugevasti kokku. Tris nihkus teisele istmele, et talle lähemal olla.

“Noh, meil on probleem,” ütles Garlen. “Kui võmmid ei tea, milline oht Trisi ähvardab, ei saa nad teda kaitsta. Kuid kui me neile sellest räägime, püüavad nad arvatavasti tema enda julgeoleku pärast Putnami panna, mis oleks Trisi jaoks just vale tulemus. Nii peame me ise teda kaitsma. Peame rääkima, kuidas seda teha. Peame aru saame, mis toimub ja selle peatama.”

“See ongi kriitiline,” ütles Tris. "Peame välja selgitama, mida see kõik tähendab.”

Tris tõmbas oma ülakeha hetkeks Jordyst eemale. “Tegelikult ei tea te mind väga hästi. Kuid see – probleemile lahenduse leidmine, sellest aru saamine, plaani tegemine – need on kõik asjad, millega ma hästi hakkama saan.” Ta vaikis, et sügavalt sisse hingata. “Jim ütles meie esimesel kohtumisel, et olen nupukas. Võibolla olen, ma ei tea. Kuid tean seda, et olen väga loogilise mõtlemisega ja hea keerukate probleemide lahendaja. Välja arvatud mates!” Ta oleks peaaegu naeratanud, aga siiski ei teinud seda. Ta vaatas hoopis laua ümber istujatele silma. “Mida ma öelda tahan, on, et soovin olla kaasatud asja lahendamisse. Selle asja, mis iganes see on, mille keskel me kõik oleme. Ma arvan, et võin aidata. Ma tean, et võin seda teha ja ma tahan aidata.”

Garlen vaatas Jimi otsa, kes ta pilgule vastas, siis noogutasid nad mõlemad.

“Mina ka,” ütles Jordy.

“Kust me alustama peaksime?” küsis Garlen, ümber laua vaadates.

“Me alustame Trisi hoidmisega hädaohust,” nentis Jim. “Ma arvan, et koolis oleks tal ohutu olla.”

“Seda me ei tea,” ütles Garlen. Vaatame oletuslikult. Me teame, et Coppinger on kaasatud. Tris arvab, et ta isa võib ka kaasatud olla. Oleme me sellega nõus?”

Ta vaatas ümber laua ja nägi kolme noogutust, Trisi oma väga resoluutne. “Hea küll siis, nood kaks kindlasti ja see Burrows. Kas asi sellega lõpeb? Me ei tea seda. Kuid oletame, et ei lõpe. Oletame, et on ka teised. Noh, võibolla võmmid. Arvatavasti mitte kõik, kuid mõned nendest võivad olla kaasatud. Poleks turvaline seda mitte oletada, kas pole?”

Ta ei oodanud vastust. “Nii siis, kui mõni nendest oleks selle sees ja Tris oleks koolis, mis siis juhtuks, kui ütleme politsei seersant ilmub kohale ja ütleb, et Trisi on vaja ülekuulamisele selle poisi kohtuasjas, kelle Jordy maha võttis? Et teda on vaja ainult tunniks ja lõunaks tuuakse ta tagasi? Seersant võib isegi teatada, et Trisi isaga on ühendust võetud ja temalt nõusolek saadud. Koolile arvatavasti ei tule pähegi vastu vaielda; nad lasevad Trisil kantseleisse tulla, ja võmm marsiks temaga lihtsalt välja. Viiks võibolla otse Putnami. Nii siis, ei, ma ei arva, et võiksime eeldada, nagu oleks tal koolis ohutu olla. Ma arvan et sina Jim peaksid kooli helistama, neile meelde tuletama, et oled erakorraline kasuvanem ja teatama neile põhjuse, miks Tris peab koolist mingi aja puuduma. On sul mõni mõte, mida sa võiksid öelda et teda nädalaks vabaks saada, seniks kuni me asja lahendatud saame?”

“Mul on,” ütles Tris end sirgu ajades. “Kuna olen ajutise , erakorralise kasuvanema hooldada, on loogiline, kui Jim või mina otsime sugulast, kes mind enda juurde võtta tahaks. Sa võid neile öelda, et leidsime kellegi, tädi võibolla, kes elab siit kaugel eemal ja sa saadad mind nädalaks tema juurde, et näha, kuidas see läheb.”

“OK, võin seda teha,” nõustus Jim. “Kuid mis peale seda? Miks ei võiks see sama politseinik minu majja tulla ja teda ära viia? Raske võmmile ei öelda, on ta siis orderiga või ilma ja tal võib see ka olla.”

“Jah. Õige mõte.” Garlen pööras pilgu Trisile. “Peame sind mujale siirdama.”

Tris raputas pead. “Tahan asja lahendamisel kaasa teha, Minul on selles kõige suurem osa, nii et ma ei saa olla kusagil maal. Ma pean küllalt lähedal olema, et saaksin aidata. OK, leidke koht, mis on turvaline, kuid lähedal.”

“Jah, lähedal.”Jordy noogutas. “Mul on teda vaja näha, teada, et temaga kõik OK on, olla kohal, kui mind vaja on. Kui nad Trisi asukoha välja peilivad, tahan ma seal olla.”

“Nii et kus siis?” küsis Garlen.

Nad mõtlesid ja lõpuks Jim naeratas. “Ma tean,” ütles ta.

*

Mildred Coppinger oli Ben Cooley pool kodus. Ta oli auto kaugele eemale parkinud, nii et keegi ei näeks ta autot maja lähedal. Ta läks sissesõidu teed mööda tagahoovi, tegi värava lahti, pani selle kinni ja läks tagaukse juurde. Ta sisenes majja ilma koputamata. Ta leidis Beni köögilaua äärest, pudel Šoti viskit ees ja peaaegu tühi klaas käes,

Naine peatus, et teda silmitseda, siis aga küsis sarkastiliselt, “Tegid sa selle ära? Või lõid põnnama?”

Nad olid partnerid, kuid nende vaheline suhe oli väga konarlik. Nad kritiseerisid teineteist sageli, tundsid mõlemad, et teine on nende suhtes nõrk pool. Ainult nende ühised huvid hoidsid neid tsiviliseeritutena ja koostöövõimelistena.

Oli kaks ühist huvi, mis neile mõlemale tähtsad olid, Esimene, finantshuvi , luges kõige rohkem. Teine, nende füüsiliste vajaduste rahuldamine oli märkimisväärne, kuid poleks üksinda neid arvatavasti koos hoidnud. Nüüd oli Ben just sellest huvitatud.

“Kurat võtaks, ma ütlesin, et teen seda. Tegingi. Õnn kombinatsioonis oskustega – selline ma olen. Olen rõõmus, et sa lõpuks välja ilmusid. Sellel poisi kustutamine on mul kuradi kõvaks ajanud. Tule siia ja hoolitse selle eest.”

Naine teadis täpselt, mis Benile meeldib ja tal polnud selle vastu midagi. See polnud kes teab mis suur töö ja mees tuli talle alati vastu, ka kui tema seda tahtis. Ta kippus natuke jäme olema, kuid naisele see meeldis. Ta läks laua juurde ja laskus põlvili. Seejärel aga, käes klaas jääkuubikutega džinniga ja Benil Šoti viskiga ta küsis, “Mida me siis sinu poisiga teeme?”

“Ma arvan, et hoiame end madalal. Vaata, tal on olnud küllalt aega minu peale keele kandmiseks. Ta pole seda teinud. Ma ei usu, et ta midagi teaks. Liz ei rääkinud talle midagi, millest me arvasime, et ta räägib. Arvatavasti arvas, et tal on turvalisem olla, kui ta ei teadnud oleks, oleks ta rääkinud ja meie oleksime sita sees.”

“Sina, mitte mina.” Naine võttis lonksu džinni.” Lähme magamistuppa.”

Ben lõpetas oma Šoti viski ja pani klaasi lauale.

“Jah. Mul on ikka veel tahmine.”

“Trepist üles minnes tundis naine siiski ebakindlust oma mõtetesse hiilivat. Mees ei kahtleks silmapilkugi tema kohta rääkimast, kui see ta vangla aega kas või nädala võrra lühendaks. Neil on ikkagi veel vaja see laps vaikseks teha. Siis oleks nad turvatud.

Ta sai aru, et mehel võib õigus olla. Ta oli küllalt tark, et poiss haiglas puhtalt eemaldada ja kui ta ütles et on sellega OK, siis arvatavasti ta oligi. Kuid see oli tema elu. Ja miks võtta riske? Ei, tema jaoks oli see laps ikka veel probleem. Nad peavad temaga midagi ette võtma. Kui Ben seda ei tee, peab ta seda ise tegema.

Ta oli harjunud, et teised tema eest musta töö ära teevad, nagu Marco puhul. Kuid Ben polnud suutnud tööd lõpetada. Noh, ta oli selle eest maksnud. Sellega, selle lapsega ei hakka ta abi paluma. See oli ikkagi Beni töö, kuid naine ei kavatsenud temale lootma jääda ja ta ei kavatsenud kauem oodata. Ta ei jää sõltuma mingist kasutust lapsest ja ta ei lähe ette valmistamata. Mitte veel kord uuesti.

*

Peale õhtusööki Antonio juures olid nad tagasi Jimi majja läinud. Seal näitas Jim neile, kus Trisi saaks peita, otse Jimi majja.

“Need, kes selle maja ehitasid, olid veiniarmastajad ja oli paigaldanud veinitoa. Ma ei tea miks, kuid nad olid selle niiviisi ehitanud, et keegi ei võinud selle olemasolust teada. Ehk oli neil väga kalleid veine. Või peitsid nad seal midagi koos veinidega. Kes teab? Ma kasutan seda ka; hoian seal oma veinitagavara, niipalju kui mul seda on; kuid põhiliselt on see kasutamata ja avamata. Tris võib sinna lihtsalt peitu minna, kui ilmuvad võmmid orderiga. Mäletate, me eeldame, et räpastel võmmidel on selles oma osa. Minu arvates on võimalus selleks päris kesine. Nii arvan ma, et see on ülearune, kuid meil on see võimalus olemas.”

Ta näitas neile elutoa kõrval asuvat peidetud ruumi ja kuidas sinna sisse pääseda. “Iga kord, kui uksekell heliseb, võib Tris ruumi kõrval seista ja sinna sisse minna ja ukse sulgeda, kui ta müra või millegi üle vaidlemist kuuleb.”

“Mis sa neile selle kohta ütled, et mind siin ei ole?” küsis Tris.

“Me kasutame su ‘tädi’ ideed. Ütleme neile, et saatsin sind sinna. Sa ei käi ikka veel koolis, nii et sellel on mõtet.”

Nad kõik vaatasid üksteisele otsa ja siis küsis Garlen, “OK, sellega on korras, mida edasi? Kuhu me siit edasi läheme?”

“Arvan, et võin selles osas aidata,” ütles Tris. “Olen oma olukorrast pikalt mõelnud. Tegelikult sellest alates, kui mu isa mind majast välja viskas.”

Jim märkas, et Tris ei vaadanud enam kõnelemise ajal kõrvale. Esimest korda oli ta seda restoranis märganud. Ka Trisi rüht erines sellest, milline see oli nende esimesel kohtumisel olnud. Kõige hämmastavam asi oli Jimi arvates toimunud tema silmadega. Äärmine kurbus oli kadunud. Nüüd olid nad elavad. Sama elavad, kui poiss ise.

*

Nad istusid Jimi elutoas. Tris jätkas. “Esiteks natuke tagapõhjast. Mina saan sellest niimoodi aru. Kui ta mind välja viskas, toimis ta impulsiivselt. Ta teeb seda. Ei mõtle, ainut tegutseb. Siis aga, käskis ta mul sinna jääda. Miks? See on mind häirinud. Ta ei hooli minust, seda ma tean. Siis miks käskis ta mul jääda? Ta rääkis mulle, et tal on piinlik, kui võmmid mind kinni võtavad ja Putnami panevad. Kuid see on pask.”

Tris ei kasutanud kunagi niisuguseid sõnu. Ta šokeeris isegi iseennast ja punastas. See oli väga hästi märgatav ta kahvatul näol. Ta punastas, kuid ei vabandanud vaid jätkas.

“Ta ei tunneks piinlikkust ja seda kindlasti mitte võmmide ees. Tema arvates nad kõik töötavad tema jaoks ja teatud mõttes nad seda ka teevad. Ta käitub nii, nagu oleksid nad tema palgalised. Piinlikust tunda? Ei.

“No miks siis tahtis ta et ma garaaži jääksin? Miks ta sundis mind renti maksma? Ma mõtlesin selle üle palju ja ainult üks asi sobiks kõigega mida ta tegi. Aga see, et ta tahtis mind peos hoida; tahtis täielikku kontrolli minu üle, minu elukoha üle, minu aja ja raha üle. Ja kuna ta minust ei hoolinud, siis loogiliselt oli ainuke põhjus selleks see, et ta kartis mind teadvat seda mida ta minevikus oli teinud, või seda, mida ta nüüd tegi.”

“Teadsid sa midagi?” Küsis Jordy.

“Ei. Kuid ma teadsin, et seal midagi oli. Ema ei öelnud mulle midagi, mis teda puudutas, kuid ühel korral, kui ta oli peatunud tema minu peale karjumise ja mina küsisin, kuidas tal see õnnestus, ütles ema, et ta kardab midagi, mida ema teab.” Ta kõhkles hetke justkui mõeldes, kas jätkata, siis aga surus edasi. “Lõpuks ma taipasin midagi. Kui tema ja see Coppinger naine koos töötavad ja naine püüab mind Putnami saada, siis pole ta varem nõustunud mind sinna saatma, kuna mind polnud sinna saadetud; olin tema garaažis. Nii et ta peab mingil põhjusel meelt muutnud olema. Miks? Pidin sellest aru saama. Mis oli muutunud?

“Ma mõtlesin kõigest, mis oli juhtunud ja mõistsin, et üks asi oli erinev. Olin ainult olnud ühe öö garaažist eemal. Midagi muud polnud muutunud. Kuid kohe peale seda tuli Coppinger mind ära viima. Nii et võibolla oli see, mis kõik käivitas. Võibolla ka mitte, kuid see oli ainuke asi, mida ma mõelda võin. Kui nood kaks koostööd teevad, siis viitab see sellele, et isa on muutnud meelt minu sinna võtmise üle. Ja siis oli mul teine mõte, mis seda toetab.”

“Milline see oli?” küsis Garlen.

“Mis siis kui,” küsis Tris, rääkides hüpoteetiliselt, “mu isa tegi koostööd Coppingeriga, võibolla ka selle Burrowsi selliga ja Putnami maja on kaasatud? Coppinger tahtis mind sinna saada – ta ütles seda mitu korda – ja lubas isegi võmmid tuua, kes mind sinna viiksid. Veel enam, nood kutid, kes meid täna ründasid, olid Putnamist ja nad saatis Coppinger. Paistab, et Putnamil on sellega palju tegemist, mis tähendab, et kui mu isa teeb koostööd Coppingeriga, on ta samuti kaasatud Putnamis.”

Tris vaatas teistele otsa ja ütles, “Me kõik nõustusime, et see võis nii olla. Kuid fakt jääb, ta ei tahtnud enne mind sinna. Nüüd ta tahab. Selgitus, milleni ma jõudsin oli see, et ta oli midagi enne seda teinud, midagi seadusevastast millest ema teadis, aga Coppinger ei teadnud. Enne ta ei tahtnud, et ma Putnamis kõigile sellest räägiksin ja neile tema vastu tõendeid annaksin. Ma arvan, et see muutus vähem tähtsaks, kui mind oma peos hoida, seejärel, kui ta mõistis, et võiksin garaažist ära kolida ja tema kontrolli alt pääseda.”

“Asjal on mõtet,” ütles Jim. “Ühe korraga oli tal liiga palju avalikuks tulla võivaid asju ja ta asus kaitsesse, oma vankreid ringitades. Mõeldes, et kui nad su Putnami saavad ja midagi avalikuks tuleb, mida ta ei oleks soovinud, siis sellega tegeleks ta siis, kui see juhtub.”

Nad olid hetke kõik vait, asja üle mõeldes ja siis köhatas Garlin. “Nii et me oleme siin otsustamas, mida teha. Võibolla see ongi nii nagu Tris rääkis, kuid see on ainult taust. Kas me peaksime vaatama, mis varem on juhtunud? Või koondama oma tähelepanu sellele, mis praegu toimub? Mida teie mõtlete?”

Tris istus maha Jordy kõrvale. “Miks ka mitte mõlelmat? Kui me mõlemast teada saaksime, oleks meil tema vastu rohkem tõendeid ja võibolla saaksime kogu asjast parema ettekujutuse. Me peame selle naisega ka arvestama. Tema oli see, kes mind Putnami toppida tahtis. Nagu ma ütlesin, arvan ma, et naine teeb koostööd isaga ja tolle Burrows selliga. Ja meie plaan, milline see ka poleks, peab nonde kahega arvestama.

“Jah,” nõustus Jim. “Kui mitte arvestada sellega, et meil pole võimalik mitte midagi teha.”

Garlen noogutas. Jordy näis murelik. Tris naeratas.

“Noh...”

Ta tõusis jälle püsti; ta oli liig üles keeratud, et vagusi istuda. “Mul on üks mõte. Nagu ma ütlesin, olen selle üle pikka aega mõelnud. Siis aga, sellega mis hiljuti toimunud on, sellega, mis viimastel päevadel juhtunud on, on mul mõned mõtted tekkinud.”

“Ja?” küsis Jim.

Tristen rääkis neile.

*

Jim alustas oma osaga Trisi skeemis esmaspäeval. Ta korraldas oma raamatupidajatega nõupidamise ja teatas neile, et on saanud järelpärimise suurelt heategevus organisatsioonilt, mis on huvitatud annetuse tegemisest Putnami majale, kuid tahab teada, kas selle majandusega on kõik korras. Vastavalt sellele palus ta igalt oma inimeselt, kellel oli mingeid arveid Putnami majaga, tagada talle juurdepääs nondele andmetele.

Tema firma tegi kas auditit või raamatupidamist enamusele linna väikefirmadest; ainult väga suured firmad oma raamatupidamise osakonnaga olid väljaspool tema kompanii tegevuspiire.

Oma üllatuseks leidis ta, et Putnami maja enda eelmise aasta korraline audit oli tehtud ühe tema töötaja poolt. See andis Jimile võimaluse uurida mitte ainult Putnami raamatupidamist, vaid ka tolle varustajate oma.

Tal oli ees mitme päeva töö, kuid tal oli selleks aega.

Ta hakkas peale.

Garleni osa oli delikaatne. Olles üks suure advokaadifirma juhte, oli tal töösuhe mõnede kõrgtasemel uurijatega. Ta oli sõber ühega nendest, mehega kellel nimi oli Dick Rogers ja ta viis mehe esmaspäeval lõunale.

Garlen naeratas irooniale, kui neid Antonio juures Jimi lemmikkohale juhatati. Koht oli privaatne, mida nad vajasid. Garlen kirjeldas, mida ta vajas, ja rõhutas absoluutse salajasuse nõuet. Ta tahtis teada kogu Putnami maja turvakorraldust ja kõike mis oli võimalik nende kohta välja uurida. Kuid seda kõike tuli thea salaja; mitte keegi ei tohtinud saada vähematki vihjet selle kohta, et neid uuritakse.

Ta andis mehele ühe lisa ülesande. “Vaata, kas sa saad välja uurida, kes on see hr. Burrows ja kuidas ta võib Mildred Coppingeirga seotud olla.”

Jordil ja Trisil oli Trisi arvates kõige lihtsam ülesanne. Jim oli sellele vastu olnud, öeldes, et see on liiga, liiga hädaohtlik.

“Te ei saa sinna minna. Kui saa vahele jääd, olete te mõlemad suures hädas ja ma kahtlen, kas ma saan teile appi tulla.”

“See pole tõsi,” oli Tris öelnud. “Seaduslikult pole selles midagi viga. See on mu maja. Mu isa elab seal ja samuti ka mina – moraalselt, eetiliselt ja isegi füüsiliselt - väheke aega tagasi. Kuidas saan ma hätta sattuda oma majas olemise pärast?”

Jim vaatas Garleni otsa, kes kehitas õlgu. “Kui ta isal pole just kinnipidamis orderit, on Trisi jutul mõtet. Kuid eeldades, et ta isa võib politsei kutsuda neid majast leides, pingestab minu arvates asja. Kui ta nad sealt kätte saab, kahtlen ma, et ta hakkab politseid kaasama. Ma arvan, et ta peab nad füüsiliselt kinni ja transpordib Putnami; sellel oleks mõtet. Ja seepärast ei peaks nad seda tegema.”

“Ta poleks suuteline mind kinni pidama,” ütles Jordy.

“Oleks küll, kui tal relv oleks. Ta võiks sind isegi tulistada, väites, et ta polnud veel Trisi näinud, ei teadnud, et te kaks koos olete, et sina oled tema majas võõras ja arvatavasti sisse murdnud ja võib isegi väita, et sa teda ründasid. Et see oli enesekaitse. Ei, Jimil on õigus: see on liiga ohtlik.”

Nii nad olid nõus. Tris tõi esile, et vähe tõenäone on, et Garleni ja Jimi töö võiks paljastada midagi, mis võiks peatada ta isa ja Coppingeri. Lutikate paigaldamine majja võiks seda teha. Ja Garleni uurijatel oli ligipääs lutikatele. See oli parim asi teha ja peaaegu ohutu. Neil on mobiilid ja uurija, kes jälgib ta isa ta kabinetis ja linnahallis. Kui ta lahkuma peaks, saavad poisid kõne ja võivad majast lahkuda ammu enne, kui mees sinna jõuab, juhul kui ta sinna peaks minema.

Lõpuks sellega nõustuti. Jimile ei meeldinud see üldsegi, kuid asi otsustati ära teha teisipäeva hommikul, kohe peale seda, kui Trisi isa sellel hommikul oma kabinetti siseneb.

Garlen lasi Dick Rogesrisl pühapäeva pärastlõunal mõned lutikad Jimi majja tuua ja selgitada, kuidas nad töötavad ja millised on parimad kohad nende paigutamiseks.

Õhtustest uudistest said nad teada, et Jordyt rünnanud poiss on surnud. Paari päeva jooksul saadakse toksikoloogidelt tulemused, kuid kahtlustati narkootikumi üledoosi. Kuna poisil polnud ligipääsu haigla uimastitele, uuriti tema surma kui mõrvajuhtumit.