Peale seda kui kaks võmmi lahkunud olid, istusid nad neljakesi elutoas peidetud veinitoa lähedal juhuks, kui ebaviisakad politseinikud tagasi tulla otsustavad. Jim haaras ohjad enda kätte.

“Me peame kiiresti tegutsema. Mulle ei meeldi kui nood kutid niimoodi tulevad. Nende hoiak näitas, et nad arvavad nagu võiksid nad teha kõike mida soovivad ja pääsevad ikka terve nahaga. Võibolla pääsevatki. Kui nad Trisi leidnud oleks, oleksid nad ta ära viinud, hoolimata sellest, millist vastupanu me osutanud oleksime. Me oleme keset mingit suurt afääri, kuhu võmmid, Putnami maja pealik, linnavoliniku peamine abi ja üks linna sotsiaaltöötajatest on kõik kaasatud. Võibolla peaksime tegema nagu Jordy soovitas: kaduma siit kus kurat.”

“Mina nii ei arva,” ajas Tris vastu. “Meil on palju informatsiooni, kuid palju asju on ilma keskmeta, omavahel ühendamata. Vaatame, mida me teame. Terve hulk inimesi on kaasatud, paljud nendest väga tähtsad. See on üks asi. Me ei tea, mida nad teevad või miks, kuid me teame, et nad on selles asjas üheskoos. Teiseks, kõik mis juhtunud on, paistab ühel või teisel viisil Putnami Majaga seotud olevat. Kõigil on sellega mingi ühendus. Burrows on koha ülemus. Coppinger saadab poisse sinna. Kaks politseinikku, kes siin olid, töötavad mõlemad Marvile ja nende igapäevane töö paistab olevat Putnamis; vähemasti ilmusid nad siia, ja tahtsid mind ja pole liialdus arvata, et nad kavatsesid mind Putnami viia. Nii et mis see ka ei oleks, võime me oletada, et see hõlmab Putnami.

Siis avaldas Jim arvamust. “Mul pole aega olnud mulle kättesaadavaid numbreid korralikult analüüsida, kuid ma olen leidnud mõned asjad, mis vajavad sügavamat uurimist. Ma olen vaadanud Putnamist väljaminevaid makseid ja seal on olnud ülekandeid Coppingeri ja Cooley arvetele. Ülekanded on toimunud ebakorrapäraselt. Ma pole veel aru saanud, kas see on millegagi seotud. Olen leidnud ka ülekandeid politseiülemale. Need on enam korrapärased. Kuid üldiselt ei klapi rahakulutus arvetega ja inimesed, kes ei peaks raha saama, paistavad seda saavat.”

“Nii et üks võimalik motivatsioon sellele, mis toimub on rahaline,” ütles Garlen.

“Hulga raha ujub ringi. Putmnami Majal on märkimisväärne eelarve. Ja inimestele, kellel on sõnaõigus nii koha finantseerimises kui opereerimises, kantakse raha üle. Kõigile neile.”

Tris tuli välja oma seisukohaga. “ Jim, sul on nende kirjed. Mul tuli just üks mõte. Kas sa võid kontrollida poiste nimesid. Neil peavad olema andmed selle kohta millised poisid sinna lähevad, kui kaua nad seal on ja kuna nad lahkuvad. Poiste koguarv peab klappima kulutustega nende peale. Kuid mind huvitab väga kas nende saabumise kuupäevad klapivad rahaülekannete aegadega Coppingerile.”

“Sa arvad, et talle makstakse poiste sinna saatmise eest?” küsis Jordy.

Tris noogutas. “Noh, kas ta ei maininud tasu saamisest, kui mind sinna saadetakse. Võibolla talle makstakse iga sinna saadetud poisi eest. Mida rohkem poisse, seda suurem õigustus eelarve suurendamiseks. See tähendab rohkem raha vasemale kantimiseks. Võib olla asi ongi selles - Putnami finantseerimine linna kassast ja siis selle raha kasutamine pumba juures olijatele maksmiseks.”

“On see võimalik?” küsis Garlen Jimilt.

See noogutas. “Ma olen märganud mõningaid kahtlasi asju ja kirjeid. See võib kindlasti tõsi olla, kuid kõigi nende inimestega, kellele makstakse, on raha kena, kuid vaevalt riski väärt. Võibolla see on osa millestki, kuid minu arvates on seal midagi rohkemat. Peame asja edasi uurima. Ma jätkan Trisi teooriat silmas pidades arvete uurimist ja vaatan, kas ehk midagi muud välja ilmub.”

Garlen vaatas poistele otsa. “Ma ei usu, et te peaksite homme siia üksinda jääma. Nood võmmid tulid ja vaatasid ja ei leidnud midagi, kuid see ei tähenda, et nad tagasi ei tuleks. Ja kui nad koera toovad... Ma ei tea, kui lõhnakindel see veiniruum on. Ma arvan, et te peaksite homme minuga koos mu kontorisse tulema. Seal olete te turvatud.”

Jim oli nõus. “Nad võivad otsustada maja jälgida, kuid nad pole seda arvatavasti veel teinud. Igatahes on mõistlik, kui te täna õhtul sinu koju lähete, Garlen. Miks mitte võtta poisse kaasa, kui sa lähed, siis aga võtad nad homme hommikul töö juurde kaasa? Siis võite te homme kõik siia õhtusöögile tulla, sõites garaaži, enne kui autost välja tulete.”

Na otsustasid, et nii on kõige parem ja Tris ja Jordy kogusid oma riided, sülearvutid ja muud asjad, mida nad vajasid. Nad pidid välja mõtlema, kuidas saada poisid Garleni autosse, mis oli maja ette tänavale pargitud. Kui keegi nüüd maja jälgis, ei tahtnud nad nähtavad olla.

“Ma tean,” ütles Jordy. “Sa sõida ära nagu sa seda tavaliselt teeksid. Siis sõida natuke ringi, et kindel olla jälgijate puudumises. Kui keegi sind ei jälgi, tule tagasi, ainult paralleeltänavasse meie maja taga. Meie Trisiga tuleme tagauksest välja ja läbi mõlema tagahoovi ja kohtume seal sinuga. Helista mulle ja anna teada, kui sa umbes poole minuti kaugusel oled ja meie tuleme välja, hüppame su autosse ja saame turvaliselt minema.”

*

Poisid nautisid ööd Garleni majas. Ta oli abielus, tal olid kaks väikest last, poiss ja tüdruk, kes olid vastavalt viis ja kolm aastat vanad. Ta naine oli kena daam, kellest hoovas lõuna sarmi. Oli juba hilja ja nooremad lapsed olid juba voodis; poisid kohtuvad nendega hommikul.

Tris oli valmis magama keerama ja surus haigutusi maha. Proua Beeks nägi seda ja ütles neile, et võivad üles minna, esimene ruum vasakult oli nende päralt ja et seal on puhtad rätikud ja juurdekuuluv vannituba. “Mul on kahju, kuid meil on ainult üks vaba magamistuba,” ütles ta vabandavalt. “Olete te sellega nõus? Üks teist võib magada elutoa sohval, kuid seal pole tal eriti privaatsust.”

Jordy näis natuke piinlikkust tundvat, kuid Tris ütles, “Me oleme paar, proua Beeks. Me magame kodus ühes magamistoas. Üks tuba sobib meile. Ja et te ei tunneks end ebamugavalt, lubades meil täna siia jääda, ei tee me siin olles midagi, mida te heaks ei kiidaks.”

Proua Beeks punastas. “Sa mu meie. Sa oled nii noor! Noh, ah... .” Ta vaikis, teadmata mida edasi öelda.

Garlen naeris. “Sa oled sellega hakkama saanud. Sa oled teinud võimatut! Sa oled mu naise sõnatuks teinud. Seda pole kunagi varem juhtunud ja arvatavasti ei juhtu ka tulevikus. Head ööd, poisid ja meie jaoks pole probleem, kui teete, mida te teete.”

Selle peale hakkasid Tris ja Jordy punastama ja nüüd oli proua Beeksi kord naerda. Poisid ütlesid head ööd ja proua Beeks suudles neid kiiresti põsele.

*

Hommikul sõitsid nad Garleni advokaadibüroo kontoritesse. Garlen oli varem välja läinud ja tõi karbi rõngassaiu. Kui ta tagasi tuli, ütles ta poistele, et keegi ei jälgi nende maja ega pole talle järgnenud, nii et ta seda näinud oleks – polnud kahtlasi või võõraid autosid nende tänavale pargitud, polnud ebaharilikku tegevust üheski majades, keegi ei jälitanud teda saiapoeni ega tagasi – ja nad võivad ta töö juurde sõita ilma tagaistmel lamamata.

“Kahjuks pole mul teie jaoks palju meelelahutust, kutid,” ütles ta neile, kui nad ta kontorisse jõudsid.

“Sellest pole midagi,” ütles Tris. “Meil on koolitööd tegemata, pole aega olnud. Teeme seda täna.”

“Jah, ja mina aitan teda matiga,’’ ütles Jordy naeratades.

*

Sel õhtul õhtusöögi ajal peatus Milfred Coppinger Beni majas . Benil oli drink käes, kui ta kööki tuli.

Harilikult oli tal kogu aeg drink käes, kui ta kodus oli.

Naine tegi endale suure martini, märgates, et džinni pudel hakkab tühjaks saama. Ta avas kapi, nägi teist džinni pudelit ja naeratas.

Laua ääres, peale korralikku sõõmu ja meeldivat kõrvetuse tunnet kurgus küsis ta, “Marco kohta uudiseid on?”

“Jah, nad nimetavad seda ametlikult mõrvaks. Marv määras sellega tegelema oma noorima detektiivi. Ta ütles mulle, et kui ajalehed sellest teada saavad ja õiendama hakkavad, ütleb ta, et see on madala prioriteediga juhtum, kuna Marco oli narkosõltlane ja mitmel korral vahi all olnud ja ta tapeti arvatavasti selle pärast, et diiler kartis Marco poolt üles antud saada ja atellis temast vabanemiseks professionaalse mõrvari.

Professionaalne mõrvar jääb tema detektiivide poolt arvatavasti avastamata, nüüdseks on mõrvar ammu läinud ja ta ei taha oma kogenenumate kuttide aega kulutada juhtumile, mis kõige järgi otsustades mitte kunagi lahendust ei leia. Ta arvab, et sellise avaldusega pole mingit probleemi, kui ta seda ei dokumenteeri vaid lihtsal tausta-selgitusena esitab.”

“Nii et sa pääsesid terve nahaga!”

“Jah. Kui sina seda teinud oleksid, oleksid selle nässu keeranud, nagu enamuse asjadest mida sa teha proovid. Ma tantsisin otse ust valvavast võmmist mööda. Tahaks näha, kuidas sina seda teeksid!”

“Mine persse. Mina teen oma osa. Ma hoian poiste juurdevoolu pidevana, kas pole nii?”

Ben võttis oma joogist sõõmu enne kui nõustus, “Pean seda tunnistama.”

“Mildred naeratas. “Sina, ah, kas tahad üles minna enne kui sööme?”

“Jah. Oled sa kuulnud kiimalisest jäärast? See olen mina. Paar drinki ja olen alati valmis. Ja olen juba paar tükki joonud. Jälgimine, kuidas sa oma džinni imed ja ettepoole kummardud, nii et ma su nabani näen, teeb asja ainult hullemaks. Lähme.”

“OK. Las ma võtan uue endaga üles kaasa.” Ta jõi oma klaasi tühjaks ja tõusis üles. Mine üles, olen sekundi pärast seal.”

Ben tõusis, haaras oma klaasi ja võttis kaasa. Üleval ta pööras ringi ja ütles, “Tee kiiresti.”

“Olen kohe seal,” hõikas ta vastu. Siis võttis ta oma käekotist mälupulga ja toppis selle maitseaineid sisaldavasse kappi, mida Beni naine oli toidu valmistamisel kasutanud. Ta kahtles, kas seda kappi on sellest saadik avatud, kui naine suri. See oli natuke turvalisust lisav. Naine teadis väga hästi, et Ben oli võimeline teda huntide ette viskama, kui asi kuumaks peaks minema. Kui see mälupulk ta majast leitakse, on mees sügavamal sita see kui tema ja seega vähem usutav tunnistaja tema vastu.

Üleval olid nad kiiresti riidest lahti ja voodis. Džinn kõhus loksumas, oli naine valmis jämedaks seksiks, millist soovi Ben oli alati valmis rahuldama.

Pärastpoole, valus aga õnnelik, süütas ta sigareti, tõmbas sügava mahvi ja tundis end väga lõdvestununa. Ta küsis, “Kas Marv on olnud edukas sinu poisi leidmisel?”

“Midagi veel pole leidnud. Kas tead, kui laps lihtsalt kaob, pole probleemi.”

“Meie jääme oma tasust ilma,” kaebas Mildred. “Pole teda kirja ka saanud panna.”

“Kommiraha,” ütles Ben. “Ja sa võid selle võltsida. Leia ainult mõni teine.”

“See pole nii kerge,” hädaldas ta. “Viimasega saime kuulutuslehe teisest osariigist, kus otsiti tema kirjeldusele vastavat last. Kui keegi teine on teda enne näinud kui mina ja ei korjanud teda üles, kuid teadis, et ta on kusagil olemas, siis aga nägi mind teda kontoris üle kuulamas ja siis nägi kuulutuslehte, võivad tekkida küsimused, millele ma eelistaksin mitte vastata. Ma pean ettevaatlik olema.”

“Sul läheb kõik hästi. Tahad veelkord teha?”

“Ka sa tahad?” küsis Mildred. ‘’Arvasin, et hakkad juba liiga vanaks jääma, et kaks korda tunnis järjest teha.”

“Noh, võin seda kergesti teha, kuid tegelikult olen ma näljane ja oleks parem, kui me ootame. Miks esiteks mitte minna ja süüa. Ta libistas jalad üle voodi ääre. “Lähen dušši alla. Sa võid ka minna, kui tahad. Suurde vannituppa.”

“OK. Kuhu me sööma läheme?”

Beni vastus väiksest vannitoast, kui ta seljaga ukse poole dušši lahti keeras, polnud piisavalt vali, et lutikas selle üles oleks suutnud korjata. Tris oli kuulanud kogu vestlust, sellest ajast, kui Mildred kööki oli tulnud. Nüüd oli paus ja siis nägi ta kuidas hakkas vilkuma vastuvõtu seade, mis oli seotud Jordy paigutatud lutikaga; Tris kuulis, kuidas vesi jooksma hakkas. Läks umbes viis minutit aega, millal keegi ei rääkinud ja kaks lutikat korjasid üle vee voolamise häält, magamistoa oma juurdekuuluvast duširuumist oli väga nõrk, samal ajal kui Mildredi oma oli päris tugev. Tris kuulis, kui vesi mõlemas kinni keerati. Siis oli väheke aega taas vaikne; inimesed kuivatasid endid, järeldas Tris. Siis kuulis ta Mildredi vannitoast müra, mida ta ei suutnud määrata, millele järgnes vali vandumine naise poolt, millele järgnes, “Ben tule kohe siia!”

“Mis on?”Tris kuulis vaevalt Beni vastust, mis kostus mõlemast vastuvõtjast, tasa magamistoast ja valjemalt vannitoast, kus Coppinger oli. Ilmselt liikus Ben ruumide vahel, kui ta vastas.

“Kiiresti!” Mildredi hääles kostus paanikat. Ben rääkis, olles nüüd vannitoa lutikal sama lähedal kui Mildred. “Mis viga on?”

“Ma tõmbasin juuksekuivatiga sahtli välja, kuid tõmbasin ta liiga kaugele ja ta tuli välja ja kukkus põrandale. VAATA!”

“Issand Jumal. Kas sa tead, mis see on?”

“Ma arvan teadvat. Mis iganes see on, ei kulu see siia. Ma võin arvata, mis see on.”

“Jah, seda sa võid. Ja sul on õigus. See on kuradi lutikas!”

“Kes ta siia pani?”

“Kus kurat mina seda tean?! Kuid Marv see pole. Miks peaks ta? Meil on tema kohta juba nii palju ilma pealt kuulamata, kui temal meie kohta. Ka sa tead, kes see võib olla? See kutt, kellel mu laps on! Peab olema. Tema spioneerib meie järel! Mitte keegi, kes teab, mida me teeme ei teeks seda. Tema on ainuke, kellel võib selleks põhjust olla. Ja Tristanil on ukse võti. Ta võis siin minu teadmata sees käia.

“See on halb. Peame saatma Charlie ja Sami – “

Sellel hetkel oli kuulda lühikest raksatust ja seejärel vaikus. Tris ei kõhelnud. Ta jooksis veinitoast välja, karjudes.

“Jim, Jordy, Garlen, me oleme hädas. Nad leidsid ühe lutikatest ja saadavad nood kaks võmmi siia. Arvatavasti nüüd kohe! Mida me teeme?”

“Põgeneme,” ütles Jim.

“Ja viivitamatult!” lisas Garlen. “Peame jalga laskma. Haarake, mida saate vähem kui minuti jooksul ja minge autosse. Nende auto võib paari minuti jooksul siin olla. Minge!”

Jordan ja Tris jooksid üles. Nad haarasid oma arvutid ja mobiilid. Siis hambaharjad.

“Riided?” küsis Jordy.

“Ei. Lähme,” ütles Tris, hääl täis pakilisust ja nad jooksid alla, Jordy ees. Garlen oli juba autos, Jim minemas uksest välja garaaži poole. “Liigu edasi, ütles Tris Jordyle. “Ma kontrollin, et uksed lukus oleksid ja tulen kohe sinu järel.”

Nad keerasid sissesõiduteelt välja ja Jim sõitis linnast eemale, arvestades, et võmmide auto tuleb sealt suunast. Tris vaatas taga-aknast välja . Just sel hetkel, kui Jim keeras risttänavasse, nägi Tris eraldusmärkideta musta autot vanamoodsa varras antenniga pööramas nende tänava kaugemasse otsa. Ta ei näinud midagi muud, kuna Jim oli ära keeranud ja sõitis edasi.

“Taga oli võmmi auto. Parem kiirusta ja pööra veelkord, Jim. Ma kahtlen, kas ta meid nägi, kuid võis näha. Ta võib meile järgneda.”

Jim vajutas gaasi, jõudis järgmise ristteeni ja keeras ära, eemaldudes kodust. Järgmisel tänaval keeras ta jälle, siis aga sõitis mõnda aega enne järgmist keeramist. “Kuhu me peaks minema?” küsis ta otseselt kellegi poole pöördumata.

“Lennujaama,” pani Garlen ette. “Meil on vaja autost vabaneda. Nad võivad autoregistrist järele vaadata, missugune auto sul on, seejärel panevad kõik oma patrullautod seda otsima. Kõik; nad ei pea seda põhjendama. Sa võid parkida platsile teiste autode hulka. Lase mind pagasi kättesaamise ukse juures maha. Võtan sealt takso ja lähen toon kodust oma auto ning võtan teid peale. Sedasi võivad nad kontrollida kõigi taksode logisid, kuid ükski nendest ei näita kolme kutti koos lennujaamast lahkumas ja minemas kuhugi, mille pärast me peaks muretsema. Lõpuks leiavad nad auto, aga mitte meid.”

Tunni aja pärast oli Garlen nad sinna viinud, kus nende arvates oli neil turvaline olla, vähemasti lühikest aega: Garleni advokaadibüroosse. Seal oli konverentsisaal, mille põrandal nad magada võisid ja oli väga kaheldav, kas isegi politsei oleks valmis sisse murdma linna juhtiva advokaadibüroo ruumidesse, eriti kui seal öised turvamehed tööl olid. Isegi selle koha läbiotsimis orderi saamine oleks väga raske olnud.

Jordy tahtis uudiseid vaadata ja lülitas teleka sisse. Ta tegi nalja, öeldes Trisile, et vaevalt neid on tagaotsitavateks kuulutatud või pressi hoiatatud, et nad on nüüd kõige tagaotsitavamad ja nende pildid on suurelt teleka ekraanil, kuid neil on parem teada, kui selline asi tõesti aset leiab.

Pildid, mida ta nägi, olid kõike muud, mida ta oleks suutnud ette kujutada.

Ekraanil näidati Jimi maja. Ja see oli täielikult leekidest haaratud.

*

Jim näis šokis olevat. Kogu maja põles ja polnud märkigi tuletõrje autodest kogu kaadrit täitvas põlengu pildis.

Garlen oli telefoniühenduses tuletõrjega. Ta tundis sealset kaptenit ja rääkis temaga. Natukese aja pärast pani ta telefoni ära ja pöördus Jimi poole. “Nad said väljakutse valele aadressile kaugele eemale. Nad on tagasiteel, kuid neil pole võimalik midagi muud teha, kui ümbritsevaid hooneid kaitsta.”

“Mu maja!” oigas Jim. Jordy pani käe talle ümber ja talutas ta sohvale.

Jim istus ja peitis mõneks hetkeks näo kätesse. Siis vaatas ta üles. “Nood värdjad,” ütles ta. “Ma tean, mida nad tegid. Nad hävitasid kõik tõendused, mis meil võisid seal olla.”

“Nad teadsid lutikatest,” ütles Tris. “Ma kuulsin neid, kui nad ühe leidsid. Sedasi sain ma teada, et oleme hädas.”

“Kui nad meid sealt ei leidnud, panid nad maja põlema, lootes ära põletada nii vastuvõtjad kui kõik, mis salvestatud oli,” ütles Jim. “Ja selle käigus hävitasid nad mu maja.”

Jim istus mõne hetke vaikselt, siis aga tõusis äkki. “OK. Maja on kindlustatud. Ainuke asi, mida ma ei saa asendada, on fotod Jordyst, kui ta väike oli. Ja ma olen hiljuti enamuse nendest arvutisse salvestanud, nii et need on alles. Ma ei saa maja kaotusest end häirida lasta. Me võtame nood värdjad kinni. Nüüd on nad hirmunud. Garlen, mis sa arvad, on sul aeg rääkida oma sõbra piirkonna advokaadiga?”

“Jah. Ma ainult sooviksin, et meil oleks ikka veel nood salvestised.” Garlen nägi äärmiselt kurnatud välja ja tõusis üles, siis istus taas. “Ilma selle tõenduseta,” jätkas ta, ”on meil lugu, kuid selline, mida on raske uskuda. Sul on finants kirjeid, mis toetavad seda, mis meie arvates toimub, kuid see kõik on oletuslik ja kaudne, hõlmates tuntud ja lugupeetud inimesi. Seda, mis sa kogunud oled koos salvestistega oleks olnud piisavalt. Ilma nende...”

Tuba oli hetkeks vaikne, siis Tris naeratas. “Mida, kas need?” küsis ta ja tõmbas välja vastuvõtu/salvestus seadmed oma kotist kraamiga, mida ta oli kaasa haaranud, kui nad majast põgenesid.

Teised kolm vahtisid teda. Ta naeratas. “Ma haarasin need, kui uste lukusolekut kontrollisin. Mulle tundus justkui võiks nad tähtsad olla!”

Jordy hüppas üles ja kaisutas teda. Sellest tuli grupi kaisutus. Jim ütles, “Nüüd on meil minu arvates küllalt piirkonna advokaadi jaoks.”

“Rohkem kui küllalt, kui sa seda kuuled, mida ma täna kuulsin,” ütles Tris. Siis pani ta seadmed lauale ja lülitas nad maha mängima seda, mida ta natuke aega tagasi kuulnud oli.