Suur mustanahaline mees tõsiste, mitteloetavate silmadega, kes kandis tumehalli ülikonda ja helesinist lipsu, mis eraldus tumedama sinise särgi taustal, noogutas mehele laua taga, ütles talle, et poisi asjad on väljas sekretäri juures, ütles nägemist poisile ja jalutas kabinetist välja, sulgedes enda järel vaikselt ukse.

Mees laua taga rääkis. “Tere. Ma olen Gregory Scott, õpilaste nõustaja siin Prescott gümnaasiumis.

Palun võta istet.” Ta hääl oli vaikne ja ähvarduseta.

Et rõhutada oodatust, mees naeratas; poiss aga mitte, samuti ei istunud ta kohe. Ta jäi seisma, vaadates ringi väikeses, pabereid täis kabinetis, siis lauda, mida katsid paberivirnad. Ta oli oma elus palju töölaudu näinud, kohtunud liiga paljude ametnikest täiskasvanutega, kes nonde laudade taga istusid, käitudes nii, nagu oleks töölaud kindlus. Ta oli leidnud, et kas oli laud paberitega kaetud või tühi, kriimustatud või poleeritud, uus või vana, sel polnud mingit vahet. Hoolimata sellest, missugune laud välja nägi, ei aidanud see klassifitseerida meest selle taga.

Ta oli õppinud päris hästi inimesi lugema nende kehakeele, riiete, silmad ja hääle järgi. Laua kuju ja olek ei kõlvanud mingite järelduste tegemiseks. Õnnetuseks ka tasane hääl ja naeratus, nagu selle mehe juures, mis eeldasid mõningast meeldivust, ei olnud sageli usaldusväärsed; ainult hääl ja naeratus ei öelnud palju midagi. Kuid see polnud ei hea ega paha. Võis selles punktis tähendada mida tahes. Poiss lihtsalt seisis vaikides, jälgides ja hinnates.

Hr. Scott jälgis teda ka, otsides märke närvilisusest, agressiivsusest, arglikkusest, vihast, pugejalikkusest, hirmust, isekusest – ta oli kõike seda ja rohkemgi näinud laste juures tema ees ta kabinetis või kooli koridorides. Kuid tal polnud kunagi olnud ka poissi sellises situatsioonis ja ta tahtis kangesti teada, kuidas poiss käitub, millist hoiakut näitab. Poisi nimi oli Derric Winters ja siiamaani polnud ta endast midagi avanud. Ainuke asi mida ta ilmutas, oli ettevaatlik rahulikkus. Võibolla ka mõningane valmisolek. Enamjagu ta lihtsalt ootas.

See andis hr. Scottile võimaluse poissi hinnata. Ta teadis temast palju. Ta oli enne seda esimest kohtumist saanud poisi isiklikku informatsiooni sisaldava kausta. Ta oli 15 aastat vana, 5’20’’ pikk – natuke üle keskmise oma vanuse kohta – ja võrdlemisi sale. Võibolla kõhn. Seda oli raske öelda kui ta kandis vabalt rippuvat t särki. Ta käsivarred ja kael nägid siiski välja, et neis on lihaseid. Muidu võis teda kõhnaks nimetada küll.

Poisil oli peas kohev pahmakas väga tumedaid pruune juukseid, mis vajasid lõikamist ja olid kammimata, nagu teismelistel moeks oli. Ta arvas et poiss oli vägagi hea välja nägemisega, selles suhtes natuke parem, kui keskmine.

Vaadates enda ees seisvat poissi, kes vahtis aegajalt vastu, samal ajal kui ta kabinetti uuris, otsustas hr. Scott, et tegelikult polnud tema välimuses midagi, mis teda teistest teismelistest poistest eristaks. Polnud midagi silmatorkavat. Kui mitte arvestada liikumise puudumist ta näos ja silmades.

Ühtekokku ei paistnud poiss harilikust kaugel eemal olevat. Olla harilik, oli üllatav tema olukorras oleva poisi jaoks. Hr. Scotty arvates võis temasuguse poisi puhul oodata vähemasti agressiivsust või vastu-hakkamist. Tema ei näidanud midagi niisugust välja. Hr. Scotty huvitas, mida ta võis tunda. Ta pidi midagi tundma. Vaenulikkus oleks normaalne olnud, ja kindlasti peab ta tundma, et teda on ära kasutatud ja peab tundma ärevust tekitavat tunnet, teadmata, mida oodata, mis järgmisena võiks juhtuda; nii et üldse mitte midagi välja näidata oli võibolla kõige targem hoiak, mida ta võtta võis. See andis hr. Scottyle ainet mõtlemiseks, et võibolla kohtumine võõrastega nagu praegu, võõrastega, kellel on väga suur osa öelda, kuidas ta elu hakkab kulgema mingil ebamäärase pikkusega ajal, on midagi niisugust, mida poiss on varemgi kogenud. Paistis, et ta elus on rohkem toimunud, kui info-kaustast näha oli.

Hr. Scott osutas toolile oma laua ees, ikka veel naeratades, sõnagi lausumata, ja peale mõningast kõhklust Derrick istus.

“Nii...” Hr. Scottyl oli kaust Derricku andmetega enda ees lahti. Kuid ta ei vaadanud seda. “Su nimi oli Derrick. Kas sulle on öeldud, mis su uus nimi on? Ma loodan, et see sulle meeldib.”

Derrick ei vastanud ja ta nägu ei näidanud ikka veel midagi. Kui ta lihtsalt ootas, mõtles hr. Scott, tegi ta seda väga põhjalikult.

“Kui palju nad sulle rääkisid, mis juhtus ja mida eeldati?” küsis hr. Scott. Ta hääl oli pehme ja kehakeel lõdvestunud. Kõigis signaalides, mida Derrick sai, puudus ähvardus või vaenulikkus või isegi ametlikkus. Niikaua on kõik hästi, mõtles ta, kuid ei kaotanud üldsegi oma valvsust.

Hr. Scott vaikis, oodates et Derrick räägiks. Ta oli tegelenud piisavalt paljude lastega, et teada kuidas mitmed nendest lasevad tal rääkida nii kaua kui võimalik, kui oli vaja vaikust täita. Kuid samuti tundsid nad endid vaikuses väga ebamugavalt, nagu nad arvasid, et temagi tunneb. Nüüd aga te lihtsalt ootas, soovides vastust oma küsimusele.

Pikaleveninud momendi järel sai ta tasutud.

“Nad ütlesid, et te teate kõike ja et ma võin teid usaldada.” Hr. Scotti naeratus läks laiamaks ja ta jälgis hoolikalt, et see võidurõõmus ei paistaks; see oleks poisi täielikult välja lülitanud. Kuid ta oli väga rahul; oli hulga võimalusi, mida poiss esimese lausena oleks võinud öelda. See oli nendest parim. Ta arvas, et poiss võib vaenulik olla; vaenulikkuse puudumine oli hea esimene samm.

Hr. Scott vaikis edasi ja nagu ta lootis, et juhtub, poiss jätkas. “Nad ütlesid, et ma kellegagi ei kontakteeruks. Kuna mul pole kunagi mobiili olnud ja mul pole kellelegi helistada, kui mul see oleks, pole seda raske teha. Nad tahtsid mu telefoni ära võtta, ja ma arvan, et nad ei uskunud et mul seda pole. Kuid kui sul see on, tuleb iga kuu maksta. Seepärast mul seda polnud.”

Hr. Scott noogutas, kuid ikka ei vastanud. Poiss oli peale seda ka vait ja peale, nagu näis et lõputut ootamist, nähes et hr. Scott ei kavatse midagi öelda, jätkas.

“Nad ütlesid, et olen siin niikaua kui vajalik; nad polnud kindlad, kui kaua see on. Ja et teie olete minu kontaktisik siin igasuguse info jaoks nendele. Teie järjestate mulle koha elamiseks; nad ütlesid, et see on hea kodu, kuid kuidas saavad nad seda teada? Või isegi sellest hoolida? Et teie korraldate minu kooli vormistamise ja kõik selle. Tegelikult ei rääkinud nad mulle paljut midagi. Kuid olen varemgi hakkama saanud ja saan nüüdki. Pole suur probleem.”

“Nad ütlesid, et saad uue nime, ma arvan?”

Derrick noogutas. “Seda küll, kuid nad ei öelnud missuguse. Ma küsisin, kuid nad ütlesid, et parem on, kui ma ei tea seda enne, kui seal olen. Nad ei öelnud mulle, kus see ‘seal‘ on. Nüüd ma tean ainult selle pärast, et nägin silti nimega linna sisenemisel. Nad ei öelnud, kes mulle mu nime ütleb. Võibolla teie?”

Hr. Scott oli hämmelduses nooruki taastumisvõimest. Selle lapse kogu elu pöörati pahupidi ja tema sai sellega ilmselt palju rahulikumalt ja enesekindlamalt hakkama, kui hr. Scott arvas ennast tema olukorras saavat. Tema oleks vihane ja hirmunud olnud. Poiss ei paistnud kumbagi olevat.

“Jah,” ütles ta. “Mina. Ütlen sulle, mitte ei mõtle seda välja. Nemad tegid seda. Mis puutub sulle elukoha leidmisse, siis selle jätsid nad minu teha. Nad nimetasid seda veel üheks eralduskihiks. Ma kavatsesin … noh, ma kaalusin hoolduskodude ametisse helistamist kuid siis mõtlesin, mis sorti informatsiooni nad tahavad saada. Arvan, et lõpuks leidsin sinu jaoks midagi paremat, kui kõige selle läbi tegemist. Kuid vaata, sul on siin õigus kaasa rääkida. Mina räägin sulle, mida ma mõtlen. Tunne end vabalt mulle seda öelda, kui see sulle ei sobi.”

Ta pidas natuke vahet, mõeldes, et ehk poiss tahab midagi öelda. Te ei tahtnud ja nii hr. Scott jätkas. “Mida ma otsustasin on see, et võib olla parem, kui sa minu juurde jääksid. Sel viisil teavad asjast vähem inimesi. Vähem küsimusi, milledele vastates sa valetama pead. Sel juhul on ainult üks lihtne vale: mina olen su onu ja sa oled siin senikaua, kui su vanemad jagavad lahutuse detailidega. See on küllalt lihtne ja ei kutsu esile suurt hulka ebamugavaid küsimusi.”

Ta uuris Derrickut, et näha, kuidas too reageerib. Mida ta nägi, oli täielik reaktsiooni puudumine.

Ta hingas sügavalt sisse, hoidis igasuguse pahameele oma häälest ja jätkas. “Mina ei tegele sinu nime väljamõtlemisega. See on täielikult nende ülesanne. Senikaua kui sa siin oled, on su nimi Jacob Delgado ja sa oled minu õepoeg. Su vanemad ei tahtnud, et oleksid kaasatud nende abielulahutuse vaidlustesse ja nad saatsid sind selleks ajaks siia, oma lähima sugulase juurde. Sa elasid Kirksonis, väikeses Chicago linnaosas, mis on puhas väljamõeldis, nii et sul pole võimalik kellegagi sealt kohtuda. Kuidas see sulle tundub?”

Poiss vaikis natuke aega, siis ütles, “Ja oletage, et keegi ütleb, et on Chicagost ja pole kunagi Kirksonist kuulnud. Ta hakkab kohe hetkega kahtlustama. Küsib hulga küsimusi. See pole hea. Minu arvates on parem kui me toome sisse koha, millest keegi midagi ei tea ja ehk mitte mõne suurlinna. Ütleme, et ma tulen väikesest linnakesest New Hampshirest, selle asemel et mõnda linna Illinoisist nimetada? See on palju kindlam. Kui keegi tahab linnakese nime teada saada, siis mõtlen midagi käigu pealt välja.”

Hr. Scott ei teadnud, mida vastata. Tal ei olnud selles küsimuses sõnaõigust. Kuid ta arvas, et poisi jutus on tera. “Võibolla võin neile seda välja pakkuda. Me pole sinust veel kellelegi rääkinud, nii et plaanis muudatuste tegemiseks on veel aega. Igatahes, esiteks elukorraldus. Koos minuga. Sobib see?”

“Kuidas võin mina seda öelda?” Hr. Scott mõtles, et esimest korda näitas poiss emotsiooni. Ja see polnud emotsioon, mida ta oodanud oleks. Enamus kesk-teismelisi kaldusid olema suhtlemisvaenulikud, võõrastega tõredad ja sageli väljakutsuvad. Viha oli harilik. Eriti, kui nad stressis olid ja see poiss peaks seda kindlasti olema. See poiss ei ilmutanud ühtegi nondest pahedest ja nüüd vastas naljaga küsimusele, kas ta tahab elada koos mehega, keda ta esmakordselt nägi. Tema ‘kuidas võin mina seda öelda’ oli öeldud natuke ülespooles pööratud suunurkadega ja sädelusega silmis. Selle järel ütles ta. ”Te olete sama hea kui iga teine, ma arvan. Vähemalt olete te harjunud teismelistega tegelema. Teie peaks vähemasti teadma, kui tujukad me oleme ja millesse te end mässite.”

Ta lõpetas kerge naeratusega. See oli esimene märk, et lapsel üldse tundeid on. Või isikupära. Väga hea, mõtles hr. Scott. Ja päris hea keeleoskus ka! Muljetavaldav oli ka see, et Derrick polnud põrmugi kaitsesse tõmbunud. Ta vastas naeratusele. “Küllalt õiglane. Rumal küsimus minu poolt. Tahan et oleksid õnnelik, nii õnnelik kui võimalik, nii ma arvan, et läksin omadega natuke metsa. Vabandust. Liiga vara teada kuidas asi õnnestub või milline paha inimene ma olen.” Ta naeratas; Derrick ei naeratanud.

“Tahan kohe alguses ühe asja ära öelda. Olen sinu poolel ja annan sulle kogu abi, mis mul võimalik on. Las ma ütlen ka, et kuigi ma tunnen lapsi, tegelen nendega kogu aja ja üldiselt nad meeldivad mulle, pole ükski nendest kunagi minu juures elanud, nii et see kõik saab minu jaoks tuliuus olema. Ma keeran midagi nässu; see on kindel. Ma loodan, et sina teed seda ka ja meil mõlemal peab jätkuma kannatust, et asju lahti harutada. Parim, kõige parem, mida me teha saame, on suhelda. Kui me teame, mida teine tunneb või mõtleb, sujuvad asjad ladusamini. Muide, ma pole abielus, nii et seal oleme ainult meie kahekesi.

Ta vaikis hetkeks, siis aga pani vapralt edasi. “Rääkdes avatud suhtlusest ja tehes tegusid selle asemel ei ainult rääkida, ütlen sulle kohe otse ära: olen gei. Selle pärast elangi ma üksinda. Ma pole veel leidnud partnerit, kellega oma elu jagada ja vastupidiselt sellele, mida sa võid kuulnud olla, ei ole gei mehed tingimata vähem valivad kui hetero mehed. Nii ei korralda ma orgiaid, majja ei ilmu erinevaid mehi, mina olen seal ainuke ja ma ei vahi poisse. Sa oled seal täiesti turvaliselt, vähemasti minu suhtes. Kuid kui see sind häirib, võin sinu jaoks midagi muud korraldada.”

Ta vaatas seda öeldes Jake'i. Ta ootas mingit reaktsiooni, kuid ei saanud midagi. Poiss tundus olevat väga hea tühja pilku hoidma.

“Okei,” ütles hr. Scott peale hetkelist vaikust, mida ta jättis Jake'le kommentaari ütlemiseks. “Lähme edasi. Esimesena – sinu nimi. Kuidas sa tahad et ma sind kutsuksin? Jacob või Jake või mõne teise hüüdnimega?”

Esimest korda nägi hr. Scott tõelist naeratust. Mitte laia, kuid kindlasti naeratust. “Pean selle üle järele mõtlema. Ma olen olnud Derrick või Der või mõne halvustava, jämeda nimega, nagu türapea või sitanägu, kogu oma elu. Mulle siiski justkui meeldib Jake. See sobib mulle. Teie ei tunne mind rohkem, kui mina teid, kuid kui te mind tundma õpite, siis minu arvates nõustute te sellega. Minule tähendab Jake nagu sisemist sõltumatust, võibolla isegi veidike mässulisust koos sallimatusega käsutatud olla, ja see on päris see, kes ma olen.”

Hr. Scott nägi, et poiss lõdvestus natuke. Siiamaale kõik hästi. Temaga rääkimine oli võimaldanud mõningast pilguheitmist poisi sisse. Ta paistis situatsiooniga toime tulevat enesekindlusega, mis seljataks enamuse teismelistest. Ta paistis olevat haritum ja sõnakam kui enamus, või isegi kõik Jake ealised poisid, kellega tal oli tulnud tegemist teha, keda oli muidugi vägagi arvukalt. Selgeks hakkas saama, et Jake'is peitus enam, kui ainult väljanägemise järgi võis oodata. Tema välimus oli petlik. Ta ei paistnud ligilähedaseltki nii harilik, kui teda natuke lähemalt oli võimalik tundma õppida.

“Okei. Jake see siis on. Teretulemast Restoni , Washingtoni osariigis, elanike arvuga 43000, mõni hing rohkem või vähem ja Prescotti Gümnaasiumi, mis on Prescotti Kotkaste koduks. Ma ei eelda, et sa jalgpalli mängiksid, ega?”

See oli rumal küsimus; Jake oli küllalt sale, nii et isegi ujuja poiss oleks tema jaoks liiga palju olnud. Jake raputas pead.

“Okei siis. Oled õnnega koos, et täna siia sattusid. Kooliaasta algas just sellel nädalal, kolmapäeval, nii on meil ainult kaks päeva kooli olnud ja pole midagi, millega sa teistele järele jõudma peaksid. Kool on tänaseks läbi.” Jätkas hr. Scott peale seda, kui Jake talle lihtsalt otsa vaatas, ilma midagi ütlemata, ”ja mul on ka tänaseks kõik tehtud ning see on väga sobiv aeg sind koju viia. Seega saad sa kohe alguses näha, kus sa elama hakkad ja ma annan sulle natuke aega enese kogumiseks, kui sa seda vajad. Kuidas see kõlab?”

Jake'i naeratus oli läinud. Ta oli jälle vaikseks jäänud ja hr. Scott pahandas endaga pidevalt mõttetute küsimuste esitamise pärast. Poiss teeb nii, nagu talle öeldakse, vähemasti mängu alguses. Ehk näitab ta enam otsustavust, kui ta natuke rohkem oma ümbrusega kursis on ja end mugavamalt tunneb – seda isegi hr. Scottiga. See polnud üllatav, et ta nüüd ei vastanud, eriti mõttetutele, lärmakatele küsimustele. Selle asemel Jake lihtsalt tõusis püsti, näidates, et on valmis minema. Võibolla ei rääkinud ta seepärast, et kogus oma energiat ja julgust järgmiseks sammuks tundmatusse.

Derrick oli veetnud enamuse eelmisest aastast enne seda pimedat, õudset, peaaegu traagilist ööd omaette, enamjagu sellest tänavatel, otsustades asjade üle ise. Tunnistajate kaitsjad, ametliku nimega WITSEC, olid ta eraldanud ülemisele korrusele hoonesse Manhattanil. Talle oli määratud eraldi ruum koos vannitoaga. Seal olid talle saadaval ka ühine ruum telekaga, kohvik ja raamatukogu. Harjunud elama tänavatel ja vabas õhus, olid niisugune piiratud ruum ja võimetus liikuda kuhu ta ise tahtis, talle lämmatavad. Ta oli ainuke laps kolme täiskasvanu keskel, kes samuti olid eraldatud ja kahe alati valves oleva relvastatud ohvitseriga. Lõpuks eelistas ta enda ruumi või raamatukogusse jääda muidu, kui söögiaegadel, raamatuid lugedes või telekat vaadates. Ta oli enamuse ajast üksinda ning raamatud ja kitarr olid ta ainukesed sõbrad. Ta kas luges või mängis omas toas kitarri, töötades sujuvate akordivahetuste kallal, leides erilisi akordi järjestusi, mis ta meeleolule vastasid. See ja raamatud hoidsid teda hulluks minemast.

Nüüd siin Restonis on ta jälle laste hulgas ja vaba ringi liikuma kuna aga soovis, vaba pidevast jälgimisest, millega ta oli leppima pidanud. Kindlasti samm paremuse poole. Elamine koos täiskasvanuga, täiskasvanu järelevalve all? Koolis oli ta sellest ikkagi vaba.

Üks asi, mida ta meeles pidi pidama: ta ei olnud enam Derrick Winters. Ta oli Jake. Jake Delgado. Kõigist äkilistest muudatustest ta elus võis see kõige raskem olla. Ta otsustas, et tema jaoks oleks parem nime omaksvõtmine mitte lihtsalt ajutiselt. Samuti nagu see muudatus, lootis ta, et suudab muuta ka oma isikut, muutuda rohkem avatuks, rõõmsameelsemaks ja sõbralikumaks. Ta mõistis, et seda teha, ei saa ta teeselda et on keegi teine kui Derrick Winters, lihtsalt uut rolli mängides. Et asi õnnestuks, peab ta muutuma Jake Delgadoks. Nüüdsest peale on ta Jake ja mõtleb endast niimoodi. Ta surub Derrik Wintersi oma mälu tagumisse nurka ja isegi ei mõtle temast enam – kuni peab NYC-i tagasi kohtuistungile pöörduma.

Hr. Scott ei sõidutanud Jake'i koju. Ta startis kodu poole, siis tuli talle mõte ja ta muutis oma kavatsust. Ta keeras kooli lähedase söögikoha parkimisplatsile. Jake nägi koha nime väljas maja ees oleval sildil: Chez Burger.

“Mulle tuli meelde,” ütles hr. Scott, võttes süütevõtme roolilukust välja. “Sa oled viisteist. See tähendab, et sa oled näljane. Lapsed söövad alati peale kooli. Hulga gümnaasiumilapsi tulevad siia enne kojuminekut sööma. Ma ei ole kodus veel peale-kooli suupisteid ette valmistanud. Kui sa selle vastu pole, saame midagi siit võtta ja sina näed lapsi, kellega sa koos koolis käima hakkad. Kui see sulle ebamugav tundub, siis anna ainult teada. Me ei tarvitse siin peatuda.”

Jake oli väga näljane. Ta oli lennujaamas kiiruga hommikust söönud ja lennukis söönud ei midagi muud, kui vaid paki soolapulki ja koka. Ta polnud kindel, et soovib kohtuda hulga lastega, kooli nõustaja nagu vahikoer teda valvamas; ta ei tahtnud näida, nagu vajaks ta täiskasvanut endal käest kinni hoidmas. See oli nagu oleks ta koos emaga esimesel koolipäeval gümnaasiumi tulnud. Raske niisugust asja üle elada.

Kuid ta ei saanud eirata fakti, et ta äärmiselt näljane oli ja sealt tulevad aroomid tegid ta nälja veel tugevamaks. Oma peas ja kehas oli ta ikka veel New York City ajas, ja seal oli varajane õhtutund.

“See sobiks,” ütles ta. “Tänan.”

Koht oli lapsi peaaegu täis ja neil oli õnne, et üks latter just tühjaks jäi, kui nad sisenesid. Hr. Scott okupeeris selle kiiruga. Jake istus tema vastu ja vaatas ümber.

Väga vähe täiskasvanuid oli näha. See oli ilmselt gümnaasiumilaste kokkusaamiskoht ja lapsed ümbritsesid teda igalt poolt. Enamuses olid nad riides nagu NYC lapsedki, erinevustega mida Jake arvates ainult lapsed märkavad. Nende riided olid enamjagu väheke kenamad, kui need, mida NYC lapsed kandsid, vähemasti need, kes temaga ühes koolis käisid ning mitte nii määrdunud; paljud paistsid väheke uuemad olevat. Soengud oli peaaegu samad, kuid jällegi, väheke korralikumad, väheke lühemad ja tema silma järgi moodsamad.

Midagi muud märkas ta ka kohe, seda kuidas lapsed rääkisid. Neil puudus NYC aktsent. New Yorgis ei kõlanud mitte kõik lapsed sama moodi, kuid paljudel nendest oli palju nasaalselt kõlavaid täishäälikuid ja nad lisasid sageli R hääliku sõnadele, mis lõppesid pehme A või AW-ga. Restoni lapsed rääkisid rohkem nagu TV diktorid seda teevad, peaaegu aktsendita. Jack huvitus, kuidas tema hääl võrreldes teistega kostus. Ja ta mõtles ka, kas väljamõeldud koht, kust ta inimestele ütleb end tulevat peaks asetsema Bronxi lähedal – või võibolla Queensi lähedal.

Hr. Scott võttis laua taga-servas olevast hoidjast menüü ja ulatas selle Jake'le. “Telli mida soovid. Mina maksan. Ma ise võtan ainult tassi kohvi, kuid mul pole ka sellist ainevahetust kui sinul.“ Ta ohkas, siis aga naeratas laialt, näidates Jake'le, kui vabalt ta end temaga tunneb ja et istumine laste kohtumispaigas koos poisiga, keda ta vaevalt tundis ja kes tema juures elama hakkab ei tekita temas mingit stressi.

Jake luges menüüd, kui neid segati. Laua juurde ilmus laps, kes vaatas algul Jake'i ja siis rääkis hr. Scottile. “Tere,” ütles ta. “Kas on okei, kui ma teie muru pühapäeval niidan homse asemel? Homme toimub mul midagi ostukeskuses.”

Hr. Scott naeratas talle ja vastas. “Kindlasti. Pole probleemi. Kuid tere sina ka. Kuna sa siin oled, saa tuttavaks Jakega. Ta jääb mõneks ajaks minu juurde. Jake, see on Jeremy Carston. Ta käib gümnaasiumis ja on sama vana kui sinagi ja ta niidab mu muru, nii et ma ise ei pea seda tegema.”

Ta pöördus tagasi Jeremy poole ja ütles, “Jake on mu õepoeg ja elab minu juures. Ta alustab kooliga esmaspäeval. Võibolla saad sa talle pühapäeval linna näidata, kui sul peale muruniitmist aega on? Ta võib mu vana jalgratta võtta.”

Jeremy vaatas Jake'i ja Jake tegi sama tagasi. Jeremy oli üks nondest poistest, kes nägid nooremad välja, kui nende iga eeldas, kes polnud alustanud veel oma eelteismelise väljanägemise kaotamisega. Esiteks oli ta lühike; ta ei näinud üldsegi välja nagu gümnaasiumi õpilane. Silmnähtavalt ootas ta veel oma kasvuspurti. Tal olid punased põsed ja väga suured sinised silmad, helepruunid juuksed ja rõõmsameelne pilk. Ta sebis ka kogu aja, kui ta seisis, peaaegu hüples koha peal. Jake'le meenutas ta Labradori kutsikat: entusiastlik ja soovimas, et ta meeldiks.

“Tere,” ütles Jeremy. “Muidugi olen rõõmuga valmis sulle linna näitama. See saab lõbus olema! Tulen muru niitma umbes kella kaheksa ajal. Jah, ma tean, vara. Kuid mu tädi läheb kirikusse ja ajab mind üles, kui ta ise tõuseb, alati lootes, et ma koos temaga lähen. Mina ei lähe. Kuid ta ajab mind ikkagi üles, lootes, ja kuna ma üleval olen, siis voodisse tagasi minek tundub ka imelik olevat. Kuid ma olen hr. Scotti juures kella kaheksa ringis ja kui sa üleval oled ja valmis selleks ajaks, kui ma valmis saan, võime me siis välja minna. Kas sa tahad siis minna? Või ma tulen hiljem, võibolla peale lõunat. Mis sulle paremini sobib? Mulle sobib peaaegu kõik.”

Innukas. Mõtles Jake. Innukas ja sõbralik ja lobisemishimuline. Poiss oli seda kõike peaaegu ühe hingetõmbega öelnud. Mis Jake'i natuke pahandas oli see, et talle polnud jäetud valikuvõimalust poisiga aja veetmise osas.

Jake'le oli alati vastumeelt olnud, kui keegi teda kamandas ja see siin nägi väga kamandamise moodi välja. Ta oli õppinud, kuidas end selle eest kaitsta ja reageeris nüüd nagu harilikult. “Ma annan sulle pühapäeval teada, Jeremy.”

Siis segas hr. Scott vahele. “See oli minu idee, et sa talle linna näitaksid, Jeremy, mitte Jake'i oma, nii peaks ma temaga esiteks asja arutama. Me anname sulle teada, kui sa muru niidad. On see okei?”

“Muidugi. Näeme siis. Tore oli sinuga kohtuda Jake.” Ta viskas Jake'le veel ühe laia naeratuse, kõhkles hetke ja siis pööras ümber ja läks ära.

“See oli Jeremy,“ ütles hr. Scott ja hakkas naerma.

Jake jätkas menüü lugemist.

Kui toit saabus, rõõmustas see hr. Scotti; lauas oli valitsenud surmavaikus peale Jeremy lahkumist, nüüd ei tarvitsenud see vähemasti jätkuda. Kui Jake oma burgerit hammustas, hakkas hr. Scott rääkima, kuna Jake'il oli nüüd ametlik põhjus mitte vastata. “Vabanda mind, Jake. Ma ei oleks pidanud Jeremyt paluma sulle linna näidata, enne sinuga asja arutamata. See oli minu poolt isekas. Ma taipasin seda samal hetkel, kui ütlesin, kuid siis oli juba liiga hilja peatuda. Kui sa temaga minna ei taha, võin ma leida ettekäände, nii et sa ei tarvitse minna. Siiski vabandan ma, et lasin oma suul ajust ette jõuda.”

Jake mälus suutäie lõpuni, siis võttis praekartuli kahvli otsa ja kastis ketšupisse. Hr. Scott arvas, et ta ei vasta, kuid selle asemel et kartulit oma suhu torgata, hoidis ta seda valmis ja rääkis.

”Mul on ka kahju. Ma olen väga palju üksinda olnud ja pean jälle harjuma lastega rääkima ja pean hakkama asjadest osa võtma ja lõpetama üksik olemast. Isegi enne seda jama, milles ma praegu olen, olin ma selliseks muutunud. Olen muutunud väga suhtlusvaenulikuks. Isegi teiega niimoodi rääkides, öeldes nii palju, on minu jaoks ebamugav.”

Ta vaikis ja hr. Scottile jäi mulje, et Jake loodab, et see on kõik, mis tal vaja öelda oli ja et nüüd oleks hr. Scotti kord rääkida. Ta ei teinud seda ja Jake jätkas. “Jeremy on natuke liiga palju. Mina eelistan vaiksemaid, mõtlikumaid laps, kes hindavad vaikimist sama palju kui mina, kuid ma peaks väljas käima hakkama, linna vaatama ja inimestega kohtuma. Seltsiv olemine on midagi niisugust, mis minu jaoks normaalne pole. Ma olen endale juba öelnud, et teen seda. Nii et Jeremyga välja minemine on võimalus alustamiseks. Ma kahtlen, kas meist kunagi suuri sõpru saab. Ma ei leia kergesti sõpru ja … noh, ma arvan, et ma ei peaks hukkamõistev olema.”

“See on hea.” Noogutas hr. Scott. “Sellega on siis korras. Nüüd on meil veel hulga muid asju, millest rääkida. Esiteks koolis meeldiks mulle, kui sa kutsuksid hr. Scottiks. Kodus on see liiga formaalne, ja mulle meeldiks meist mõelda kui kaaslastest – noh, võibolla kodukaaslased oleks õigem öelda – ja erinevalt vanema ja teismelise ettemääratud rollidest. Me teeme kodus töid ja veedame mõningase aja koos ja kuna minu jaoks oleks mõistlikum kui sind Jakeks kutsun, võiksid sa minuga sama familiaarne olla. Nii oleksin rõõmus, kui sa mind kodus ja igal pool mujal väljas, kui ainult koolis, Gregiks kutsuksid. Minu nimi on Gregory, kuid enamus inimesi, kes pole gümnaasiumi õpilased, kutsuvad mind Gregiks. Nii et sõltuvalt sellest, kes ümberringi on, kui kedagi üldse on, Greg või onu Greg. Kuidas see tundub?”

“Ma pole harjunud täiskasvanuid eesnime pidi kutsuma,” Ütles Jake. “Kuid teie jutus on iva. Ma proovin seda. Kui see ebamugav on, võin alati formaalsemaks tagasi minna.”

“Ok, sellega on siis asi korras. Mis puutub maja reeglitesse, siis ma parem püüaks neid mitte kehtestada. Kui seda teha, tundub see pahanduste esilekutsumisena. Sa ütlesid, et sulle meeldib vabadus, ei meeldi, kui sulle öeldakse mida teha ja võid isegi natuke mässumeelne olla. Noh kui meil reegleid pole, paistab, et sul on väga raske nende vastu mässu tõsta. Reeglite puudumine laseb sul tunda et sul on vabadus, mida sa tahad. Sõltumatus. Proovime ilma reegliteta ja vaatame, kuidas see läheb. Kui me leiame, et vajame mõnda, siis võime selle üle rääkida. Kuidas tundub?”

Jake naeratas. “Te annate mulle palju ruumi asju nässu keerata,” ütles ta ja hakkas naerma.”

“Mina teen seda arvatavasti ka. Nagu ma just praegu tegin, püüdes sind Jeremyga välja saata. Ma tahaks, et see toimiks, Jake. Tahan, et sa hästi edasi saaksid. Kuid sa ütled, et oled üksildane olnud. Mina olen pikka aega üksinda elanud, nii nõuab koos elamine meilt mõlemalt ümberseadmisi. Minu arvates peame tunnetama olukorda ja rääkima kõigest, mis seda vajab. Kindlasti saab olema probleeme ja väljakutseid. Kuid ehk me saame nendega ilma suuremate sekeldusteta hakkama.”

“Mulle tundub see hea olevat.” Jake kõhkles ja siis lõpetas lause “Onu Greg.” Siis aga naeratas.