Ta nimi oli Ricco Marino. Ta oli olnud suurema osa oma täiskasvanu elust sõltumatu palgamõrvar Conti perekonnale Bronxis. Ta oli 38 aastat vana, igivana kellegi jaoks sellel tööl. Ta oli nii kauaks ellu jäänud tänu isiklikele reeglitele, mis ta oli kehtestanud ja tal oli nendesse absoluutne usk. Ta jälgis neid fanaatiliselt, peaaegu aupaklikult.

Ta olid omatehtud reeglid mõrva sooritamiseks ja reeglid kontaktide jaoks Conti perekonnaga. Mõlemad olid ohtlikud. Iga hetk võisid nad teda hakata pidama kahjutoovaks, kasuliku asemel. Ta pidi olema väga tähelepanelik et seda ei juhtuks. Ta pidi ka väga erilisel, väga delikaatsel teel kindlustama, et nad teaksid kui nad otsustavad, et ta ohtlik on ja neil on vaja ta elimineerida, siis sellel on tagajärjed, milleks nad peaksid valmis olema. Tal olid reeglid, ta kuuletus nendele ja oli väga hea omas ametis. Igaühele, vaatamata sellele, kui hästi kaitstud, oli riskiks selline professionaalne, vilunud mõrvar, nagu Ricco seda oli.

Tema reeglid lepingutele olid sellised, et tema valis aja ja koha iga tapmise jaoks; tal oli luba ka valida meetod ja ainult tema teadis üksikasju; aeg, koht ja meetod olid ainut tema otsustada ja teada. Ta ei teinud kunagi midagi spontaanselt; iga liigutus ja detail olid üksikasjalikult planeeritud. Kui midagi nässu läks, tõmbus ta igas operatsiooni faasis silmapilkselt tagasi, peatus ja alustas planeerimis uuesti ja ei liikunud edasi enne, kui plaan oli täielikult välja töötatud. Tema omatehtud reeglid sisaldasid seda, et ohver ei teadnud kunagi, et ta on sihikule võetud. See minimiseeris võimaluse vastupanuks. Tema põgenemistee oli samuti ammu enne planeeritud koos ebaõnnestumisvõimaluste arvestamisega ebaõnnestumisvõimaluste peale.

Ja nüüd see. See oli ta oma süü, et ta nüüd sellises pigis istus. Ta lubas oma emotsioonidel vastuollu minna oma tööreeglitega. Ta ei olnud taganenud, kui midagi valesti läks. Ta oli teinud hetkeotsuse ja see oli tagasilöögi andnud.

Tal oli Bussomi tapmine detailselt planeeritud. See oli täiuslik olnud. Kutt lahkus alati baarist enne või kohe peale sulgemist. Ricco oli mitmel korral enne seda õhtut jälginud Bussomi lahkumist ja polnud sellel tänaval niisugusel varajasel hommikutunnil kunagi mingit liiklust, või jalakäijaid märganud. Ta oli kaardistanud oma lahkumistee tapmispaigalt, teades fooride lülitumise järjekorda., ümbruskonna tänavaid, millised nendest olid umbtänavad ja ühesuunalised. Kõik oli ettevalmistamise käigus järele uuritud; midagi ei saanud valesti minna.

Ja siis see läks valesti. Seal oli laps ja see oli tapmist pealt näinud. Mida kuradit tegi see laps seal kell kaks öösel, baari jälgides? Sel polnud mingit mõtet. Kuid see oli, millega ta tegelema pidi ja tema rutakalt tehtud otsus lõppes pahanduste ahelaga. Ta oli lapseni välja jõudnud ainult et näha, kuidas teda mingisse majja tiriti püssi omava suure mustanahalise persevesti poolt. Siis oli laps ilmselt andnud Ricco kirjelduse võmmidele, võmmid olid ta rivisse pannud ja siis pauh! – seal ta oli, mõrvas süüdistatuna. Kurat!

Enne last oli tapmine läinud plaani järgi. Siis oli laps seal ja tema oli kõik nässu keeranud. Tagasi vaadates oli ilmne, mida ta tegema oleks pidanud. Ta oleks pidanud peale tapmislaske baari uksel pea maa hoidma, mitte üles vaatama. Ta oleks pidanud näo lapse poolt ära pöörama, kui ta ära sõitis. Kui tunnistaja ta nägu poleks näinud, poleks midagi tähtsust omanud. Peale seda, kui tal polnud õnnestunud last elimineerida, tegi ta kõik läbi nagu varem planeeritud. Ta oli sõitnud varem õhtul varastatud autoga sinna, kuhu ta oli oma auto jätnud. Ta oli kastutatud püstoli jätnud – peale sõrmejälgede ära pühkimist – põgenemisautosse, süütevõti ikka veel roolilukus; auto oli ärandatud arvatavasti kümne minuti jooksul. Püstol oli arvatavasti kellegi käes tänaval ja nüüd võibolla isegi uuesti kasutatud.

Nii et miks ta oli peale tapmislaske üles vaadanud? Miks oli ta last vaadanud, kui ta temast mööda sõitis? See pidi olema üllatus, kui ta aru sai, et tapmist on pealt nähtud. See oli loomulik reaktsioon, refleks tegelikult, kuid tema ei oleks pidanud loomulikele reaktsioonidele järele andma; ta oli proff ja see oli algaja viga!

Tunnistaja oli laps tänaval, teismeline ja laps vaatas otse tema peale. Juhipoolne aken oli lahti olnud, kui ta läbi avatud reisijapoolse akna tulistas; ta avas alati oma akna, kuna lasu kaja, isegi sumbutiga, oli kinnise juhipoolse aknaga liiga tugev. Nii oli aken lahti ja laps oli tast selge pildi saanud. Laps oli teda näinud baari reklaamitulede valgel ja siis autos. Lapse tagaajamine suurendas ta viga. Ta ei oleks tohtinud seda mitte mingil juhul teha. See rikkus ta reegleid; selle pärast ta vahel jäigi: ta oli oma enda reegleid rikkunud. Enda süü, et rumal oli! Selle pärast oli ta süüdi mõistetud. Selle pärast läheb mõrva eest kohtusse.

Ta oli lunaraha eest ajutiselt välja lastud. See oli toimud piirkonna advokaadi tugevatest, tegelikult kirglikest vastuväidetest hoolimata. Kohtunik oli kuulanud ja kompromissile läinud. Ta oli määranud lunaraha suuruseks poolteist miljonit taala ja kohustanud Riccot jalavõru kandma, nii te tema asukohta oli võimalik 24/7 jälgida. Nüüd oli ta lunaraha eest väljas; tema tööandja oli raha välja käinud. Jalavõru oli ebamugavus, ei enamat. Oli tarvis ainult skeemi sisse tungida, nii et ühendused oleksid paigal ja signaal ei katkenud, kui kinnitusrihm katki lõigati. Seadme kinnitamine uue rihmaga mõne teise Conti gorilla jala külge oli kerge töö. Riccol oli terve kuu, enne kui ta jälle tingimisi vabastuse kontorit külastama pidi. Seda tehes oli tal võru jälle peal. Nii oli sellega natuke vaeva, kuid ainult seda.

Mafia personali pealik (capo) polnud rõõmus tema pärast ja väga paha asi oli toda selli pahandada. Polnud hea isegi tema tähelepanu alla sattuda. Tema õiendas harilikult organisatsiooni leitnandi või isegi kellegagi sellest allpool. Kuid seekord oli ta tegelikult kohtunud doni endaga ja see oli talle kõvade sõnadega öelnud, et ta peab ilmuma kohtuistungile, perekond ei kavatsenud tema peale poolteist miljonit raisata, kuid nad olid ta välja lunastanud, kuna ainuke võimalus süüdi mõistetud saada oli, kui tunnistaja tunnistusi annab ja tema süüdimõistmine on perekonna jaoks paha. Tema vastu ei olnud mingeid muid süütõendeid. Oli hulga kahtlustusi ja oli eelnevaid areste, mis polnud lõppenud süüdimõistmistega. Kuid tunnistaja ütlustega ta arvatavasti sellest ei pääse. Tunnistaja tunnistus suurele žüriile videona ja ilma nimeta oli kuratlik; laps oli väga veenev. Seda on ta ka kohtuistungi ajal. Seal poleks see salvestatud tunnistus. Laps on seal, sõrmega tema peale näitamas. Tema eelnevast tunnistusest poleks kasu, kui laps surnud oleks. Ta peab osalema ristküsitlusel kohturuumis. Ilma selleta kõnnib Ricco minema.

Nüüd oli ta siiski vaba. Kohus toimub mingil ajal tulevikus. Tal on aega lapse leidmiseks ja elimineerimiseks. Tapmine on lihtne; tema ülesleidmine saab raske olema.

Kuid mitte nii hirmus raske.

Ta ei muretsenud. Tema ei sentimentaalitsenud. Tema oli liikuja ja raputaja, elades tänases, tehes seda, mis tegemist vajas. Ta oli kaval ja alati oli tal õnne olnud. Tal on küllalt aega. Tema esimene tellimus ärile oli: kes oli tunnistaja ja kuhu ta peidetud on. Selle jaoks, noh, olid perekonnal sidemed.

Tegude mehele, kellel polnud ei südametunnistust ega kahetsust, ei tohiks see nii väga raske olla.

Käkitegu tegelikult.

Riccol oli palju eeliseid. Üks kõige tähtsam nendest oli see, et ta töötas kriminaalekspertiisi jaoks, kellel olid inimesed paljudes New Yorki agentuurides. Siseringkonnas olevad inimesed ja piiramatu raha väga kasumlikust narkoärist, väljapressimisest, katuseraha ja alaealiste seksuaalteenuste müügist oli kõik kasutatud info hankimiseks, inimeste äraostmiseks. Informatsioon oli võim. Perekonnal oli võim, kuna tal oli raha selle ostmiseks.

Ricco vajas nime. Ilma lapse nimeta polnud tal kusagilt alustada. Ta palus teenet. Teenetaga kaasnes sularaha maksmine. Riccol oli juurdepääs kõigele, mis tarvis. Perekond ei tahtnud süüdimõistvat kohtuotsust.

“Ülemkohtu süsteem. Kuidas saan ma teie kõne suunata?”

Ricco kasutas hääle moonutajat ja ettemaksuga mobiili. Ta teadis, et kõned kohtusse salvestatakse, kuid ei muretsenud selle pärast. Ta oli seda varemgi teinud. “Kohtutäiturite osakond, palun.”

Ta kuulis klõpse ja suminaid ja mõne sekundi salvestatud muusikat., siis aga, “ Kohtutäiturid. Keda sa tahad?”

“John Patrick, palun.”

“Üks moment.” Peale pausi kuulis ta toru võetavat. “Patrick siin.”

“Lõuna, kui teil võimalik on. Keskpäeval McGentry juures.”

“Muidugi. Näeme seal.” Siis pandi toru ära.

‘Keskpäeval McGentry juures’ oli kood. Tegelik restoran oli Sandi juures, väga rahvarohke, väga kärarikas koht, mis toitis kiirustavat lõunastajate hulka. Aeg on 12:30, aeg hr. Patrickile McGenty juurde kõndida, ümber vaadata, õlgu kehitada, siis aga, kui seal kedagi teda ootamas polnud, uuesti välja jalutada, sel korral tagaukse kaudu, esiteks minnes restorani wc-sse, siis aga köögi kaudu tagauksest välja. Siis aga oodata natuke aega, et näha, ega keegi tema järel välja ei tule.

Siis sõitis ta taksoga Sandisse, perekonna omanduses olevasse restorani mõni kvartal eemal. Hr. Patrick jälgis, et taksole keegi ei järgneks. Tal olid ka asjas omad huvid.

Patrick oli suur punase näoga hallinevate juustega kõhukas mees. Ta loivas enam, kui kõndis. Tal oli alati relv kaasas. Ta oli aastaid olnud perekonna palgalehel, osutades juhuslikke teeneid, mille eest talle vastavalt tasuti. Nüüd lähenes ta pensioni eale. Ta mõtles rahast, mida vajab eelseisvaks eluks, kui linna rahatšekkide saamine lõppeb.

Ta istus Sandis taga oleva laua taha, kus Ricco teda ootas. Riccol oli peas nokamüts ja ta kandis väga loomulikuna näivat habet. Tegelikult polnud see vajalik, kuna restoran oli turvaline. Riccol polnud enam jalavõru peal. Kuid ei Ricco ega Patrick ei tahtnud, et keegi nende kohtumisest midagi teaks, samuti nagu perekond ei soovinud, et keegi teada saaks, et Sandis nende omanduses on.

“Mul on vaja teada, kes on tunnistaja minu vastu. Tema nime ja kus teda hoitakse, “ ütles Ricco Patrickile. Keegi ei istunud nende lähedal ja isegi siis, kui keegi seal olnud oleks, taustamüra oleks ta hääle katnud.

Patrick tasandas häält. “Ma võin ta nime üles otsida. Kohtul on tunnistajate nimekiri. Ülejäänu jaoks pead sa WITSEC-i minema. Mul kulub tema nime leidmiseks mõni päev. Ja natuke suurem tasu, kui harilikult.”

“Kui palju?” Ricco ei küsinud, mille pärast. Ta teadis, et inimesi tuleb ära osta. Ta teadis ka, et palgalehel olevad inimesed armastasid kaubelda. Pole probleem. Seda oli oodata. New York Cityl olid omad elukombed ja paljud nendest polnud ilusad.

“Ekstra viis on küllalt.”

Ricco libistas ümbriku üle laua, siis haaras oma rahatasku ja tõmbas välja viis sajalist ja andis need ka üle. “Mul on seda vaja nii kiiresti kui võimalik (NKKV). Mul on vähe aega.”

“Teen, mida saan. Anna mulle number, millelt sind kätte saan,” ütles hr. Patrick.

Ricco kirjutas numbri salvrätikule. Peale selle taskusse libistamist hr. Patrick tõusis ja kõndis minema.

Kakas päeva hiljem sai Ricco kõne oma ajutisele telefonile, mille numbri ta oli hr. Patrickile andnud.

Patricki teade oli lühike. “Derric Winters. See on kõik, mis ma sulle anda saan.”

“Sellest peaks küllalt olema. Tänan.” Ricco hävitas telefoni, helistas teise telefoniga WITSEC-i telefonile ja küsis pr. Johnsoni. Kui see liinile tuli, ütles ta, “Lõuna, Formosa kell 11:30.”

“Homme,” ütles pr. Johnson ja katkestas kõne.

Nad kohtusid järgmisel päeval lõuna ajal ühes teises perekonnale kuuluvas restoranis. Ricco libistas teise ümbriku üle laua ja ütles ainult kaks sõna. “Derric Winters.” pr. Johnson vaatas ümbrikusse, nägi raha ja telefoninumbrit ja ütles ühe sõna vähem kui Ricco oli öelnud, sõna, mille ta juba enne oli öelnud: “Homme.”

Järgmisel päeval sai Ricco kõne, mida ta ootas.

“Mildred Healy meie Brooklyni kontoris tegeleb temaga.” See oli kõik.

Iga Tunnistajate Kaitse Programmi hoolduse all oleva kliendi andmed olid väga privaatsed. Ainult kliendiga töötavad agendid teadsid temast midagi ja see informatsioon oli niimoodi eraldatud, et ainult ühel agendil oli kogu hoolealuse asukoha määramiseks vajalik informatsioon. Pr. Johnson ei pääsenud nondele detailidele ligi, kuid ta suutis leida agendi nime, kellel need olid. Seda Ricco temalt oodanud oligi. Ta ei öelnud midagi, katkestas kõne ja seejärel hävitas telefoni.

Järgmisel nädalal veetis Ricco enamuse ajast Brooklynil, kaamera käes. Tal oli hinnaline digitaalne Canon mitmete objektiividega. Ta tegi hulga pilte, paljud nendest võimsate telefoto objektiividega. Ta veetis ka mõnda aega WITSEC-i kontori ümber, võttes veel pilte. Kui ta valmis sai, tungis ta peale.

Pr. Healy sõitis oma autoga kodust parkimismajja ja sealt metrooga tööle. Peale kontoris veedetud tööpäeva tegi ta selle marsruudi tagurpidi läbi. Hetkel, kui ta sel õhtul oma auto ust lukust lahti tegi, kõndis Rico tema juurde ja näitas talle pilti. See oli poolemeetrine suurendus tema tütrest, kes käis keskkoolis. Fakt, et see nii suur oli, tegi ta palju rohkem hirmutavaks. Mildred vaatas seda korra ja Ricco andis talle mõned teised fotod. Need olid veerand meetrised pildid tema abikaasast, kahest teisest lapsest ja perekonna koerast. Ricco olid käes meditsiinilised lateks kindad, nii sõrmejälgede vältimiseks fotodel, kui Mildredile näitamiseks et ta just seda teeb.

“Meil on vaja rääkida,” ütles Ricco. “Lähme autosse. Ma ei tee teile viga. Kellelgi pole vaja haiget saada. Me ainult räägime.”

Ta läks ümber auto ja kuulis, kuidas naine autoukse kaug-juhtimisega lahti tegi. Ta ronis autosse ja ei käivitanud seda. Ta ei öelnud midagi. Ricco ütles. Ta nägi, et naine võis väriseda.

Ta kandis jälle habet. Ta pruunid juuksed olid nüüd valged. Tal oli kosmeetiliselt joonistatud arm suunurgast lõualiigeseni. Tal olid ees tumedad päikeseprillid.

“Mul on sult midagi vaja. Sa annad selle mulle ja ei sina ega su perekond ei kuule minust enam kunagi. Sa oled sellest väljas ja oled turvas. Mul on pilte perekondadest, kes keeldusid koostööst. Siin on üks nendest.”

Ta avas kausta ja näitas talle pilti tema tütrega ühevanusest noorest tüdrukust, alasti ja voodi külge seotud. Mitu paljast meest olid pildil, kõik erektsiooniga. Tüdruku silmad olid täidetud hirmuga. Senikaua, kui MIldred pilte vaatas näris Ricco rahulikult hambaorki.

“Kui tahad, näitan ma sulle, mis edasi juhtub. Mul on neid terve seeria. Nad on päris detailsed. Ja kõik nad on väga ebameeldivad. Kui nood mehed temaga ühele poole on jõudnud, müüdi ta organisatsioonile, kes on spetsialiseerunud väikestele tüdrukutele. Poistega teevad nad sama asja. Mul on pildid ühe sinu poisi vanuse kohta. Ronny, see on su poisi nimi, ah? Armas laps. Mul on pildid siin, kui sa tahad vaadata.” Ta jätkas, kirjeldades mõningaid asju, mida tehti.

Naine raputas tema loetelu ajal pead. Tema hääl oli emotsioonideta ja ta rääkis mõeldamatutest asjadest, asjadest, mida naine ei suutnud hoiduda ette kujutamast. Kui ta lõpetanud oli, naine värises ja oli näost valge.

“Mul on sinu käest informatsiooni vaja. Sa annad mulle seda ja sellega asi lõpeb sinu ja su armastatute jaoks. Sa ei tee ja see, millest ma rääkisin, juhtub. Pole mingit võimalust selle vältimiseks. Ma töötan väga suures, väga võimsas organisatsisoonis. Enne seda jälgitakse kogu su perekonda. Nad kõik on ohus.”

Ta võttis hambaorgi suust , vaatas seda hetke ja lasi siis auto põrandale kukkuda. “Sa võid arvata, et pääsed, kui inimestele sellest räägid. Kuid sa ei pääse. Isegi kui mind kätte saadakse, on organisatsioonil ikkagi vaja kätte tasuda. Nende vastu kaob austus, kui nad seda ei tee. Nad viivad ähvardused täide. Nad teevad seda alati.”

Ta vaikis hetkes. Ta tahtis, et naine tunneks, kui abitu ta on, kui võimetu oma perekonda päästma.

“Ma tean, et sa tegeled Derric Wintersiga. Kuidas võiksin ma seda teada? Pole ju mingit võimalust, et ma seda teada võiksin. Siiski ma tean. Sellised me oleme, sellist võimu me omame. Mõtle selle üle. Mida see tähendab, kui sa koostööd ei tee, on see, et su perekond kannatab kujuteldamatult. Sina ei kannata. Sind lihtsalt tapetakse.

Meil pole siin muid võimalusi. Me oleme seda varem teinud. See tüdruku pilt, mida ma sulle näitasin. Tema hoidja ei teinud koostööd. Kuigi tal võisid agentuuris inimesed, kes teda ja ta perekonda kaitsesid. Ta ei jäänud ellu. Ja tema laps … noh sa nägid esimest pildiseeriat. See oli tema. Rohkem pole vaja öelda.

“Ainuke asi, mida sa teha saad, Mildred. Ütle mulle, kus on Derric Winters ja mis nimi tal nüüd on. Siis oled sa kõigist oma muredest prii. Sellest teame ainult sina ja mina. Sellega on kõik valmis ja tehtud, kui ma seda saan, mida vajan. Sinu teine võimalus on muidugi mulle mitte öelda. Siis kannatavad kõik su perekonnas, lapsed rohkem kui sina ja su abikaasa, sest laste järele on suurem nõudmine. Me saame nende eest maksimum hinna, kuna nad on armsad ja süütud. Teid kahte lihtsalt tapetakse. Noh vähemasti su abikaasaga tehakse seda. Sinu kohta ma ei saa ma muud lubada, kui mingil ajal oled sa surnud. Keegi teine otsustab, kuidas ja kuna.

Tõtt öelda, mind ei huvita, kas sa kellelegi ütled, et sind ähvardati. Me leiame Derricku igal juhul. Keegi ütleb meile. See perekond jääb ellu, peale seda kui nad seda teevad. Sinu lapsi hoitakse elus nii kaua kui võimalik, kuid see pole üldsegi nii väga kaua. Nad ei jää kunagi ellu, mis minu arvates on teatud määral lohutav.”

Ta nägi, et naisele hakkab küllalt saama. Nii lõpetas ta kiiresti. “Ma helistan sulle homme. Sinu kontorisse. Võta.” Ta ulatas naisele mobiili. “Helistan sulle sellele. Kõik, mida sa tegema pead on, et annad mulle nime ja asukoha. Sellega on asi lõppenud. Või sa ei anna ja su hirmud jäävad sinuga kuni lõpuni. See juhtub ennem varem kui hiljem. Sa ei saa kunagi teada, kuna. Oh ja võta see, ma jätan sulle pildi tüdrukust, kellest ma sulle rääkisin. See on võetud natuke hiljem, kui see, mida ma sulle näitasin.”

Ricco pani kausta istmele, kui ta autost välja ronis. Ta peatus, sirutas käe ja võttis hambaorgi. Siis kõndis ta lihtsalt minema. Mildred istus, ikka veel värisedes. Ta ei teinud kausta lahti.