Hr. Scott näitas Jakele kogu maja ja õue. Ainuke sõna, mis tal meelde tuli ja mis hõlmas kogu kohta oli: mugav. See ei olnud peen, see ei olnud liiga suur ega liiga väike; sisustus polnud liiga elegantne või ornamentaalne, ei vilets ega hooldamata. See oli keskmise suurusega kolme magamistoaga kodu vaiksel elurajooni tänaval mis tundus olevat suurepärane koht elamiseks.

Kuna hr. Scott oli poissmees, ei teadnud Jake mida oodata. Mõned mehed olid korra hullud, mõned aga laisad ja kasimatud. Hr Scott tundus nende keskel olevat. Maja polnud kraamist üle koormatud, polnud räpane, kuid näitas, et keegi elas seal. Jakei mulje oli, okei, ma võin siin elada.

Maja oli koolile küllalt lähedal, nii et Jake võis kas kõndida või jalgrattaga sõita. Bussist loobumisel oli tema silmis pluss. Kunagi ei võinud teada, missugune elu koolibussis on, eriti kui sa uus laps olid.

Kõige rohkem hakkas Jakele silma tagahoov. Oli septembri algus, kuid päris esimesed päevad ja praeguse sooja ilmaga oli kõik ikka veel roheline ja lopsakas. Hoov äratas temas rohkem tähelepanu, kui eluruumid. Muru paistis olevat valmis niitmiseks, kuid kindlasti ei vajanud seda hädasti. Seal oli kaetud veranda tagaukse juures, küllalt suur, et mahutada aiamööblit ja lauda. Veranda külgi ja otsi kaunistasid lillepeenrad, mis samuti palistasid eraldiseiva garaaži külgi. Korralikult pügatud põõsad ja ilupuud olid efektselt paigutatud.

See tuletas talle meelde, et ta on Ida Washingtoni osariigis. New York Citys Manhattanil võis maa hind olla 20 000 dollarit ruutmeetrist või rohkem. Bronxis on see kindlasti odavam, kuid ikka küllalt kallis, et majapidamiskulud taevani tõuseksid. Siin polnud maa päris ilmselt nii väärtuslik või hinnaline. Hr. Scotti tagahoov oli suur. Lapsed võisid siin palli pilduda, isegi jalgpalli mängida või kroketit või bädmintoni. Ta võiks isegi oma isaga mängida, kui tal see oleks.

Jake lükkas selle mõtte kõrvale ja jätkas ümbruse uurimist. Mis tõeliselt ta silma püüdis, oli ujumisbassein. Vesi oli kaunilt türkiissinine, basseini põhi sädelevalt valge ja ümbritsetud tumeburgundide plaatidega. Bassein asetses piki maja külge ja terrassi ja oli küllalt suur basseinipeo ning ringide ujumise jaoks.

Jake vahtis seda ja hr. Scott tuli välja ja seisis tema taha. “Oh, kas ma unustasin öelda, et meil on bassein?”

“Meil?” Küsis Jake.

“Jah, sinul ja minul. Oh, ja harilikult, kogu suve, kui Jeremy muru niidab ja aiatöid teeb, siis ta ujub pärast tööd. Ja vahetevahel on mul sõbrad basseinpeol. Ainult korra või kaks suve jooksul.”

“Jeremy hooldab aeda, nagu see on?” Ta viis oma silmad basseinilt ja vaatas jällegi hoovi ja rohelust, ning kui hästi see hoolitsetud oli.

“Jeremyle meeldib seda teha. Samuti vajab ta raha ja ma olen hea meelega valmis teda selles osas aitama. Tema vanemad... noh, kõige parem, kui ta ise sulle oma olukorrast räägib, kui sa huvitatud oled.

Nad läksid majja tagasi. Jake oli oma tuba juba näinud ja pani oma väga kasinad asjad sinna. Hr. Scott ütles, millal õhtusöök valmis saab ja et Jake võib sinnamaani teha mida tahab.

See oli Jake jaoks lihtne. Bassein oli väga kutsuv paistnud ja oli ikka veel küllalt soe päev, et seda veelgi atraktiivsemaks teha. Oli ainult üks probleem. Ta läks hr. Scotti otsima, kes istus ajalehte lugedes terrassil, klaas jääteed tema kõrval laual. Ta oli vahetanud riided mugavamate vastu: lühikesed püksid ja polo särk.

“Kuule, onu Greg,” ütles Jake, tunnetades nime oma suus ja märkas kerget piinlikkust, mida see talle põhjustas. Ta otsustas mehe nime kasutamist tulevikus minimiseerida. Ta kündis edasi, et tunne kauem ei veniks. “Ma mõtlesin basseini kasutada. Kuid mul pole ujumispükse.“ Ja punastas. Osalt selle pärast, et kasutas mitteametlikku nime täiskasvanuga, kes oli siiski suuremajagu võõras ja osalt selle pärast, et abi palus. Ta vihkas seda.

Hr. Scotty naeratus hajutas Jakei ebamugavuse. “Mul on mõned, millede hulgast sa võid valida. Kõikki mõõtusid ja stiile. Ma näitan sulle.”

Ta tõusis ja viis Jakei majja ja koridori, mis viis magamistubadesse. Seal olid kapid ja sisse ehitatud sahtlid. Hr. Scott avas ühe sahtlitest ja näitas Jakele ujumisriideid, mis seal olid. Senikaua, kui Jake nendes soris, ütles hr. Scott, “Jake, harilikult ma ei pane neid selga, kui ma ujun. Sa võibolla ei märganud, kuid põõsad ümber õue on küllalt kõrged, et naabrid ei näeks sisse, kui nad oma tagaõues on ja nende majadel pole basseini poole aknaid, nii ei näe nad ka majast basseini. Vastasel juhul poleks ma basseini lasknud ehitadagi. Mulle meeldib vabaduse tunne mida ma paljalt ujudes saan. Samuti ei häbene ma oma keha või tunne end ebamugavalt omas nahas. Ütlen seda sulle ainult selleks et sa teaksid. Ma eeldan, et sa näed mind alasti ujumas, sest nii ma olen, kui ma basseini lähen. Ma ei kavatse seda muuta selle pärast, et sina siin oled.

“Siiski võid ja peaksid sa ujumisriietes olema, kui sa seda tahad. Kui sa seda ei taha, siis on see ka sinu teha. Täielikult sinu valik. Kuid seni, kui sa minuga enam harjud, saan ma kindlasti aru sinu vastumeelsusest ilma riieteta ujuda. Nii et vali endale sobivad.”

Seejärel hr. Scott pööras ringi ja läks tagasi terrassile. Jake vaatas ujumisriideid sahtlis, ise mõeldes. Siis vaatas üles, kui hr. Scott tagsi tuli. “Ma oleks pidanud selle peale mõtlema Jake. Sinu riidekapis on rannamantel. Kui sa valid alasti ujumise, siis võid sa tahta teha nagu mina harilikult teen: mul on mantel seljas, kuni ma basseini lähen, siis aga jälle, peale enda kuivatamist ja enne majja naasmist. See võib rumal tunduda, kuid mantliga tunnen ma end vähem ekshibitsionistina, kuigi siin keegi vaatamas pole.

Siis noogutas ta Jakeile ja pöördus tagasi terrassile.

Mõne minuti pärast kõndis Jake majast välja, seljas rannamantel, mille ta riidekapist leidnud oli. Mantel oli eest lahti ja Jakel olid ujumispüksid jalas. Hr. Scott vaatas üles ja naeratas. “Ega ma uskundki, et suudad seda teha! Mitte esimesel päeval. Mitte enne, kui vähemasti oled näinud mind seda tegevat.”

Jake naeratas. “Ei suutnud,” ütles ta. Tal oli valida Speedo tüüpi liibuvate ja tavaliste pükste vahel ja ta oli valinud tavalised.

Hr. Scott oli peadpidi tagasi oma ajalehes. “Hea valik,” ütles ta ikka veel naeratades, kuid ka Jakei poole vaatamata. “Kuid kumbki valik, mille sa oleks teinud – kas pükstega või ilma – oleks hea olnud, sest see oleks sinu tehtud olnud. Üks asi, mida sul siin hästi palju saab olema, on vabadus teha, mida sa tahad. Sa hakkad tegema oma valikuid, senikaua kui sa siin elad. Ütlesid mulle, et selline sa oled ja mulle see sobib.”

Jake katsus varbaga vett, naeratas ja sukeldus. Vesi tundus olevat küllalt soe ja nii ei olnud tal mingit kõhklust. See tundus sametisena. Ta ujus ja sukeldus hüppelaualt sügavamas otsas poole tunni jagu. Kui ta välja tuli, leidis ta, et hr. Scott on ära sisse läinud, kuid jätnud talle rätiku terrassi toolile. Ta hakkas end kuivatama, siis vaatas ringi. Ta nägi, mida hr. Scott oli mõelnud; tagahoovi, ega terrassile, ega basseinile polnud suunatud ühtegi naabermajade akendest. Ta ei teadnud, kus hr. Scott oli, kuid arvas, et on arvatavasti köögis, õhtusöögi valmimist valvamas. Õhtusöögiks oligi juba aeg, juba ammu oleks olnud kellegi jaoks, kes veel selle päeva hommikul New York Citys viibis. Tundes natuke kihelust, ja võibolla ka seksuaalsust, libistas Jake ujumispüksid jalast ja tunnetas, kuidas on alasti väljas olla. Ta sai end ka palju kergemini kuivatada, kui pükse ees segamas polnud. Enne sisse minemist pani ta mantli selga tagasi.

Tegelikult oligi hr. Scott köögis, pikkpoissi kokku panemas. Ta mõtles, et spargel ja kartulisalat ja tükkideks lõigatud puuvili on head kõrvale võtta. Ta oli kartulikoorja välja võtnud, kui talle tuli mõte, kuidas ta oli pingestanud hea suhtluse enda ja Jakei vahel. Ta oli just hakanud tegema õhtusööki, mida ta ise väga armastas – mõnus toit, milleks ta seda pidas – kuid kas ei näitaks see Jakele midagi, kui ta vaevuks poisi arvamust küsima. Mis siis, kui Jakele oli spargel ebameeldiv. Mõnedele teismelistele see oli, seda ta teadis. Või sibulad? Ta armastas sibulaid kartulisalatis ja pani neid alati pikkpoisi sisse, kuid võibolla Jake ei armastanud; ta teadis lapsi, kes sibulaid vihkasid. Ei, ilmne asi mida teha, et seda suhet lendstarti saada, oli õhtusöögiplaanide tutvustamine Jakele.

See otsustatud, läks ta läbi kööginurga, milles olid pesumasin ja –kuivati ning väike poolvannituba ja läbi lühikese koridori, mis viis läbi tagaukse terrassini. Ta oli tagaust lahti tegemas, kui ta silm püüdis läbi akna vaatepildi Jakest. Too seisis terrassil alasti, end kuivatades. Hr. Scott hingas sügavalt sisse. Ta polnud teda vaadanud ujumise ajal ja tegelikult oli kohe ajalehe juurde tagasi pöördunud, niipea, kui Jake mantli seljast heitis. Ta arvas, et seda oleks viisakas teha, kuid nii polnud ta näinud Jaket ujumispükstes. Nüüd nägi ta teda tema sünnipäeva ülikonnas ja oli üllatunud. Võibolla isegi šokeeritud. Ta oli valmistunud nägema teda niisugusena, kui ta riides oli: väga sale, ikka veel ootamas täidlasemaks muutumist, füüsilise küpsemise varases staadiumis. Mida ta nägi, oli palju musklilisem keha kui oodatud: korralikud biitsepsid, tugev kael mis läks üle hästi arenenud rinnaks ja kitsas piht, toetatud tugevate jalgade poolt. Mitte üldsegi selline, nagu hr. Scott oli arvanud, et ta välja näeb. Füüsiliselt oli Jack väga hästi arenenud kesk-teismeline.

Ta ootas, kuni Jake mantli jälle selga pani, siis läks kööki tagasi, kust Jake teda seejärel leida võib. Ta uurib temalt siis millised toidud talle meeldivad ja millised mitte, koos viidetega tänasele õhtusöögile.

Jake oli väga tänulik õhtusöögi eest, mille hr. Scott neile teinud oli. Tema arvates oli päeva nael kartulisalat hulga peenestatud juurvilja ja eriti sibulaga.

Peale sööki aitas Jake hr. Scottil lauda koristada. Teda polnud palutud seda teha, kuid talle meenus kui hr. Scott rääkis, et nad on majakaaslased, ja see tundus olevat õige aeg kodutööde koorma jagamisega alustamiseks. Ta tundis end hr. Scottiga üha mugavamalt. Ta polnud teadnud, mida oodata ja tema algpositsioon oli alati olnud ettevaatlikkus ja tagasihoidlikkus, kuid siiamaani ei tundud ta hr. Scotty suhtes muud kui optimismi. Natuke segadusseajav oli teada saada, et ta gei on ja et nad üheskoos elama hakkavad. Kuid ta ei tunnetanud, et mees tema vastu mingit seksuaalset huvi tunneks. Elades nii, nagu ta viimasel aastal elanud oli, tunnetas Jake, kui mehed tema vastu seksuaalset huvi tundsid. Ta teadis, milline see tunne on, kuid siin ei olnud midagi sellist.

Hr. Scott pesi õhtusöögi nõusid ja Jake haaras köögirätiku ja asus neid kuivatama ja ära panema; ta lasi hr. Scottil näidata, kuhu miski käis. Nõusid kuivatades küsis miks tal nõudepesu masinat pole. Hr. Scott selgitas. “Ma elan üksinda, ma ei kasuta palju nõusid ja kulub peaaegu nädal, et masin täis saaks ja selleks ajaks on nõud küllaltki kõva koorikuga kaetud.”

“Peale selle,” ütles ta, “neid käsitsi pesta on päris lõdvestav. See on selline töö, kus sa võid mõelda teistest asjadest, samal aja saades midagi tehtud, mis tegemist vajab. Sinuga siin aitamas, annab see meile võimaluse rääkida, samal ajal, kui me käed on hõivatud ning annab ühtekuuluvuse tunde tööd lõpule viies.

Jake mõistis, mida ta mõtles. Koos hr. Scottiga töötamine tundus väga hubane. Oli kerge kodune atmosfäär, mida Jake polnud varem kunagi tundnud.

Kui nad seal töötasid, hakkas nr. Scott juttu ajama oma tööst koolis ja mõnedest lastest, kellega Jakeil seisab ees kohtumine. Siis aga vahetas kiiresti jutuainet. Tema hääl muutus palju tõsisemaks. “Jake, Jeremy tuleb pühapäeval meile. Talle meeldib siia tulla ja talle meeldib siin olla. Kuid peale järelemõtlemist arvasin ma, et võib olla on parem, kui sa enne juba tead, mida oodata. Nii tahaks ma sulle temast rääkida. Ma nägin su kehakeelest, et ta ei jätnud sulle kõige paremat esmamuljet. Enne kui su arvamus temast kivistub, on ehk hea, kui teaksid temast natuke rohkem.

Hr. Scott hingas sügavalt sisse ja nühkis pikkpoisi panni ehk natuke kõvemini, kui vaja. Kui ta märkas, mida ta teeb, ta peatus. “Istume maha,” ütles ta ja kuivatas enne laua juurde minemist käed.

Ta kummardus ettepoole, käsivarred laual ja vaatas enne alustamist Jakeile silma. “Jake, mulle meeldib Jeremy väga. Tal on rasked ajad olnud ja kuigi ta on oma vaimu säilitanud, pole see möödunud jälgi jätmata. Ma kavatsesin tal endal lasta seda kõike sulle öelda, kuid arvan, et on parem, kui sa juba eeskätt teaksid. Mida ma kavatsen sulle temast rääkida, noh, sa võid arvata, et ma paljastan isiklikke asju, kuid ma ei tee seda. Jeremy on üks avatumaid lapsi, keda on võimalik kohata. Ta läheb elust läbi püstipäi, kohandub olukorraga ja taob edasi. See, mida ma sulle räägin on kõigile teada, vähemasti neile, kes on vaevunud teda lähemalt tundma õppima. Tal pole midagi selle vastu, et temast sinule räägin; ta võib isegi uhkust tunda, et on sedavõrd tähtis, et temast räägitakse.

“Jeremy on siin ainult lühikest aega olnud. Ta ilmus meie kooli selle aasta teise semestri alguses. See tähendab, et ta on siin olnud ainult kui palju, seitse kuud? Ta visati oma kodust välja ja lõpuks saabus siia, paar osariiki eemal sealt, kus ta oma vanematega elas. Nüüd elab ta oma tädi juures. Tädi on vana ja elab kasinast pensionist, kuid ta võttis Jeremy enda juurde, kui tal polnud kusagile mujale minna. Ta on väga kena daam ja püüab kõvasti, kuid raha on vähe ja ta on vana ja pole tegelikult valmis hoolitsema teismelise poisi eest. Kuid Jeremy jaoks oli see kas siin, või lastekodu seal, kus ta elas; tädi võttis ta enda vastutusele ja nii see nüüd on.”

Jake nägi hr. Scotti näos emotsiooni ja kuulis seda ka tema hääles. Ta mõtles, mees tõesti hoolib Jeremyst. Ja ehk tundis ta seda iga lapse suhtes, kelle olukord polnud kõige parem. Võib olla selle pärast elas tema ise ka siin.

“Jeremy ei hoia saladusi,” jätkas hr. Scott. “See võib tingitud olla ta meditsiinilisest probleemist. Tal on ATH. Tead sa, mis see on?”

Jake raputas pead. “Olen sellest kuulnud, kuid ei, tegelikult ei tea. Midagi tegemist sellega, et käitub nagu oleks ta kogu aeg pilves?”

”Midagi sellist.” Hr. Scott naeratas. “Tähed tähendavad Aktiivsus- ja Tähelepanu Häired. Tal on raskusi kontsentreerumise ja vaikimisega. Ta on rahutu ja sebiv ja tal on raske istuda ja tundi kuulata., isegi õpetaja jälgimine on talle raske. Nagu sa teadma peaks, panevad õpetajad seda pahaks. Neile ei meeldi, kui nende tundi segatakse; neile meeldib, kui auditoorium on kaasa haaratud nende sujuvast esitusest, mitte aga häiritud kellegi poolt, kes ringi liigub, isegi omal toolil. Jeremy ei suuda vaikselt istuda.”

Hr. Scott tõmbas sügavalt hinge. “Ta pole sul mõni normaalne teismeline. Sa kuulsid teda kohvikus meile rääkimas. See ta on. Selline ta on. Mõnikord hullem, mõnikord parem. Kuid ta räägib palju, räägib, kui ainult saab, ei saa sinna midagi parata ja võibolla selle pärast ta segabki tihti tundi. Selline jutukus võibki olla põhjuseks, miks talle ei suuda mõningaid asju privaatsetena pidada. Kui ta millestki mõtleb, siis ta sellest ka räägib. Ma olen kuulnud mõnesid lapsi ütlevat, et tal on verbaalne kõhulahtisus. Paljud lapsed ei ole talle üldsegi kenad. Ta on natuke teistmoodi ja lapsed ei usalda erinevusi. Talle tehakse palju halvustavaid märkusi. Arvatavasti minnakse ka käsitsi kallale, kuid ta pole midagi öelnud. Nagu ma ütlesin, kohandub ta olukorrale.

“Peab olema mingeid rohtusid, mis teda aidata võiksid,” ütles Jake kulmu kortsutades.

“On küll, kuid talle see ei meeldi. Ütleb, et see teeb teda närviliseks, veel närvilisemaks, kui ta juba on, sellepärast et ta siin uus on ega ühtegi sõpra ei leia. Mõnikord teeb see teda uimaseks ja tal on raskusi magama jäämisega. Ma olen tema siinse arstiga rääkinud. Ta ütleb, et need kõrvalnähud on Ritaliniga tavalised ja ta kavatseb teist rohtu proovida. Ta ütleb, et on mitmeid rohtusid ja talle Ritalin ei meeldi, kuid sellega peab ettevaatlik olema, kuna rohtudel, mida selle haiguse puhul soovitatakse, võib olla kahjulikke kõrvalnähtusid.”

“Jake, ma olen Jeremy poolel ja võibolla olen ma ainuke täiskasvanu koolis, kes temast tõeliselt hoolib. Ta on segaja enamuses klassidest ja kui õpetajad näitavad, et neil on õpilasega probleeme, siis sageli õpilased märkavad seda ning kohtlevad heidikut vastavalt. Ma teen tema jaoks, mida võin. Ma kohtun temaga igal hommikul enne kooli ja räägin. Samuti jälgin, et ta rohtu võtaks. Selle mõju hakkab kaduma pealelõunaks. See, kuidas sa teda nägid, on umbes pool sellest, kui ta üldse rohtu ei võta. “

“Kas selle pärast ta visatigi kodust välja, ATH pärast?”

Hr. Scott raputas pead. “Ei. Ta rääkis oma vanematele, et arvab enese gei olevat, kuna teda erutasid koolis poisid, aga mitte tüdrukud. Nad olid natuke vanemad, kui enamus tema vanusegrupis, ja mis mul on võimalik olnud järeldada, natuke täispuhutud ja väga teadlikud oma staatusest ja positsioonist kohas, kus nad elasid. See tundus neile palju tähtsam olevat, kui nende oma laps, kes põhjustas vaid piinlikkust. Nad polnud valmis tegelema sellise lapsega nagu Jeremy ja perekonnas oli juba mõnda aega hõõrumisi selle pärast, kuidas ta käitus. Tema geiks olemisest teadasaamine, oli viimaseks õlekõrreks koormas. Nii viskasid nad ta minema. Lõpuks jõudis ta siia.”

Hr. Scott tõi endale klaasi vett ja vaatas küsivalt Jakei, kes eitavalt pead raputas. Laua juurde tagasi tulnud, jätkas hr. Scott. “Temal ja ta tädil on väga vähe elamisraha. Ma maksan talle siin hoovi korrashoidmise eest, rohkem tööd, kui tegelikult tarvis, kuid tal on vaja oma energiat kusagile kulutada ja olla kellegi lähedal, kes tema suhtes positiivne ja toetav on. Samuti vajab temaealine poiss oma raha ka ja võimalus raha teenida on hea tema positiivse enesehinnangu jaoks, mida ta vajab.

“Ma arvan, et ta niidab veel paari muru linnas. Ta naudib tööd, ütleb, et rutiinne töö rahustab teda. Jake, ta on tõesti kena poiss, rõõmsameelse hoiakuga, isegi kui see ilmneb liigse innukusena. Aitab alati, kui näeb, et keegi võiks ta abi vajada. Ta ei küsi kunagi midagi. Ta on lihtsalt meeldiv laps. Kuid tal pole ühtegi sõpra oma haiguse pärast ning võibolla ka selle pärast, et ta kuulutas kohe alguses, et on gei. Nii et võta uus laps, kes käitub natuke ebaharilikult ja on gei ja too ta kesk kooliaastat sisse. Sa võid ainult kujutleda, kui üksildane ta on.”

Hr. Scott lõdvestus. Jake ei öelnud sõnagi. Hr. Scott raputas kergelt pead. “Ma ei palu sul temaga suureks sõbraks hakata – kuidas tüdrukud seda kutsuvad BFF? (parimad sõbrad igavesti) – vaid lihtsalt kena olla ja püüda temaga kannatlik olla, talle oleks see suureks abiks. Ja sul endal ei paista ka tonnide kaupa sõpru olevat.”

Jakei ilme ei muutunud, kuid hetke pärast hr. Scott hakkas naerma. “See oli nali, Jake. Ma arvan, et mitte eriti naljakas.” Siis ta ootas, et Jake rääkima hakkaks, mida too lõpuks tegi.

“Hea küll, ma käin temaga pühapäeval linna tuuril. Me peame vaatama, kuidas see läheb.” Ta vaikis hetkeks, siis ütles, “Vaadake, nagu ma ütlesin, olen ma üksildane mis vastandub üksinda jäetuna olemisele. Ta on üksinda ja arvatavasti see ei meeldi talle. Minul pole midagi üksinda olemise vastu. Kuid mitte just väga kaua aega tagasi, enne kui ma teismeline olin, olin ma nagu iga teine laps, keda te teate: hulga tuttavaid ja vähe lähedasi sõpru, sotsiaalselt asjadega kursis. Olin sel ajal õnnelik. Nüüd on kõik muutunud. Kuid ma pole selle vastu, et Jeremiga proovida.”

Hr. Scott tõusis laua tagant. “See on suurepärane, Jake. Ma ainult loodan, et sellest midagi tuleb. Kui mitte muud, siis sa tead, miks ma rõõmus pole, kui sa nendega ühined, kes teda kiusavad.”

Jake silmad läksid suures ja ta istus toolile tagasi. “Ma arvan, et see pole üllatav, et teie arvates niisugune võimalus olemas on. Te ei tunne mind üldse. Kui te mind tundma saate, taipate, kui ebatõenäoline see on. Ma vihkan kiusajaid. Mul oli nendega ise tegemist, kui noorem olin. Tänavatel nägin ma asju, mis mul südame pahaks ajasid. Ei, selle pärast te muretsema ei pea.”

Hr. Scott ajas end ka sirgu. “Sa olid tänavatel? Elasid tänaval?”

Jake ilme sulgus. Ta istus hetke vaikselt, siis ütles, “Tunnen end justkui väsinuna. Minu jaoks on kell üks hommikul. Lähen magama. Tänan õhtusöögi eest. See oli suurepärane. Head ööd.”

Siis ta tõusis, lükkas tooli laua alla ja lahkus ruumist.