Laupäev algas Jakei jaoks, kui hommikusöögi lõhnad ta ukse alt sisse immitsesid. Haigutades vaatas ta voodi kõrval olevat äratuskella ja nägi et on vara: kell 9 hommikul. Siis mõtles ta, et New Yorgis on keskpäev. Polegi lõpuks nii vara. Kuid ta hakkas juba ajamuutusega harjuma. Ja hommikusöögi lõhn tegi uuesti magama jäämise igal juhul võimatuks.

Kui Jake riides oli ja oma nina juhatusel kööki jõudis, leidis ta hr. Scotty istumas laua taga ruumi nurgas, kus nad õhtust olid söönud. Tal oli tass kohvi ees ja ta luges hommikust ajalehte. Laual asetsesid objektid, mis Jakei äratanud olid: mõned peekonitükid a neli hommikusöögi vorsti.

“Hommikust,” ütles hr. Scott rõõmsalt. “Arvasingi, et võid varsti üles tõusta. Mul on pannkoogi tainas valmis ootamas. Ta tõusis, läks pliidi juurde ja keeras suure panni all kuumuse üles. Külmikus on vahtrasiirup. Võid sa selle välja võtta ja umbes 45 sekundiks mikrosse panna? See peaks tast külma välja võtma, ilma et ta keema läheks.”

Jake tegi nagu kästud. See tehtud istus ta laua taga, kuid polnud veel ühtegi sõna öelnud.

Hr. Scott tõi lauale taldriku kahe pannkoogiga. “Need on sinu jaoks ja mul on tainast veel kahe jaoks. Ma panen nood praadima, kui näen, et nendega lõpetamas oled, nii et nad on kuumad, kui sa valmis saad. Peekon ja vorstid on kõik sinu, välja arvatud, et võin varastada tüki peekonit. Mulle meeldib krõbe peekon!”

Ta istus jälle maha, kui Jake hakkas oma kooke või ja siirupiga määrima. Kui Jake sööma hakkas, küsis hr. Scott, “Kas sa kohvi jood? Ma olen alati leidnud, et apelsini mahl koos siirupiga on õudne kombinatsioon. Või mul on piima ka.”

Jake vaatas üles ja peale neelatamist ta naeratas. “Te olete päris nutikas, kas pole?”

Hr. Scott irvitas. “Ma tunnen päris palju inimesi, kes ei taha hommikul rääkida, enne kui nad söönud on. Nii, jah, ma esitan küsimuse, millele ei saa vastata pea noogutamise või raputamisega, ei jäta palju võimalusi, kui sa ei taha olla jäme ja mind ignoreerida. Sa pole veel jäme olnud.”

Jake noogutas. “Seda ma arvasin. Jah, ma joon kohvi, kuid mitte musta – jube! Piima ja suhkruga. Kuid ma võin selle ise võtta.” Ta tõusis, ja hr. Scott tõusis ka. “Ma panen järgmised kaks kooki praadima, kuni sa kohvi võtad. Kas kahest jätkub?”

Jack tegi suu lahti, siis pani uuesti kinni ja noogutas, enne kui itsitama hakkas.

Hr. Scott tegi sama. “Vahele jäin,” ütles ta.

Hr. Scott lasi Jakel kaks viimast kooki lõpetada, siis pani oma ajalehe maha. “Ma toon sulle veel ühe tassi kohvi, ja siis on meil vaja rääkida. Tahad teist tassi?”

Jake raputas pead, kuid irvitas, võttes solvangu ära ja hr. Scott irvitas jälle, tõi kohvikannu laua juurde, täitis oma tassi, pani tühja kannu lauale ja istus maha. “Jake,” ütles ta, kõik naljatlus häälest kadunud, “see, mis sa eile õhtul ütlesid, pani mind muretsema. Tänaval elamine, ma mõtlen. Ma arvan, et kui me koos elama hakkame, pean ma su minevikku teadma. Võid sa mulle seda au osutada, et usaldad mind ja räägid endast?”

Jake vaikis, vaadates maha lauale. Lõpuks ta pomises, “Ma ei taha paljut endast rääkida.”

Hr. Scott vastas vaikselt, “Ma saan sellest aru. Ma olen märganud, et sa kõhkled enne enamusele küsimustele vastamist nagu kaaluksid sa, mida öelda ja isegi veel tähtsam, mida mitte. Kuid me hakkame koos aega veetma ja see on päris ebamugav, kui suurem jagu sellest toimub vaikides. Samuti ei tea ma, missugused märkused sind pahandada või sulle haiget teha võivad ja tulemseks on, et ma ei ütle palju, või üldsegi midagi. Nii ei kõlba meil kummalgi elada, Jake.”

Ta andis Jakele hetke aega mõelda ja ütles, “Me ei tunne üksteist veel väga hästi. Nii võin ma kujutleda sind silmi pööritamas, kui ma ütlen, et mulle meeldib lapsi aidata ja toetada. Kuid nii see on. Ma valisin selle elukutse sel põhjusel ja ma armastan seda. Ma tahan sind aidata: tahan, et sa rõõmus oleksid. Sa ütlesid mulle, et sulle meeldib sõltumatus. Sa võid seda siin olla. See on sinu kodu, kuni sa minuga oled. Võta seda niimoodi. Siin oled sa vaba. Ja turvatud. Toit, kraam külmikus – sul pole seda vaja küsida. Mis iganes raamatut sa lugeda tahad, loe seda. Küsimata. Tee, mida sa tahad; ole siin, kes sa tahad olla.

“Ma näen – igaüks näeb seda, kui vaevub vaatama – et pinna all on sul hulga rohkem. Sa hoiad seda endas. Sa valvad kõike, mida sa ütled, hoiad kaane nii tihedalt peal. Sul pole vaja seda siin majas teha. Siin pole sul vaja oma minevikku peita. Tahan, et võiksid lõdvestuda ja olla isik, keda sa oled peitnud sellest ajast, kui me kohtusime ja juba palju varem, olen selles kindel.”

Ta vaikis hetke, siis ütles, “Kas sa räägid mulle midagi oma minevikust?”

Jake vaatas ikka veel lauale. Hr. Scott lihtsalt ootas. Peale tublit kahte minutit kus ainuke kuulda oleva hääl tuli köögikellast, mis tiksus mööduvaid sekundeid, tõstis Jake silmad hr. Scottile. “Okei,” ütles ta nii tasa, et hr. Scott polnud kindel, kas ta seda kuulis. Kuid silmadest teadis hr. Scott, et vastus oli positiivne.

Ta noogutas. “Siin või elutoas, kus on mugavamad istmed?” küsis ta, rääkides ise ka vaikselt.

Jake kõhkles, siis tõi esile kahvatu naeratuse. “Elutoas,” ütles ta ja tõusis.

Jack istus sohval ja vahtis lihtsalt paar minutit seina. Siis ta ütles, “See saab natuke hajutatud olema. Ma pole kunagi varem sellest kellelegi midagi rääkinud, kunagi kõva häälega välja öelnud ja mul pole seda sellisel kujul, et ma võiks seda kronoloogilises järjekorras esitada, nagu hästi räägitud juttu. Nii pole see arvatavasti nii hirmus sujuv. Ma ütlen seda, mida mäletan ja osa sellest ei ole järjekorras ja kordub, noh arvatavasti on see niimoodi.”

Hr Scott noogutas, kuid ei öelnud midagi, sellega ergutades Jakei jätkama.

“Kui ma üles kasvasin, oli mul üks nondest suurem-kui-elu, üleolevatest, ennast imetlevates isadest. Tema teadis kõike ja ei lubanud mingeid lahkarvamusi. Mida ta ütles, oli õige ja see oli ainuke arvamus, mis midagi tähendas. Ta ei lubanud ka mingeid vaidlusi. Kellelgi ei olnud lubatud esitada erinevaid arvamusi. Vähemasti meie majas mitte. Ma ei veetnud temaga väljaspool kodu aega. Ainuke võimalus teada, kuidas te seal käitus, oli tema kiitlemine kodus.

“Kuid majas ta rääkis ja meie kuulasime. Ta hääl oli vali; see oli alati vali. Tal oli negatiivne vaatekoht peaaegu kõige suhtes. Talle ei meeldinud valitsus, poliitikud, uudisankrud telekas, see, kuidas riik toimis, religioon, õpetajad, ajalehed, haridus. Talle meeldis sport, kuid mitte kunstiline, nagu iluuisutamine või isegi tennis. Talle meeldisid poks, jalgpall, puurivõitlus – eriti puurivõitlus. Talle meeldis ka süüa, kuid see pidi olema toit, mis talle meeldis, mis põhiliselt oli liha ja kartulid. Ema võis peksa saada, kui ta krevetikausi lauale pani.

“Ta oli ehitustööline, tahumatu, oskusteta tööline, mis tähendas, et mis töö tal ka oli, polnud see korrapärane. Ta töötas mõnda aega, siis aga oli jälle tööta. Kui tal tööd polnud, võttis ta töötu abiraha. Siis veetis ta oma päevad baaris; võibolla mitmes baaris; ma ei tea. Teadsin, et koju tulles on ta purjus ja siis oli ta väga ohtlik. Ma püüdsin alati ta eest hoiduda. Õppisin seda väga vara – viieselt, võibolla kuueselt; ma ei mäleta. Ma mäletan ainult, et kartsin teda alati. Kui ta purjus oli ja talle ette jäin, sain ma peksa ja väga valusasti.”

Jake kiirustas edasi, soovides selle osa seljataha jätta, ilma sellest pikemalt mõtlemata. “Ta ei lõpetanud kooli. Ta enda jutu järgi kakles ta koolis pidevalt ja lõpuks visati ta välja.

“Ta ei vaevunud ka täiskasvanute kooli lõpetama. Ta tegi lihtsalt tööd, mida sai. Ta pidi seda tegema, kuna tema vanamees ei lubanud tal peale koolist välja viskamist oma majas ilma renti maksmata elada. Ma ei tea, kas see pidi teda kooli lõpetama innustama, või lihtsalt selle pärast, et ta vanamees raha tahtis. See oli nagu ta oli. Kuid minu isa versioon temast oli kui kitsist, tigedast värdjast ja isa oli rõõmus, et tast lahti sai.

“Sain seda teada tema kaeblemisest ja oma emalt. Teda kuulates oli ilmne, et oli uhke kõigi nende kakluste üle. Mul polnud mingit kahtlust, et ta oli noorena kiusaja olnud, kuna ta seda ikka veel oli. Ma teadsin, et ta ikkagi veel osales kaklustes baarides, kui leidis kellegi, kes oli piisavalt rumal või purjus, et temaga kakelda. Mõnikord tuli ta koju valutavate rusikate ja sinikatega.”

Jake peatus, selleks et kööki minna ja tuua koka purk. Ta tegi selle lahti, võttis pika sõõmu ja istus tagasi sohvale, purk käes. “Isa oli suurt kasvu, vihane, harimatu mees halva iseloomuga ja ei pidanud lugu teistest ega nende arvamustest. Ta tundis, et maailm peaks toimima nii, nagu tema tahab. Muidugi see nii ei toiminud. Niisugusena oli maailm tema jaoks vaenulik paik ja nii oli ta alati millegi üle pahane ning tõi selle viha endaga koju kaasa.

“Ta jõi kogu aeg, kuid palju rohkem siis, kui tal tööd polnud. Nii et kui nägin teda nondel kordadel koju tulemas, kadusin ma sealt. Ta peksis mind, kui ta purjus polnud, kuid tegi seda palju kõvemini, kui oli. Purjus oli ta palju vihasem kui kainena. Ta mured olid siis enam tal meeles ja siis kaldus ta oma emotsioone vähem kontrollima. Kodus oli tal kuulajaskond, kes teda kuulas ja ta võis oma viha selle kuulajaskonna peale välja valada.

“Ma olin väljas tänavatel aega veetmas juba väga noores eas. Mu ema ei osanud või ei suutnud lahkuda ja sai hulga rohkem peksa kui mina. Ma ei mõistnud, miks ta üldse jäi.

“Nende omavaheline suhe oli algusest peale korrast ära. Ema armus mu isasse, kui alles veel noor teismeline oli. Too oli suurem kui elu, tema aga oli kergesti mõjutatav, mitte eriti tark ja tahtis elult rohkem kui selle tüdruku rolli mängides, mida ta mängima pidi. Ta tahtis seiklust, romanssi, erutust; seda nägi ta elu eesmärgina. Ta oli üks nendest tüdrukutest, kes kõike läbi unistaja silmade nägi. Ta läks ja riputas end mehe külge, kes talle seda anda võis – minu isa, kes tema silmis oli kõike seda, mida üks tüdruk tahta võiks: suur, tugev, sõltumatu, kutt kes ei lasknud enesele pähe istuda, kutt, kes endale ise reeglid tegi. Tema silmis oli mees edukas, mida iganes ta ka ei proovinud teha, ja nii ta läks tema järele.

“Mees oli kerge saak, kuna kainemad tüdrukud nägid, milline luuser ta oli. Ema seda ei näinud ja nii oli ta ainuke, kes teda püüdis. Ta võttis ta vahele nii, nagu arvas seda toimivat: seksiga.

“Loomulikult jäi ta kohe rasedaks. Tegelikult oli ta 16-15. Mina sündisin, kui ta 16 oli. Ma olen kindel, et kui neil raha oleks olnud, oleks ma tualetist alla läinud, niipea kui isa sellest teada sai. Selle asemel ema kandis mind ja sai minu.”

Jake võttis viimase lonksu oma kokast ja asetas tühja purgi enda kõrvale lauale. “Nad ei abiellunud kunagi. Isa ei tahtnud end temaga siduda – või ametlikult ühegi teise tüdrukuga – ja kuna ta oleks pidanud abielule nõusoleku andma, siis ei juhtunud seda kunagi.

“Nii ma siis sündisin. Neil polnud kedagi, kellele mind ära sokutada, kuigi olen kindel et nad mõlemad seda oleks soovinud ja selleks ajaks oli ema aru saanud, et isa pole saak, mida ta arvas olevat. Kuid tal polnud teisi väljavaateid ja lapsega pidi ta tema juurde jääma.”

“Miks isa lihtsalt ära ei läinud?” Küsis hr. Scott kui Jake oma jutustuses vaheaja tegi.

“Nad elasid viletsas korteris enamasti itaalia linnaosas New York Citys, “ selgitas Jake. “Itaallased tunnevad, et mees peab oma perekonda toetama, just sama moodi, kui nad ei usu abortidesse. Mu isa oleks võinud piirkonna kultuuri ignoreerida, kuid ta ei teinud seda. Tal olid omavanused joomasõbrad ja ta oleks nende poolt hüljatud, kui ta ühiskonna eetika vastu oleks eksinud. Ta jooma-kaaslased olid talle tähtsad. See oli kindlasti osa põhjusest, miks ta lihtsal ta jalga ei lasknud, kui ma sündisin. Kuid mu emaga koos elades ei nautinud ta ainult et ta pesu pestud sai ja sooja toitu, vaid ka seksi, kuna ta ainult seda tahtis. Samuti – ja see oli tema jaoks tähtis – ta võis välja linna minna, kui ta tahtis. Põhiliselt juhtus see igal õhtul ja ta sai kedagi süüdistada ja seal samas kodus talle peksa anda, kui selleks vajadust tundis.

Ta ei läinud minema, kuid ma arvan, et meile oleks parem olnud, kui ta läinud oleks. Tema ja mu ema kisklesid kogu aeg omavahel. Kui ma natuke vanem olin, 11 või 12, teadsid ümbruskonnas kõik, kuidas nad omavahel kogu aja kaklesid.

“Tema elu oli baarid, töö, kui ta seda leidis ja jumal ja peremees kodus. Ta ei kaotanud kunagi kõrget arvamust iseendast. Kõik ta probleemid olid kellegi teise süül. Ta jäi alati endale kindlaks ja millegipärast arvas, et kõik kes teda tundsid, austasid teda. Muidugi polnud see tõsi; hulga mehi kartsid teda, kuid ma kahtlen, kas keegi austas temas midagi muud kui tema võimet rusikaid kasutada.

“Räägin ajast, mil ma olin vanuses viiest kuni kümne, võibolla üheteist aastane. Üha rohkem polnud mind kodus näha. Selleks ajaks olid mul sõbrad ja võisin nende juures ööbida ja õhtust süüa. Tegin seda nii sageli, kui sain. Kui mul sõpra polnud, läksin raamatukogusse. Seal oli mul kindel olla, kõigi nende raamatute seltsis. Nagu ma ütlesin, oli palju mu meeles segamini, kuna olin väga noor, kui sellega vastakuti seisin. Mu vanemate kooselul ei olnud minu arvates mingit mõtet, kuid püüdsin seda endale üha uuesti seletada. Lapsed tahavad, et asjadel mõte oleks. Ma hakkasin üha rohkem aega kodust eemal veetma, isegi siis, kui mul kusagile minna ei olnud.

Jake võdises järsku korraks. Ta võttis oma kokapurgi, sai aru, et see tühi on ja pani selle maha tagasi. Ta oli hetke vait.

Hr. Scott vaatas teda ilma et oleks vahele seganud.

Kui Jake jälle rääkima hakkas, oli ta hääl tasasem. “Mu ema? Tema elas oma unistuste maailmas. Tal polnud, mida ta oli üles kasvades soovinud, kuid ta ei näinud palju võimalusi selle saasta seest lahkumiseks. Tal polnud mingit kvalifikatsiooni parema elu jaoks ja kuigi ta elu oli vilets, oli ta leidnud võimaluse saada mõne osa sellest, mida ta tahtis. Minu kaitse-mehhanism oli ja on alati olnud majast välja saada ja nii kaua eemal olla kui võimalik. Temal olid selleks uimastid. Uimastid, uimastid ja veel enam uimasteid; ja iga kättesaadav uimasti. Osa nendest võttis ta valu leevendamiseks peale peksasaamist, osa aga reaalsest maailmast põgenemiseks, mida uimastid võimaldasid. Polnud üllatav, et ta sõltuvusse sattus.

“Nii muutus ta sõltlaseks ja see tegi ta elu talutavaks. Kuhu mina sobisin? Tegelikult ei sobinud ma kuhugi. Temast polnud kunagi minu ja isa vahel puhvrit. Kui ta uimastitarvitajaks hakkas ja kogu aja pilves oli, olin ma talle suuremaks nuhtluseks kui midagi muud. Ma ei usu, et ta mind minu enda pärast armastanud oleks, vähemasti pärast seda, kui ma umbes viis aastat vana olin. Samuti mitte isa. Ma arvan, et laps teab seda päris varakult. Ta õpib enda eest hoolitsema vajaduse sunnil.

Jake vaikis ja Hr. Scott ei surunud peale. Suurem osa jutust oli räägitud ühetasase, emotsioonitu häälega, kuid viimane osa oli erinev olnud. Jakel olid tugevad tunded selle kohta, millest ta pajatas – hr. Scott võis seda märgata. Ta andis Jakele aega enda kogumiseks, vahele segamata. Ta teadis, et oli veel palju küsimusi, milledele polnud veel vastatud. Ta ootas.

Jake ei kiirustanud. Ta tõusis, viis oma tühja purgi kööki ja tõi uue. Ta jäi kööki kauemaks, kui see oleks aega võtnud. Kui ta tagasi tuli, kontrollis ta oma tundeid paremini, kui enne minekut.

Ta istus tagasi sohvale ja vaatas hr. Scotti. Näis, nagu oleks ta võibolla lõpetamas. Hr. Scott taipas, et peab teda ergutama, et teada saada osast, mis teda huvitas.

“Sa ütlesid, et veetsid osa ajast tänavatel. Kuidas see juhtus ja kui kaua see kestis?”

Jake noogutas. “Ma arvasin, et te seda teada tahate. See mis ma teile rääkisin, on taustaks sellele, mis järgmiseks tuleb; laseb sellest paremini aru saada.”

Ta väänles patjadel, saamaks mugavamat asendit, siis rääkis edasi samasuguse häälega nagu varem. “Mu kodune elu oli segamini, isa harilikult purjus, kui ta kodus oli. Kaklused emaga jätkusid, enamasti sõnalised, mõnikord füüsilised. Ma püüdsin olla nii märkamatu kui võimalik, eriti kui isa kodus oli. Püüdsin temaga mitte ühes ruumis viibida.

“Kui ma keskkooli läksin olin ma muidugi suurem. Mitte ligilähedaltki mu isa mõõtu, muidugi ja ma ikka veel kartsin teda. Tema arvates olin ma nõrgukene ja ma olingi, kuid siis juba päris osav tema eest hoiduma. Ma arvan, et viimane kord, kui ta mind kätte sai, oli siis, kui üheksane olin. Olin peale seda hulga targemaks saanud. Olin omandanud ellujäämise põhialused.

“Igatahes olin ma keskkoolis. Mulle oli kool alati meeldinud. Olin taibukas. Ma ei tea miks, kumbki mu vanematest polnud – “ta peatus ja viskas hr. Scottile justkui piinlikkust väljendava naeratuse” – kuigi taibukas. Ma ei tea midagi oma vanavanematest; võibolla et üks nendest oli taibukas. Kuid mulle kool meeldis ja sain seal hästi hakkama. Kool oli minu jaoks turvaline koht ja elu seal nii lähedane normaalsele, kui võimalik. Igatahes, kui ma 12 olin, tulin ma koju ja leidsin politseiauto maja ees. Mul oli seda seal nähes kõhus imelik tunne. Politseiauto oli varemgi meie maja ees olnud, naabrite poolt kutsutud, kui karjumine mu vanemate vahel liiga kõvaks läks või liiga kaua kestis, või kui mu ema neid peale peksasaamist kutsus. Auto nägemine seal polnud midagi ebaharilikku, kuid siiski midagi, mille üle imestada.

“Ma läksin majja ja leidsin naispolitseiniku rääkimas mu emaga, kes istus meie sohval. Nad mõlemad pöördusid vaatama, kui ma sisse astusin. ‘Mis toimub?’ küsisin ma. Mu ema vaatas mulle tühjade silmadega otsa ja ütles, et mu isa on surnud. Ta oli baaris kaklemiseks vale kuti valinud. Isa oli teda välja kutsunud asja klaarima. Kutt oli nõustunud. Väljas oli pool-purjus isa teda püüdnud lüüa, kutt oli tagasi astunud, püstoli välja tõmmanud ja kolm korda tulistanud. Ta oli surnud, kui kiirabi saabus.

“Sellest ajast asjad muutusid minu jaoks. Ma ei saa öelda, et nad halvemaks oleks muutunud, sest nad polnud kunagi head olnud, kuid nad muutusid. Meil polnud kunagi palju raha, kuid kui isa töötas, tõi ta korraliku palga sisse, lisaks toimetuleku tšekid. Palgaraha oli suurem, kuid ta lihtsalt ei töötanud küllalt stabiilselt. Nüüd oli meie sissetulekuks ainult mitteküllaldane abiraha ja ema ei suutnud midagi sisse tuua. Ta polnud gümnaasiumi lõpetanud ja polnud nii väga taibukas ja tal oli vastik uimasti harjumus, mille eest tuli ka maksta.

“Sõltlased vajavad oma annuseid. Ema tegi, mida pidi, et enda omasid saada. Ta hakkas mehi koju tooma. Mõned jäid lühikeseks ajaks, enamus olid seal ainult üheks ööks.”

Jake pidas jälle vahet. Hr. Scott võis ainult ette kujutada, mis tunne võis olla sellist elu meenutada.

“Nii tegi ema trikke raha ja uimastite saamiseks,” jätkas Jake. “Ta kasutas enamuse rahast narkotsi jaoks, kui tal ainult võimalus oli. Mulle sai harjumuseks hommikuti tema tuppa minna, kui ta ikka veel magas – mõnikord üksinda, mõnikord mitte – ja võtta osa rahast, mis mees oli ta lauale pannud selle eest, mida nad öösel oli teinud. Selle raha võtmine oli ainuke võimalus, kuidas ma sain meile mõlemale toitu hankida.”

“Jake . . .” ütles hr. Scott , hääl täidetud kaastundest.

“Pole viga. Ma elasin selle läbi; sellest rääkimine on kergem, kui läbi elamine. Igatahes ei läinud kaua aega enne kui üks tema poolt toodud kuttidest otsustas, et ta polnud tema jaoks küllalt olnud. Ma panin alati oma ukse lukku kui mehed seal olid, kuid see oli odav maja odavate ustega, ja see kutt otsustas, et tahab poissi. Ta oli arvatavasti sama pilves, kui emagi, kuid ema oli magama jäänud, tema aga oli täiesti ärkvel ja tahtis veel seksi. Tahtis veel . . . ja mina olin käepärast.

Ta koputas mu uksele ja kui ma läbi ukse karjusin, et ta ära läheks, ütles ta mulle viis sekundit andvat ukse avamiseks; siis kavatses ta selle maha lüüa. Viiest sekundist piisas mulle. Tegin akna lahti, mis oli ainul pooleteist meetrit maast kõrgemal, siis jooksin riidekappi. Kutt lõi ukse maha. Esimese jalahoobiga, uks oli vilets ja lendas pilbasteks. Kutt tuli sisse; ta oli alasti ja pooles vinnas. Jälgisin teda kapist. Ta viskas kiire pilgu ringi, nägi lahtist akent ja kõndis selle juurde, pistis pea läbi akna välja ja ma tulin tema taha, pesapalli kurikas käes. Virutasin sellega nii kõvasti, kui suutsin, sihtides ta ribisid. Lõin teda korralikult; arvan, et palliga oleks see kodu jooks olnud.

“Ta kisendas. Ta püüdis end tagasi sisse tõmmata, kuid katkiste ribidega oli pööramine väga valus ja ta pidi väga aeglaselt liikuma. Igatahes ma vaatasin, kui ta proovis. See ruumi sisse tagasi nihkumine võttis tal pikka aega, millega kaasnes hulga sõimamist. Sellel ajal ma toppisin oma seljakotti asju, mida sain. Võtsin kaasa oma kitarri ja, noh, lihtsalt lahkusin. Vaatasin oma ema. Ta magas alasti selili oma voodis. Kuulsin meest ikka veel vanduvat, ikka veel püüdmas end aknast välja minu tuppa tõmmata. Haarasin nii palju raha, kui leida suutsin ja olin uksest väljas.”

Jake hingas sügavalt sisse ja aeglaselt välja. Ta ei vaadanud hr. Scotti poole. Ta silmad polnud fokusseeritud, nagu oleks ta tagasi selles majas, selles toas, täielikult minevikku tõmmatud.

“See oli algus. Sellest momendist edasi olin omapead tänavatel. Vahetevahel tulin koju, kui mul muud valikut polnud, või lihtsalt vaatama, kas ta ikka veel elus on, kuid mitte väga sagedasti. Tavaliselt sain kas paluda öö või kaks sõbra juures olla, või leidsin turvalise koha, kuhu pikali visata. Lõpuks avastasin misjoni, mis võttis sisse kodutuid, isegi lapsi nagu mina, kes vältisid lastekodu süsteemi. Teadsin, et seda ma ei taha; mulle pole kunagi meeldinud, kui mulle öeldakse, mida teha ja mida mitte ja kui sa sellises kohas elad, millel on palju reegleid, siis on see nii nagu nemad tahavad, või pead lahkuma. Nii ei peatunud ma seal kuigi sageli. Nii või teisiti, tulin omadega läbi.”

“Kuid riided. Toit. Kool. Kuidas said sa, noh, ellu jääda?”

“Ma suutsin. Veetsin hulga aega linna raamatukogus. Sain sealsete töötjatega väga headeks tuttavateks. Nad andsid mulle osalise ajaga tööd, kui olid näinud, et olen vastutusvõimeline, nii sain ma natuke raha. Ma lugesin palju. Ainuke lootus millegi natukegi parema peale tulevikus oli haridus, ja ma olin ju raamatukogus niikuinii. Miks mitte seda ära kasutada ja lugeda? Nii ma lugesin. Kogu aja. Häid raamatuid ka.”

Hr. Scott naeratas. “Nüüd saan ma aru, miks sa kasutasid sõnu, mida ma pole kuulnud ühetegi teismelist varem kasutanud olevat.”

Jake ei naeratanud, kuid noogutas. “Jah kui sa kõikki noid raamatuid loed, õpid palju sõnu, kui viitsid järgi uurida, mida sõnad, mida sa ei tea, tähendavad. Riided – neid saab odavalt kaltsukatest. Midagi muud ma endale lubada ei saanud. Koolist sain ma tasuta hommikusöögi ja lõuna, millest jätsin osa õhtusöögiks. Tulin läbi. Seda sa teed, kui alla ei anna ja hakkad oma mõistust kasutama.

“Kui sul pole raha, pole viisakaid riideid, pole kohta, kuhu lapsi kutsuda, on sellel oma varjupool. Ma ei saanud lastega peale kooli koos toidukohta minna, kuna mul raha polnud. Ka ei saanud ma niimoodi riietuda, kui nemad. Mu sõpradel oli palju vaba aega ja arvutid arvutimängude mängimiseks ja raha tavalise kraami peale kulutada ja mul polnud midagi niisugust. Nii sai minust päris kiiresti üksik. Tõelisi sõpru polnud. Kuid ma harjusin sellega. Ja nii mul polnud midagi üksinda olemise vastu.”

Ta nägi hr. Scotti silmis veel enam kaastunnet ja lõpetas kiiresti. “Igatahes, see on enamvähem kõik. Ma sain läbi, ja siis see –“ ta laotas oma käed, viidates praegusele olukorrale “ – läks kõik metsa. Te teates sellest, eks ole?”

“Ainult üldist skeemi,” ütles hr. Scott. “Et sa oled kuriteo tunnistaja ja sulle on siin antud turvaline varjupaik enne kohut.”

“Nii see on. See oli hirmutav, kui see juhtus, kui nägin, mis juhtus ja siis kohe peale seda mees püüdis mind leida ja tappa, kuid olen sellest nüüd üle saanud. Ootan ainult kohut.”

“Ja mis peale seda tuleb?”

Jake peaaegu et naeratas, kuigi polnud midagi, mille üle naeratada. “Teie hinnang on sama hea kui minu oma.”