Baar oli bändi reklaaminud nii suuliselt kui müürilehtedega. ‘Viiekümnendate õhtu - elav muusika sellest ajast’ oli teemaks. Kui poisid valmis olid esinema, oli koht täis ja inimesed hüppasid. Noh, võibolla nad ei hüpanud. Kui nad hüpanud oleks, poleks enam hapniku, mida hingata.

Kindlasti oli seal rohkem halle ja valgeid juukseid ning kortsus nahka kui noori kahekümneaastaste väljanägemisega, kuid seal oli samuti päris palju keksealisi. Rahvahulka vaadates märkas Jake mõningaid naiste paare ka. See auditoorium ei olnud täis tuttavaid nägusid, mida ta linnas või ostukeskuses näinud oli.

Siis nägi ta nägu, mis teistega kokku ei sobinud. See kuulus pikale kõhnale oma hilistes kolmekümnendates olevale mehele. Ta istus kaheses lauas, kuid oli üksinda. Keegi oli teise tooli ära võtnud.

Peale selle mehe ei tundud Jake kedagi ära. Teda üllatas, kui kärarikas oli vanade inimeste seltskond. Võibolla oli see tänu baarile ja kõigil olid klaasid käes. Mõned hoidsid oma partneril käest kinni.

Bänd – nad polnud ikka veel nime otsustanud ja selle puudumisel kutsusid nad endid Neli Teismelist, kuni nad saavad välja tulla millegi paremaga – oli mitmes suhtes teistest teismeliste bändidest erinev. Põhiline erinevus oli see, et ei kitarr ega bass ei omanud võimendust. Jake mängis akustilist kitarri, Garyl oli modifitseerimata basskitarr, Peter mängis võimenduseta väiksest trummikomplekti. Ainult Keith’i klahvpill vajas elektroonilist võimendust ja selle heli valjus oli seatud teiste instrumentidega sobivaks. Jake’il oli mikrofon, millesse laulda ja teine vöö kõrgusel statiivil, mis korjas üles kitarri helid; ilma selleta poleks seda üldse kuulda olnud.

Kogu see võimenduse puudumine tähendas, et muusika oli palju vaiksem, kui see teismelistele meeldis. Kuid vanemale publikule see meeldis; mõned nendest ei tarvitsenud oma kuuldaparaadi võimsust maha keerata ja ülejäänutele meeldis et saavad selgesti laulu sõnu kuulda. Jake’le meeldis see ka, kuna nii ei pidanud ta üldse oma häälepaelu pingutama, et kuuldav olla.

Nad mängisid oma repertuaari läbi ja nad meeldisid rahvale. Jake’st, kellel oli mikrofon, oli saanud bändi hääl. Kui nad oma viimase numbri ära olid mänginud ei tahtnud rahvas neid ära lasta ja tegi asja väga selgeks, nõudes enamat. Jake ütles rahvale, et need olid ainukesed nende ettevalmistatud numbrid ja sellele vastuseks kannustas keegi neid samu laule uuesti laulma. Rahvale paistis see meeldivat ja nad andsid sellest valjuhäälselt teada.

Jake ei suutnud otsustada, kuidas vastata. Keith tuli ette, võttis mikrofoni ja ütles rahvale, et nad teevad vaheaja ja siis laulavad kaks laulu nendest, mis nad just laulnud olid. “Teie kutid peate kokku võtma ja otsustama, millised kaks. Kui me tagasi tuleme, öelge meile, ja me laulame need. Härrased, see on meie kõige esimene esinemine. Meil polnud isegi kindlust, kui palju laule ette valmistada. Me kartsime, et te vilistate meid peale esimest laulu välja. Kui te tahate meid jälle näha, andke baariomanikule teada ja kui ta nõus on, harjutame me järgmiseks korraks pikema kava jaoks. Nüüd aga, kui keegi teist loovutaks meile oma laua, Gary ja Nick vajavad kohta, kuhu istuda ja me kõik vajame kokasid.

Üks lauatäis mehi tõusis ja nad istusid. Kõik poisid kiitsid Jake’t. Isegi Peter võttis sõna. “Nic, sa oled selles imeline. Mulle meeldib, kuidas sa rahvaga räägid, nalja teed. Sa tunned end nii mugavalt, seda tehes! Kuidas sa tead nii palju igast nondest lauludest, nii et said neid nii hästi esitleda?”

“Ma mõistsin, et pean neid esitlema, nii tegin ma online uurimist. Küllalt kerge.”

“Sa pole sugugi närviline, suure hulga inimeste ees rääkides ja lauldes?” küsis GAry.

“Ma arvan et pole. Ei tea, miks. Kuid ei, mind see ei häiri. Tegelikult ma justkui naudin seda.”

Keith ütles. “Kui ma baari läksin, et nad meile need kokad saadaksid, rääkisin ma baariomanikuga. Ta on vaimustuses. Ta ütles, et teeb täna õhtul paremat äri kui tavaliselt reedeti ja laupäeviti kokku, mis on ta kõige paremad õhtud ja ta tahab meid tagasi. Ta maksab meile korralikult ka. Nii paistab, et meil on siin hea töö ots. Iganädalane, tundub olevat.”

Jake naeratas. “Hea asi, et sul kõik need noodid olemas on. See teeb asja lihtsaks.”

Nad läksid uuesti üles lavale, Jake võttis mikrofoni ja küsis, “Mida te kuulamiseks valisite?”

Vastus tuli valjult ja selgesti. Ja nii laulis Jake uuesti Lowe Me Tender ja Goin’ home, pannes mõlemasse palju emotsiooni. Kiidukisa lõpus oli peaaegu liiga kõva ja kestis piisavalt kaua, et Nicki punastama panna. Siis oli õhtu läbi.

Neil oli vaja bändi nimega välja tulla. Kaaluti ‘Vanad, kuid head, samuti nagu ‘Südamelt noor’, kuid kumbki ei tundunud täpselt õige olevat. Üllatuslikult kaitses Peter juba olemasolevat nime: Neli Teismelist. Lihtne nimi, vastab tõele ja selles oli 50’ndate tunnet, tõi ta esile. Keegi teistest ei arvanud, et selles oleks piisavalt külgetõmbavust ja glamuuri. See kõlas nii nagu poleks nad küllalt targad, et millegi heaga välja tule, mille kohta Peter ütles naeratusega näol, et see ongi just õige. Nad otsustasid mõtlemist jätkata ja senikauaks jätta selle, mis neil juba oli.

Nad töötasid kümne erineva numbriga järgmise nädala jaoks. 50’ndate ballaadid kaldusid olema päris lühikesed, nii polnud ikkagi liiga palju muusikat vaja ette valmistada. Neli poissi said omavahel väga hästi läbi, ja Jake kutsus nad reede õhtul peale jalgpalli mängu hr. Scotti majja ujuma. Nad ei esinenud baaris enne kui järgmisel neljapäeval. Neljapäevad hakkavad olema nende regulaarsed esinemispäevad.

Jalgpalli meeskond kaotas reedel, kuid mäng oli tasavägine vastasega, keda ennustati suurelt võitvat, nüüd kus Grady ei mänginud. Kuna see oli koduväljaku mäng, sai Gary koos ülejäänud bändiga hr. Scotti majja tulla.

Kui kõik kohal olid, jõid nad terrassil Kokasid. Jake selgitas neile maja reegleid. “Okei, poisid see on niimoodi. Onu Greg, aa, hr. Scott rääkis mulle sellest, kui siia elama tulin. Ta ujub alasti. Jeremy käib siin tihti ja ujub alati niimoodi ja mina olen sellega harjunud, nii et teen seda ka. Onu Greg on täna õhtul välja läinud. Ainult meie oleme siin. Nüüd, mitte keegi ei pea seda tegema, kuid mina kavatsen alasti ujuda ja igaüks, kes seda ei tee on üks suur argpüks. Ma ei näe põhjust, miks keegi peaks tahtma nii tagasihoidlik olla. Mina olen see, kes peaks muretsema kolme apla gei poisiga ujumise pärast, kuid ma ei muretse. Nii, et läks.”

Ta tõusis, kooris riided seljast, poseeris neile hetkeks muigega näol ja siis hüppas huilates suure plärtsatusega vette. Teised kolm vaatasid üksteisele otsa, irvitasid ja hetkega olid kõik neli alasti ja märjad.

Nad mängisid vees tunni ümber, kuni väsimus neile kallale hiilis. Peter tuli esimesena välja ja teised järgnesid kiiresti. Nad avastasid, et hr. Scott oli koju naasnud ja neile kõigile saunalinad välja pannud, seejärel aga oma magamistuppa tõmbunud.

“Me peame seda regulaarselt tegema hakkama,” ütles Jake end kuivatades ja riideid selga pannes. “See oli lõbusam, kui mul pikka aega olnud on.”

Teised läksid ära, kuid Gary jäi maha. Nad jäid koos Jake’iga terrassile rääkima, kuni mõlemad haigutama hakkasid. Kui aeg oli niikaugel, et nad pidid head ööd ütlema, jäid nad üksteisele otsa vahtima. Lõpuks ütles Gary vastumeelselt, “Head ööd, Nick,” ja isegi selle järel venitas. Ta südames oli tugev tunne Nicki suudelda ja ta mõtles, et Nick nägi välja, nagu tahaks ta seda ka väga. Kuid selle asemel kaks poissi vaatasid korraks üksteisele silma ja siis Gary lahkus.

Ricco oli väsinud parkimiskohale viiva ukse ja külgukse vahtimisest, kust tulid lapsed, kes jalgratastega sõitsid. Mitte midagi. Ta hakkas pahaseks saama. Tal oli aeg New Yorki naasta. Tal oli seal kohtumine ametnikuga, kes pidi iga kahe nädala tagant ta jalavõru kontrollima ja aeg hakkas otsa lõppema. Eile oli ta põhiliselt jällegi kooli eesust valvanud, peale busside saabumise jälgimist hommikul. Täna kavatses ta jalgratturite külgust jälgida. Kui see ka ei aita, on tal veel üks asi teha: ta püüab kinni mõne lapse, laseb tollel rääkida, kes kõik uued lapsed koolis on, siis ta ära kustutada ja uustulnukate lehe üle kontrollida. Kui palju poisse võiks välja näha, nagu Derrick/Jake? Mitte eriti palju.

Ta mõtles seda läbi, mõeldes, et arvatavasti peaks ta kaks poissi kinni püüdma et sedasi oma edu võimalust kahekordistada, kui juhtus midagi, mida ta ei suutnud uskuda: ta märkas Jake’i. Ta nägi, kui too välja tuli, jalgratta selga istus ja ära sõitis.

Järsku oli Riccol vaja otsus teha. Ajada ta autoga alla ja minema sõita? See toimiks, kuid tee peal oli hulga autosid ja mis siis kui ta peale tapmist põgeneb, ning mõni hea Samaarlane otsustab teda taga ajama hakata? Ta peab tolle maha laskma ja noh, ei. Liiga must. Pole mingit kontrolli olukorra üle. Ta kontrollis praegu olukorda ja polnud mõtet riskeerida. Selles oli ta hea. Ja oma reeglite järgmine aitas kaasa.

Ta otsustas lihtsalt Jake’le järele sõita, vaadata, kus too elab, siis aga tulla varajasel hommikutunnil tagasi ja lõpetada laps, jättes ta vaikseks kui hiire. Kui keegi majas vahele segab või vastu hakkab, paneb ta tolle ka maha. Ta on seda teinud, kui palju kordi? Ta ei suutnud neid kordi isegi kokku lugeda. Ta teeb seda täna öösel. Siis läheb NYC’i tagasi, keegi ei märka midagi ja kohtuistungit ei tule. Ilma lapse tunnistuseta pole neil tema vastu midagi.

Ta vaatas, kui Jake ära sõitis, siis sõitis välja, pööras esimesel võimalusel ümber ja järgnes talle vahet pidades. Tuli välja, et Jake’l polnud pikem kui kümne minutine sõit. Rico peatus tänava otsas, kus Jake elas. See oli elamurajoon ja ainult mõned inimesed olid näha. Üks naine oli oma eesõues, lõigates tagasi mingeid põõsaid. Üks teismeline pesi oma autot.

Ricco mõtles ära sõita ja naasta kella ühe või kahe paiku öösel, kuid siis mõtles ümber. Tegelikult ta ei teadnud, oli see Jake’i maja. Mis siis, kui ei olnud? Mis siis, kui peale ta lahkumist lahkub ka Jake, ja teda pole seal, kui ta tagasi tuleb?

Ei, ta pidi jääma, ootama et olla kindel Jake’i seal olemises, kui ta sisse tahtis minna. Nüüd oli kell neli peale lõunat. See tähendas, et ta pidi jääma siia valvesse kümneks tunniks, kui tahis kell 2 öösel sisse minna. Ta polnud selleks ette valmistatud. Tal polnud midagi söömiseks kaasas, ta ei saa kemmergus käia ja mis kõige halvem, Ruby hakkab muretsema kus ta auto ja Ricco on.

Ei, ta pidi selle läbi mõtlema. Tal oli nüüd aadress. Ta võib välja uurida, kes siin elab, ja kas laps ka siin elab, küsides mõned süütud küsimused ja arvutit kasutades. Pole mõtet poolikult asja kallale asuda. Ta pidi lihtsalt rohkem informatsiooni hankima. Ja see oli asi, mida ta hästi oskas.

Ta oli oma ohvri üles leidnud. Ta teadis, et too on nüüd siin; polnud enam kahtlusi selle üle. Ta peab oma uurimise tegema, koostama plaani ja kõige hiljem homseks töö lõpetama. Karistuseta pääsenuna.

Ta sõitis ära, tagasi Ruby juurde, avas oma sülearvuti ja asus tööle.

Riccol polnud raske välja selgitada, et maja kuulus Gregory Scottile. Järgnev uuring näitas, et hr. Scott oli Restoni koolisüsteemi teenistuses kui konsultant Prescotti Gümnaasiumis.

See muidugi ei tähendanud, et laps koos temaga elas. Võibolla oli laps oma jalgrattal sinna peale kooli konsultatsioonile sõitnud. Kuid Ricco teadis, kuidas seda välja selgitada. Ta tungis jällegi õpilaste andmebaasi ja otsis õpilast, kes elab hr. Scotti maja aadressil.

Bingo! Nicolas Karras elas seal! Ta oli 15. Sama vana oli laps süüdistuses, laps kes oli kas Derric Winters või Jacob Delgado. Ta otsis Nicolas Karrase pilti, kuid ei leidnud midagi. Siis uuris ta Nicolase andmeid ja leidis, et too on kooli sisse kirjutatud kui esimese aasta õpilane. See andis Riccole väikekse tagasilöögi, kuni tal tuli pähe vaadata selle sissekande kuupäeva. See oli selle nädala sees. Jällegi bingo! Miks peaks eelmisel aastal kooli vormistatud õpilase sissekanne sel nädalal tehtud olema? Seepärast et see oli võltsing, vot selle pärast. Nüüd oli Ricco 99% kindel, et Derrick/Jake oli nüüd Derrick/Jake/Nicolas ja et ta elas hr. Scotti majas.

Nii et milleks oodata? Ta otsustas kauem mitte oodata. Ta läheb täna öösel. Siis tuli talle mõte. Ehk saab ta seda varem teha. Ta vaatas viimaseid muutusi hr. Scotti emaili kontol. Siis ta naeratas. Hr Scottil oli õhtusöögi reservatsioon kahele isikule ostukeskuse restoranis. Pool kaheksa Täidetud Pardis.

Täiuslik. See tähendas ühte kahest. Kas hr. Scottil oli kohtumine, millisel juhul jääks Derrick/Jake/Nicolas üksinda koju, või viib hr.Scott Derrick/Jake/Nikolase välja lõunasöögile. Kõik mida Ricco tegema pidi, oli passida maja juures natuke enne kella seitset. Hr. Scott sõidab välja, suundub ostukeskuse poole ja Derrick/Jake/Nick istub ta kõrval.

Käkitegu.

“Üllatavalt palju inimesi sellisel õhtutunnil,” ütles hr. Scott, kui nad teiselt korruselt kolmandale sõitsid. Ei esimesel ega teisel korrusel polnud ühtegi vaba paika kuhu auto parkida. Ta rõõmustas, nähes kolmandal korrusel mõnda vaba kohta.

“Kahes poes on lõpumüük ja uue kino avamine toimub,” ütles Jake talle, kui nad ostukeskuse ukse poole suundusid. Sel ajal möödus neist auto, kuid kumbki ei pööranud sellele tähelepanu.

“Kuidas sa ometi seda tead?”

Jake irvitas ja hr. Scott imetles peale talle pilgu heitmist, kuidas poiss oli nii lühikese aja jooksul muutunud. Nüüd nägi ta ainult välgatusi sellest täielikult sulgunud poisist, kes tema juurde New Yorgist oli tulnud. See poiss oli suhtlusvalmis ja lõbus. Hr Scott mõistis, kui palju ta nautis Jake’i enda juures elamist, teadis et hakkab temast puudust tundma, kui Jake lahkub ja lootis, et selle neetud kohtuistungi algus venib kaks või kolm aastat.

“Ma tunnen nüüd koolis paljusid lapsi ja lapsed teavad kõike, mis linnas toimub. Ma tean et ainuke põhjus, et sa täna reservatsiooni said on tänu minule,“ ütles Jake endaga rahuloleval häälel.

“Ah? Sinule? Mis sul sellega tegemist on?”

Jake irvitas jälle. “Restoran oli täiesti väljamüüdud ja seetõttu, mis täna õhtul siin all õhtukeskuses toimub, ma arvasin, et seda ta on. Teadsin, et oled innukas ja entusiastlik mind sinna viima ja kui ütlesid saatvat e maili reserveerimiseks, oletasin et sul pole sellega õnne. Kuid mõtlesin, et võiksin meid sisse saada, olles mõjukas isik nagu ma olen.”

Ta peatus et naerda, siis aga selgitas. “Ma helistasin neile enne kui sa oma tellimuse meili teel ära saatsid. Küsisin omanikku ja õnneks oli ta kohal. Tundsin teda, kuna kohtusime baaris, kui ma laulsin. Ta kuulis kõikki meie baaris lauldud laule siis, kui teismeline oli ja need meeldisid talle, nii kaua aega tagasi, kui nüüd. Ta tutvustas end peale seda, kui olime oma laulud esitanud ja ütles mulle, et kui ma kunagi soovin peenes kohas süüa – mingi erilise sündmuse puhul või midagi niisugust – siis helistagu ma talle. Noh, see oli sinu jaoks eriline nii .. . said sa reservatsiooni.”

“Nalja teed või?”

Jake raputas pead. “Tutvun õigete inimestaga siin linnas.” Ta ajas rinna puhevile ja tegi nagu lööks ta oma sõrmeküüsi läikima ja imetleks neid siis. “Võibolla kandideerin ma ükskord linnapea kohale.”

Hr. Scott oli talle juba meenutamas, et ta ei jää siia linna nii kauaks, kuid sai enne suu avamist aru, et see rikuks hetke meeleolu. Nii ütles ta ainult, “Noh, tänan, ma arvan. Sulle meeldib siinne toit. Arvatavasti parim restoran linnas.”

Kui nad saabusid, oli laud nende jaoks valmis. Hr. Scott tellis täis mängu ja peale kella poolt üheksast püüdis ta toidu eest maksta. Omanik tuli nende juurde, ütles talle, et arve on juba makstud ja kui palju talle meeldis Nicki laulmine. Täna õhtused road näitavad tema lugupidamist ja ergutavad Nicki baaris jätkama.

Nad läksid parkimismaja esimese korruse liftini. Seal tekkis nende vahel mänguline vaidlus. Jake oli kogu päeva rõõmus olnud ja nüüd veelgi enam. Ta oli kurguni täis head toitu ja täielikult lõdvestunud. Ta vaatas lifti, siis treppi selle kõrval ja ütles, “Me ei sõida ometigi liftiga? Trepp on kohe kõrval olemas ja sinu eas mees vajab natuke koormust, et sellist õhtusööki alla raputada. Peale selle saab treppi mööda kiiremini kohale. Selle ajaga, mis kulub sul nupu vajutamiseks, liftil uste sulgumiseks seal korrusel, kus ta paasjagu on, lifti mootor läheb käima, ta tuleb siia alla, jääb seisma, uksed lähevad aeglaselt lahti, meie läheme sisse ja vajutame nuppu, uksed lähevad kinni . . . noh, treppi mööda saab palju kiiremini. Kas hakkad liiga viletsaks jääma et trepist üles minna? Ainult kaks korrust on minna. See teeb sulle head ja paneb karvad rinnal kasvama.”

Hr. Scott oli juba nuppu vajutanud ja lifti uks oli lahti läinud, sel ajal kui Jake rääkis. Hr. Scott astus sisse ja ütles lühidalt ja selgesti, “Ma ei taha oma rinnale karvu. Fuih. Sõida minuga, või mine jala. Ma ootan sind üleval.”

Jake naeris, viskas pilgu trepile ja astus hr. Scotti kõrvale.

Kui nad saabusid, oli kolmas korrus kahe kolmandiku ulatusese autosid täis, kuid nüüd oli neid seal kaugelt vähem. Nad hakkasid hr. Scotti auto poole minema.

Jake nägi, et nende auto kõrvale oli üks auto pargitud, kuid ei arvanud sellest midagi. Kui nad oma autole lähenesid, hakkas ta kiieremini minema, hr. Scottist ette rutates. Kui ta auto ukse kõrvale jõudis, avanes kõrvale pargitud auto juhiuks ja sealt astus välja mees. Jake nägi teda ja kivistus. Tundus, nagu oleks ta süda seisma jäänud. Ta tundis mehe ära: Ricco.

Mehel oli näol naeratus. Võidurõõmus naeratus ja pika toruga käsirelv käes. Ta tõstis selle ja sihtis Jake’t. “Kahju, laps,” ütles ta mitte sugugi kahetseva häälega. Jake ei suutnud teha muud, kui silmad sulgeda.

Hr. Scott, paar sammu Jake’st maas, nägi mis toimub. Ta ei kõhelnud hetkegi. Ta ruttas ettepoole ja viskus Jake ja püssimehe vahele.

Jake kuulis kahe kiire lasu lajatust ja tundis, kuidas teda tagasi löödi. Ta paiskus vastu betooni. Teda üllatas valu puudumine rinnus, kuid arvas, et ehk surres sa ei tunne seda. Ta tundis oma rinnal suurt raskust, mis takistas hingamist. Võibolla oli ta saanud tabamuse kopsu, võibolla uppus ta iseenda vere sisse. See ei võta kaua aega, mõtles ta.

Raskus tundus vähenevat ja tal õnnestus sügavalt hinge tõmmata. Ikka vee polnud valu tunda, välja arvatud õlgades ja kuklas, mis olid vastu betooni löönud.

Teravat valu polnud. Sellel puudus mõte. Siis märkas ta et ta silmad on ikka veel kinni. Ta avas silmad ja nägi hr. Scotti enda kõrval maas. Ta oli täiesti liikumatu. Siis aga tõmbas oma väljasirutatud käe tagasi ja paistis püüdvat end püsti ajada.

Nüüd, kus ta sellele mõelda suutis, meenus Jake’le, et enne silmade sulgemist nägi ta välgatust tema peale viskuvast hr. Scottist, kui relvaga mees päästikule vajutas.

Ricco! Jake vaatas kiiresti sinna, kus Ricco oli oma auto kõrval seisnud. Auto oli ikka veel seal. Ricco oli läinud. Jake oli ikka veel betoonpõrandal. Nüüd auto alla vaadates nägi ta keha. Keha lebas põrandal kohas, kus Ricco oli seisnud. Keha oli ebaloomulikus asendis, lebades liikumatult, elumärke näitamata.

Jake kuulis müra ja vaatas hr. Scotti poole. Hr Scott oigas, siis püüdis püsti tõusta. Ta ei saanud päris üles, vaid kukkus tagasi betoonile.

“Mis sinuga on?” Küsis Jake, äkilise paanikaga hääles. “Ka sa sai pihta? Kuhu? Ma kutsun abi!” Nüüd värises ta hääl. Ta ajas end põlvili ja sirutas käe mobiili ja hr. Scotti poole.

“Ei, ei, mitte kuul,” ütles hr Scott. “Ma lõin oma neetud põlve ja küünarnuki maha kukkudes ära. Väga kõvasti. Kuradi valus on. Ma pole kindel, kas suudan oma jalale toetuda ja käe liigutamine teeb valu. Anna mulle hetk aega.”

Jake vaatas teda imestusega silmis. “Sa püüdsid mind päästa. Sa panid minu pärast oma elu kaalule.”

Hr Scott suutis manada ette natuke rumala väljanägemise, kuid siis istus. “Ma ei kavatsenud tal lubada sind lihtsalt maha lasta. See oli ainult reaktsioon, ma kujutan ette. Nägin mis toimub ja noh, reageerisin. Ma . . . Ma ainult . . . “ Ta vaikis, teadmata, mida enamat öelda.

“Kuid, kuid . . . sa oleks võinud surma saada. Minu pärast. Minu.”

“Noh, ma ei saanud. Ma lihtsalt ei olnud nõus, et sind maha lastakse. Ja kas sa tead Jake? Ma arvan, kui see jälle juhtuks, teeksin ma täpselt samuti. Isegi kui mul oleks aega selle üle mõelda.” Ta vaikis ja raputas pead, nagu ei mõistaks ta seda enam kui Jake, kuid siis naeratas, väga kahvatu naeratuse ja oli selge, et ta siiski mõistab.

Lõpuks suutis ta küsida, “Aga mis juhtus?” “Keegi pidi selle mehe maha laskma. See on ainuke põhjus, miks ta ei tulnud ja meid mõlemat ei tulistanud, kui me maas olime. Nood lasud, mida me kuulsime, nood pidid kusagilt mujalt tulema. Keegi teine. Nii et kus ta siis oli?”

“Ma ei tea teisest tulistajast midagi, kuid see, kes meid maha lasta tahtis? Mees, keda ma nägin kedagi New Yorgis mõrvamas – tema nimi on Ricco. Ja see on tema,” ütles Jake, kehale osutades. Hr. Scott heitis pilgu ja püüdis end uuesti püsti ajada. Sel korral õnnestunult. Ta hakkas auto poole lonkama, kui nägi meest lähenemas. See oli pikk mees teksades ja nokamütsiga, mille nokk oli nii alla tõmmatud et ta silmi polnud võimalik näha. Tal oli relv käes, kuid see oli põrandale suunatud. Hr Scott jäi seisma. Mees ignoreeris Hr Scotti ja Jake’t, läks auto juurde, vaatas selle kõrval lamavat keha, siis kükitas maha ja katsus selle arterit. Ta noogutas ja tõusis püsti tagasi. ”Võib olla teile kõige kergem, kui te lihtsalt autosse istute ja ära sõidate. Pole põhjust selles siin osaline olla. Keegi ei näinud kui see juhtus. Teie olete vabad. Kuid valik on teie. Kui soovite võmmid kutsuda ja kõiksugust sorti sitast läbi minna, siis see on teie teha. Kui te seda teete, siis ainult üks asi: meile kõigile on parim, kui te mind siin kunagi näinud pole.”

“Olen teid varem näinud,” ütles Jake. “Kõveras küünes, ostukeskuses, paaris teises kohas veel.”

Mees naeratas kergelt, siis vaatas ringi. Kedagi polnud näha, keegi ei jooksnud laskude hääle peale. Mees vaatas Jake otsa tagasi, noogutas kiiresti, siis kõndis minema ja mõne sekundi pärast oli kadunud.

Hr Scott ja Jake vaatasid ükstiesele otsa. Lõpuks küsis hr Scott, “Kes see oli?”

“Pole aimugi, kuid olen teda linnas märganud. Lihtsalt nägu rahva hulgas. Aeg ajalt, ainult viksamisi. Ta oli üksinda lauas baaris, kui me esinesime. Pole ühtegi vihjet, kes ta võiks olla, kuid üks asi seal on.”

“Mis asi?”

“Tal on New Yorgi aktsent.”

WITSEC’i telefoni operaator võttis vastu kõne. “Turvaosakond. Kellega ma võin teid ühendada?”

“Palun Mildred Healy’t”

“Üks hetk.”

Siis aga, “MIldred Healy kuuleb.”

“See on tehtud.”

“Poiss?”

“Turvatud.”

“Tänan.”

Naine lõpetas kõne.