Jake’ile näis, et esmaspäev tuli hirmus järsku. Ta oli nautinud unenägudeta und, kuid ta äratuskell rebis ta ärkvele kogu innaaja põdrapulli tundelisusega. Asja tegi veel havemaks peaaegu kohe järgnev koputus ta suletud uksele ja hr. Scotty rõõmus hääl ütlemas, “Ma lahkun kolmekümne viie minuti pärast. Täna oled sa koos minuga. Peale tänast võid teha, kuidas sulle meeldib. Nii nagu me arutasime. Kolmkümmend neli minutit nüüd.”

Jake oigas. Ta ootas kolmkümmend sekundit enne voodist välja tulemist ja vannituppa suundumist, ta ei tahtnud et teda nähtaks tema hetke hommikuses olekus. Seal tegi ta oma hommikused toimetused ja teised rituaalid, siis naasis oma tuppa ja riietus. Ta oli õhtul valmis pannud mõned oma uutest riietest, et poleks viimase hetke kahtlusi, mida selga panna.

Köögis leidis ta hr. Scotti põll ees peekoni ja munadega õiendamas. Röst oli juba laual, koos klaasi piimaga tema jaoks ja tühja tassiga ootamas kuuma kohviga täitmist hr. Scotti jaoks. ”Me ei hakka niimoodi igal hommikul sööma,” ütles hr. Scott Jake’le ta taldrikut tuues. “Esiteks lähen ma paksuks ja mis on hulga vähema tähtsusega, sina hakkad arvatavasti viimase minutini magama, dušši alt läbi hüppama ja oma jalgratta selga kargama, jättes hommikusöögi kogunisti vahele. Võibolla haarad energia pulga enne uksest väljumist. Kuid ma arvasin, et tänast päeva oleks hea niimoodi alustada. Suur päev sinu jaoks.”

“Eegh,” ütles, või pomises Jake. Ta polnud kunagi hommikune inimene olnud, isegi siis, kui ta tänaval maganud oli. Nüüd polnud hr. Scott öelnud midagi, mis vastust oleks nõudnud ja ei saanud seda ka.

Jake vaikis ka kooli sõidu ajal. Tal polnud mingit ettekujutust, missugune see kool võiks välja näha, kuid eeldas, et paljuski on see sarnane sellega, milles ta juba käinud oli. Lihtsalt hulga uusi nägusid, milledega harjuda, uued isiksused, keda püüda lahti harutada.

Kooli kantseleis esitles hr. Scott Jake’i proua Averyle, kooli registraatorile kui Nicolas Karrast. Ta andis talle ka kausta, mille oli saanud WITSECi’st koos muudatustega, mis ta oli isikuandmetesse teinud, nii et seal polnud midagi, mis oleks viidanud Nicki NYC päritolule või kellelegi nimega Derrick Winters.

Jake’i registreerimine võttis ainult viisteist minutit ja hr. Scott viis ta tema esimesse tundi, mis oli juba alanud. ”Sa tead, kus mu kabinett on. Sa tahad ehk täna koju sõidutatud saada; homme on sul jalgratas ja sa võid lahkuda kohe, kui kool läbi saab. Täna tuleb sul oodata. Mina ei lahku vähemasti tunni jooksul ja tavaliselt pooleteise tunni jooksul peale kooli lõppu. Raamatukogu on niikaua lahti. Sa võid mu kabinetti tulla, või kui sa siin ei ole, tulen ma sulle raamatukogusse järele. Kõik see sobib sulle?”

“Kindlasti,” ütles Jake, tundes kuidas ta närvid natuke mängivad. Astuda kesk tundi klassiruumi, kõigi silmad temale pööratud, oli piinlik, ebamugav, pahandav, ebaloomulik ja ebameeldiv. Siiski oli ta seda varemgi teinud ja teadis, et see tunne ei kesta kaua. Ainult hetkeline tüütus ja siis teda ignoreeritakse. Talle meeldis ignoreeritud olla, nii ootas ta seda. Seda mõeldes ja teadmisega, et oleks kaugelt parem üksinda sisse marssida kui koos hr. Scottiga, nagu vajaks ta kedagi käest kinni hoidmas, ajas te end sirgu ja avas klassiruumi ukse.

Jake oli raamatukogus, veetes aega peale kooli ja oodates hr. Scotti ilmumist. Tal oli olnud tüüpiline päev uute inimeste kohtamisega, uues koolis orienteerumisega, enamuses ignoreerituna. Õpetajad polnud teda tundides küsinud, mis oli hea. Paar korda oli ta Jeremyga kohtunud ja õnneks oli Jeremy teda Nickiks kutsunud. Jeremy oli temaga kolm ühist tundi ja ta istus iga kord tema kõrvale.

Jake vaatas kella. Hr. Scott oli öelnud tund ja pool peale kooli on aeg, kui ta lõpetab, ja nüüd oli see aeg juba täis. Raamatukoguhoidja andis mõista, et on valmis lahkuma ja vaatas tema poole. Ta korjas oma kraami kokku, rahul peaaegu lõpetatud kodutööga ja tõusis. Raamatukoguhoidja naeratas talle, ust lahti hoides.

Kõndides oma kapi poole ära panema raamatuid, mida ta ei vajanud, oli ta üllatunud, nähes koridoris poisse, siis aga märkas, kui suured ja lärmakad mõned nendest olid ja otsustas, et jalgpalli treening pidi just lõppenud olema. Võistkonnaliikmed olid arvatavasti just dušši alt tulnud, riidesse pannud ja nüüd võtsid enne koolist lahkumist kappidest asju.

Ta pööras ümber nurga, suundudes oma kapi poole ja jäi äkitselt seisma. Õige lähedal nägi ta Jeremyd, kes oli taganenud vastu kappe, mis ääristasid koridori seinu. Suur poiss, kes teda ostukeskuses oli kimbutanud, seisis tema vastas.

“Me ei taha pedesid seda kooli saastamas, sitapea. Ma olen sulle seda varem öelnud. Olen käskinud sul kooli vahetada. Sa pole kuulanud. Nüüd ma kindlustan selle soovituse sulle pärale jõudmise kõvasti ja selgesti.”

“Kuule nüüd, Grady. Sa teed vea. Lähme minema.” Jake nägi, et poiss, kes oli Jeremy ostukeskuses jalule aidanud oli üks kahest pealtvaatajast ja et ta püüdis suuremat poissi rahustada; Grady ignoreeris teda.

Jeremy oli käed kaitseks tõstnud. Ta püüdis taganeda, kuid oli juba nii kaugel vastu kappe kui võimalik.

Suur poiss, käed rusikas astus sammu Jeremy poole. Jake hüüdis kõvasti, “Mis siin toimub? Jäta ta rahule. Mis kurat sul viga on?” Karjumise ajal ta liikus. Ta lükkas kõrvale ühe kahest pealtvaatajast ja surus end suure kallaletungija ja Jeremy vahele.

Talle nüüd näkku vahtiv poiss tundus olevat vähemasti 1.90 pikk ja kaalus kõvasti üle 90 kg, võibolla isegi üle 100 kg.

“Kes kurat sa oled?” lõrises poiss.

“Nick Karras. Kes sina oled?” Jake’i hääl oli sama toores, kui teisel poisil.

“Ta on Grady Thoms,” Jake kuulis Jeremyt oma selja taga viiksuvat. Ta tundis oma selja taga liikumist, kui Jeremy end Jake’i ja kappide vahelt välja väänles.

Jake vahtis Grady silmadesse ja hoidis fookust, samal ajal Jeremyle vastates. “Noh, ta on koerasitt, kui ta sind lüüa kavatseb, Jeremy. Ta on sinust 50 kilo raskem. Ja ta vajab veel kaht munni oma tagala kindlustamiseks. Ma arvan, et ta pole nii vapper, kui teeskleb.”

“Kuule!” ütles üks Grady taga seisvatest poistest.

Jake ei vastanud, ega pööranud ka silmi Gradylt. Ta uuris teda põhjalikult. Siis ilmus ta näole poolnaeratus. “Sa otsid kedagi, kellele haiget teha, miks ei võiks sa mind proovida? Ma võin sinu mõõtu küll mitte olla, kuid olen suurem kui Jeremy. Sa tead, et ta pole kakleja. Sa võid karta minuga kakelda. Jeremy sugused kutid on rohkem sinu stiil.

“Sa oled kiusaja. Enamus kiusajatest on oma olemuselt argpüksid ja noh, ja mu jutt paistab õige olevat.”

Ta peatus ja kortsutas kulmu, kurjakuulutavalt.

“Mis minusse puutub, siis mulle ei meeldi ka kakelda, kuid suudan seda, kui vaja ja see pole mul esimene kord. Tegelikult on mul rohkem kogemust, kui sul. Hakka peale siis. Ma ootan.”

Grady naeratas, “Oled selle ära teeninud. Teen sulle säru ja siis su pedest sõbrale.”

Jake naeris. “Sa muudkui räägid, kuid ei löö. See on okei. Mul pole midagi rääkimise vastu. Ega ma tegelikult arvagi, et sa nii väga tahaksid kaklusse astuda, tõesti. Sa pole arvatavasti kellegagi kakelnud, kes vastu võiks anda. Enamusel nendest, kelle kallal sa norid, kui Jeremy näiteks võtta, on kõht kartusest lahti ja ei nad osuta mingit vastupanu. Nad ainult loodavad, et liiga kõvasti viga ei saaks.”

Jake seisis, käed vabalt külgedel, kui Grady ähvardavalt tema ees seisis, rusikad püsti. Kuid ta kuulas Jake’i juttu, selle asemel et neid kasutada.

“Hei, sa parem usu seda: ma kavatsen sulle peksa anda.” Seda öeldes naeratas Jake jälle, kuid ainult huultega. Ta silmad olid kõvad nagu kivi. “Kui me seda teha kavatseme, asume asja kallale. Esiteks soovitan ma sul siiski natuke tahapoole liikuda. Sul on ruumi vaja. Sa kavatsed mulle peale joosta, õigus? Oma kaalu minu vastu kasutada? Täpselt, nagu jalgpalli väljakul: oma kaalu ära kasutada, mind laiaks litsuda. Noh, kui niimoodi, siis parem liigu mõni samm tagasi; sa ei saa nii lähedal seistes küllalt kiirust ja mida suurema kiirusega sa mulle sisse sõidad, seda efektiivsem see on.”

Jake saatis tema suunas kerge norsatuse, nagu arvaks ta, Grady tema vastu efektiivne olemine on absurdne. “See ei aita sind ikkagi, ma annan sulle ikkagi peksa, kuid sul peaks õiglane võimalus olema.”

Jeremy nägi kuidas Grady tegelikult võttiski neli sammu tagasi ja Jake astus sammu edasi, nii et oli kappidest natuke kaugemal eemal.

“Okei,” ütles ta. “Hakka peale. Oh, ainult et sa teaksid, olen mõnda aega võimlas veetnud. Poleks õiglane, kui sa ei tea, millesse lähed. Karate, judo, taekwondo – olen seda sorti värgiga kursis.”

Jake ringitas õlgu raputas käsi, et neid lõdvestada, siis viis ühe jala kergelt teise ette.

“Noh, kavatsed sa midagi teha? Mul on asju teha, kui mitte. Sa näed välja, nagu oleksid närvi kaotanud.”

Grady ei näinud üldsegi niimoodi välja. Ta oli näost punane, käed ikka veel rusikas ja tal oli kohe purskama hakkava vulkaani väljanägemine. Ta oli kuulanud õieti midagi kuulmata. Ta ainult valmistus. Ta oli kiire, ta oli raske ja see kutt kutsus teda välja. Ta isegi ei kaalunud kaotamise võimalust. Nii tegi ta seda, mis tema jaoks jalgpalliväljakul edu tõi, nagu Jake oli ette näinud. Ilma ette hoiatamata sööstis ta Jake’i peale. Ta laskis oma õla alla, plaanides sellega teda rammida, teda tagasi vastu kappe lüüa, arvatavasti teadvusetuks. Võibolla midagi katki murda.

Ta lasi pea ja õlad alla ja sööstis edasi, kattes nende vahelise vahemaa kolme sammuga. Selleks ajaks oli tal täiskiirus peal. Ta tõmbas oma keha pingesse kokkupõrke jaoks kuid ei tabanud midagi. Mitte midagi tabada tähendas äkilist tasakaalu kaotamist. Ta vehkis hetke meeleheitlikult kätega kuid tundis tugevat tõuget tagantpoolt ja järgmisel sammul, ikka veel suurel kiirusel lendas ta pea ees vastu kappi. Ta kukkus põrandale hunnikusse.

Jeremy oli seda kõike jälginud hinge kinni pidades. Ta oli kindel olnud Grady poolt obaduse saamises enne kui Nick järsku ilmunud oli. Siis oli Nick end tema ette lükanud, teda kaitstes, kuni ta Gradyle väljakutse esitas. Peale seda oli Jeremy natuke kõrval seisnud, ikka veel vastu kappe, kuid ohu eest kõrval. Ta oli näinud, kuidas Nick sai Grady tagasi astuma, siis näinud Gradyt ette hoiatamata ründavat. Nick oli justkui kõhelnud sekundi murdosa, siis aga liikunud nii kiiresti et oli raske kirjeldada, mis juhtus, kuid seal oli kiire alla kummardamine ja keeramine toimunud, see oli kindel ja Grady oli Jakest mööda tormanud, justkui komistanud ja siis täiel kiirusel vastu kappi põrutanud – pea ees.

Jeremy polnud selleks rohkem ette valmistatud, kui selleks mis järgnevaks tuli.

Jake läks kiiresti sinna, kus Grady lamas, lamas väga vaikselt, end liigutamata. Ta kontrollis kiiresti pulsi olemasolu, siis tõmbas käe tagasi ja Jermey nägi, et see oli verine.

“Kuule, sina,” ütles Jake niisugusel käskival häälel, mida Jeremy kunagi polnud kuulnud .

“Mis su nimi on?”

“Nelson,” vastas poiss.

Poiss, kellele ta osutas, oli väiksem Gradyga kaasas olnud kahest poisist. Teine poiss, see kes oli Gradyga püüdnud rääkida, oli see, kelle kohta Jeremy oli öelnud Gary olevat.

“Nelson, jookse kantseleisse ja las nad kustuvad kiirabi. Nii kiiresti kui võimalik. Mine! Kohe!”

Poiss ei kõhelnud. Ta pani piki koridori jooksu. Siis keskendus Jake teisele poisile. “Sa ole Gary, kas pole?”

“Jah. Kuidas sa seda tead?”

Jake ignoreeris küsimust ja pöördus Jeremy poole. “Tunned sa teda? On ta tark?”

Jeremy viskas kiire pilgu Garyle, siis tagasi Jakele. “Jah,” ütles ta.

“See on hea.” Siis vaatas jälle Gary poole. “Me peame selle kuti ümber pöörama. Tal on tugev verejooks otsmikul olevast lõikehaavast. Niimoodi lamades võib ta seda sisse hingata.” Nähes Gary silmades küsivat ilmet, ta ütles, “Veri võib talle suhu joosta ja teda uputada. Me peame ta ümber pöörama, kuid peame väga ettevaatlikud olema. Ta võib oma selga vigastanud olla, kui nii kõvasti pea ees vastu kappi põrutas. Tehke, nagu ma ütlen, TÄPSELT mida ma ütlen ja me keerame ta selili. Siis saame verejooksu peatada ja ta ei hinga verd sisse. Tule siia.”

Gary läks Grady kõrvale.

“Peame ta kappidest eemale tõmbama. Gary, haara tal jalgadest ja libista teda enda poole umbes pool meetrit. Ära vääna teda üldse, tõmba ainult otse tagasi. Ta on nagu natuke väänatud olekus. Jeremy, sinu ülesanne on teda õlgadest kinni hoida, nii et ta rinnuli ei rulluks. Me tahame, et ta ülakeha jääks täpselt samasse asendisse, kui ta praegu on. Võtke mõlemad asukohad sisse.”

Mõlemad poisid tegid nagu kästud. Fakt, et Jake’i hääl nii enesekindel ja käskiv oli, päädis sellega, et nad tegi nagu kästud, mõtlemata.

“OK. Ma hakkan ta pead hoidma. Tema kael on see, mille pärast muretsema peame. See ei tohi mitte üldse pöörduda. Olete te valmis, Gary? Jeremy?”

Mõlemad noogutasid ja Jake ütles, “Okei, Gary, väga aeglaselt ja sujuvalt. Ma ütlen sulle, kuna peatuda. Aeglaselt. Okei, hakka teda tõmbama. Hoia ülakeha positsioonis, Jeremy.”Grady oli raske, kaugelt raskem, kui poisid, kes teda tirisid. Gary pidi ühele põlvele laskuma et saaks teda ilma tõstmata tirida. Kõvasti tõmmates sai ta Grady liikuma.

“Perfektne,” ütles Jake. “Tirige edasi, Jeremy, hea. Perfektne. Ta on teil käes, Tirige edasi. Ma tean, et ta raske on. Jätkake.”

Mõni sekund hiljem Jake ütles, “Okei, Gary, peatu. Jeremy, hoia teda paigal. Gary, lase ta jalad lahti ja tule siia teisele poole Jeremyt. Nüüd laseme me ta selili maha. Ma hoian senikaua ta pead, kuni teie seda väga aeglaselt teete, nii et ta kael liiguks kehagaf koos, ilma pööramata. Gary, kui ta sinu poole peale maha tuleb, suureneb raskus su kätele,, nii et hoia teda hästi kinni. Te mõlemad saate aru, mida me teeme?”

“Mõlemad poisid noogutasid. “Okei, hakake teda väga aeglaselt maha panema. Hoidke kõvasti, me ei tohi lasta teda käest libiseda.

Jake jägis, kuidas kaks poissi Grady aeglaselt selili lasksid ja tema pööras Grady pead, kui keha pöördus, hoides pea samal joonel kehaga. Neil kulus peaaegu pool minutit tema külje pealt ära ja selili põrandale keeramiseks.

Kui nad valmis olid, Jeremy ja Gary vajusid mõlemad raskelt hingeldades põrandale. Jake hoidis ikka veel Grady pead, hoides seda nii, et nina osutas otse üles. Tema juuksepiiril olevast suurest lõikehaavast immitses ikka veel verd. Jake vaatas ringi ja oli üllatunud, nähes vähest hulka lapsi vaikides seismas ja toimuvat jälgimas. Ta pöördus nende poole. “Kellelgi on puhast taskurätti?”

Üks poiss astus ette ja ütles, “Jah, mul on,” ja tõmbas selle oma tagataskust välja.

“Hea. Tule ja hoia seda ta haava peal. Meil on vaja verejooks peatada. Vajuta piisavalt kõvasti ei veri peatuks. Kellelgi teisel on veel ühte?”

Teine poiss võttis rätiku oma taskust ja Jake ütles, “Jäta ta kokku voldituks, Libista see Grady pea alla.” Siis ta tõstis õige kergelt pead umbes sentimeetri jagu, nii et poiss saaks riidetüki selle alla nihutada. Poiss tegi nagu palutud ja Jake lasi Grady pea ettevaatlikult polsterduse peale.

Sel hetkel oli koridoris müra kuulda ja Jake, ikka veel stabiliseerides Grady pead, vaatas üles ja nägi kahte kiirabi sanitari, kooli direktrissi ja hr. Scotty koridori mööda edasi kiirustamas

Jake loovutas tänulikult Grady kaela eest hoolitsemise ühele sanitaridest. Ta nägi, kuidas Gary selgitas direktrissile, mis juhtunud oli. Samal ajal vaatas hr. Scott kuidas kiirabi Grady ümber askeldas. Jake kasutas võimalust Jeremy kõrvale tõmbamiseks.

“Me mõlemad oleme Grady vere plekke täis,” ütles ta tasa. “Gary ka. Näita mulle, kus kõige lähem poiste ruum on. Siis mine otsi kehalise õpetaja üles ja too meile kõigile spordi-osakonna laost puhtad t särgid. Võta Gary jaoks ka üks. Mina kannan suurt mõõtu; talle läheb ilmselt ekstra suur. Too nad tagasi poiste kempsu. Ma tahan ta verest vabaneda ja arvan, et sina tahad ka.”

Hr. Scott ja Jake said hilja koju. Kiirabi oli Grady üle kontrollinud ja peale muu, kui haava kinni õmblemise vajadus ta otsaesisel, paistis ta korras olevat. Ta oli teadvusele tulnud ja sai käsi ja jalgu liigutada. Ta viidi kohaliku haigla EMO-sse veelkordeks kontrolliks ja haava kinni õmblemiseks.

Samal ajal läksid hr. Scott, Jeremy, Nelson ja Gary pr, McKiney kabinetti. Ta oli Prescotti Gümnaasiumi direktriss. Igat õpilast paluti jutustada, mis juhtunud oli ja kõik nad rääkisid sama juttu, ainult kergete variatsioonidega nende versioonides. Kus nad sündmuste käigus ebakindlad paistsid olevat oli see, mis juhtus, kui Grady Nickile peale tormas,

Pr. Mc Kinley silmad peatusid Nickil, kes oli viimane rääkija. Kõigi ruumis viibijate silmad temale pööratud, tundes end ebamugavalt auditooriumis omades, vaatas ta esiteks hr. Scotti poole, kes talle noogutas ja ütles, “Kõik on korras. Hakka peale.”

Ta rääkis pr Mc Kinley’le, vastates ta küsimusele.

“He küll, see mis toimus oli järgmine. Nägin, et Jeremy on hädas, kui koridori mööda oma kapi juurde kõndisin. Tulin raamatukogust, kus ma ootasin hr.Scotti oma tööd lõpetvat. Minu ees koridoris nägin ma Grady Thomsi valmis Jeremyt ründama. Teadsin tema nime, kuna ta kavatses Jeremit laupäeval ostukeskuses rünnata. Ta taganes seal ainult selle pärast, et Hr Scott tema peale karjus. Gary oli ka seal, arvatavasti Gradyt peatada püüdes. Ta püüdis ka täna teda veenda Jeremit rahule jätma. See ei õnnestunud. Grady oli Jeremit ründamas, kui ma koridori mööda tulin.”

“Kuid ta ei rünnanud? Ainult rääkis.”

“Pr. McKinley, te võite seda öelda, ja see on tõsi. Mida mina räägin on ka tõsi. Ma olen kaklusi näinud, palju, palju rohkem kui teie arvatavasti. Mind kiusati, kui noorem olin. Ma tean, mis moodi see välja näeb, tean ka, mis moodi näeb välja kaklusele viiv olukord ja kuidas näeb välja füüsiline kiusamine tegelikkuses. Mida ma täna nägin oli Grady ründamas Jeremit. Polnud küsimust selles, et see kohe toimub. Küsige Nelsonitl ja Garylt uuesti kui tahate. Küsige neilt, kas Gary kavatses Jeremyga ainult rääkida. Nad juba ütlesid teile, et ta oli Jeremile virutamas.”

“Kuid ta ei teinud seda.”

“Teil on õigus; ei teinud. Ma peatasin ta. Ma karjusin, et Grady ta rahule jätaks, siis astusin tema ja Jeremy vahele. “Nii, sa ei kartnud ise pihta saada? Minule näib, et sa päris kindlasti ei kartnud, niimoodi vahele astudes. Minu jaoks on päris selge, et Grady polnud üldsegi selline oht, nagu sa seda välja oled mõelnud.“

“Vaadake, ma mõistan teie soovi asja ilustada. Asi on selles, et kui keegi oleks pidanud Gradylt löögi saama, tahsin et see oleks pigem mina kui Jeremy. Mina olen kaklustes olnud; tema pole. Mind on löödud; teda mitte. Mul on võime end kaitsta; Jermy´l see puudub. Ma olen palju tugevam kui Jeremy ja suudan endaga toime tulla. Muidugi oli võimalus, et Grady minda lööb, Või vähemalt püüab seda teha. Tundus olevat parem võimalus et seda ei juhtu, et mul õnnestub seda ära hoida. Ja seda ma tegingi.” Pr. Mc Kinley paistis uuesti valmis olevat rääkima ja Jake kiirustas edasi, teda takistades. “Igatahes, et jätkata sellega, mis minu perspektiivist juhtus, mida te palusite mul teile öelda, astusin ma Jeremy ja Grady vahele. Siis aga rääkisin piisavalt kaua, et Grady tähelepanu hajutada ja anda Jeremyle võimalus ohu piirkonnast välja liikuda. Võimalus Grady aeglustamiseks oli temaga rääkida ja seda ma tegin. Päris selge oli, et ta mind ründab. Nii tema silmad kui kehakeel ütlesid mulle seda. Kuid see olen mina, mitte Jeremy, keda ta ründab ja see oli mu eesmärk algusest peale.

“Rääkimine andis mulle võimaluse Gradyt hinnata ja tema rünnakus valmistuda, ning olla kindel, et Jeremy on tema ohust eemal.

“Need inimesed siin nägid kõik, mis toimus ja rääkisid sellest teile. Grady tormas mulle peale. Ma arvasin, et ta seda teeb. Ta tegi seda. Ma ootasin, kuni ta oli peaaegu minu peal, siis lihtsalt kummardusin kiiresti ja pöörasin ennast, nii jooksis ta minust mööda. Paistis, et ta kaotas tasakaalu, arvatavasti sellepärast, et ta oli lootnud vastu mind lüüa ja seda ei juhtunud. Ma sirutasin käed, et tal särgist haarata ja teda aeglustada, kuid ta liikus nii kiiresti, et oli minust juba möödas. Ta jooksis vastu kappe, lüües end teadvusetuks ja lõigates otsaesise katki.

“Sel hetkel muretsesin ma, et ta võib oma kaela või selga vigastanud olla, nii lasin ma Nelsonil abi järele joosta ja Gary ja Jeremy abiga sain selili asetada ja verejooksu peatada. See oli see, mis juhtus.”

Pr. McKinley oli Jake’ile otsa vahtinud, nüüd ilmus ta näole grimass.. Ta raputas pead. “Nii, võtame selle kokku. Mis meil on: keegi uus meie koolis, keegi kes räägib mulle, et on varemgi kakelnud, vastandub ühega meie õpilastest, õpilasega, kellel pole siin varem pahandusi olnud. Uus õpilane sattub temaga , Gradyga vastuollu, mis viib Grady haiglasse sattumiseni. Mina näen teid hr. Karras kui agressorit selles olukorras. Polnud minigit kaklust, enne kui teie selle tekitasite.

Hr. Scott tegi oma suu lahti, et rääkida ja Jake ütles kiiresti, “Ei, hr. Scott, ma tegelen sellega ise.” Väga vastumeelselt ja aeglaselt istus maha tagasi ja ei öelnud midagi.

Jake pöördus ja vaatas otse pr. McKinlyle silma. “Teie näete mind kui agressorit, pr. McKinly, siiski teid seal polnud. Inimesed, kes seal olid ja kes intsidenti nägid ja kes nüüd siin ruumis viibivad nõustuvad kõik sellega, kuidas mina seda kirjeldasin. Nad ütlevad: intsident algas Gradyga, oli Grady poolt põhjustatud ja oleks lõppenud Jeremy vigastamisega Grady poolt. Te ütlete, et Grady Thoms pole enne pahandusi põhjustanud, kuigi kõik, kellega ma rääkinud olen, kaasa arvatud inimesed siin ruumis, ütlevad, et ta koolis suurim pahanduste tegija, et ta on siin kõigile ohtlik, on seda alati olnud ja tal pole teiega ainult selle pärast pahandusi olnud, et teie vaatate kõrvale, kui intsident toimub.

“Kõik ütlevad mulle, et teie uhkus jalgpalli meeskonna üle saab võitu teie õiglusest kooli distsipliiniga, kaasa arvatud Grady Thoms.”

Pr. McKinley näis šokeeritud olevat. “Noh!” ütles ta, nägu punane ja šokk raevuks pöördumas. ”Minuga pole kunagi mu enda kabinetis selle kooli õpilane niimoodi rääkinud. Ma ei luba seda. Mis sinusse puutub, siis selles koolis on karistus kaklemise eest väljaviskamine. Sina alustasid kaklust. Sind tuleb – “

Enne kui ta jätkata sai, katkestas hr. Scott teda. “Sa peaks väga ettevaatlik olema, Caroline. Siin on mitmed tunnistajad. Nad on samuti tuttavad Grady Thomsi ajalooga. Just praegu on sul võimalik õiendada vale, mis siin tükk aega esinenud on. Pole mingit küsimust, mis siin toimus. Sul on tema avaldus ja tunnistajate oma ka. See poiss, Nick Karras hoidis ära Jeremy tõsise vigasaamise ja see oleks olnud vihkamis-kuritegu kuna Grady põhjus talle kallaletungiks oli selge: ta vihkas pedesid – seda sõna ta kasutas Jeremy jaoks – ja kavatses selle jaoks midagi teha. Kooli käsiraamat on selles osas väga selge, mida sellisel juhul teha. Grady tuleb välja visata. Ta püüdis kaklust alustada, kaklust mis oli põhjustatud tema homofoobsest sallimatusest. Pole vähimatki kahtlust, mis toimus. Kas Grady välja viskamine või olemasolevaid reegleid ei saa enam tulevikus jälgida.

“Edasi, Nickile peaks kiitust avaldama teise õpilase kaitsmise eest. Ta oli vaevalt kaasatud Grady intsidendis! Tema ei alustanud seda, ta ei löönud kedagi, kõik mis ta tegi tõmbas end eest ära. Kui sa püüad teda karistada – koolist välja visata ehk – eest ära tõmbamise eest, kui teda ründas temast tunduvalt suurem poiss, siis on see valetõlgendus ja ma kahtlen, kas sa seda üle elad.

“See on sinu võimalus näidata austust kooli poliitika suhtes ja saada lahti pikaaegsest probleemide põhjustajast ühe korraga ja igaveseks. See on sinu käes siin õiget asja teha, Caroline.”