Kõik, kes olid olnud pr.McKinley kabinetis – hr. Scott, Jake, Jeremy, Gary ja Nelson – istusid hr. Scotti terrassil. Hr. Scottil oli ees õlleklaas, teised jõid limonaadi. Kõik nad tahtsid rääkida sellest, mis juhtunud oli, nii lasi hr. Scott Jake’l nad kõik peale õhtusööki kokkusaamisele kutsuda. Ta oli teinud õunakoogi ja teismelisi teades veel ühe teinud. Mõlemad koogid kadusid, nagu poleks nad kuu aega süüa saanud, kuigi olid vähem kui tund tagasi õhtust söönud. Hr. Scottil käis külmavärin üle selja, mõeldes neid kooki limonaadiga söönud olevat, kuid nemad ei paistnud märkavat, kuidas need kaks omavahel kokku ei sobinud. Ta ise oli koogi kõrvale kohvi joonud. Peale seda jätkasid poisid limonaadiga. Ta pidi uue kannutäie tegema. Ta ise oli õlle peale üle läinud.

Oht Nicki välja viskamisele koolist oli peale hr. Scotty kõnet kadunud ja üllatuskikult oli vabandust palutud. Siis oli MCcKinley neid tänanud tema juurde tulemise eest ning ta ütles neile, et kohtub Gradyga esmaspäeval, eeldades, et too selleks ajaks koolis tagasi on. Peale seda olid kõik ära koju läinud.

Nüüd aga, hr. Scotti kodus, oli poiste vahel üksmeel: Grady tuleb koolist välja visata, see oleks kõigile kergenduseks. Nad nõustusid kõik sellega kergesti; see asi on lõpetatud. Nii et see polnud asi, millest nad rääkida oleks tahtnud. Selle asemel tahtsid nad kõik kuulda sellest, kuidas Nick, natuke väiksem kui kolm neljandikku Grady mõõdust, ei olnud talle ainult mitte vastu astunud, vaid oli ta haiglasse saatnud. Räägiti, et ta jääb sinna ööseks, et võimalikku põrutust kontrollida.

Jake tundis end, noh ‘imelikult’ näis seda kirjeldavat, kuid arvas oma sõnavaras selle jaoks parema sõna leiduvat, kuid mõistis – probleem selle leidmisega oli, et ta plnud päris kindel, mida ta tundis. Asi oli keeruline. Ta teadis, kuidas ta end lähiminevikus tundunud oli. Talle oli meeldinud olla kambast eraldi. Selle üle mõeldes sai ta aru, et see oli siiski arvatavasti kaitsehoiak. Ta oli üksinda olnud olude sunnil, ja näis mõistlik olevat, kuidas ta oli võtnud sellelt kibeduse, õigustades oma üksindust nagu midagi sellist, mis talle meeldis ja ta seda nautis. Ta mäletas end rõõmus olnud olevat koos sõpradega, enne kui tema kodused probleemid olid ta taluvuspiiri ületanud.

Nüüd suhtuti temasse kui ühte teiste poiste hulgast terrassil ja samuti vaadati temale alt üles. Jeremy oli rääkinud nii palju kui tahtis, sellest kuidas ta oleks Grady asemel haiglas, kui Jake poleks ta tagumikku päästnud. Ta punastas kui oli tagumik öelnud ja vaatas hr. Scotti poole, kes ainult naeratas. Teisi poisse erutas Jake‘i tulle astumine ning kui palju vaprust see nõudis Grady puhul, kes oli see kes ta oli. Lõpuks küsisid nad kõik sama asja: kuidas ta üldse suutis teha, mida ta teinud oli?

Ja nii Jake’i imelik tunne kestis edasi. Ta nautis vastleitud kamraadlikust. Ta kahtles ka, kas ta peaks oma valvsust vähendama. Siin paistis selle tegemine küllaltki turvaline olevat ja ta teadis, et kui tahab säilitada seda teistega ühinemise, grupi liikmeks olemise, sõprade omamise tunnet, oli see koht ja aeg esimese sammu tegemiseks.

See oli hirmutav. See esimene samm sisaldaks endast rääkimist. Oma elu lahti laotamist. Kuid ta ei tahtnud seda imelikku tunnet ka kaotada.

Ta otsustas, et edud kaaluvad riskid üles, ja lõpuks võib ta mõned asjad omateada jätta ja olla tõega natuke paindlik. Peale selle, kas ei lahku ta mingi aja pärast, võibolla õige varsti?

“Jah, räägi meile, Nick.” See oli Gary. Jake tudis ikkagi veel teda vaadates kõhus kõdi. Koolis oli Jake pannud selga puhta t särgi, mille Jeremy neile toonud oli ja siis leidnud rahva hulgast Gary ning talle viimase särgi ulatanud. Gary oli vaadanud särki, siis Jake’t ja punastanud. Jake oli näinud, et Garyl oli probleem talle silma vaatamise ja silmside hoidmisega. Jake arvates võis see märk olla. Väga hea märk.

Nii oli Jake silmitsi enda avamisega, maailmaga ühinemisega, mida need lapsed nautisid ja ta andis alla. Esiteks pidi ta kindel olema, et kõik nad vihkasid Gradyt ja olid rahul sellega, mis talle juhtunud oli. Nad kinnitasid talle, et nad olid kõik ülimalt rahul et Grady kindlasti koolist välja visatakse ja nad on täielikult tema taga et see juhtuks.

Nii ta alustas. “Hr Scott teab osa sellest. Hilja aegu tagasi ma elasin põhiliselt tänavatel ühes linnas idas. Mu vanemad kisklesid ja see läks üha hullemaks. Siis oli mu isa pildilt kadunud ja ema ei suutnud asju koos hoida, nii ma lahkusin kodust. Siis hr. Scott, mu ema vend astus juurde ja tõi mind siia koos endaga elama.

Igatahes oli mul tänavatel elades seiklusi, nii häid kui halbu. Väljas elamine on lapse jaoks väga ohtlik ja mina olin lihtsalt normaalne laps, võimetu enda eest hoolitsema. Lõpuks sattud sa niimoodi hätta; alati on olemas inimesi, kes otsivad nõrgemad inimesi, et nendest kasu saada. Minuga juhtus järgmine lugu.

“Ma käisin ikka veel koolis, mõnikord ööbisin sõbra majas, mõnikord kodus, kuid mitte tihti, magasin ja sõin kus sain, mõnikord väljas lagedal. Pargid on selle jaoks head; sama võib öelda mahajäetud hoonete kohta. Mõlemad on muidugi ohtlikud, kuna seksuaalkallaletungijad on kursis nende kohtadega, kui laste ööbimispaikadega.

“Nii olen ma ühel ööl ühes parkidest, arvatavasti olin siis 13, magamas ühe kõrvalises kohas oleva pingi all ja kui ma üles ärkan, vara nagu see juhtub, kui tänavatel elad, seisavad seal kaks kutti ja vaatavad mind. Ma arvan et nad olid üheksateist - kahekümne aasta vanused, võibolla natuke vanemad. Ka uulitsapoisid, kuid heitnud nendele pilgu, hakkasin ma kohe kartma ja mõtlema, kuidas nende käest pääseda. Kuid olin pingi all ja mul polnud võimalik sealt küllalt kiiresti välja pääseda, kuhu ma lõksu olin jäänud.

“Üks nendest ütleb teisele, ‘Tahad sa sellest osa saada?’ ja teine hõõrub oma kubet ja ütleb, ‘Sa hoia teda kinni ja vaata, et ta karjuda ei saaks,’ ja see annab mulle idee. Kisendan nii kõvasti kui suudan.

“Üks nendest laskub ja paneb oma käe mulle suu ette, et kisa lõpetada. Ma hammustan ta kätt ja veeretan end pingi alt välja, nendest eemale. See, kes oma kubet hõõrub, astub pingi juurde, hüppab juurde ja haarab mind käest. Mu suu on ikka veel vaba ja ma kisendan jälle.

“Mind käest hoidev kutt virutab mulle kõhtu et mu kisa peatada. Järsku ei saa ma enam hingata; kõik toimub nagu aeg luubis ja kutt äigab mulle peopesaga näkku. Kõik hakkab justkui sädelema, kõrvad löövad pilli. Mind käest hoidev kutt on ainuke põhjus, miks ma ikka veel jalul olen. ‘Rohkem sa ei kisa,’ ütleb ta. Ta vaatab oma kaaslasele, kes nüüd ka seisab ja ütleb, ‘Tõmba tal püksid maha.’ Kutt tuleb ümber pingi meie juurde ja sirutab käe, et mu teksasid lahti nööpida ja mind kinni hoidev kutt teeb oma püksiaugu lahti, kui kuuleme teist häält.

“Mida kuradit? Mis see siis on?”

“Olen ikka veel natuke uimane, kuid näen, kes kõneleb. See on minuvanune poiss ja jätan kohe pääsemislootuse. Poiss on tegelikult natuke väiksem kui mina ja mina pole väga suur. Ma olen ikka veel nii hirmunud, et ei usu põgeneda võivat, isegi kui selleks võimalus avaneks. Mõlemad vanemad poisid on tunduvalt suuremad ja tugevama väljanägemisega. Nad vaatavad korraks üksteisele otsa, siis näen neid naeratavat. ‘Kummalgi üks,’ ütleb kubet hõõruv, püksiauku avav mind kinni hoidev.

“Tean küll, et sellel pole mõtet, kuid ma karjun, ‘Appi! Nad tahavad mind vägistada.' Ma ei tea, mida poisilt oodata. Ära joosta ja leida keegi, kes aidata võiks, ma arvan. Igatahes seda ma karjun ja poiss ei jookse ära. Selle asemel tuleb ta meie juurde ja ütleb, ‘Lase ta lahti.’

Lahti-nööpija naeratab, mitte sõbralikult, vaid kasusaajalikult, laseb mind lahti ja astub kiire sammu poisi poole. Ta sirutab käe, et temast kinni krabada. Mu pea käib ikka veel ringi, mu põsk valutab ja võibolla on sellel oma osa selles, et ma ei saa päris hästi aru, mis toimub, kuid suur kutt on järsku pikali maas peale valukriisatust, hoiab oma randmest kinni ja oigab. Väike poiss kõnnib nüüd kubeme-hõõruja ja minu poole, nagu poleks midagi juhtunud. Ta ütleb jälle, ‘Lase ta lahti.’ Olen üllatunud, et nii väike poiss omab niisugust enesekindlat häält.

“Kubeme-hõõruja näib ebakindlana, kuid laseb mind lahti. Tahan ära joosta, kuid mul jalad tunduvad ebakindlatena ja midagi minus ütleb mulle, et ma ei saa jätta poissi kuti poolt mõrvatavaks. Nii seisan ma ainult paigal. Võibolla, kui mõrv peale hakkab, saan kutile tagant poolt kallale karata või midagi sellist. Igatahes pole mul vaja seda teha, kuna suur kutt läheb väikest poissi kinni võtma ja lõpetab ka pikali maas, tehes sama häält, kui teine suur kutt.”

Jake vaikis hetkeks, vaadates teiste nägusid. Kõik vaatasid tema otsa. Kõik olid sõnatud.

“Nii kohtusin ma Kimiga. Ta käis samas koolis kus minagi. Ta oli väljas varajasel hommikusel sörgil, midada ta, nagu ma hiljem teada sain, iga päev tegi. Tuli välja, et ta on tervise hull, millel oli mõtet, sest ta isa oli võimla omanik. Tema isa õpetas võitluskunste, spetsialiseerudes judole. Tal olid teised mehed tööl, kes õpetasid TaeKwonDod ja Karated ja Aikidot. Kimm oli neid kõiki õppinud alates kuuendast elu-aastast.

“Kim polnud kunagi õpitut väljaspool võimlat kasutanud; see oli tal esimene kord päriselt kakluses osaleda. Kuid treening oli teda enesekindlaks teinud, nii enesekindlaks, et polnud isegi närviline. Ta oli kaks kutti pikali pannud nagu poleks see midagi. Mina olin aga täiesti läbi. Kuna oli ikka veel vara tõi ta mind oma koju ja tema ema pani jääkoti mu põse peale ja kontrollis mu suud ja hambaid ja ütles, et kõik on korras. Selleks ajaks oli mu pea selgeks läinud ja muud kui valus nägu ja marraskil kõht, olin ma korras.”

“Mis juhtus nonde kahe kutiga?” küsis Jeremy. Jake naeratas. Ta mõtles et Jeremy oli liiga kaua pidanud vaikima ja ei suutnud enam vastu panna.

“Ma ei tea. Pole neid kunagi enam näinud. Igatahes see ei puutu asjasse. See oli ainult, kuidas ma Kimi kohtasin. Meist said head sõbrad. Lõpuks hakkasin tema majas õige tihti magama. Ma arvan, et tema ema tema oleks mul kogu ajaks lubanud sinna jääda, kuid olin selleks ajaks juba mõnda aega omaette elanud ja polnud nõus oma iseseisvust loovutama. Kuid rohkem tähtis on, et ta isa hakkas mind treenima. Veetsin enamuse õhtupoolikuid ta võimlas, õppides mitmete võitluskunstide põhialuseid ja tehes raskus treeningut. Kohe peale pargis juhtunut otsustasin, et vihkan end nii kaitsevõimetu ja nõrgana tunda. Nüüd oli mul võimalus end kaitsma õppida ja ma kasutasin seda ära; treenisin sama kõvasti nagu Kim. Nad ei võtnud mult selle eest tasu ka. Ma olin Kimi sõber ja sellest neile piisas. Meist Kimiga said parimad sõbrad. Nad kolisid ära, kui ma 14 olin. Kolisid Californiasse, sest nende isa sai äri, mis nende perekonna rikkaks tegi. Midagi koos näitlejatega töötamisega. Tunnen siiani Kimist puudust.”

Jake valas endale klaasi limonaadi ja võttis sõõmu enne jätkamist. “Te tahtsite teada, kuidas suutsin end Grady eest kaitsta. Noh, see käis niimoodi. Ma ei oska kokku lugeda, kui palju treening kohtumisi mul võimlas igasuguste vastastega oli. Suurte ja väikestega, kiirete ja aeglastega, nutikate ja rumalatega. Kui teed seda peaaegu iga päev, sa enam ei karda. Sa saad pihta ja märkad, et see pole maailma lõpp ja et pead peale seda edasi võitlema ning õpid, kuidas kasutada valu keskendumise tugevdamiseks. Sa õpid oma vastaseid jälgima, neid hindama ja seda tehes suudad sa peaaegu alati aru saada, milline su kaitse saab olema juba enne seda, kui nad esimese sammu sinu suunas teinud on.

“Treenisin kõvasti ja õppisin palju. Samuti omandasin ma enesekindluse, mis mul enne puudus. Sa kardad, kui hakkad vastasega võitlema, kui aja möödudes õpid oma emotsioone kontrollima ja selgelt mõtlema, oma vastast hindama, planeerima, kuidas ta rünnakule vastata. Kui see juhtub, pole enam kohta hirmule.

“Mõne aja möödudes olin juba võrdlemisi hea ja koos vanusega suuremaks saamine aitas ka kaasa. Suuremaks ja tugevamaks saamine. Kui oled tugev, enesekindel ja kogenud, siis isegi nii suur ja kõva vastane nagu Grady sind ei hirmuta.”

Ta vaatas poisse, kes olid ta jutust kaasa haaratud, vaadates kõigile silma. “Teil on raske uskuda, kuid Grady ei tundunud mulle üldsegi hirmutav. Tema kehakeelest, tema hingamisest, tema hoiakust oli näha, et ta vihane ja üleliia enesekindel on Ta ei plaaninud oma tegevust, ei pööranud tähelepanu mulle ega sellele, et ma teda üldse ei kartnud. Oli terve hulk asju, mida ma Gradyga oleks võinud teha. Kuid tahtsin teha midagi niisugust, kus mina poleks kakluses üldse osaline. Tahtsin, et kogu agressioon oleks temapoolne; tahtsin, et näiksin täielikult kaitses olevana, kui ta ründas ja üldsegi mitte rünnakuga vastata. Polnud raske välja mõelda, kuidas teda kiiresti peatada, ilma et näiksin tegevat midagi muud, kui eest ära tõmbavat.

“Jalgpalli-väljakul oli teda treenitud jooksma vastasmängijate peale, kasutades oma kaalu nende vastu. Ta oli selles osas ilmselt hea ja olin kindel, et ta seda minu vastu kasutab. Sinu eelis, Nick!”

Ta naeratas, kui teised naersid,. “Pidin natuke ettevalmistusi tegema. Esiteks pidin teda saama, tagasi astuma, et tal oleks piisavalt maad kiiruse arendamiseks, kui ta mind ründas. Siis aga pidin kiiresti olema asendis, et teda tõugata peale seda, kui kõrvale olin tõmmanud. See oli kõige raskem asi, mis mul teha tuli. Tõmbasin eest ja pöörasin end samal ajal, lastes sel paista, nagu püüaks ma tema pidurdamiseks tal särgist haarata; seda ma ütlesin pr. McKinleyle tegevat. Tegelikult tõukasin ma teda minust mööda jooksmise ajal just nii palju, et ta tasakaalu kaotaks ja vastu kappe põrkaks.”

”Sa tõukasid teda?” Küsis hr.Scott.

“Mitte kõvasti, aga jah. Tahtsin, et ta nägu tutvuks korralikult kappidega. Lootsin, et see lõpetab kakluse päris kiiresti. Seda ta tegi.”

Ricco oli Restoni saabunud varajasel õhtutunnil. See oli tema jaoks parim aeg. Mida vähem päevavalgust, seda vähem võimalusi et inimesed ta nägu selgesti näeks ja see neile meelde jääks.

Tal oli kohe alguses vaja mõned asjad korda ajada. Ta ei tahtnud hotelli jääda ja öömaja koos söögiga oli sama halb valik. Seal jäävad tema kohal viibimisest jäljed, isegi välja mõeldud nimega. Paljudel hotellidel olid registratuuris videokaamerad ja ta pidi neid vältima. Nii oli tema teiseks ülesandeks leida peatuskoht, kus teda näeks nii vähe inimesi kui võimalik, kus ta oleks anonüümselt ja mitte meeldejäävalt.

Esiteks tuli siiski autonumber ära vahetada. See oli midagi niisugust, mida ta iga päev tegi. Ta vajas kohalikku numbrit. Küllalt lihtne oli seda hankida. Ta sõitis piirkiirust ületamata ringi, linnaga tutvudes.Ta leidis koha, kus asus gümnaasium, uuris selle ümbruskonda ja mõtles, et võib trehvata Derrick/Jacobit, kui ta homme koolist lahkuvaid lapsi jälgib. Ta jätkas sõitmist ja märkas ostukeskust ning selle kõrval asuvat kolmekordset parkimismaja. Ta sõitis sinna sisse ja viimasele korrusele. Maja oli umbes kolmandiku võrra täis. Ta sõitis, kuni leidis, mida otsis, vanema auto, mida polnud tükk aega pestud, teistest autodest natuke eemal. Ta parkis selle lähedale, tuli välja ja eemaldas oma auto numbrimärgid, milleks tal kulus elektrilise kruvikeerajaga umbes pool minutit. Siis läks ta väljavalitud auto juurde, ning peale ringi vaatamist ja kedagi märkamata, vahetas ta numbrimärgid sellel autol omade vastu. Vähem kui minutiga oli ta tagasi linna tänavatel. Nüüd oli aeg leida peatuskoht. Ta sõitis linna viletsamasse rajooni, mille ta oli tulles läbinud. Ta leidis ühe skaala alumises otsas oleva baari ja läks sisse. Koht oli pooleldi täis. Õlu paistis siin eelistatud jook olevat. Kuid baaris polnud ühtegi naist näha. Ilma peatumata läks ta välja tagasi ja otsis teist kohta.

Kolmandas baaris leidis ta, mida otsis. Baaris istus ainult neli meest. Baaris olid latrid ja kahes nendest olid naised. Kaks naist istusid kahekesi ühes ja üksik naine oli teises. Rico istus baari ja tellis martini. Lõpuks tuli üksik naine baari, nägi mida Ricco joob ja ütles, “Emm, see näeb maitsev olevat.”

“On küll. Baaripidaja näib teadvat, mida ta teeb. Vaevalt on vermutiti lisatud. Võin ma sulle ühe tellida?”

Naine aneratas. “Ma arvasin, et sa ei küsigi.”

Tund aega hiljem sõitis Ricco naise poole. Ta ütles, et oli taksoga tulnud ja plaanis taksoga tagasi ka sõita kuna teadis, et ületab alkoholi piiri. Seda ta oligi teinud. Ricco oli ta eluloost piisavalt teada saanud teadmaks, et naine sobis täiuslikult. Ta elas üksinda; kui ta seltsi vajas – millest Ricco oli õigesti aru saanud et see tähendas ‘tahtis seksida’ – läks ta baari ja tavaliselt leidis kellegi, kellega koju minna.

Nad seksisid ja Riccol lubati ööseks jääda. Peale seksi oli naine magama jäänud.

Ricco tõusis üles, läks elutuppa, lülitas oma sülearvuti sisse, järgis talle antud juhendit ja pääses kooli õpilaste andmebaasi. Õpilaste otsimise funktsioons kirjutas ta Derrick Winters. Nime polnud registris. Rico naeratas ja muutis nime Jacob Delgadoks. Ta enam ei naeratanud, kui tulemus oli tühi. Siis proovis ta Jake Delgado ja ainult Delgado. Ühegi nime kohta polnud tulemust.

Ricco pidi mõtlema. Ta otsustas, et esimene mõte, helistada tagasi NY ja lasta kellelgil uuesti nime saamiseks Mildredi pigistada, pole tark tegu. Perekonnas kellelegi öelda, et tal probleem on, võib tema jaoks mitte kõige parem olla. Perekond ei sallinud probleeme ja neil oli äraproovitud meetod nende lahendamiseks: nad palkasid inimese, nagu ta ise, neid lahendama. Nad võisid samahästi otsustada Ricco kõrvalda, kui uuesti end Mildrediga vaevata. Tegelikult võis nii olla, et Mildred ei teadnudki, millist nime Derrick kasutas ja nad võisid leida Mildrediga jamamise riski suurema olevat, kui Riccoga. Peale selle oli ta kindel, et naine uskus tõe olevat mida ta talle rääkinud oli. Näis, et mingil hetkel on ta nime muudetud. Seda oli palju lihtsam teha, kui asukohta muuta.

Jah, enda perspektiivist vaadatuna arvas Ricco, et ta bossid elimineeriksid tema palju tõenäosemalt, kui et sellega jamada. Neil oli liiga palju kaotadada sidumata räpaseid otsi nii kiiresti kui suudavad. Nii ei saanud ta neile öelda, et tema ohvrit pole kooli andmebaasis.

Selle asemel pidi ta vaatama, kas suudab ise leida Derrick/Jacobit. Ta teadis, milline poiss oli. Ta teadis, kus gümanaasium asub. Ei tohiks nii raske olla teda leida.

Ta võib Mildredi ja ta lastega ise tegeleda, kui ta Restonis lõpetanud on. Võibolla rääkis ta tõtt, nagu seda teadis olevat. Siiski, pole põhjust loobuda väikesest lõbust ja teda teistele hoiatuseks karistada. Lehes mainitakse, et üks perekonna liikmetest, keda oli jõhkralt piinatud ja tapetud, oli WITSEC’is töötanud. Tulevikus teeks see ainult teised sarnased juhtumid palju edukamaks.