Ta hoidis varju, midagi sellist mida ta peaaegu alateadlikult alati tegi, olles väljas nii hilja õhtul nagu täna, jäädes varju mööduvate autode tulede eest, või tänavalaternate nõrga kuma eest, mis rohkem kui miski muu tõi esile temast eemale jäävate tänavate pimeduse. Ta oli väljas ja väljas tundis ta end kõige mugavamalt. Seda, et tänavad olid öösel ohtlikud, tasakaalustas nii sagedane lõksus olemise või kitsikuse tunne, kui neli seina ja katus teda ümbritsesid.

Isegi sel väga varajasel hommikutunnil, ainult tund oli möödas keskööst, nägi ta teisel pool tiheda liiklusega tänavat inimesi, mõnda meest ja paari vanemate teismeliste kampa. Naised siia linnaossa ilma saatjateta ei tulnud, kui nad polnud just seda sorti naised.

Nood inimesed veetsid aega neoonsete õllereklaamidega baari juures. Aeg ajalt läksid mõned meestest baari, teised olid seal juba olnud ja olles nüüd väljas aega viites ja omavahel rääkides, ei tahtnud nad et õhtu veel lõpeks, viivitasid lahkumisega, viivitasid koju minemisega. Seda sorti mehed.

Ta jälgis mehi, liiklust, teismelisi, samal ajal ise ümbrust uurides, leidmaks turvalisust pakkuda võivaid kohti juhuks, kui ta neid vajama peaks. Seda sa teeksid, kui oleksid teismeline ja üksinda öösel väljas.

Teismelised olid need, kellel ta silm enim peatus. Nende pärast pidi valvel olema. Ta oli üksildane. Temasugused lapsed pidid tähelepanelikud olema. Seepärast oli ta õppinud nähtamatu olema ja liikumatult sügaval varjus seismine oli selleks üks võimalus.

Neoonsed õllereklaamid heitsid akende alla kõnniteele punakat valgust. Sinna oli enamus inimesi kogunenud. Võibolla tundsid nad endid valguse käes mugavamalt, samuti nagu endasuguste hulgas, turvalisus hulgakesi reegel. Need, kes sees olid olnud, olid kõige lärmakamad, olles enne väljatulemist korraliku õlituse saanud. Nendel, kes sees veel polnud käinud oli enamikul raha otsas ja nad lootsid, et võiks ilmuda keegi, kes neile õlle või paar võlgu on. Mõned aga veetsid seal lihtsalt aega, vähe millelegi üldsegi mõeldes. Oodates, et elu nende juurde tuleks. Muretsemata selle pärast, mis järgmiseks juhtuda võiks. Seda sorti mehed. Selline linnaosa.

Ta ei tahtnud tegemist teha ka teiste teismelistega, kes väljas olid. Nood olid tahumatud poisid, tänavapoisid, karmi väljanägemisega ja tegutsemisega, just nagu need, keda ta teisel pool tänavat nägi, moodustasid nad kampu.

Ta oli olnud peamiselt üksik, ellujääja, alates ajast mil tal teismelise aastad algasid. Muidugi oli ka teismeliste jaoks hulgakesi turvalisem olla, nagu meestelgi, ja ta oleks võinud ühineda teiste enda-suguste teismelistega, kuid sellel oli oma hind, kampa kuulumise hind. Talle polnud see hind kunagi meeldinud. Talle polnud kunagi meeldinud kaasa minna kõigega, mis neil plaanis oli.

Ta heitis pilgu ühe ööseks suletud poe aknal olevale kellale ja nägi, et kell oli nüüd pool kaks. Liiga hilja et misjonäride juures ööbida. Igal õhtul, mil ta polnud seal tagasi kella kümneks, pidi ta tänaval magama. Ta oleks parema meelega sees olnud. Jällegi pidi ta kaaluma poolt ja vastu, nagu nii paljude asjadega oma elus. Magamine sees või väljas - sees magamise eelised olid alati vastuolus reeglitega, mida ta seal pidi jälgima, valvel olema teiste pärast, kes talle nii lähedal magasid. Üksinda väljas ilma kaitseta magamise hinda pidi võrdlema loengute ja ülesannetega ja religioosse jamaga, millega ta sees magades silmitsi seisis.

Ta teadis, et peaks liikuma hakkama. Siin olemine teiste inimeste lähedal oli riskantne. Kuid ta ei tahtnud riskeerida. Ta oli päris kindel, et oli nähtamatu seal, kus ta seisis. Sügav vari oli ta sõber. Iga liigutus võib kellegi tähelepanu äratada. Ta oli juba määratud magama ebamugavalt ja ta teadis siin lähedal kohta, kuid ta pidi ootama, kuni teismelised liikuma hakkavad.

Ta lootis, et koht, mida ta täna tahtis, pole hõivatud. Mõnel korral oli ta leidnud seal kellegi teise magamas. Siis oli ta pidanud teise koha leidma ja une-aeg jäi väga lühikeseks. Ega see esimene kord oleks. Ta oli seda tantsu varem liigagi tihti tantsinud. Nii jäi ta liikumatult varju. Ta jälgis ja ootas.

Lõpuks, võibolla poole tunni pärast, võibolla pikema aja pärast, lagunes poistekamp kahesteks ja kolmesteks gruppideks ja need lonkisid minema. Nüüd oli aeg väga hiline, peaaegu kell kaks hommikul. Siiski ootas ta enne ära minemist. Tänav oli tühi, vaikust häiris ainult mõni baarist lahkuja, kes minema kõndis. Ta tahtis olla kindel, et teismelised on küllalt kaugel, enne kui oma nähtamatuse kaotab.

Lõpus oli aeg minema hakata. Koht, mida ta silmas pidas, oli naabruses asuv park. Polnud eriti park, kuid polnud ka betoon. Tavaliselt leidis ta seal hea paiga. Seal olid mõned põõsad, mille taha minna, lava, mille alla ronida, mõned pargipingid, mida ta tavaliselt vältis, kuna nende peal ei olnud kusagile peituda. Ta astus varjust välja ja sai astuda ainult mõne sammu, kui ta peatus. Midagi oli ta tähelepanu äratanud. Midagi, mis tundus valesti olevat.

Teisel pool tänavat oli mees just baarist lahkunud. Tema kõikumise järgi oli ilmne, et ta on korralikult käraka või õllega täidetud. See oli ebamäärases vanuses suur mees. Raskekaaluline, kõhukas, punane nägu punase neoonvalguse poolt veel punasemaks tehtud. Ta seisis uksel, läitis sigareti ja vaatas ümber, paistes ettevaatlik olevat. Seljas oli tal t-särk ja jalas teksad. T-särk pükste peal, teksad kortsunud.

Üks auto käivitas mootori ja sõitis välja parkimiskohalt sellel tänavapoolel. Auto hakkas väga aeglaselt lähenema kohale, kus mees seisis.

Poiss nägi seda ja oli peatunud. Midagi tundus valesti olevat. See oli ainult tunne, kuid ta oli õppinud oma tundeid ja aistinguid tähele panema. See oli kõik, mis näha oli. Kuid seda oli piisavalt. Nood kaks üheaegselt toimunud sündmust, olid ta tähelepanu äratanud. Justkui oleks auto startinud seepärast, et mees oli välja kõnniteele tulnud. Seda oli liiga palju kokkusattumuse jaoks, ja nii oli ta peatunud, soovides, et ta oleks ikka veel varjus seisnud, kuid ei soovinud sinna tagasi minna. Ei tahtnud üldsegi liikuda või teha midagi, mis kellegi huvi võiks äratada.

Auto jätkas aeglast liikumist. Mees, kellele see lähenes, jälgis auto lähenemist, ja kui see oli peaaegu temani jõudnud, pani ta käe selja taha ja siis küljele. Poiss nägi punase reklaamvalguse helki püstoli torult, mis mehe käes nüüd nähtavale tuli.

Auto peatus, kui ta mehega kohakuti oli jõudnud, mees ikka veel uksel seismas.

Poiss kuulis, kui reisija poolne aken alla keris. Mees vaatas autot, siis astus edasi ja lasi pea alla, et võiks auto sisse näha. Püstol oli tal ikka veel käes.

Järsku mees komistas tagurpidi, kui kostus kolm lasku. Mitte kõvad, kuid selgesti püstoli lasud. Lasud kostsid auto seest. Mees püstoliga käes põrkas paar sammu tagasi ja kukkus vastu baari ust, lükates selle pooleldi lahti.

Auto uks läks lahti ja juht tuli välja, astus kaks sammu et jõuda maha kukkunud meheni. Poiss vaatas, kuidas ta oma püstoli tõstis ja veel kaks lasku tulistas. Siis pöördus mees tagasi auto juurde. Sel hetkel oli ta nägu poisile selgesti näha.

Öö oli pime, kuid kohas, kus mees seisis, valgustas teda punakas kuma ja ta valge nägu eristus selgesti.

Poiss nägi meest, ja püstoliga mees nägi poissi, kes polnud enam varjus, teda vaatamas. Mees oli poisist ainult 25 meetrit eemal. Piisavalt lähedal.

Poiss nägi meest ja püstoliga mees nägi poissi end vaatamas.

Poiss ei kõhelnud. Ta pistis jooksu. Mees tegi tema järel paar sammu, siis aga muutis meelt, jooksis oma auto juurde ja hüppas sisse. Ta pööras auto kiiresti ringi, siis surus gaasi põhja. Kummid vilistasid, auto hüppas edasi ja võttis kiiresti kiirust juurde. Poiss oli nüüd kaugel eemal, kuid auto saaks ta mõne sekundiga kätte.

Kui auto kiiresti lähenes, pööras poiss järsku ja jooksis sinna suunda tagasi, kust ta tulnud oli. Ta möödus autost, enne kui juht reageerida suutis. “Pagan,” pomises ta ja tegi nii kiire tagasipöörde kui suutis, kuid selleks ajaks, kui ta uuesti liikuma sai, oli poiss ta vaateväljast kadunud, leides rohkem varju, kuhu jooksmise ajal hoida.

Poiss oli kohutatud. Ta teadis, mida see tähendab, olla näinud autojuhti, teades, et juht oli näinud teda end vaatavat. Autojuht oli just inimese tapnud. Poiss jooksis. Instinkti mõjul oli ta jooksma hakanud. Ta tundis seda tänavat, seda ümbruskonda ja ta pea töötas sama kiiresti, kui ta jalad liikusid. Ta kuulis, kuidas auto kummid vilistasid kui mees seda ümber pööras. Ta teadis, et tal on ainult mõni sekund aega, enne kui auto jälle tuleb.

Ta oli hirmunud, kuid oli hirmuga harjunud, te oli seda varem sageli tundunud, sellega koos elanud, ja see pigem motiveeris kui paralüseeris teda. Ta oli jalul, samal ajal kui mees oli oma autos. Selles olid mõlemale nii head kui halvad pooled.

Poisi jaoks, ta tundis tänavaid, maju, puiesteid ja puid ning põõsaid siin. Ta teadis, et leiaks turvalise koha, kui tal ainult piisavalt aega oleks. Ta kuulis, kuidas auto jälle otse tema poole tuleb, mootori möirates ja kiirust kogudes.

Juht ei näinud poissi. Alul oli ta varjus olnud, siis aga, seni kui ta autot ümber pööras, oli ta silmist kadunud. Võibolla oli ta suure jooksuga pööranud esimesse tänavasse, kust ta tulnud oli. Tal oli vaja poiss leida. Ta oli lahtine ots ja ohtlik. Mees pidi poisi likvideerima.

Poiss kuulis kuidas auto otse tänavat mööda edasi sõitis; ta mõistis, et juht ei olnud teda näinud, kui ta ära keeras, kuid ta teadis, et too tuleb tagasi. Seal, kuhu auto oli suundunud, polnud kohta, kuhu end peita ja mees näeb seda kiiresti. Pööramisega oli ta natuke aega võitnud, kuid see oli ka kõik. Ta püüdis jällegi tänaval varju jääda. Mitte ainult mõrvari eest ei tahtnud ta varju jääda, kui too tuleb, kuid oli parem, kui keegi nendest majadest teda samuti ei näeks. Ta ei kuulunud siia. See oli kampade territoorium. Mustanahaliste ja hispaanlaste kampade territoorium. Valge nahaga laps, üksinda öösel ringi jooksmas, ei võinud endale lubada, et keegi teda näeks.

Ta oli kindel, et mees autos nii kergelt alla ei anna. Kuid ta tundis, et tal on nüüd eelis. Kui auto tuleb, siis kuuleb ta seda, mees autos teda ei kuule. Ta näeb autot enne, kui mees teda. Eelis.

Ta kuulis pidurite kriiksumist. Auto oli seisma jäänud. Juht pidi olema aru saanud, kuhu ta läinud oli. Kuhu mujale oleks ta saanud minna, kui mitte seda tänavat mööda edasi?

Poiss jätkas liikumist, enam kõvasti jooksmata, uurides maju enda ümber. Kerge tuuleke hakkas puhuma ja ta haaras enda ümbert kätega kinni, isegi kui oli kesk-suvi ja mitte kõige vähematki jahe ja ta oli just kõvasti jooksnud. Närvid, mõtles ta. Ta aeglustas sörgini, maju uurides. Kõik majad olid pimedad, nagu sellisel varajasel hommikutunnil võiski oodata.

Ta kuulis autot tänava otsas, kuhu ta sisse oli keeranud. Nüüd liikus see aeglaselt. Maha kummardudes, et vähem silma paista, pöördus ta sissesõiduteele, millest ta möödumas oli ja jooksis seda mööda maja tagumise nurgani. Ta pidi taga õuedesse jõudma ja tänavalt ära, enne kui mees nii kaugele jõudis ja eriti kui ta autost välja tuli ja jala otsima hakkas.

Liikuma. Ta pii kogu aeg liikuma. Taga-õuedesse ja läbi nende. See oli ohtlik, kuid kas ta liikus või ei, ikka oli ta hädaohus ja kui ta liiga kaua ootas, oleks risk vahele jääda palju suurem. Vahelejäämine tähendas surma.

Tänavalaternad olid siin üksteisest kaugel ja mitte eriti eredad. See oli tema jaoks hea nüüd, kus ta maja taga oli; tema liikumist polnud tänavalt näha. Kõik majad olid siin väikesed, tillukeste, enamuses hooldamata eesõuedega ja majade seinad polnud juba aastaid värvi näinud. Vähesed tänavale või sissesõiduteele pargitud autod olid vanemad ja odavamad. Ta teadis, mis sorti inimesed siin elasid ja püüdis neid vältida, eriti teismelisi ja noori mehi. Kuna kõrge töötus oli siin tavaline, olid noored mehed alati otsimas võimalust raha saamiseks, mida kiiremini ja kergemalt, seda parem. Need olid karmistunud noored mehed ja see polnud koht, kus öösel olla. Kuid ometigi oli tal siin turvalisem, kui seal, kus autojuht teda näha võiks.

Kuid ta teadis, et on peaaegu sama suures hädas, kui majas elavad inimesed teda näinud oleks. Korterivargused olid osa siinsest elust ja kui varas kätte saadi, siis selle maja omanikud, mille tagant ta leiti, teeks talle säru ja ta sattuks väga suure tõenäosusega politseijaoskonna asemel haiglasse.

Ta kuulis, kuidas auto väga lähedal peatus ja uks lahti ja kinni käis, võibolla järgmise maja ees. Pagan. Kutt kavatses jala otsima hakata. Ta arvatavasti kaalutles, et poiss peab lähedal olema, peab tagahoovis olema, et umbes nii kaugele sai ta joosta selle ajaga mis tal oli. Maja taga, mille kõrval ta seisis terendas tagahoov. Oli liiga pime, et üldse paljut midagi näha. Kuid tal polnud valikut. Ta ei saanud seista ja oodata, kuni mees ta leiab. Ta astus maja juurest sügavamale taga-hoovi, siis läks ettevaatlikult üle selle, liikudes tagasi sinna poole, kust auto oli tulnud, mõeldes, et see on kaval, kuid kontsentreerus enam püüdele pimedas midagi näha, lootes, et seal pole midagi, mille otsa ta komistada võiks. Ta peatus, pool õue läbitud, siis läks õue tagakülje poole, mõeldes, et ehk pääseb ta selle taga olevase taga-õue, sealt paralleelsele tänavale sellega, mida mööda ta just jooksnud oli. Kuid ta leidis eest tuhaplokkidest tehtud vähemasti kolme meetri kõrguse seina. Polnud mingit võimalust sellest üle ronida või hüpata.

Siis läks ta edasi üle hoovi. Ta jõudis võrkaiani, mis eraldas tagahoovi, milles ta oli, järgmise maja omast. Aial oli sile toru peal ja aed oli umbes poolteist meetrit kõrge. Poiss oli liikuv ja tugev ning pannes kaks kätt ülemise toru peale, kargas ta üle aia. Nüüd oli ta järgmise maja taga-õues.

Ta hirm andis natuke järele. Ta ei näinud võimalust, kuidas mees autost võiks teada, kuhu ta läinud on, mis suunas ja kutt peab mõtlema, kuidas piirkonnast lahkuda. Varsti kihab piirkond võmmidest. Ainult ära sõitmine peaks mehel meeles mõlkuma. Kindlasti ei jää ta kauaks otsima.

Siis aga jättis poisi õnn teda maha. Ta oli astunud neli sammu võrkaiaga piiratud õues, kui ta vaikset urinat kuulis. Sellist sügavat, mis tuleb mitte lihtsalt koeralt, vaid väga suurelt koeralt. Urin valjenes silmapilkselt ja siis järgnes sellele kuri haukumine. Haukumine kostus alguses õue teisest otsast, kuid muutus kiiresti kõvemaks. Tagasi pöördudes sai poiss aru, miks aed võrguga piiratud oli.

Tal kulus ainult hetk üle aia tagasi kargamiseks, sinna, kus ta olnud oli. Ta jõudis seda just viimasel hetkel, kui suur Doberman pinscher oli otse tema taga, kareldes vastu aeda ja valjusti haukudes.

Poiss palus Jumalat, et auto oleks edasi sõitnud ja mees püstoliga poleks kära kuulnud. Ta teadis peaaegu silmapilk, et nii see ei ole. Aed, millest ta üle oli hüpanud eraldas kahte maja ja ta nägi nende vahelt tänavat ja nägi seal seisva auto tulede valgust. Ta polnud kuulnud ühtegi teist autot tänaval sõitvat; valgus pidi tulema autost, millega püstoliga mees sõitis. Ja valgus ei liikunud. Varem oli ta kuulnud, kui mees autost lahkus. Auto oli ikka veel seal, nii et mees pidi ka seal olema. Ta pidi koera haukumist kuulnud olema.

Mees polnud ainuke, kes seda kuulis. Majas, kus koera hoiti, süttisid tuled. Siis süttisid nad majas, mille taga ta praegu seisis.

Mida saab ta teha? Poiss hakkas paanikasse langema, tal polnud häid võimalusi ja püstolimees ilmub mõne sekundi pärast maja tagumise nurga juurde. Pime öö oli ta ainuke kaitse olnud ja nüüd immitses maja tagakülje aknast valgust murule, valgustades väga nõrgalt taga-õue.

Kui poiss üle õue jookseks, püüdes pääseda teisele poole kõrvalmaja taga-õue, võib kergesti juhtuda et mees tuleb sissesõidu teed mööda ja nad kohtuvad. Mees ei kõhkleks; ta oli tapnud mehe, kes baarist välja tuli ja ta laseks tema sama kergesti maha.

Poiss vaatas meeleheitlikult ringi, nähes vorme väheses valguses, mis aknast paistis. Hoov oli väike ja seal kasvas rohi, niidetud muru. Maja tagaküljel oli väike terrass aiamööbliga. Taga nägi ta vastu müüri ehitatud väikest garaaži ja selle kõrval arvatavasti tööriista kuuri. Poiss nägi seda kui ainukest võimalust varjumiseks, kuigi see oli hirmus läbinähtav peidukoht. Kuid mis võimalused tal olid? Mitte ühtegi muud. Võibolla on seal sees midagi, mille taha end peita. Ta lootis ainult, et jõuab sinna enne, kui mees õue jõuab ja teda näeb.

Ta jõudis kuurini. Ta oli just ust avamas, kui ta varjude järgi nägi, et kuur ei toetunud tema taga oleva müüri vastu. Müüri ja seina vahel oli umbes veerand meetri laiune vahe.

See oleks parem, mõtles ta ja püüdis end vahesse suruda. See oli tihe, kuid poiss oli sale ja kõvasti pingutades suutis ta sisse väänelda.

Siis oli ootamine kõik, mida ta teha sai. Talle tuli kohutav mõte, et ta ootab siin surma. Kui mees tuleb, pole tal mingit võimalust tema eest pääsemiseks. Ta oli liiga tihedalt kinni kiilutud ja teiselt poolt välja libiseda polnud võimalik. Kõik mida ta teha sai, oli seista seal kuuri ja kivimüüri vahele pressituna ja oodata.

Ta ei näinud midagi, kuid kuulis kõike. Ei läinud kaua aega. Ta kuulis samme. Nad olid murul peaaegu hääletud, kuid poisi meeled olid pingul, nagu ei kunagi varem ja nõrgad helid tulid temani selgesti, summutatud ainult ta oma südame tagumise poolt.

Ta kuulis, kui sammud kuurile lähenesid. Poiss hingas sügavalt sisse ja hoidis hinge kinni.

Kuuri uks tehti lahti; sammud liikusid sisse ja hetke pärast tulid välja tagasi. Poiss lootis, et seejärel nad lahkuvad. Kuid seda nad ei teinud. Ta kuulis neid piki kuuri seina sinna tulevat, kus ta end peitis.

Ta süda ei saanud enam kõvemini taguda. Ta pööras pead, et saaks meest näha. Ta püüdis valmistuda lasuks.

“Mis see siis on?”

See oli karm hääl, musta mehe hääl ja näis vihane olevat. Niipalju kui ta oma veerandmeetrises vaateväljas nägi, oli see keegi suur mees, kuid selgesti nägi ta endale suunatud püssitoru.

Ta pingutas oma kõhulihaseid ja mõtles, kui suurt valu ta tunneb enne seda, kui enam midagi ei tunne.

“Tule sealt välja.” See oli käsk, mis eeldas täitmist. Miks ta ei tulistanud, imestas poiss? Võibolla ei tahtnud mees müra teha. Võibolla seejärel, kui ta välja libiseb, murrab ta tal kaela. Võibolla torkab noaga. Oli see parem, kui püssilask?

“Noh?”

Jah, see mees oli välja vihastatud, tema hääletoonist oli seda selgesti kuulda. Kuid poisil oli ebamugav olla seal, kus ta nii tihedalt kinni oli kiilutud, et raske oli hingata ja mida kuradit? Kui ta niikuinii surema peab, siis ehk oligi parem sellega ühele poole saada. Ta oli kogu oma elu võidelnud. Võibolla see oli tema aeg ja ta võitlemised lõppevad.

Kuid ta mõistus ütles talle ka midagi muud. Püssimees baaris oli valge mees olnud. See siin oli must. Püssimees oli pikkade pükstega olnud. Sellel mehel olid ainult aluspüksid jalas. See pidi peaaegu majaomanik olema. Võibolla ta ei kavatsenud teda tappa.

Poiss pidi kõvasti vaeva nägema, et üldse liigutada, kuid ta püüdis ja liikus vähehaaval. Ta oli ainult mõne tolli edasi saanud, kui mees tal käest haaras ja sikutas. Sellest oli abi ja järsku oli ta kitsast kohast väljas.

Mees ei lasknud ta kätt lahti. Ta haare oli kindel ja ta tõmbas poisi ümber, nii et nad olid nägudega vastamisi. “Mida sa siin teed? Varastad mu muruhooldus seadmeid, ma arvan. Sa tuled koos minuga majja. Võmmid selgitavad asja. Pole minu mure. Ära proovigi minema joosta. Mul on täielik õigus sind maha lasta ja seda ma ka teen.”

Mõrvar seisis maja nurga juures, vaadates taga-õue. Ta tahtis nii väga maha lasta mehe, seejärel poisi. Teda peatas ainult kindel usk oma ametireeglite järgimisse, reeglite, mida ta ise oli formuleerinud enda jaoks, reeglid, mis olid teda äris hoidnud kauem, kui enamikku nendest, kes praktiseerisid tema ametit.
Kui ta seda teeks, mida teha tahtis rikuks ta nendest korraga kolme.

Nood kolm reeglit olid: esiteks, kunagi ära tee midagi impulsiivselt, momendi ajendil, kõik peab olema enne tegutsemist detailselt planeeritud. Ta polnud kõigele sellele mingeid plaane teinud ja ta oli juba poissi taga ajades seda reeglit rikkunud.

Teiseks oota, kuni ohver on ette valmistamata, midagi ootamata, võimetu end kaitsma. Seda meest oma .22 püstolist lastes, seda väga suurt meest suurelt kauguselt väga väikeste kuulidega, ei tarvitse lask teda tappa ja mehel on püss. See tähendab, et mees tulistaks suure tõenäosusega vastu. Ja püssipauk ärataks tähelepanu ja teeks ta pääsemise nii palju ebakindlamaks, isegi kui lask mööda läheks.

Ümbrus peaks nüüd võmme täis olema. Püssipaugu peale tuleksid nad jooksuga.

Ja kolmandaks, põgenemine olgu täielikult planeeritud, ilma ebakindlate käikudeta. Tal oli põgenemine planeeritud, kuid plaani oli palju, palju kindlam kasutada, kui peale tulistamist sellise piirkonna tagahoovis, kus kõigil olid kindlasti relvad ja kus võmmid hakkavad parvlema.

Ei, siin ei tule surmamist, kaks tapmist pole tegelikult mõistlik. Kuigi probleem, et poiss teda nägi, on ikka üleval, on palju parem tal nüüd minna lasta. Ta ei teadnud kas poiss teda vastandamisel ära tunneks, või suudaks teda võmmidele kirjeldada. Ta võiks, noh, olid veel võimalused ta vagaseks tegemiseks tema arreteerimise ja kohtuistungi vahelisel ajal, mil poiss peaks tunnistusi andma. Kui teda arreteeritama peaks, mis on väga ebakindel asi iseendast, saab ta lunaraha eest kiiresti vabaks; selles oli ta kindel. Siis aga on mitu kuud aega kuni kohtuistungini. Hulga aega poisi vagaseks tegemiseks.

Ei, nüüd polnud õige aeg seda teha. Nii vaatas ta, kuidas mees poisi majja viis, siis läks tagasi autosse ja sõitis minema.