Olen pikka aega imetlenud Robert B. Parkeri ja Lee Childi lugusid ning mõned selle loo tegelased ja sü˛eeideed on ideede sulam, mis mul tekkis pärast nende mahuka teose lugemist. Ma arvan, et kõiki kirjanikke mõjutab see, mida nad loevad. Olen kindlasti olnud nende kahe juures; see lugu oli inspireeritud nende tegelastest ja suurepärasest kirjutamisest.

Nagu tavaliselt, tänan sügavalt oma mitmeid toimetajaid. Nende jõupingutused minu huvides täiustavad ja rikastavad minu kirjutusi ning ma olen neile tänu võlgu. Kõik siin leitud vead keele või sü˛ee spetsiifikast tulenevad täielikult minu enda vigadest, mitte nende omadest.

Ma ei saa küllalt tänada Pacot, uskumatult andekat noort kunstnikku, kes lõi selle loo alguses nähtud pildi. Selle joonise mõningaid detaile on lihtne fotoga segi ajada, selline on tema kunst. Nii suur kui ta anne on, on tal veelgi suurem süda; ta teeb mind alandlikuks.

Veel üks tänusõna kuulub uskumatu vaimu ja andega noormehele, kes aitas kaasa selle loo loomisele. Mõnikord võib kirjutamine olla kirjeldamatu rõõm ja mõnikord võib see olla tõeline valu tagaotsas; selles, et see on nagu enamik inimlikke ettevõtmisi. See noormees jäi minu teema juurde iga Dusti peatükiga, mille ma kirjutasin, ei lasknud mu tujul ega pingutustel langeda. Ilma selleta poleks see lugu kindlasti enne järgmist aastat lõppenud ja võib-olla poleks see kunagi lõppenud. Tema panust sellesse jõupingutusse ei saa alahinnata.

Ja loomulikult aitäh teile, lugejad, kes te minu pingutusi väärt olete. Paljud minu postkasti ilmuvad nimed on aastate jooksul tuttavaks saanud, kuna nende omanikud on minu tegemistega kursis püsinud. Teie julgustust tunnustatakse ja hinnatakse.

Cole Parker – juuni 2013