1. Peatükk.

Sõit Orlandost Georgiasse mööda I-75 oli monotonne ja lõdvestav. Täiuslik. Just see, mida vajasin. Olin just lõpetanud ülesande; iga ülesande järel tundsin, nagu vajaksin dekompressioonikambrit. Kogu nädalaid kasvanud pinge oli korraga läinud. Kõik mured, kõik närvilisus, kõik kartused, mõtlemine iga väikese detaili üle, mis mind võiks läbi kukutada – kõik need võisin ma nüüd maha jätta. Vajadus meeles pidada iga sõna, mis ma kellelegi ütlesin, mõtlemine noaterale, millel ma balansseerisin, isiksustele, kellega mul tuli tegemist teha, usaldusele, mida ma õõnestasin – kõik need moodustasid pingul köie, millel ma tasakaalu püüdsin hoida. Kõik see oli nüüd läbi. Minu kohal ei rippunud enam midagi, mis oleks iga mu ärkveloldud hetke mõjutanud – kõik see oli kadunud silmapilgu jooksul. Et selle mõju kaoks, läks vaja natuke aega. Teised leidsid oma tee pingetest vabanemiseks. Naised. Alkohol. Puhkused päikeselisel inimtühjal või üle rahvastatud saarel. Mida mina tegin, oli autosõit. Sõit mööda kõrvalisi külateid, kus kohtas harva teist autot ja peaaegu mitte kunagi jala liikuvat inimest. Ainult sõitsin. Lülitasin oma mõtlemise välja. Lasin tal uidata, kus ta soovis, sama moodi kui mina külavahe teedel.

Olin oma eelistuselt üksildane. See sobis minu jaoks suurepäraselt, tekitades mugavustunde, mida vajasin.

Lend Orlandosse koos paljude puhkusele minejate ja Disney entusiastidega tegi minu kohta igasuguse jälje leidmise võimatuks, eriti veel seepärast, et kasutasin siis teist nime kui praegu.

Lõuna-Georgiasse sisenemise järel keerasin I-75 ära, võttes suuna läände US 84 mööda. Oli Augusti kuu. Igaüks, kes on Augustis Lõuna-Georgias olnud teab, et sõnad ’kuum’ ja ’niiske’ omandavad siin täiesti uue tähenduse. Minu jaoks oli see täiuslik. See hoidis enamjagu inimesi sees. See võimaldas mul rännata ilma häirimiste ja tähelepanu kõrvalejuhtimiseta. Mõtted liikusid vabalt. See toimis eriti hästi seepärast, et auto kliimaseade puhus pideva joana külma õhku.

Minu ülesanne oli olnud Wyomingis. Füüsiline eemaldumine oli alati mõistlik. Preeriate, heinamaade, peatset talve kuulutava öise jaheduse ja kaugete ja mitte nii kaugete mägede asemel pakkus siinne maastik tasaseid põllumaid ja männimetsi. Aegajalt hakkas silma ka üksikuid pähklisalusid ja virsiku-istandikke. Kuid enamuses oli see vaid tohutu asustamata piirkond, enamjagu arendamata, enamjagu üksildane ja tühi. Sillutatud või sillutamata kaherealised teed millega aeg-ajalt ristusid tolmuse väljanägemisega sillutamata teed, mis võisid ka mitte kusagile välja viia.

Plaanisin öö veeta kohas nimega Crocker Corners. See oli pisike täpp kaardil. Polnud midagi, mis oleks teda eristanud. Eemal kõiges muust. Arvatavasti oli seal motell või võõrastemaja. Midagi vähemasti ikka. Arvatavasti ainult söögikoht ja bensiinijaam. Tegelikult ega ma rohkem ei vajanudki. Võisin ka autos magada, kui vaja. Taevas teadis, olin maganud ka karmimates tingimustes. Sageli.

Õhk väljaspool kabiini oli päris kindlasti tihe, niiskusest paks ja kuumusest liikumatu. Auto oma kulunud amortidega rappus ja kolksus, aga kliimaseade oli korras. Pöörasin sellele erilist tähelepanu, kui selgitasin oma ülemusele Washingtonis, millist autot ja kuhu ma tahan seda saada.

„Vaata, et kliimaseade töötaks nagu õlitatud. Esmaklassiline, suurepärases töökorras,"  ütlesin talle. Ja sellise oli ta leidnud. Saime temaga hästi läbi; mina tegin, mis ta mulle oli ülesandeks andnud, tema andis mulle, mida ma tahtsin nii enne kui pärast missiooni. Ta pidas minust lugu ja see on alati hea ülemuse-töötaja suhetes.

Ei auto kulunud väljanägemine ega amordid mind ei häirinud. Mul polnud vähematki kavatsust silma paista ja ma ei sõitnud nii kiiresti ka. Asja mõte oli pingest vabaneda, mitte kusagile kiirustada. Seekord olin pidanud kedagi tapma.

Mõnda ei paistnud see eriti häirivat. Minul polnud sõjaväelist tausta nagu enamusel nendest, ega ka samasugust treeningut või isiksuse häireid, nagu neil paistis olevat. Mind see häiris, kui tapmine oli vajalik, isegi kui see oli täiesti õigustatud vajadusega päästa süütute inimeste elusid, nagu see mõni päev tagasi oli olnud.

Päev hakkas pealelõunasse kalduma. Paari tunni pärast peaksin Crocker Corners

–i jõudma. Selleks ajaks oleks juba varajane õhtupoolik ja ma nautisin juba ette kannu külma õlut, kui seal peaks baar olema. Võib-olla isegi kahte.

Ma ei tundnud muret. Alati on baar olemas, olgu linn nii väike kui tahes.

Ma polnud viimase kolme tunni jooksul ühtegi hinge ega sõidukit näinud. Loksusin mööda auklikku teed, mõtted laokil, kui äkki…

Metsast minu ees paremal kargas välja poiss. Tema kõrval sörkis koer, Saksa Lambakoer. Nad ilmusid tee äärde hetkega, kiirustades sinna enne, kui ma samasse kohta jõudsin. Poiss oli särgita, juuksed segamini ja lendlemas igas suunas, kui ta jooksis, plätud ja lühikeseks lõigatud säärtega teksad jalas.

Haarasin kogu pildi ühe hetkega. Poiss seisis tee ääres, näoga minu poole, kätega pea kohal vehkides, kui ma lähemale sõitsin. Ta näol oli meeleheitlik ilme.
 
„

Mida kuradit?" pomisesin endamisi, kuid vajutasin piduripedaali. Kui auto seisma jäi, olin umbes 30 meetrit poisist mööda sõitnud. Külgpeeglist nägin, kuidas ta minu poole sprintis.

Ma ei tahtnud reisijat; ma ei tahtnud tegeleda mingit sorti kolkaõnnetuse lahendamisega; ma ei tahtnud midagi muud, kui sõita selle ühe külma õlle poole. See oli minu ainuke eesmärk. Aga mulle tundus, et peaksin temaga vähemasti rääkima. Teen seda ja saadan ta oma teed. Küünitasin ja kerisin reisija poolse akna alla.

Poiss jõudis autoni.

„Milles asi?" küsisin.

Eeldasin lühikest vestlust. Selle asemel sikutas poiss ukse käepidet. Uks ei olnud lukus ja kargas kohe lahti. Poiss ütles,

„Fitz!" ja koer hüppas sisse. Poiss veeres kohe tema järel sisse. Ta surus end esiistmele, koer jäi keskele. „Sõida!" ütles ta ja meeleheide, mida olin ta näol näinud, kostis nüüd ka ta hääles.

Ma kõhklesin, siis tallasin gaasipedaali. Otsustamine oli midagi, mis mul hästi välja tuli. Pidin seda oma ametis kogu aeg tegema

– elutähtsaid otsuseid ilma igasuguse ettevalmistuseta. Koos võõra poisiga minu autos edasi sõitmise poolt ja vastu oli hulgaliselt argumente, aga poissi vaadates oli mul tunne, et parem on kuuletuda kui keelduda.

Tee oli sirge nagu nool ja poiss pööras kogu aeg et taga aknast välja vaadata.

„Sõida kiiremini!" käskis ta.
 
„

Kuidas oleks, kui sa seletaksid, mis siin toimub?" pareerisin mina, kiirus lisamata. Poiss ei öelnud midagi, ikka tagasi vahtides; mõni sekund hiljem keeras ta end ringi, langes istmele. „Küllalt kaugel, pole enam tähtis," ütles ta. Võibolla rääkis ta oma koeraga, sest see kõlas nagu ainult poolenisti minule mõeldud.
 
„

Kas sinuga on nüüd kõik korras," küsisin.

Ta pöördus minu poole.

„Peaks olema." Ta vaikis, siis ütles, „Tänan." Tundus, nagu oleks ta pingutanud, et seda suust välja saada.

Sõitsin läbi hilise pärastlõuna päikesepaiste pikkade varjude, mis ulatusid vasakult üle tee. Päikesesirm oli alla lastud ja vasakule akna ette keeratud. Sellest oli abi. Ees vasakul nägin laiemat kohta, kus mets ei ähvardanud üle tee kasvada. Aeglustasin kiirust, siis keerasin üle tee, ja sõitsin edasi puude alla sügavasse varju. Lülitasin mootori välja.

Ta ei öelnud midagi, ja mõnda aega mina ka mitte. Jahutusmasina tiksumine oli ainus heli, mida kuulda oli.

Minuti järel oli väga selgesti tunda, et kliimaseade enam ei töötanud. Kuidas küll inimesed siin ilma selleta elada saavad? Käivitasin uuesti mootori ja lasin tal tühikäigul käia.

„Kas tahad siin maha minna?" Küsisin poisilt. Poiss vaatas ringi. Kuigi seal midagi vaadata polnud – tihe mets kahel pool meid ja tee seda poolitamas. Ta suunas oma pilgu taas minule, siis langetas selle oma koera peale. Ta vasak käsi oli looma turjal. Ta oli maha rahunenud, tema esialgne hirm paistis unustatud olevat. Ta istus sirgelt ja vaatas esiaknast välja. Koer ei paistnud kunagi erutatud olevat.
 
„

Ei," ütles poiss lõpuks.
 
„

Siis ma arvan, et sa parem räägi, mis lahti on."

Poiss pööras oma pilgu taas minule ja hoidis seal. Mida ma ei näinud, oli igasugune enesekindluse puudus, igasugune häbelikkus, igasugune hirm. Kui ta enne oli meeleheitel olnud, siis nüüd paistis olukorda täielikult kontrollivat. Mida ta enne ka ei kartnud, siis nüüd ta enam ei kartnud. Mulle meenus, et ta hüppas autosse ilma et teda oleks palutud. Tal ei olnud probleemi mulle silma vaatamisega. Ta ei paistnud õrn laps olevat.

Aga samas paistis, et ta ei tea mida öelda. Nii ta siis lihtsalt istus, mulle otsa vaadates. Võib-olla ta mõtles: no sina oled täiskasvanu, mõtle midagi välja.

Hästi, seda ma võin teha.

„Saad sa mulle rääkida, mille eest sa põgenesid?"

Poiss raputas pead. Ei öelnud midagi.
 
„

Sa tahad, et ma sind kusagile edasi viiksin?"
 
Nägin ta silmis huvi sädet, kuid see vaibus kiiresti otsustamatuseks. Nägin  ta õlgu längu vajuvat.
 
„

Sa pole kindel, mida sa tahad, ah?" küsisin natuke pehmemal toonil.

Ta noogutas.

Mõtlesin mõne hetke. See ei olnud minu jaoks hea asi. Ma ei olnud kindel, mis on mis. Keegi ajas teda taga, mõtlesin ma. Võib-olla oli ta seadusega pahuksis. Võib-olla oli ta noorte-vanglast põgenenud. Aga koer tegi selle küllaltki ebausutavaks. Kui ta põgenes oma vanemate eest ja need teatasid võmmidele ja võmmid leivad ta minu autost, no siis on mul palju selgitamist. Ta vanematel oli temale õigus; minul ei olnud.

Minu ülemusele Washingtonis ei meeldinud, kui ma kasutaksin oma tööd mistahes vormis, kujul või moel enese õigustamiseks või vabandamiseks. Väga vähesed teadsid minu kui salaagendi olemasolust. Ülemusele meeldis see niimoodi. Kui mind tabatakse kui potentsiaalne lapseröövel või -ahistaja, pean end omal jõul välja rääkima ja Georgia seadusesilmadel oli natuke kolkalik kuulsus. Peale kinnipidamist ainult ilusa jutu peale vabaks laskmine polnud see, mille poolest siinsed maa-

šerifid kuulsad oleks olnud. Rohkem pidasid kohalikud inimesed normiks maksmata parkimistrahvi eest vangikongi heitmist.
 
Vajasin temalt infot enne kui hädasse oleksin sattunud ja võimaluse kaotanud talle kasulik olla ehk täpsemini kaotanud võimaluse iseennast aidata.
 
„

Mis su nimi on?"

„

Colton."

„

Ees või perekonna oma?"
 
„

Ees."

„

Mis su perekonnanimi on?"

„

Haddox. Miks sa küsid? Sa pole enda oma ka veel öelnud."

Krimpsutasin nägu.

„Kent. Kent Lewis. Kui vana sa oled?"

„

Neliteist."

„

Kus sa elad?"

„

Härra, teil on terve hunnik küsimusi ja nad ei vii meid kuhugi välja. Parem sõitke edasi." Tema hääles kostus pahameelt, mida ma otsustasin pidada tugeva iseloomu väljenduseks.

Raputasin pead.

„Ma pean teadma, mida sinuga teha. Võin hädasse sattuda ainuüksi sellepärast, et sa siin autos oled ja mulle ei meeldi hädas olla. Kui sa tahad minuga jääda, pean teadma, mispärast ja kui turvaline see on." Seda öeldes mõistsin, et olin talle just küüti pakkunud. Miks peaks ma seda tegema? Peaksin ta autost välja viskama ja edasi sõitma. Külm õlu kutsus mind.
 
„

Kes sind taga ajas?" küsisin peale seda, kui ta mu küsimusele ei vastanud vaid istus vaikides, aknast välja vaadates.

Ta vaatas mulle silma.

„Inimesed, kellel oli pahandusi. Pidin minema pääsema. Ma raputasin nad metsas enda järelt maha ja suutsin teele pääseda. See oli tühi. Nii ma jätkasin liikumist tee äärt mööda, hoidudes puude varju ja kui ma nägin teid tulemas, sööstsin välja ja te peatusite. Ma tahtsin, et sõidaksite kohe edasi, nii et minu tagaajajad poleks metsast välja jõudes võinud teie autot ega selle numbrimärki näha. Nii et näete? Ma kaitsesin teid. Hoidsin teid hätta sattumast."

Ma ei saanud midagi parata. Naersin pead raputades.

„Sina kaitsesid mind. Ah nii. Mulle tundub, et see oli just vastupidi, mina päästsin su kondid, aga sa võid mõelda oma moodi, kui see sulle meeldib."
 
„

Siin pole midagi naljakat," turtsatas ta. Mõtlesin, et äkki olin ta tundeid riivanud. Kiire kõrvalpilk seda ei kinnitanud. Ta paistis lihtsalt tõsine olevat. „Aga me peame edasi sõitma."
 
„

Ah et mina peaksin siis ainult sõitma ja sina peaksid küüti saama? Noh sellisel juhul ehk peaksid mulle ütlema, kuhu sõita."
 
„

Kuhu te suundute?" küsis ta.

Ma ei näinud mingit põhjust temale seda mitte öelda.

„Crocker Corners. Tead sa seda kohta?"

„

Tean küll."

Ootasin, et ta täpsustaks, aga ta ei teinud seda. Siis ma küsisin,

„On see siis hea koht, kus sind maha panna?"
 
Ta vaikis veel hetke, siis küsis, "Kuhu te peale seda lähete?"

Mulle see vastus ei meeldinud. Mul ei olnud plaanis last adopteerida ega isegi teda ringi sõidutata kauem kui absoluutselt vajalik. Mis see siis oli ikkagi?

„Mis sul sellest? Mõtlesin, et tahad kusagil maha minna."

Ta tegi jälle seda vaikimise asja. See oli imelik, kuidas ta seda tegi. Enamus lapsi, keda ma teadsin, oleksid käitunud kaitsesse tõmbudes, piinlikkust tundes või häbelikult või kuidas iganes, kui nad poleks kindlad olnud millegi üle, mida nad teadma oleks pidanud. Tema käitumises polnud midagi sellist. Nagu poleks ta lihtsalt soovinud vastata ja ta ei vastanud. Tema enesekindlus oli ebareaalne. See laps oli midagi muud. Ta istus võõra mehe autos kusagil kolkas ja oli selle pärast vähem närvis kui mina.

Tal ei paistnud vaikimise vastu midagi olevat. Nii ma siis küsisin, "Vaata, ma veedan selle öö Crocker Corners -is. Nii või teisiti viin ma sind sinna kui sa seda tahad. Lasen su kusagil linnas maha. Kas see sobib?"

Ta vaatas veel mõne aja aknast välja, siis ütles,

„Sõidame." Nii ma tegin.

Järgmised kaks tundi möödusid enamjaolt vaikuses. Püüdsin vestlust alustada, kuid ta kas ignoreeris mind või siis vastas ainult järsult ühe - kahe sõnaga.

Crocker Corners oli peaaegu olematu koht. Mõned väsinud väljanägemisega poekesed, bensujaam, söögikoht, baar ja mõned majakesed. Siin ei saanud elada rohkem kui tuhat inimest. Polnud isegi valgusfoori. Oli ainult selline hoiatustuli, mis rippus kohas kus meie tee ristus teisega, tuli, mis kogu aeg kollaselt vilkus. See märkis linna keskust. See oli ka kõik.

Pöördusin poisi poole.

„Sa tead seda kohta? Kas siin üldse motelli on?"

Ta noogutas.

„Jah, umbes pool miili otse seda teed mööda edasi."
 
„

Hästi, tänan. Noh, kas sa tahad välja minna, kesk linna?"

Ta vaatas mulle hetke pingsalt otsa, siis ohkas.

„Vaadake, härra. See ei ole minu jaoks hea koht. Pean siit ümbruskonnast minema pääsema. Tean, et te mind ei tunne, kuid, noh, ma vajan abi. Mitte palju, ainult natuke. Ainult küüti. Ma ei ole keegi, kes teistelt abi paluks. Aga nüüd ma palun. Kui te homme põhja poole sõitmist jätkate, tuleksin koos teiega. Pean põhja poole saama. Tegelikult sobib iga koht, mis ainult siin ei ole. Kas arvate, et võite seda teha? Lubada mul ööseks autosse jääda ja siis homme teiega sõita?"

Esimest korda kõlas lapse jutt tema eale vastavalt ja mõistsin, et ta tahtis väga jaatavat vastust saada. Ahaa! Mõtlesin: ainet kauplemiseks.
 
„

Sa tahad homme küüti sada. Aga mis täna õhtul saab? Sind on vaja toita. Su koera on vaja toita. Sul on magamiseks vaja paremat kohta kui siin autos kuumuses. Paistab, et võiksin sind selle kõigega aidata. Võiksin." Vaikisin, talle otsa vaadates.

Ta neelatas. Siis noogutas. Ta tundus jälle paluvat.
 
„

Hästi," ütlesin sirgemini istudes. „Ma aitan sind, kuid sellega käib kaasas üks tingimus. Me läheme motelli, võtame toa, tuleme linna tagasi, ostame lobi ja söömise ajal sa räägid mulle iga üksikasja sellest, mis toimub. See on pakkumine. Võta või jäta."

Ta pööras end minu poole ja vaatas mulle silma. Ootusrikas abivajav laps oli tema silmadest nüüd kadunud.

„Tundub, et peame läbi rääkima. Mulle pakkumine meeldib, aga selle kallal tuleb natuke töötada. Ehk läheme tuppa. Seal võime edasi rääkida. Mul on vaja vesi välja lasta ja Fitzil ka."

Lapses oli otsustavust ja vaprust ja ma oleks võinud naerma hakata, kui ta nii tõsine poleks olnud.

„Hea küll, toas räägime." Keerasin ära kõnnitee äärest, kus me seisime ja jätkasime sõitu endises suunas. Lapsel oli õigus. Me olime vaevalt linnast välja saanud, kui motell vaatevälja ilmus. Kastepisara motell. Said aru. Aaah!

Sõitsin motelli juurde ja laps kummardus istmel alla ja tõmbas koera ka alla, nii et neid aknast näha ei olnud. Ma vaatasin nende poole. Laps ütles,

„Toas selgitan. Ärge mainige, et ma siin olen, eks?"

Ja mina siin tahtsin hädadest hoiduda.

Siiski ma tegin seda. Ma pole kindel, mis põhjusel. Ehk seepärast, et tegemist oli lapsega, kellel polnud särki ega korralikke jalanõusid ja otsustades tema väljanägemise järgi ka raha mitte. Nii ma registreerisin ühe toa ühele inimesele. Neil polnud kõige suuremaid voodeid, aga olid mõned järgmise suurusega. Palusin ametnikult, keskealiselt mehelt kes lõpuks kusagilt tagant tuli oma huuli salvrätikuga pühkides, tuba teest nii kaugel kui võimalik, et müra vähem oleks. Ta vaatas mind imeliku näoga ja ütles, et siin ei ole öösiti liiklust; pole kunagi olnud. Ma rääkisin talle, et võtan alati toa tahapoole, et see on minu uskumus, mille peale ta ainult pead raputas ja näitas oma plaanil tuba maja tagaküljel. Võtsin selle. $40 ühe öö eest. Hind tundus koha väljanägemise põhjal kõrge, aga ma kahtlesin, kas siin oli teist motelli miilide kaugusel mistahes suunas.

Sõitsin motelli taha, pika tubade-rea lõppu. Seitsme meetri kaugusel meie taga algas mets. Hetkega olid poiss ja koer metsa kadunud ning lootsin et see oli viimane kord, kui ma neid näen. Läksin tuppa ja esimese asjana lülitasin sisse õhujahutuse; toas oli tunne nagu ahjus. Õhujahutus töötas, kuigi suure müraga, sest varsti tundsin külma õhku sealt välja voolavat.

Mõne minuti pärast koputati uksele ja kui ma selle lahti tegin, oli seal poiss. Ta tuli viivitamata sisse. Fitz ka, kes vaatas ringi ja siis hüppas  voodile ning heitis keset voodit pikali.

Poiss seisis ja vaatas mind. Viskasin oma reiskoti kappi, siis ütlesin, et lähen jääd hankima.

„Too mõni limps ka," ütles ta mille peale ma vaid pead raputasin ja oma ette pomisesin.

Sain masinast jääd, ostsin neli limpsi ja läksin tuppa tagasi. Andsin ühe poisile, siis istusin toolile. Hakkas paistma, et too külm õlu oli vaid unistuse suits.