10. Peatükk

Meil oli paar kohutavat päeva olnud ja ma arvasin, et oleks lõbus ja rahustav, kui meil Coltiga oleks lõdvestav, lõbus õhtu. Ostukeskusest tagasisõidul oli Colt muidugi juhtunu pärast ärevil. Rääkisin talle, mida olin näinud ja et Braken oli lihtsalt minema sõitnud.

„Sa tahad öelda, et ta on loobunud?“

„Ei, seda ma küll ei mõtle. Ma arvan, et ta ootab õiget aega. Ma olen päris kindel, et see on täna öösel. Hilja. Kui me magame.“

„Nii et ta siis ikka veel jälitab meid? Parkis platsist eemale ja ootas meid? Arvad, et ta järgneb meile praegu?“

„Ei, ei ja ei. Mitte midagi nendest. Mida ma arvan, et ta tegi, milles ma kindel olen, kuna kontrollisin peale auto juurde naasmist, ta pani jälitusseadme meie auto tagumise põrkeraua alla. Seda teinud, ei pea ta enam meile järgnema ja riskima enda paljastamisega. Igatahes ma kontrollisin, kuigi olin päris kindel, et seal poleks ka pealtkuulamis seadet või pommi. Polnud. Nii teab ta, kuhu me täna õhtul auto pargime, aga see on ka kõik. Mis sa sellest arvad, kui me end korda teeksime, kena õhtusöögi korraldaksime, võib-olla isegi kinno läheksime?“

Colt oleks kergesti võinud ära hirmutatud olla mõeldes sellele mis hiljem juhtub ja kaotada huvi kõige vastu, mis enne seda tuleb. Aga Colti ei olnud niisugune. Ja nii jõudsime me kõige peenemasse Niceville restorani ja Colt sai kanda oma uut õhtuülikonda, küll ilmas lipsuta, kuna tema arvates oli suvi ja liiga soe ja ta polnud selleks veel valmis ja tal oli koolivaheaeg!

Isegi lahtise särgikaelusega nägi laps vapustav välja.

Mina võtsin meriahvena, tema aga homaari ja punastas, kui ettekandja – see linn tundus olevat spetsialiseerunud ettekandjatele noortest kenadest osavatest sarmikatest meestest – kinnitas salvrätiku ümber ta kaela ja silus selle üle ta rinna ja kõhu. Suutsin vaevu naeru tagasi hoida.

Läksime viimast menufilmi vaatama ja Colt istus istme äärel, silmad ekraanile kinnitatud ja mina kulutasin hulga aega tema vaatamisele. Mida ma selle poisiga ette võtan? Mida rohkem aega ma temaga veetsin, seda enam teadsin, et pean tema jaoks õige koha leidma. Ta oli rohkem kui eriline ja nüüdseks tähendas mulle enamat, kui tahtsin endale tunnistada.

Parkisin auto parkimisplatsi asemel tänavale. Seal tänava ääres liikus palju jalakäijaid ja tänaval paju autosid. Olin kindel, et Brakenil pole võimalust autot näppida, kui me kinos olime. Selle järgi, mis Colt oli öelnud, ei paistnud see niikuinii tema stiil olevat.

Sõitsime oma motelli tagasi ja ma tulin Coltile oma plaaniga lagedale. Ta noogutas, kuna see selgitas mõnesid kohalikust kaubamajast tehtud ostusid, kui me ostukeskusest tagasi tulles peatuse tegime, et väikest koeratoidu kotti osta.

Kui tagasi motelli jõudsime, näitas Fitz oma energilise sabaga, kui rõõmus ta meid nähes oli. Colt oli teda söötnud, enne kui õhtust sööma läksime. Nähes ta saba vehkimas ja koos sellega ka poolt ta tagakehast, olin rõõmus. See tähendas, et keegi polnud meie toas käinud, kui me ära olime. Mitte et ma oleks arvanud, et keegi võiks seda teha. Ma kahtlesin väga, kas Braken teadis täpselt, kus me oleme. Kui me ostukeskusest tagasi tulime, parkisin auto üle tee, kvartali kaugusele meie motellist, tegelikult teise motelli parkimisplatsile. Selles linna osas oli neid mitu tükki. Ta ei teadnud, millises nendest me peatusime, nagu sedagi, millise nime all me end registreerisime.

Nüüd parkisin auto otse meie toa kõrvale. Teadsin, et ta tuleb öösel. Mina teadsin, et ta tuleb, ja tal polnud aimugi, et ma seda tean. Olin paremas olukorras kui tema. Mul oli selliste asjade kavandamisel kogemusi.

»»» »»»

Öö oli soe, aga vee läheduse tõttu mitte ligilähedaseltki nii kuum kui Georgias. Veerandkuu mis eelmisel õhtul meil oli – oli seda tõesti ainult eile – nüüd lähemal killukesele ja andis vähe valgust. Parkimisplatsi ääres olid tuled laternapostide otsas, aga ainult mõned ja meie tuba oli neist kaugel. Tubade rea esipoolel oli tuhm valgus igat ust valgustamas. Ehitise tagakülg oli varjus, ainuke valgus seal tuli läbi vannitoa akende, kus valgus põlema oli jäetud.

Eeldasin, et Braken tuleb maja eestpoolt, kuna vannitoa aknad olid kõrgel üleval ja liiga väikesed, et täiskasvu läbi mahuks. Eest tulles oli tal mitu võimalust. Üks nendest oli uksele koputada, ja teeselda, et oli mingi hädaolukord, tulekahju võib-olla, või mingit sorti politsei uurimine. Kui uks korra lahti oli, võis ta teha mida tahtis. Või siis oli ta kindel, et meil polnud aimugi, et ta tuleb ja jätame akna lahti. Arvasin, et ta käitub peale meie asukoha lokaliseerimist vastavalt olukorrale. Ootasin teda tulevat hilja. Arvatavasti kell kaks, pool kolm. Öövaikuses. Kõik magavad. Liiklust pole. Tunnistajaid ei ole. Summutiga, mürata.

Öö oli pehme. Õhukonditsioneeri polnud vaja. Olin toa akna pilukile jätnud. Vannitoa aken oli ka veidike lahti mistõttu toas puhus kerge tuuleõhk, liigutades aknakardinaid ja võimaldades meil mõnusalt magada ainult linade all. Jätsin vannitoa ukse praokile ja tule põlema. Kui kumbki meist oleks pidanud pissile minema, ei olnud ohtu millegi otsa komistada, kui vannitoast valgus paistis.

Mõtlesin, kuidas Braken läheneb, mida ta otsib, mida ta näeb. Kaks voodit. Mees, poiss, koer. Fitz, kes nagu alati poleks rahul põrandal magamisega, oleks voodis Colti juures, ainult nina ja üks kõrv paistmas. Colti kukal paistaks lina alt. Minu voodi oli aknast kõige kaugemal ruumi kõige pimedamas osas. Mul oleks ülemine pool selga paljas, alapool linaga kaetud.

Pool kolm. Ta ei olnud veel tulnud. Hakkasin rahutuks muutuma. Ootamine oli iga missiooni kõige raskem osa. Pingsalt kuulates kuni peavaluni. Teades, et pean kiiresti reageerima.

Kolmveerand kolm. Kuulsin autot parkimisplatsilt läbi sõitvat, roomates väga aeglaselt mööda autodest, mis seisid tubade ees. Siis sõitis ta ära. Ma ei liigutanud. Minuti pärast oli ta tagasi. Eeldasin, et see on sama auto. Ma ei näinud seda.

Auto peatus. Kuulsin, kuidas uks vaikselt avanes, hetk hiljem suleti aga sama vaikselt. Kuulasin nii pingsalt kui suutsin. Samme polnud kuulda, aga kui tal tossud jalas olid siis vaikselt kõndides ei olegi neid kuulda. Ootasin. Ootamine tundus peaaegu võimatuna kui iga mu närv kehas kisendas.

Ootasin kolmkümmend sekundit. Kauem ma ei saanud oodata. Ei suutnud. Liigutasin oma kätt ja seadsin käes oleva peegli nii, et nägin maja esikülge. Seal ta oli, seljaga minu poole. Akna juures. Vaatas sisse. Lükkas kardinad laiali, mingi asi paremas käes.

Ta oli üleni musta riietatud. Ta oli pikk ja kõhn. See oli kõik, mida ma temast nägin.

Veeretasin end käratult auto alt välja. Olin temast umbes kaheksa meetri kaugusel, piisavalt lähedal. Tõusin põlvedele kohe kui kuulsin pfutt, pfutt, pfutt. Ta tõmbas oma relva aknast tagasi ja hakkas ümber pöörduma, kui ma teda tulistasin.

Siis kiirustasin jooksuga tema juurde. Ta oli maas ja võimetuks tehtud nagu pidigi olema. Aheldasin ta käed käeraudadega selja taha. Vedasin ta oma toa ukse juurde, tõmbasin sisse ja toppisin ta suu kinni. Siis sidusin kaubamajast ostetud pesunööriga ta jalad kokku, siis painutasin nad põlvedest ta selja taha ja lõpuks sidusin nad käeraudade külge. Nüüd oli ta nii liikumisvõimetu, kui mul seda võimalik teha oli.

Taseri mõju hakkas kaduma. Ta oli meelemärkusel ja vihane, mitte hirmunud, kuid ta oli abitu.

„Kui sa hakkad lärmi tegema,“ ütlesin, „on mul suur rõõm sind vastu pead taguda, kuni sa vait jääd. Sa üritasid mind ja poissi tappa ja tulistasid isegi korea. Või seda, mida sa arvasid koera olevat. Või poisi. Või minu. Nii naudin ma sulle väikese ajukahjustuse tekitamist, kui sa tüütavaks muutud. Ma tõesti naudiksin seda. Ma jätan sind nüüd siia. Aga püsi vaikselt. Ma tulen tagasi, ja kui ma siis midagi kuulen, noh, ma olen sind hoiatanud, ja ma pole kaastundlik mees.“

Siis lahkusin tema juurest. Läksin neli tuba edasi ja koputasin uksele ja peaaegu silmapilkselt oli Colt seal. Ta oli maganud kuid ilmselt mitte liiga sügavalt. Ta oli ikka veel riides. Fitz oli ta kõrval. Näis, et Fitz on alati ta kõrval.

„Sain ta kätte,“ ütlesin. „Läki.“

Läksime kolmekesi minu tuppa tagasi. Braken lamas ikka seal, kuhu olin ta jätnud. See polnud ka üllatus. Niimoodi kinni seotud olla pole nali.

Sel ajal, kui ma ta taskuid kontrollisin, võttis Colt minu ostetud mannekeenid vooditest ja viis autosse. Ta võttis ka kaisulooma topise, mis Fitzi kujutas.

Brakeni taskust leidsin motellitoa võtme. Seda ja tema auto võtmeid olingi ma otsinud.

»»» »»»

Öösel hiljem, või siis vara hommikul, kuidas kellelegi meeldib, kui Colt autos magas ja Fitz oli ka arvestusest väljas, olin mina Brakeni motellitoas telefoni otsas rääkimas unise Georgia konstaabliga. Tema öövahetus oli lõppemas ja ta hääl kõlas väsinud ja pahasena. Ise tundsin end, nagu poleks ma terve kuu magada saanud.

„Kuule sõbrake,“ alustas mees kui ma küsisin, kas keegi on vastu võtnud kõne laibast mahajäetud kuuris. Ma ei teadnud, kas Braken oli niisuguse kõne teinud, kuid oli 50/50 oletus, et ta seda teinud oli. Tal oli see võimalus, kui ta kuuri juurest lahkus, lootes et meid Coltiga tabatakse koos laibaga ja meil on vaja selgitusi anda ja et Breverti maakonda veendakse meid kaht Cavertoni maakonnale üle andma. Lõpuks oli see ju üks meie püstolitest, millest teda tulistati. Isegi kui mees kuuris polnud surnud, oleks asja kohta räägitud hulgaliselt segadust tekitavaid ja vastuolulisi lugusid, kõik pärit Cavertonist ja pääsemine kogu segadusest oleks midagi, mida Brevert oleks võinud soovida.

„Kuule sõbrake,“ ütles konstaabel. „Mina võtsin selle kõne vastu. Sõitsin välja. Kulutasin seal kuuma käes kaks tundi, midagi leidmata. Ühtegi laipa, mitte midagi. Kas sina helistasid siis? Kas see pidi naljakas olema? Sest kui ma teada saan, kes see oli…“

„Vaata,“ ütlesin teda katkestades, püüdes olla rahulik ja soovides voodisse enam kui midagi muud. „See surm on tõsi. Mees kes teile helistas töötab Cavertoni maakonna šerifile. See on pikk lugu ja te ei usu seda, kui ma kõik ära räägin. Nii siis seda ma ei tee. Kõik, mida ma teile räägin, on kontrollitavad faktid. Esiteks, laip millest te arvasite, et see kuuris on, viidi ära vanade autorehvide hoiuplatsile, mis teil seal Ardonis on. See on platsi tagaosas ühes rehvipinus. Võib nüüdseks lõhnama hakata. Mees kes ta maha lasi on käeraudase voodi külge aheldatuna Nicevilleis, paari tunni laugusel lõunapool teist. Relv, millest ta tulistas on temaga samas ruumis olevas kabuuris. Samuti nagu relv, millest ta on paljusid teisi inimesi tulistanud, see mille külge on kinnitatud mürasummuti ja millega ta mind täna öösel tappa üritas. Ballistiline analüüs võib hulga huvitavat üles kergitada."

Konstaabel muutus väga elavaks ja ma rahustasin teda. „Las ma lõpetan. Kui sa veel mind katkestad, panen ma toru ära ja sul jääb selgusetuks, mis on mis. Ära isegi mõtle minu kinni püüdmisest. Ma olen ammu enne läinud, kui sa alles alustad minu otsimist.

„Nüüd, nagu ma ütlesin, see mees töötab Cavertoni šerifi heaks, on tema salaagent ja löömamees. Tema tulistas meest kuuris, siis viis laiba ära. Kui kaua teil peale anonüümse kõne saamist kuuri jõudmiseni aega võttis?"

„Umbes 45 minutit. Mis siis?"

„Sest selle aja jooksul sai ta aru, et on võinud midagi kriminaalset sinna maha jätta ja otsustas, et on parem kui laipa sealt ei leita. Nii viis ta selle ära. Rehviplatsile. Ma tean, kuna jälitasin teda. Ma olen teda sellest ajast kogu aeg jälitanud. Mina olin see, keda ta kuuris sihtis, aga tabas selle asemel oma partnerit. Seal oli pime ja ma suutsin põgeneda peale seda, kui ta arvas, et on mind maha lasknud. Ma nägin, kui ta laipa ära viis. Tassis selle oma autosse, mis oli pargitud kuurist lääne poole, ja tõstis selle auto pagasiruumi, olles enne seda mõned jõusööda kotid alla laotanud, arvatavasti selleks, et laibast verd auto vooderdusele ei nõrguks. Ma ei tea, kas kuul on ikka veel laiba sees. Kui on, siis võib see sobida relvaga tema kabuuris.

„Ta otsis ikka veel võimalust minu tapmiseks, peale seda, kui nägi, et oli hoopis oma partnerile pihta saanud. Ma tean mõningaid asju, mida ta teinud on ja tahab mind vagaseks teha. Mõistsin, et parem on tema taha jääda, kui et ta minu selja taha ilmub. Olen tal sabas olnud. Täna õhtul muutusin hooletuks ja ta oleks ääre pealt mind kätte saanud aga mul oli õnne ja hoopis mina sain tema kätte. Ei tapnud teda. Võin teda natuke sasinud olla. Jätan ta teile. Ma ei ole tapja."

Ta hakkas haukuma, aga mina lihtsalt jätkasin.

„Nüüd kavatsen teile tema asukoha anda. Ta on Nicevilleis. Te peate Niceville võmmidele helistama ja laskma neil tulla ja teda kinni hoida, kuni te siia jõuate. Ta ei jää kauaks selle voodi külge aheldatuks. Ta leiab võimaluse pääsemiseks. Ta on kaval ja suudab end võllapuu all silmusest välja rääkida. Nii et nad peavad kiiresti liigutama. Kas oled valmis aadressi kirjutama?

Ta hakkas kokutama. Tahtis mu nime teada. Tahtis, et ma jääksin sinna, kus olen. Ütlesin, et hakkan talle aadressi ütlema ja siis lahkun, ja kui ta eelistab minu peale karjuda, selle asemele et see üles kirjutada, siis on see tema eelistus. Siis hakkasin talle motelli nime ja aadressi ette lugema. Ta jäi silmapilk vait.

Panin toru ära, siis läksin voodi juurde, kuhu Braken oli aheldatud. Vaatasi tema peale alla. Ta vaatas minu peale üles ja siis nägin ta silmis hirmu, kui ta mulle otsa vaatas.

„Sa üritasid tappa last ja tema koera," ütlesin.

Ta ei vastanud. Võtsin voodi kõrvalt öölambi, hüpitasin seda paar korda kaaludes käes. Siis virutasin selle alusega talle vastu pead, kõvasti. See ajas asja ära. Nüüd tukub ta tunnikese või nii. Kui ma lampi tagasi panin, liikus ainult ta rind, näidates, et ta ikka veel elus on.

Mul oli vaja veel mõni asi teha, millest ma ei tahtnud, et ta seda teaks. Esiteks, pühkisin näpujäljed relvalt, mida Colt oli kasutanud, panin selle Brakeni teadvuseta kätte, siis võtsin ta jala kabuurist relva välja ja asendasin selle relvaga tema käest. Ma panin tema jalakabuurist pärit relva õlakabuuri, milles ta oli arvatavasti kandnud summutiga püstolit, siis panin selle relva riidekummutile, Brakeni nägemisulatusse, kui ta ärkab, aga väljapoole tema haardeulatust. Siis võtsin autovõtmed ja läksin välja. Avasin oma pagasiruumi, võtsin välja söödakotid, mis ikka veel seal olid ja panin need Brakeni auto pagasiruumi. Kui Braken jälle üleval on ja tiksub, pole tal aimugi, mis juhtunud oli. See teeb võmmidele lihtsaks mõelda, et ta valetab, seda kõike eitades ja arvatavasti valetab ka enamasti kõige muu kohta, millest ta räägib.

Kõige selle tegemisele oli mul ainult paar minutit kulunud, aga ma olin vägagi teadlik mööduvast ajast. Ma pühkisin üle kõik asjad, mida olin puudutanud, kaasa arvatud tema motelli ja autovõtmed ja siis olime sealt läinud. Viimane asi, mida tegin - eemaldasin oma auto küljest jälitusseadme ja viskasin selle põõsastesse.

Lahkumisel keerasin kohe paremale peateele ja tagasivaate peeglist nägin kaugel taga vilkuvat tuld patrullauto katusel, mis sõitis ilma sireenideta. Kustutasin tuled ja tõmbasin tee äärde. Kummardusin alla ja lasin Coltil sama teha. Patrullil kulus pool minutit motelli sissesõiduteeni jõudmiseks. Ta keeras sisse ja sõitis sinna poole, kuhu Brakeni auto oli pargitud. Sõitsin tuledeta kuni järgmise kvartalini. Siis suundusin Ft. Walton Beachi poole. Meie peatus Nicevilles oli läbi.