11. Peatükk

Nicevillest Pascagoulasse Mississippi osariigis oli umbes sama palju maad, kui oli olnud Aldonist Nicevillesse. Sõitmisele ei kulunud siiski sama palju aega, kuna saime peaaegu kogu tee sõita mööda I-10.

Pascagoulasse sõitmiseks ei olnud mul muud põhjust, kui et see oli erinevas osariigis, kui me olime olnud ja ta oli lahe ääres. Olin puhkuseks valmis. Ja, ja, ja, pidin ikka veel lahendama Colti olukorra, aga mu peas nagistas üks mõte. Selle teostamine võttis aega ja et selle kokku panemine nõudis mõningat planeerimist ja tegutsemist, aga esialgu olime minu arvates mõlemad ära teeninud puhkuse ja natuke vaba aega. Ainult töö ja mängu mitte üldse, kuigi Colt oli nii kaugel nürist poisist, kui kujutleda võisin.

Pascagoula on selle jaoks hea koht. See oli veel üks linn, millest olin korra või kaks läbi sõitnud. Minu arvates oli see meie jaoks suurepärane, kaks turisti suve lõpus, enne kui kool jälle algab, otsimas päikest ja pääsemist. Keegi, kes meid näeb ei tea, millest nimelt me pääsenud olime – ja ikka veel põgenesime kui Colti isa oli nii järjekindel, kui ma arvasin et ta võiks olla. Colt teadis asju, millest ta isa ei tahtnud, et keegi teada saaks. Colt kujutas endast ohtu. Kahtlesin kas nii kuri, ebainimlik ja salakaval mees, nagu Colti jutust selgus, istuks ja ootaks, et näha mis sellest ähvardavast ohust saab.

Coltil läks 15 eluaasta ja ta polnud kunagi Georgiast välja saanud. Nüüd aga oli ta ainult mõne päevaga rohkematest seiklustest läbi käinud, kui enamus poisse kogu oma elu jooksul, ja me olime just nüüd sisenemas veel ühte uude osariiki. Ta pea oleks pidanud ringi käima, aga tema paistis olevat sama kindlalt maa peal ja rahulik kui kunagi varem.

Ta nägi, et ma teda vaatan. „Kas me varsti kohale jõuame?" küsis ta vingudes, siis naeratas mulle. Ta tundis end minuga väga vabalt, kuigi olime tuttavad ainult, kui palju, kolm päeva ja ööd? Just alustasime neljandat päeva. Kui sul on jäänud autoõnnetusest puudu ainult sekund, kui sind on tulistatud, oled kellegi tapnud, tassinud ja peitnud laipa, seadnud üles lõksu mõrvarile – võib-olla see ja fakt, et me neid seiklusi jagasime, lasi ajal pikemana tunduda ja tegi meid lähedasemaks.

Või siis meie vahel võis mingi keemia toimida. Ma küll ei näinud, kuidas see võimalik sai olla. Mul oli alati lastest väga madal arvamus olnud ja teismelistest lausa olematu, kuna nii palju kui mina neid näinud olin, olid nad vaid üks kohutav segadus. Aga see siin…

Pidin tunnistama, et sellest siin ma hoolisin.

„Jah, peaaegu kohal. Pascagoula hakkab sulle meeldima.. Siin on palju mida teha. Ma arvan, et oleme puhkuse ära teeninud."

Ta ei öelnud midagi, ainult naeratas rahulolevalt. Fitz küünitas end tagaistmelt ettepoole ja lakku ta nägu ja Colt naeris.

Ma ei arvanud, et Colti isa meid kuidagi moodi leida võiks. Ja nii leidsin ma Pascagoulas motelli, kuhu lubati koertega, registreerusin härra Fogartina koos poja ja tütrega, sain toa kahe voodiga ja me veetsime mõned järgnevad päevad turistidena.

Sõitsime süstaga, millel sõiduoskuse Colt silmapilkselt omandas. Aerutasime aerupaadiga, mis normaalsel mehel jalad oleks ära venitanud, kuigi minule see ei mõjunud. Peaaegu. Käisime paadiga koos teiste turistidega krevette püüdmas. Ujusime meres, siis rentisime akvalangi ja proovisime seda, aga vesi oli liiga sogane. Tegime veelindude vaatlusretke. Käisime US Mereväe rajatises, külastasime mõnda sõjalaeva, nägime kuidas ohvitserid ja madrused elasid. Colt ütles, et tema eelistaks ohvitser olla. Käisime lähedalasuvatel soomaadel ja soostuvatel veekogudel. Leidsime veepargi ja Colt näis mõned tunnid nagu 14 aastane poiss; ta leidis perekonna üheksa lapsega – üheksa – kõik poisid, mõned tema vanused ja kahe minutiga oli ta nendega sõbraks saanud ja nad veetsid koos kogu meie aja. Läksime välja lahele ja tegime kiirkaatriga langevaju surfamist; tegelikult tema tegi, kuna mina jäin Fitziga maale. Sõime suurepärastes restoranides. Magasime nagu beebid. Nädala lõpus, neli päeva peale saabumist olime mõlemad lõdvestunud, kõikides turismikohtades käinud ja valmis edasi liikuma. See oli meie viimane õhtu Mississippis.

See oli hea, kuna sain kõne oma ülemuselt. Olime motellis peale järjekordset pikka päeva päikeses ja vees. Colt oli enne magama minemist dušši alla läinud. Fitz oli juba keset nende voodit pikali visanud. Mina lesisin oma voodil, tehes arvutiga tööd ja lülitasin kõne valjuhääldile.

„Tere boss."

„Tere Jim. Saad sa rääkida?"

Keerasin hääle vaiksemaks. „Jah. Paar minutit vähemasti. Mis on?"

„Sain ülesande. Ei tohiks väga raske olla. Vähemasti mitte sinule. Väike osa näitemängus. Hankida infot inimkaubanduse kohta, anda see üle raskekahurväele, nemad tegelevad asjaga edasi. Võib nädala võtta. Seekord San Franciscos."

„Ah, mul justkui oleks vaja üks asi siin all ära lõpetada. Kuna sa mind vajad?"

„Homme."

Oli natuke aega vaikust, kuni ma mõtlesin. Mulle ei meeldunud kunagi bossile ära öelda. Tegi kõhkluseta, mida ta tahtis. Mulle meeldis olla kättesaadav. Mulle meeldis, et ta võib minu peale loota. Võibolla on see mulle aastate järel andnud natuke vingerdamisruumi.

„Kas sellega võiks väheke oodata? See mida lõpetamas olen, nõuab otsustavust ja see on väga tähtis."

Ta oli vait, siis kuulsin teda ohkavat. „Kui kaua?"

„Nädalast peaks jätkuma. See sunnib kiirustama, aga nädal arvatavasti."

Veel vaikust, siis vastumeelselt, „Sa oled mulle alati saadaval olnud. Sellega võib oodata, aga mitte liiga kaua. Hea küll, sa saad oma nädala. Ma võiks seda aega kasutada asjade paremaks planeerimiseks teises otsas. Ma tõesti loodan, et saad selleks ajaks tehtud, mis iganes see on, või ma pean kellegi teise selle töö peale panema, ja sina oled selle jaoks nagu loodud. Kas ma saan sind kuidagi aidata selles, mida iganes sa praegu teed?"

Naeratasin. Selline ülemus peaks kõigil olema. „Tegelikult saaksid küll…"

Kui ma kõne lõpetasin, saatsin kiiresti paar e-maili ja siis nägin Colti vannitoast tulevat, dušši all käimisest roosa-põsksena. Välja arvatud see, et ta kortsutas kulmu, mis ta väljanägemist üldsegi ei parandanud.

„Mis on?" küsisin laptoppi kinni pannes.

„Ma jätsin hammaste pesemise ajal vee jooksma."

„Ja siis?"

„Siis, kes on Jim?"

Oi, oi. Hea küll, see ei olnud veel maailma lõpp. See oli ametisaladuste vastu, kui talle üldse midagi räägiksin, aga, noh, vaatame. Momendil oli mul teisi asju teha.

„Colt, meil on homme pikk sõit ees. Väljume siit vara hommikul. Haarame midagi hommikusöögiks ja põrutame teele. Ma ei ole sulle öelnud, kuhu me suundume. Ma pole ikka veel päris kindel, aga peaksin homme hommikuks mõned vastused saama. Täna õhtul olen päris läbi, samuti oled ka sina, ja tahan lihtsalt magada. Me võime homme autos rääkida ja sõltuvalt e-mailist, mis mind hommikul peale ärkamist loodetavasti ootab, pean sulle mõnedest asjadest rääkima. Teel. Mitte täna õhtul."

Ta jälgis mind pingsalt. „Ja Jimi asi? Räägid sa sellest ka?"

„Me räägime sellest ka. See pole asi, mille pärast muretseda."

„Hästi," ütles ta ja tõukas Fitzi kõrvale, et endale voodis ruumi teha.

»»» »»»

Kui ma üles ärkasin, olid mulle e-mailid tulnud, nende hulgas üks bossilt. See teatas, mida ma oletasin, et ta teatab. Nüüd pidin ise natuke uurimistööd tegema ja kui selle tulemus on selline, nagu ta peaks olema, siis on tunneli lõpus valgust näha. Ainult välgatus, aga ma olin lõpmatult optimistlik. Kui otsusekindlalt tegutseda, paistis et asjast võib asja saada ja mind polnud keegi kunagi passiivseks nimetanud.

Teine e-mail oli tulnud vastuseks sellele, mille olin eelmisel õhtul saatnud oma sõbrale FBI-s. Minu agentuur tegeles enamasti informatsiooni kogumisega, kui polnud võimalik orderit hankida. Orderi saamiseks on vaja tõendeid. Siis tegime koosööd FBI-ga maha võtmiste ajal et identifitseerida, kes on kes ja mõnikord nad aitasid välja, kui füüsilised asjad karvaseks muutusid, mida juhtus sagedamini kui oodata võiks. FBI-l on ligipääs igat sorti infole meie kodanike kohta nii headele kui pahadele inimestele. See oli e-mail, mille üle ma kavatsesin Coltiga esimesena rääkida.

»»» »»»

Niipea kui olime linnast väljas maanteel US 90 mis suundus loodesse, pööras ta pilgu minule. Tal polnud vaja midagi öelda.

„Hästi, millest ma alustan? Jimiga, ma arvan."

Ta vaikis.

„Hea küll, ma ütlesin et mu nimi on Kent Lewis. See on varjunimi, varjatud identiteet. Kui su vend küsis mu ID sellel esimesel õhtul Crocker Corners, siis seda ID näitas. Ütlesin sulle, et see on mu nimi, kuna ma sind õieti ei tundud, polnud kindel mis võib juhtuda järgmisel tunnil või päeval; meid on õpetatud väga ettevaatlikud olema. Me ei tohi kellelegi avaldada kes me oleme või mida me teeme."

„Aga ma mõtlesin, et me…" Ta vaikis ja ma nägin ta näos pettumust. Ma teadsin, mida ta mõtleb.

„Sa arvasid, et me oleme sõpradeks saanud, võibolla lähedasemaks kui sõpradeks ja et olen sinuga aus. Ja ma olen, Colt, ma tõesti olen, välja arvatud mu õige nimi ja mida ma teen. Ja ma ütlen sulle oma nime. Ma pole seda varem öelnud, kuna selleks lihtsalt polnud põhjust. Aga nimi on Jim Fowler. Kuigi sa ei tohi libastuda ja mind selle nimega kutsuda. Pead mind Loganiks kutsuma."

Nüüd võtsin ta vahele! Ta lõi pea püsti ja ütles, „Logan?!"

Ma naersin. „Jah, Logan Fairchild. Ja mitte ainult seda, sina oled Logan Fairchild kolmas. Mu poeg ja pärija."

„Olen või?"

„Jah. Me läheme nende nimede all Georgiasse tagasi."

Seda kuuldes ei paistnud ta eriti rõõmustavat. Tagasi tulle peale seda, kui ta sealt välja oli hüpanud – imekombel märki külge saamata. Aga et hoida teda sellele liiga palju mõtlemast avaldasin mõningaid asju, mille peale mu boss mind arvatavasti maha lööks, kui ta teaks, et seda mainisin – ja poisile veel seejuures.

„Töötan riigi valitsuse heaks, Colt. Ma ei ütle sulle agentuuri nime, või missuguse valitsuse osa juurde see kuulub, aga olen riiklik salaagent. Kui ma töötan ei kanna ma kunagi endaga kaasas isikutunnistust, mis seostab mind valitsusega või millel on mu tegelik nimi. Minu tööks on imbuda gruppidesse, mille kohta me oleme kuulnud, või arvame et nad on valitsusevastased salaorganisatsioonid, mis võivad planeerida, või planeerivad tegevusi meie maa ja kodanike vastu. Ma olen selles päris osav. Õppisin kolledžis teatri eriala, selle pärast mind värvatigi. Selle pärast ja ka seetõttu, et olin kolledži maadleja ja teadsin, kuidas endaga toime tulla. Kui ma tööd teen, siis riietun ja käitun nagu isik, kellest kõne all olev grupp on huvitatud ja sooviks endi hulka värvata.

Enamik gruppe, mis mulle mu töös on määratud, tahavad et rohkem inimesi oleks kaasatud, et nende grupp oleks suurem ja enamus inimesi, kes neid paeluvad on need, kes on pidevalt rahulolematud valitsuse ja kogu ühiskonnaga tervikuna. Mulle on sellise persooni kuju võtmine kerge.

„Probleem on selles, et gruppide juhid kahtlustavad alati. Ja kui nad avastavad, et sa pole õige, võib asi su surmaga lõppeda. Võib ka lõppeda su sooviga surnud olla, enne kui sa seda oled – ülekuulamise ajal. Nii et see on ohtlik töö. Aga see on oluline ka rahvuslikes huvides. Miks meil sinu arvates pole siiani olnud väikesi kohvri aatomipomme? Meie oleme osaliselt selle põhjuseks, aga keegi ei tea, et me olemas oleme. Sa oled arvatavasti kuulnud, et kõik reeglid on 9-11 alates muutunud. Noh mina olen osa sellest muutusest, rahvusliku julgeoleku aparaadi osa, milline töötab nähtamatult. Missioon, mille just lõpetasin – kuule, vaata, mul on kahju, hästi? Aga ma ei saa kellelegi missioonidest mitte midagi rääkida."

Ta vaikis, seda seedides, aga mitte nii kaua, kui ma oleks oodanud.

„Sa sõitsid läbi minu koha Georgias, kuna tulid just missioonilt?"

Colti hääles kuuldus seda, mida ma temavanuselt poisilt võisin oodata. Erutus. Suur huvi. Ta mõtles seiklusele, mitte ohule. „Keegi tahtis Georgiat õhku lasta?"

„Tulin küll. Sõitsin läbi Georgia, mis oli sinu jaoks päris hea, arvan ma. Aga missioon oli kaugel eemal täiesti teises maa osas. Kui töö tehtud, siis ma kaon. Ja kuidas on võimalik täielikumalt kaduda, kui edela Georgiat külastades?"

Ta noogutas. Siis vaatas mind uudishimulikult. „Mida sa siis nüüd teed? Ootad uut ülesannet? Teist missiooni?"

Noogutasin. „Jah. Tegelikult tahavad nad mind nüüd kohe. Ütlesin, et mul on tegemist."

Ta sai aru. „Tegemist minuga. Seepärast sa ütlesidki, et pead minu jaoks koha leidma, ja see pole sinu juures!" Ta hääl oli väga kurb ja masendunud. Siis vaatas ta üles. „Kui kaua sul aega on?"

„Nädal."

„Nädal?! Kas sa kavatsed mind nädala jooksul kuhugile maha visata? Mida, kas sa arvad, et leiad mu ema nädalaga? Ja sa isegi ei tea, kas ta mind tahab või kas ta mulle meeldib! Sa ei hooli!"

„Muidugi ma hoolin! Sa ei usu seda. Ära hakka nüüd eakohaselt käituma!

Aga minu arvates on see laev juba minema purjetanud. Ma ei tea, kas sul on seda raske kuulda, või mitte, kuid me oleme teineteisega ausad ja sa peaks seda teadma."

Heitsin talle pilgu ja ta näis peaaegu samasugune nagu alati. Aga mitte päris. Ta oli natuke vihane, natuke kaitsesse tõmbunud. Talle ei meeldinud rääkida sellest, et ta maha jätan.

„Colt, ma lasin FBI sõbral eelmisel ööl su isa kontrollida. Selleks et su ema nime teada saada. Ütlesin, et üritan teda üles leida ja kui tal nimi käes, siis unustagu isa ja vaadaku, mida ta ema kohta teada saab.

„Ta tegi seda. Sai teada nii neiupõlve kui abielu nime ja uuris ta asukohta. See mida ta leidis, on kurvastav, aga minu jaoks mitte üllatav. Ta oli vaese perekonna ainuke laps ja tahtis nii kiiresti kodust välja saada kui võimalik. Ta abiellus su isaga juba 17 aastasena. Tal oli kolm poega ja peale kolmanda sündi kaob igasugune mainimine temast kõigist failidest ja allikatest, mida FBI omab. Minu kontakt ei suutnud temast midagi leida ei neiupõlve, ega abielu nime all peale aastat 2000, sinu sünniaastat. See on kahtlane, kuna FBI võime siin maal inimesi leida on võrreldamatu. Neil on ligipääs kõigile olemasolevatele andmebaasidele, milledest mõned on isegi seaduslikud! FBI on enamasti isegi siis edukas, kui inimesed nimesid muudavad, kuna harilikult on nad kunagi või kusagil libastunud. Aga tema, ta lihtsalt kadus."

Colt kuulas, aga ei paistnud kurvastavat. Nägin seda ja jätkasin. „Mis asja halvemaks teeb on see, et varsti peale sinu sündi, arvatavasti natuke peale seda, kui su ema ütles isale, et ta lahkub, said mõlemad ta vanemad autoõnnetuses surma. Veoauto rammis neid maanteel. Lömastas nende auto külje ja paiskas nad üle teetammi. Veoauto põgenes ja juhtum jäi lahenduseta.

„Minu jaoks fakt, et kõik andmed tema kohta lõppevad koos kahe inimese eluga, kellelt ainukesena kogu maailmas ta oleks võinud abi otsida, tundub kahtlane ja endeline. Ja seda seepärast, et ta oli samas olukorras, kus sina praegu: ta teadis liiga palju. Ja sa tead, mida su isa sinuga plaanis teha. Ma arvan, et su emaga läks see tal õnneks."

„Arvad, et ta tappis tema?"

Ma ei arvanud nii ja ütlesin talle seda. „Ma arvan, et ta tõi Brakeni pardale või oli ta juba tema jaoks selliseid asju tegemas. Ma arvan, et Braken oli ta palgamõrtsukas. Nii arvan ma et su isa korraldas oma naise, sinu ema tapmise. Kahtlen, kas meil on mingit võimalust selle tõestamiseks, kuna see juhtus nii kaua aega tagasi, aga arvan, et see oli, mis juhtus. Arvatavasti tegi seda Braken."

Colt mõtles selle üle natuke aega, siis pöördus minu poole. „Kui ta mind enda juurde ei saa võtta, siis mida sa plaanid minuga teha?"

„Mul on üks mõte. Ma ei ole veel valmis seda sinuga jagama. Pean välja selgitama, kas see toimib ja enne seda on palju vaja ära teha. Seda on vaja Georgias teha. Seepärast me suundumegi Atlantasse."

„Atlantasse? Tõesti? Ma pole seal kunagi käinud."

„Sa pole Pascagoulas ka kunagi käinud, aga asi tuli päris hästi välja. Ma arvan, et Atlanta sulle meeldib. Me elame seal stiilselt. Carlton Buckhead Ritzis. Viie tärni hotellis. Arvatavasti on neil kenad jooksupoisid. Kindlasti on seal ujumisbassein ja videomängude ruum sinu vanuste külaliste jaoks. Aga me ei ole seal kaua. Arvatavasti ühe öö. Meil on nüüd väga pingeline ajakava."

Ootasin, et see teda erutab aga võib-olla 14 aastase lapse jaoks on iga hotell samasugune nagu teised. Nägin, et ta oli ikka veel selle pärast tujust ära, et ei teadnud, mis temast saab. Tema rahustamiseks lasin tal rääkida. Rääkida sellest, kuidas ta Fredericksvilles üles kasvas, missugune elu tal seal oli, koolist, kus ta käis, sõpradest, kes tal olid – kõigist headest asjadest, mis talle meelde võisid tulla. Tahtsin ta tähelepanu kõrvale juhtida ja tundsin, et keskendumine temaga juhtunud headele asjadele halbade asemel teeb seda. Nagu kõigi asjadega, ei olnud ta ka endast rääkides liiga tagasihoidlik. Ta rääkis pikalt ja kui ta hakkas kurvaks muutuma, mõistes, et arvatavasti ei näe enam kunagi asju, mis tema elu osa olid olnud, rääkisin talle, et tal on annet kiiresti uusi sõpru leida ja meenutasin poisse veepargis ja kui kiiresti teda oli omaks võetud. Ma rääkisin talle, et kui ta peaks suuremas linnas elama hakkama, on tal arvatavasti enam võimalusi teise gei poisi kohtamiseks ja sealsetes koolides on arvatavasti isegi gei laste jaoks klubid; ta leiaks kohe õige koha. Või leiaks kuuma tüdruku, kes talle väga meeldiks. Maailm on tema ees laialt lahti ja Georgia suuremad linnad polnud üldsegi nii provintslikud kui väiksemad nagu Fredericksville.

Ta rääkis mulle endast ja oma elust. Aega ajalt esitasin talle küsimusi, et ta juttu jätkaks. Ta rääkis pikka aega. Ütles isegi mõned asjad, mida mul oli vaja teada.