12. peatükk

Üks eelmisel õhtul saadetud emailidest oli läinud minu agentuuri dokumentide grupile. Ma ei oleks tohtinud neid inimesi isiklike asjade ajamiseks kasutada, kuid õigustasin end sellega, et varjatult töötamise jaoks poleks hea, kui muretseksin Colti pärast ja kõik, mis seda segajat lubas kõrvaldada, on ühtlasi tööga seotud. Kui me hotelli jõudsime, oli minu nimele reserveeritud tuba ettemaksega ja mind ootas pakk. Võtsin selle oma tuppa kaasa ja avades leidsin sellest isikut tõendavad dokumendid, kõik Logan Fairchildi nimele, osa minule, osa Colti jaoks. Minu oma oli New Jersey autojuhi luba minu fotoga. Tema oma oli keskkooli ID ilma fotota. Ilmselt ei olnud Fallbrooki keskkoolil Lawrencevilles isikutunnistustel fotosid.

Olid ka krediitkaardid ja nimekaardid. Kõik, mida doktor oli tellinud.

Colt ei teadnud täpselt oma isa golfiväljaku nime, kuid ütles, et mees oli mitmel korral kiidelnud, et see on ainuke golfiväljak kogu maakonnas, nii et selle veebilehe leidmine Google otsinguga oli kerge.

Oli aeg lõunasöögiks ja ma palusin Colti, Logani nime kasutades, nagu olin seda teinud tema harjutamiseks saabumisest saadik, et ta riietuks teksaste komplekti, et riided liiga uued välja ei näeks. Läksime hotelli lõunasöögi saali. Laudlinad olid briljantselt valged ja söögiriistad nägid välja nagu hõbedast aga lähem uurimine näitas, et nad olid roostevabast terasest. Seal oli puhvet - $24 limonaadi pudel – mis oli uskumatu. Enamuse oma elust olin veetnud tööülesannete täitmisel, kus normaalne hind oli sageli vaesuse piiril või alla selle.

Paistis, et talle meeldis mind Loganiks kutsuda. Paistis, et ta nautis minu isaks nimetamist veelgi enam. Me mõlemad tegime peale lõunasööki väikese uinaku. Ootasin, kui kell peale lõunat viis läbi sai, enne kui golfiväljakule helistasin. Küsisin juhatuse esimeest. Sain tema sekretäri. „Mul on kahju, härra, aga ta on tänaseks läinud. Te võite proovida homme peale üheksat hommikul teda kätte saada.“

Just see, mille pärast ma olin oodanud. „Mul on homme paar kohtumist, hommikusöögiga kokkusaamine ja siis seminar. Kas te saaksite tal lasta mulle helistada, võib-olla leiab ta vaba hetke kella 10 ja 10:20 vahel. Teen end selleks ajaks vabaks.“

Lasksin toru alla ja rääkisin, nagu jagaksin kellelegi autoritaarsel toonil käskusid, siis pöördusin uuesti sekretäri poole. „Vabandage selle pärast. Mu nimi on Logan Fairchild. Ma olen müügi ala viitsepresident Tawnley Enterprices firmas. Ma sooviksin saada võib-olla korporatsiooni liikmelisust, nii et mina ja mõned mu müügimehed ja saaksime oma klientidele teie klubis meelelahutust pakkuda. Mull on sel nädalal väga pingeline graafik, aga ma tahan teid seal külastada ja rääkida liikmelisuse maksumusest ja aastastest hindadest ja muust sellisest. Kui ta saab mulle siis helistada, saan ma tulla ära koosolekult, mida ma juhatan oma hotelliruumides. Peatun Ritz Buckhead Carlton hotellis Atlantas, ruumis 886. Logan Fairchild.“

„Annan talle teate edasi, härra Fairchild.“

„Tänan, kallis,“ ütlesin ja lahutasin kõne. Ma ei sallinud inimesi, kes kutsusid naisi, keda nad ei tundnud ’kallis’ – just samuti nagu ma ei sallinud kui ettekandjad mind ’kullakeseks’ kutsusid – kuid minu arust käis see koos kujundiga.

See jättis vaba aja kuni järgmise hommiku kella 10-ni. Sõime lõunasöögi moodi õhtueine; ma polnud väga näljane, aga teismeline minu kõrval paistis olevat. Viisin ta pihvi restorani ja ta sõi esimest korda elus filet mignoni. Ta ei lausunud söögi ajal sõnagi. Ta oli söömisega liialt hõivatud, õndsa ilmega näol, eriti peale esimese suutäie võtmist. Ta nägi välja, nagu näeks ta und ja loodaks, et ta kunagi ei ärka. Peale sööki viisin ta Braves mängule. Veel üks esmakordne tema jaoks: põhiliiga korvpalli mäng. Peale mängu tahtsin talle Atlanta Underground ostu ja meelelahutuskeskust näidata. Aga isegi pärastlõunasest uinakust hoolimata oli ta päris läbi. Läksime hotellituppa tagasi, ta viis Fitzi hotelli territooriumile jalutama ja peale seda oli dušš ja magama minek.

Kasutasin aega, mil ta ära oli mõne telefonikõne tegemiseks. Kui ta tagasi tuli, oli ka mul varajane magamaminek. Ees seisid suured asjad ja ma leidsin alati, et lahingusse on kõige parem minna täis laetud patareidega.

»»»

Tagasisõit Cavertoni maakonda oli Colti jaoks närvsööv. Minu arvates oli seal rohkem kui ainult võimalus, et keegi võiks ta ära tunda ja ta isa leiaks taas kadunud jälje. Minu arvates tundis ta nagu võiks see olla algus suure seikluse lõpule, mida ta oli viimastel päevadel läbi elanud. Polnud palju, mida oleksin võinud öelda, et teda ta masendusest välja tuua. Aga polnud viga, võib-olla tuli see isegi kasuks. Ehe näide tusase teismelise kaasavedamisest ärireisile tema suvevaheajal polnud just erandlik asi ja arvatavasti midagi, mida nõukogu esimees oli varemgi näinud. Ma oleks võinud Colti maha jätta, aga mulle meeldis tema seltskond ja teadsin, et minu aeg koos temaga oli piiratud. Samuti mõlkus mul tema jaoks meeles ülesanne, mis võiks kasulik olla ja ma ei arvanud, et golfikeskuses oleks talle mingitki ohtu olnud. Ta polnud seal kunagi käinud, polnud kunagi kohanud kedagi sealt maailmast. Kahtlustasin, et ta isa ise käis seal harva. Pidas lihtsalt raamatupidamist teravalt silmas. Ja kindlasti hoidis ta rahavoolu ja kasumit tihedalt peos.

Sõitsime Cadillac Escalade rendiautoga, tippmudel, läikiv, must monstrum toonitud klaasidega ja kõigi tsiviliseeritud inimesele teadaolevate lisadega – auto, mis pidi olema osa minu kuvandist. Tawnley Enterprices viitsepresident ei sõida Fordiga, isegi kui see on Crown Victoria. Ja võimalik oli, et osariigi võmmid otsisid toda autot. Kent Lewis, riides nagu madala sissetulekuga ehitustööline, kes sõitis vana mõlkis autoga, nagu nemad teda näinud olid, ei sõidaks Escaladega.

Härra Fielding oli mulle hommikul helistanud ajavahemikus, mille ma talle olin ette andnud. Ta oli onud viisakas ja vastutulelik ja ma määrasin temaga kohtumise peale lõunaks. Kui ta oli meelitatud ja uhke helistades kellelegi, kes peatus Carlton Buckhead Ritz hotellis, siis ei maininud ta seda mulle, kuid inimestel kes olid sellises ametis nagu tema, olid südamed, mis hakkavad kiiremini lööma, kui raha nähtaval on ja nimi Ritz oli kindlasti ta tähelepanu pälvinud. Keerasime parkimisplatsile natuke enne kella nelja. Koht nägi suurepärane välja. Parkimisplats oli kaetud laitmatus korras asfaldiga, parkimiskohad nägid välja, nagu oleksid valged eraldusjooned alles eile maha märgitud; sinna pargitud autod, mida siiski polnud kuigi palju, peegeldasid samuti ümbrust. Mercedes Benzid, Porched, Cadillacid, Linclonid, Lexused ja teised samasugused. Murud ümber parkimisväljaku ja klubihoone ees olid rikkalikult rohelised, professionaalselt pügatud ja valgete kividega ääristatud. Klubihoone ise oli vapustav. Polnud mingit küsimust, see koht haises raha järgi.

Sees oli jahe õhk, suured ja mugavalt sisustatud ruumid. Tööpäeva hilisel pealelõunal oli väga vähe inimesi, kuid need kes seal olid, kandsid vaba-aja riietust, mis maksis palju enam, kui väljanägemine eeldaks. Vaba elegants.

Mind juhiti härra Fieldingsi kabinetti ja viidi sisse ilma, et ma ootama oleks pidanud. Ta oli suurt kasvu punetava näoga mees, kellest õhkus heatahtlikku abivalmidust. Ta surus mul kätt ja Loganil ka. Istusime kahekesi tema ettepanekul ta laua ette.

Alustasin vestlust kooskõlas minu poolt etendatava agressiivse kuvandiga.

„Käin kohtadega tutvumas. See siin on Atlantale lähemal kui Augusta ja ma kujutlen, et siin on lihtsam liikmelisust saada kui Augusta Rahvuslikus. Seal on oote järjekord ja liikmeks saab ainult kutsetega. Minu kompanii on just alustamas ja me tahame oma klientidega häid suhteid luua, seepärast tahan ma liikmelisust klubis, mis toetab meie elitaarset kuvandit. Ma soovin selle kiiresti korda ajada. Ma eeldan, et te võtate veel vastu kohe kehtima hakkava liikmelisuse taotlusi?"

„Oh jaa, kindlasti, härra."

Ma kiirustasin edasi. „Hea küll, see on hea. Nüüd liikmelisuse maksumus ja aasta-maks. Millised need on?"

„Korporatsiooni liikmemaks on $50　000, samuti nagu eraisikutelegi, ja aasta maks, kui te soovite golfi privileege, on $8000. Õhtusöögi miinimum maks on $2000 kuus."

Tegin kannatamatu näo, näitamaks et summad ei oma tähtsust. „Sellega on korras. Siiski on üks asi. Nagu ma just ütlesin, peab minu kompanii kuvandit väga tähtsaks. Augusta Rahvuslikul on avalik liikmete nimekiri. Meil ei ole probleeme ühegi seal avaldatud isiku või ettevõttega. Seal on seda sorti inimesed, kellega me soovime oma kompaniid seostada. Kas teil on liikmete nimekiri, nii et saaksime kontrollida, kas siinsed liikmed on sellised inimesed, kellega meie esindajatel sobib suhelda?"

„Ah, ma kardan, et pole." Ta suutis näida kohmetununa. „Me hoiame seda sorti asjad väga privaatsena. Teie nimi ja teie kompanii hoitakse samuti privaatsena. Paljud meie liikmed on selle eest tänulikud." Ta naeratas mulle soojalt. Siiski ei meeldinud mulle tema silmavaade. See meenutas hai oma – mitte mingit emotsiooni. Ainult nälg.

„Noh .. arvatavasti elame selle üle," kuulutasin, „sest kui nimed on privaatsed, ei saa keegi teada, et me siin liikmed oleme, nii et sel pole tegelikult tähtsust, kas pole? Üks asi veel. Me pole kompanii, kelle seljas võiks ratsutada. Me ei soovi maksta kõrgema klassi liikmemakse ja leida, et need igal aasta üha suurenevad. Ma ei soovi teilt garantiid, et nad ei tõuseks. Mida ma soovin, on teada saada, kui kaua praegused hinnad on kehtinud. See annab vastuse mu küsimusele."

„See ei ole probleem, härra Fairchild. Meie hinnasüsteem pole kümne aasta jooksul muutunud ja plaanis pole seda ka lähemas tulevikus muuta. Majandusolukord, nagu te teate. Ei, me ei pigista oma klubiliikmeid sedamoodi. Me oleme selleks, et pakkuda lõdvestust ja privaatsust ja personaalset teenindust ja pääsemist meie piiridest väljaspool olevast rabelemisest. Meile on ruumid, kus peatuda, on privaatsed majakesed meie krundil. Me pakume oma klientidele kõiki teenuseid nominaalse hinnaga. Meie juures te ei pea muretsema põhjendamatult kõrgete hindade pärast. Teie eest hoolitsetakse alati, kui te siin viibite."

Selles, mida ta ütles, oli tunda midagi rohkemat, kui mugavad toad, kuid ma ei pidanud tarvilikuks seda lähemalt uurida. Siiski pidin veel ühte punkti kontrollima. „Tegelikult te ei vastanud mu küsimusele. Teie liikmemaksud pole klubi asutamisest saadik üldse tõusnud?"

Ta paistis mu pealekäimisest natuke segaduses olevat, kuid vastas siiski, kuna paistis et ühinen varsti nende klubiga ja maksan tohutu summa privileegi eest. „Liikmemaks on kogu klubi eksisteerimise ajal samasugune olnud."

„Hea küll, kena. Liigume edasi. Ma eeldan, et korporatsiooni liikmekaardiga võivad mu müügimehed siia külalisi peatuma tuua, siin süüa ja siin golfi mängida. On see nii?"

„Jah, kui nad on teie töötajad ja teie töötajate külalised, on see nii. Siiski peavad nad iga kord mängu eest maksma. Ainult üks liige saab tasuta mängida, see kelle nimele on iga-aastane golfi maks tehtud. Ma oletan, et see olete teie?"

„Võib olla. Ma olen väga hõivatud. Aga pean selle üle mõtlema. Aga nüüd, kui palju on teie klubis liikmeid?"

Logan, kes minu kõrval niheles, ütles vinguval häälel. „Isa, sa ju lubasid!" See oli see ülesanne, mille ma talle olin määranud, mis tuli täita kohe peale seda, kui olin esitanud küsimuse kui palju neil liikmeid on ja ta oli sellega suurepäraselt hakkama saanud. Härra Fielding teadis nüüd, et varsti me lahkume ja ta tähelepanu oli kõrvale juhitud, kuna ta võimalus meie nöörimiseks hakkas lõpule jõudma.

„Poeg, hoia end vaos," ütlesin päris teravalt, siis pöördusin härra Fielding i poole tagasi. „Liikmete arv? Me soovime nautida eksklusiivsust. Me soovime saada mänguaega, kui me seda tahame, lühikese etteteatamis ajaga."

„Oh, see pole probleem. Meil on veidi alla 150 liikme ja ainult pooled nendest mängivad. Väljak on imeilus ja paneb mänguoskused proovile ja on enamus ajast vaba, väljaarvatud kui siin turniire mängitakse ja seda ainult korra või kaks aastas."

Noogutasin talle. „Hea küll siis. Kõik tundub korras olevat. Kui te annate mulle avalduse blanketi, siis ma täidan selle ja saadan koos tšekiga tagasi. Laps hakkab rahutuks muutuma ja unustab korraliku käitumise. Me tegeleme sellega väljas. Enne seda sooviksin baari külastada. Pean nägema, kuidas see välja näeb."

„Oh, muidugi, Ütlen baarimehele, et kõik mida te tellite tehakse täna teile välja. Tegelikult oleksin rõõmuga nõus näitama teile baari ja söögisaali, ja mõningaid külalistubasid ülakorrusel, võib-olla isegi tutvustaksin mõnesid tüdrukuid, ah, naisi, kes ruumide eest hoolitsevad."

Näis, nagu kavatseks ta mulle silma pilgutada, aga ei pilgutanud. Kortsutasin kulmu. „See pole tarvilik, härra Fielding. Ma tahan näha, kuidas koht ja siin töötavad inimesed välja näevad, kui boss neil selja taga ei seisa. Aga ma hindan teie pakkumist."

Tõusiin püsti ja Logan tõusis ka. Härra Fielding ütles sisetelefoni kaudu oma sekretärile, et ta annaks mulle klubiliikmeks hakkamiseks vajalikud blanketid ja siis tõusis koos meiega. Surusime jälle temaga kätt ja seekord ta ei vaevunud Loganil kätt suruma, kes mossitas jällegi. Logan oli mossitaja. Colt ei mossitanud kunagi.

Läksime baari. Seal oli rohkem inimesi, kui teistes ruumides, millest olin möödunud, aga mitte palju. Enamuses olid nad mehed, kõik valged ja enamasti gruppidena. Mõned mehed istusid baari juures üksinda. Tellisin Loganile Coka; ta istus laua ääres, vaadates golfiväljakut samal ajal kui mina jäin baari. Neil oli pudel Highland Park 18-aasta vanust

linnase viskit. Võtsin klaasi seda, väga peen, ja suutsin kõigile baari ääres istuvatele meestele oma visiitkaardid jagada, ise samas joogi võlusid kiites ja kõigile ka klaasikese välja tehes. Tegelikult tegi klubi neile joogid välja, aga mina kutsusin selle esile.

Sõitsime rõõmsas meeleolus minema. Olin olnud enam kui edukas ja Colt itsitas oma etteaste üle. Ta oli natuke kurb, et ei saa kauem Logan olla, aga kui ma kõik selle nimega ID ja paberid katki rebisin ja ära viskasin, hävitas ta ka oma ID. Kui olime territooriumilt välja saanud, küsis ta mis järgmisena tuleb.

Ma ei tahtnud talle rääkida.

Selle asemele küsisin ma temalt Cavertonist itta jääva maakonna kohta. Colt ei teadnud sellest palju rohkem kui nime, Brooklyni maakond, mis minu jaoks tähendas, et ta isa polnud sellest palju rääkinud. Sellest järeldus, et arvatavasti oli see turvaline. Ilmselt turvalisem kui Caverton. Enamuses teistes paikades oleks turvalisem.

Golfiväljak oli Cavertoni maakonna loodeosas. Ma eelistasin suunduda põhjapoolt maakonnast välja ja siis itta keerata. Aga maanteed, niisugused nagu nad olid, oleksid mind viinud väga kaugele otseteest. Otsustasin, et otse itta sõita on piisavalt turvaline. Me olime Fredericksville st kaugel eemal. Teed olid enamjagu tühjad. Ja meie sõitsime autoga, mida nad ei otsinud. Olin maakonna keskpaigas, kui möödusin politseiautost, mis seisis teisel pool tee ääres. Kui temast möödusin, nägin tahavaate peeglist, et ta sõitis välja maanteele, tegi täispöörde ja asus meid jälitama.

„Meil on kaaslasi," ütlesin Coltile.

„Neile meeldib võõraid kiusata," ütles ta mitte eriti muretseval toonil. Kahtlustasin, et selle põhjal, millest me kõigest läbi olime tulnud, arvas ta, et suudan meid kõigest päästa.

„Me ei ole võõrad," väitsin ma. „Meil on Georgia numbrimärgid."

„Ükstapuha,“ ütles ta veidi vaoshoitumalt. „Ta pole seda autot varem näinud, nii oled tema jaoks võõras."

Auto oli liiga kaugel taga, et oleksin juhti võinud näha ja ma ei tahtnud et Colt ümber pööraks ja vaataks.

„Kas kõik kordnikud tunnevad sind nägupidi?" küsisin.

„Arvatavasti mitte. Aga võin kihla vedada, et isa on nüüdseks kõigile neile pildi saatnud."

„Isegi sinu praeguse riietuse juures on su nägu ikka samasugune. Kui ta peatub, võime hädasse sattuda. Kui mitte…" Minu poolt renditud Escaladel oli kolm rida istmeid. Teadsin, et mõnikord saab need istmed maha keerata, et rohkem ruumi saada.

„Vaata kas sa saad taha ronida, ilma et seda näha oleks ja tagumise istmerea maha keerata. Siis peaks neid saama ette nihutada. Nihuta nad ettepoole, nii et sul Fitziga oleks piisavalt ruumi nende ja esimese rea vahel. Siis võtke meie reisikotid ja jakid endile peale. Ma ei usu, et ta hakkab väga põhjalikult vaatama ja me peaks sedamoodi pääsema."

Teadsin, et kui me temast möödusime, polnud kordnik näinud enamat kui juhti, tänu meie toonitud akendele. Me olime ikkagi veel temast mitusada meetrit eespool, ja ta võis meile ainult ajaviiteks järgnenud olla. Colt ronis taha ja tal ei paistnud liialt vaeva olevat istmete nihutamisega nii nagu ma õpetanud olin.

Siis aga kordniku auto valgustabloo järsku elustus.

„Kao peitu!" ütlesin ja Colt pigistas end istmete vahele, Fitzi enda ees lükates. Sõitsin edasi, kuni nad valmis olid, siis tõmbasin tee äärde.

Politseiauto peatus meie taga ja kordnik tuli välja. Ta oli suurt kasvu mees. Colt oli öelnud, et ta isale meeldisid suurt kasvu hirmuäratavad ohvitserid. See siin oli elav näide. Ta tuli auto juurde. Lasin akna alla ja panin käed roolile.

„Luba ja registreerimistunnistus," ütles ta toonil, millest kostus õelust.

„Registreerimistunnistus on kindalaekas. Samuti nagu mu relvgi."

Selle peale lasi ta oma käe alla, tegi kabuuri lahti ja hoidis kätt püstolipäral.

„Astu autost välja!" käskis ta.

Ma ei võtnud käsi roolilt, selle asemel küsisin, „Te soovite, et ma ukse avaksin, või tahate seda ise teha?"

Ta ei vastanud, aga kummardus ja avas mulle ukse. Seda tehes võttis ta käe püstolilt. Raputasin pead. See siin kas polnud kuigi taibukas, või oli tema treening ebapiisav olnud. Võib-olla polnud teda lihtsalt kontrollitud ja ta oli laisaks muutunud.

„Miks sul relv on?" küsis ta nüüd ähvardaval häälel, kui seisin seljaga vastu autot, näoga tema poole. Ta polnud vaevunud mind läbi otsima. Lõppude lõpuks mu püstol oli ju kindalaekas!

Ignoreerisin tema küsimust. „Tohin ma näidata oma IDd?" küsisin.

Ta noogutas ja ma tõin oma rahatasku lagedale. Avasin selle ja ulatasin talle oma isikutunnistuse. John Brooker. Eriagent. FBI.

Ta vaatas seda, siis mind, siis pilti ID-l, siis andis mulle tagasi. „Miks olete Cavertoni maakonnas?" küsis ta. Ta toon oli natuke vähem ründav. Minu toon oli terav, kui vastasin. „Kardan, et teil pole volitusi selle teadmiseks ja teil päris kindlasti pole põhjust seda küsida. Kuid viisakusest ma vastan sellel osaliselt. Sõidan lihtsalt läbi. See viivitus – põhjuseta, võiksin lisada – paneb mind hilinema kokkusaamisele. Ma peaks maakonnast ja teie kaelast ära olema tunni jooksul. Minu konverents on Brooklini maakonnas. Kui ma hilinen, mainin ma teie nime, konstaabel Marberry," ütlesin, lugedes nime tema rinnale kinnitatud märgilt, „ja mainin ka imelist tööd, mida te teete, peatades inimesi ilma mingi põhjuseta. Palun märkige üles aeg, millal te mind peatasite ja vabastasite. Seda võib tarvis minna. Georgia osariigi ülemkohtunik on kõva mees ja ei salli kui tal oodata lastakse."

Kordnikku polnud kerge hirmutada; tal oli ikka veel jultumust Escalade aknast sisse piiluda, aga ta ei näinud midagi. Jumal tänatud toonitud akende pärast.

Veetsime öö Brooklini maakonnas, aga enne peatumist reisisime lõuna poole, olles niimoodi Fredericksville le palju lähemal. Colt tundis, et lõpp on lähedal. Nägin seda. Olin kogu oma tööealise elu olnud ohtlikes situatsioonides. Minu jaoks polnud siin midagi uut, aga tema jaoks oli. Ja isegi kui ma polnud talle rääkinud, miks me siin oleme, sai ta aru, et asi on lõppemas. Kasvõi ainult selle pärast, et nädal oli lõpule jõudmas.

Aga ma polnud kindel, kas ta rahutu selle pärast, mis meid ees ootas, või et me teed lahku lähevad. Mul oli tunne, et selle viimase pärast.

Tahtsin temaga rääkida, aga midagi polnud veel kindel ja tema jaoks poleks see õiglane olnud. Olin oma tuttavatega New Yorgis kokku leppinud juhuks, kui asi peaks nässu minema; tema eest hoolitsetaks nii või teisiti. Arvatavasti elan selle siiski üle, mis tulemas oli. See ei tundunud ligilähedaseltki nii ohtlik olukord, kui need, milles ma varem olin olnud. Ma olen nendest kõigist välja tulnud. Ma peaks sellest ka eluga pääsema.

Selline oli mu vaimne häälestatus alati, kui mäng lõpule lähenes.

Seekord olin siiski närvilisem kui varem. Colti pärast. Ma teadsin, kuidas te end tunneks, kui ma sellest eluga välja ei tuleks ja mis temaga siis võiks juhtuda ja see tegi ülesande täitmise minu jaoks enam närvesöövaks ja pahaendelisemaks.

Kui ta Peale lõunat Fitziga jalutamas oli, tegin mõned telefonikõned. See võttis rohkem aega, kui Fitzi jalutamisele kulus ja kui Colt tagasi tuli, palusin tal väljas oodata, kuni ma teda kutsun. Ta vaatas mind imeliku pilguga, kui tegi, mida ma palusin, kuigi ta higistas Augusti kuumuses ja oleks meelsamini sees olnud. Isegi lapsed, kes olid sündinud ja üles kasvanud Georgias, kes olid kogu oma elu selles kuumuses, põgenesid selle eest meeleldi, kui võimalik.

Mõtlesin, et homme võiks asi õnnestuda. Kui ei õnnestu, siis olin andnud endast parima. Mul olid sellised mõtted mitmete ülesannete puhul läbi aastate olnud. Kõik mida sa teha saad on planeerida, ellu viia, loota et on natuke õnne ja palvetada edu eest.

Hommikul ootasin, kuni saabub õhtul tellitud pakk. Kui see tuli, ütlesin Coltile, et olen mõned tunnid ära. Ütlesin, et ta on parim laps keda ma eales kohanud olen ja tunnen et on olnud õnn teda kohata. Ütlesin, et maailm on tema jaoks lahti tegema mida ta soovib ja saavutama, mida iganes ta tahab. Ütlesin talle, et on võimalus, et me enam kunagi teineteist ei näe ja kui ma täna tagasi ei tule, siis helistagu numbrile paberitükil, mille ma talle andsin. Ütlesin, et inimesed liini teises otsas ootavad ta kõnet. Et nad on head inimesed ja meeldivad talle. Aga ärgu mind kohe praegu veel maha kandku. Mida kauem ma rääkisin, seda emotsionaalsemaks ta muutus. Ma olin nii vaoshoitud, kui suutsin, kuid kui ukse lahti tegin ja auto poole suundusin, oli ta äkki mu käte vahel, kaisutades mind kogu jõust, mina arvatavasti kaisutasin vastu just sama tugevasti, hoides kaisustust kauem kui vaja, kuid siis vabastasin end, läksin autosse ja sõitsin ära.

Sõitsin linna Cadillaci müügipunkti, andsin Escalade kujuteldava piduriprobleemi pärast teenindusse ja mulle anti vahetusauto – vanem, rahulikum, tumesinine Chevrolet sedaan – muutsin oma väljanägemist ja sõitsin Fredericksvillesse.