7. Peatükk

Eeldasin, et Colt on hirmunud. Jällegi olin poisi vaprusest valesti aru saanud. Ta oli hoopis segaduses. Sain teada, mille pärast. „Miks sa ei muretse?" küsis ta. Nad võivad koha ümber piiranud olla, oodates et meid kinni võtta kui saabume. Nad võivad juba meid märganud olla!"

Raputasin pead ja viipasin et ta vaikiks. Hääl kandub öös kaugele. Tõsiasi on, et ma ei raisanud kunagi palju aega muretsemisele. Olin selle enda jaoks selgeks teinud. Ainuke kord, kui on mõtet tõsiselt muretseda, kui nad su tapavad, niipea kui kinni on püüdnud, aga siis pole sul vaja muretseda, kuna oled juba surnud. Kui nad sind ei tapa, pead oma aega kulutama planeerimaks järgmist käiku, põgenemist, sinu psühholoogillist lähenemist oma vangistajaga suhtlemises ja sa oled kõige sellega liiga hõivatud, et muretseda. Nii et muresid pole, on vaid palju mõtlemist. See oli mu kreedo.

Sosistasin Coltile, „Momendil nad ei tea, et me siin oleme. Juhul kui seal on ’nemad’. Kui nad teaksid, näeksime seal liikumist. Nii et momendil istume meie juhiistmel. Meie teame, et nad seal on, nemad meist teadlikud pole. Me peame seda ära kasutame ja meil pole vaja kulutada hulganisti energiat muretsemise peale.

Colt vaatas mind, nagu oleksin segane. „Kuule," ütlesin, „Ma ütlesin sulle, et mulle meeldib adrenaliin, risk, hädaoht. Ja välja mõelda, kuidas ellu jääda, see meeldib mulle veelgi enam. Mulle meeldib plaane teha ja mulle meeldib plaane ellu viia. Seda hakkame me nüüd tegema: kasutame oma mõistust ja võimet ellu jääda. Mulle see meeldib. Kas sa arvasid, et ma valetasin?"

Ta ikka ainult vaatas mulle otsa. Arvatavasti arvates, et mu hoiak on liiga uljas. Osa mu bravuurist oli tingitud sellest, et püüdsin teda kaasata. Osa sellest. „Vaata," ütlesin, „Me peame asjast aru saama. Mõtleme selle üle hetke."

Ta paistis ikka veel närviline olevat. Ma mõtlesin et rahulik arutlemine annab talle aega end kokku võtta, nii otsustasin laiemalt seletada.

„Me teame, et seal keegi on," ütlesin väga rahuliku häälega. "Ainult üks mees, kelles me võime kindlad olla, aga seal võib ka enam olla. Hästi, miks ta seal on? Noh, me ei saa kindlad olla. Aga me teame, et see on nii ja see on tõsiasi? Vaatame asja lähemalt."

Colt paistis natuke ärritatud olevat, kuid mitte enam nii närviline ja adrenaliini ülekülluses. Jätkasin.

„Üks asi, mida teame, on see, et su isa ei saa läbi kohalike võimukandjatega siin maakonnas. See tähendab, et mingigi koostöö saavutamiseks peab ta kõvasti pressima ja praegusel juhul ta enamvähem kindlasti seda ei teeks. Nii siis, kõik mida ta ise teeb või on kellegi teise määranud tegema, toimub salaja, ilma selle maakonna ametnike lubata. See seab ta tegemistele piirid. Aga me oleme päris kindlad, et midagi ta teeb.

„Seepärast, et ta väga tahab sind leida. Sa tead teda ja mida ta varem on teinud ja ta ei taha, et sa saaksid sellest kellelegi rääkida. Ta peab kindlustama, et sa seda teha ei saaks. Seepärast teeb ta kõik võimaliku, et sind tagasi saada."

Colti kogu tähelepanu oli nüüd selle juures, mida ma rääkisin. Ta kehakeel paistis olevat rahulikum. Siis kortsutas ta kulmu. „Tagasi sada surnult või elavalt," pomises ta.

„No jah, arvatavasti. Aga las ma jätkan. „See mees kavatseb sind kinni võtta, või tappa, kui kinni võtmine ei õnnestu. Kui palju su isal on mehi, kes seda teeksid? Kui palju on tal mehi, kes salaja töötavad? Sest sellist sorti isikut ta kasutaks. Arvatavasti see, kes teeb talle ta ebaseaduslikku sitta, kes on seda ka varem teinud. On tal selliseid mitu?

Colt raputas pead. „Tal on üks, võib-olla kaks. Neil Braken on kindlasti. Ta ei ole meeldiv inimene. Hoian ta teelt eemale, kui teda näen. Pikk mees. Õel."

„Hea küll, siis on autos arvatavasti vana Neil ise. Siin pole tal mingeid õigusi. Seepärast ei taha ta et keegi tema siinolekust teaks. Kahtlen sügavalt, et tal oleks mingi meeskond kaasas. Su isal on palju teisi asju, millega tegeleda, mis ei luba tal siia hulganisti mehi saata. Peale selle on üks kõva käega ebaseaduslik mees arvatavasti kõik mis tal on ja üks on arvatavasti ka kõik mida ta siin vajab. Kui oleksime muretult maanteed mööda kohale trampinud, oleks ühest piisanud. Nii ütleksin ma suurt pilti vaadates, et on ühekskümne protsendine võimalus, et ta üksi on."

Paistis, et Colt mõtleb selle üle järele. Hea. Ma vajasin teda ja mul oli tarvis, et ta mu mõtlemisega nõustuks, mu plaani vastu võtaks. Mul oli see juba valmis.

„Ja kui see kõik nii on, siis on sellel mõtet et mees teeks just seda, mida me teda tegemas näeme. Ta märgib koha ära, kuna see paistab loomulik koht meie auto peitmiseks ja ta teab, et peame selle peitma. Ta teab, et me ei saa Cavertoni maakonna patrullautoga ringi sõita. Meil ei tohi sellist autot olla. Nii ta teab, et peame selle maha jätma. Ja ta märkas, et kuur oleks tõenäoliselt koht, kus me seda teeksime. Mäletad, kui me kohta otsisime? See oli ainuke koht, mille leidsime. Tema tegi arvatavasti sama.

„Mida me ei tea, on see kas tema teab, et auto kuuris on või kas tal kaaslane on. Ma arvan, et vastus mõlema jaoks on eitav. Kuidas ta teaks, et auto seal on? Aknast seda ei näe ja uks on lukus."

„Ta võis mingil moel sisse murda," kahtles Colt. „Ja kui ta seda tegi ja auto leidis, võis ta raadio teel abiväge kutsuda ja nad võivad meid sees oodata. Mõned isa konstaablid sooviksid appi tulla mind vangi võtma, kui see on kõik, mida nad tegema peavad ja suure hulgaga ei ole minu tapmine vajalik. Nad mõistavad, et saavad mind tagasi Cavertoni maakonda viia ilma et keegi teada saaks, kus mind tegelikult kinni võeti. Braken ootaks väljas, valmis neile raadio teel teatama et nad valmis oleksid, kui näeks meid tulemas. Ja tegelikult, kui ta oleks üles akna juurde roninud samuti nagu meie, oleks ta taskulambiga vaadates auto tagumist kaitserauda näinud. Siis poleks tal isegi vaja olnud sisse murda."

Noogutasin. „See on võimalik. Ma ei arva, et see nii on, aga see on võimalik ja me saame seda kontrollida. Sealt kus ta on, ta kuuri esikülge ei näe. Ta on seal, kuna ootab meid ilmuvat Ardoni poolt, maanteed mööda tulemas. See tähendab, et üks meist – sina – saad tema tagant ümber minna ja kuuri juurde teisest küljest tulla. Siis saad kontrollida, kas uks on ikka veel seestpoolt kinni. Kui on, siis arvatavasti ohtu pole. Siis on ta tõenäoliselt üksinda. Kui keegi on temaga ja ta on sees, siis poleks mõtet uksi kinni panna. Nad tahavad, et uks poleks lukus, siis saaks nad vajadusel kiiresti välja."

Colt raputas jälle pead. „Mulle paistab, et siin on hirmus palju oletusi," kaebas ta. „Sa ei tea, kas nendest ka ükski asi tõele vastab. Ja sinna sisse minemine, noh, sulle meeldib riskida, ja mul pole ka midagi riskimise vastu, kuid praegu näib see olevat liiga ebakindel. Ja kui ma seda teen ja leian, et uks on kinni ja sinu arvates tähendab see, et ta on üksinda, siis mida edasi? Me pole paremas olukorras kui praegu, kas pole? Tema on ikka seal ja meie ei saa oma autot kätte, sest sina oled ikka väljas. Kui ma sisse pääsen, pole sellest abi sest sina oled ikka veel väljas ja ukse avamine – uks kriiksub. Ta kuuleb seda. Ta tuleb jooksuga, püss käes."

Hakkasin vastu vaidlema, aga ta polnud lõpetanud. „Samuti, ütleme et tal on kaaslane. Kas ta läheks sisse meid ootama? Milleks? Ainuke sissepääsemise koht on aken ja miks siis mitte välja jääda ja akent jälgida. Ja see oleks ainult üks lisamees, kui nad plaanivad hukkamist siin koha peal. Kahest piisaks ja rohkema korral oleks liiga palju tunnistajaid.

„Nii et kui siin oleks ainult kaks meest – üks autos ja üks kindlustamiseks – ma ütleks, et see teine mees oleks kuuri taga. Miks üldse sisse minna, kui seal poleks tast palju kasu mehele väljas, kui see abi peaks vajama. Kui mina seda teeks, siis ma peidaks end kuuri taha ja lihtsalt jälgiks akent."

Mõtlesin selle üle ja nõustusin et kui seal peaks kaks meest olema, siis mõlemad väljas oleks mõistlikum. Ma ei arvanud, et siin kaks mees oleks – ma mõtlesin, et Colti isa tahab asja nii privaatsena hoida kui võimalik – aga hea oleks siiski kindla peale teada.

„Hästi," ütlesin. „Olen ka midagi muud mõelnud, aga see sõltub sellest, mitu meest neil on. Olen nõus, et kui ma oleks autot näinud, oleksin kindlustuse kutsunud. Samuti olen nõus, et kui tal on kindlustus, siis pigem on ta väljas. Seega peame selle esiteks kindlaks tegema. See on sinu töö. Ainuke koht, kuhu end kuuri taga peita, on prahihunnik. Ülejäänud on kõik tasane põld madala umbrohu ja võsaga, võsa liiga madal, et kedagi varjata. Ja kui sa lähed suure ringiga tagasi põllule, väga suure ringiga, ja liigud prahihunniku poole, hoides madalale ja liikudes aeglaselt ja vaikselt, võid sa näha, kui seal teine mees on. Tahad sa seda teha?"

Ta naeratas mulle. „Jah. Kuid ühel tingimusel."

„Millisel?"

„Ma saan Barti teenistusrelva kanda."

„Oled sa kunagi sellisest tulistanud?"

„Jah. Nende arvates oli see lõbus, kuna ma ei saanud millelegi pihta. Ja alguses ma ei saanudki. Aga ma õppisin. Siis nad enam ei tahtnud, et ma tulistaks, kuna jõudsin sinnamaale, et suutsin paremini tulistada, kui nemad.

„Hea küll. Kui sa põllule jõuad, mine küllalt kaugele, et näeksid kuuri teist külge nii et teaksime, et seal kedagi pole. Siis liigu nii palju edasi, et teaksid, et prahihunnik on puhas. Kui see tehtud, liigu siia tagasi. Ma eeldan, et selle kõige tegemine võib ehk tunni võtta, aga sest pole midagi. Mida kauem läheb, seda suurem on võimalus, et mees autos jääb magama ja see oleks suurepärane."

Andsin talle Barti relva ja ta liikus minema pimedusse, hoides madalale, ja varjates end auto eest põõsaste taha. Teadsin, et olles lühem ja paindlikum, on see talle kergem kui minule. Siiski muretsesin tema pärast. Ma polnud sellega harjunud. Ma ei muretsenud kuigi palju enese pärast ja mul polnud kunagi teist, kelle pärast muretseda. Nüüd esimest korda mul oli. Ja esimest korda tundsin ma selle pärast hirmu.

Järgmine tund saab raske olema.

Istusin madalate põõsaste poolt enamvähem varjatuna autot jälgides, mõeldes ja higistades. Aegajalt heitis autost kuurile punakat valgust, mis tähendas, et Neil oli järjekordse sigareti süüdanud. Nõrgad juhuslikud tuulepuhangud ei toonud endaga mingit lõhna. Tal pidid auto aknad lahti olema. Väljas oli liiga palav, et see teisiti oleks saanud olla, ja ta poleks midagi kuulnud ka, kui midagi oleks juhtunud.

Minutid tiksusid. Tavaliselt möödus aeg sellises olukorras kergesti. Nüüd oli asi väga erinev. Kujutasin endale ette igasuguseid asju, mis Coltiga võisid juhtuda. Lõpuks pidin selle lõpetama. Ma hirmutasin ennast.

Vaatasin kogu aeg kella. Kui tund oli mööda läinud, mu muretsemine kümnekordistus. Kus kurat ta oli? Ma teaksin, kui nad ta kinni oleksid püüdnud, ma oleksin midagi kuulnud, aga mis siis, kui seal oli keegi ja ta oli liikunud nii, et Colt pidi vaikselt lamama, lõksu püütud, hädaohus, võimetu liigutama hirmust tabatud saada? Mis siis, kui mees oleks talle veelgi lähenenud ja Colt oleks kohe avastatud. Kinni püütud, Mis siis –

Ja siis oli ta mu kõrval. Ma polnud isegi kuulnud, kui ta tuli.

„Seal pole kedagi," rääkis ta oli peaaegu sosinal. Kraami, mida me aknast sisse vaatamiseks kasutasime, polnud enam seal. On sealt ära nihutatud, nii et keegi vaatas aknast sisse. Me ei tea, kas ta autot nägi."

„Ma ei usu, et ta nägi; ta oleks eeldanud, et see on keset ruumi, loogilisel kohal," ütlesin mina. „Sul on õigus, mõeldes, et kui ta näinud oleks, oleks ta abiväge kutsunud. Seda juhul, kui ta päris kauboi pole. Ja kuna sa kedagi ei leidnud, arvan ma, et ta ei näinud autot, ei kutsunud abiväge ja võime oletada, et lihtsalt varitseb öös, tundes, et see on koht, kuhu me võiksime auto jätta ja see on ta ainuke lootus meid leida."

„Nii et me peaksime ta ainult kinni võtma?" Colt vaatas minu otsa, nagu teaksin ma kõiki vastuseid. Noh, ma ei teadnud, aga mul oli plaan.

„Meie jaoks oleks kõige parem asi, kui saaksime auto sealt välja ja ta ei teaks et see seal üldse oli. Kui me ta kinni võtame ja sisse viime, saab ta teada, et meil auto alles on, ja me seda kasutame. Tal võib seda isegi näha õnnestuda, näha kuidas me ta üle oleme värvinud ja seda me ei taha. Nii on mul idee. Minu arvates jääb ta lõpuks magama. Väga raske on niimoodi varitseda, eriti siis, kui ta seda kogu päeva on teinud. Nii et kui me küllalt kaua ootame, arvan et saame auto nii välja ajada, et ta seda ei näegi.

„Aga ma arvestasin ka millegi muuga, kui sa luurekäigul olid. Mis siis, kui meil õigus pole? Kui seal on teine mees sees, selle asemel et väljas olla? Ja mis juhtub, kui sa akna juurde lähed ja sisse püüad ronida? Ta võib sind kas maha lasta, kui sa aknale ilmud või siis kinni võtta, kui sa sisse saad. See on liiga hädaohtlik. Ma ütleks, et on ainult kümne - viieteist protsendine võimalus, et keegi sees on, aga see on ikkagi liiga suur oht sinu jaoks."

„Colt raputas pead. Seal ei saa kedagi olla. Kuidas ta sisse oleks saanud? Sina poleks aknast läbi mahtunud. Tema poleks samuti. Mitte mingil juhul."

"Oleks küll, kui ta väikest kasvu oleks. Mina olen korralikku kasvu. Väiksem mees võiks mahtuda. Võibolla oleks pingutama pidanud, aga oleks sisse saanud. Me ei sa sellega arvestada, et sees kedagi pole. Mitte riskides sinu eluga, kui läbi akna ronid.

„Mida me siis teeme?"

„Hea küll, las ma küsin niimoodi. Mõtle selle üle üks hetk. Kuidas see, kes selle kuuri lukku pani, nii nagu me ta esiteks leidsime, peale seda ise välja pääses?"

Colt tegi suu lahti, siis pani jälle kinni. Siis tegi uuesti lahti. „Täpselt sama moodi, nagu meie, kasutades last –" ta vaikis ja vaatas mind kortsus kulmul „– või väikest meest kes ronis üles ja läbi akna välja."

„Välja arvatud see, et sees ei olnud akna all midagi, millelt aknani ulatuda, ja katkine klaas oli raami sees.

Ta vahtis mulle otsa. Vahtisin tagasi, siis naeratasin. „Võin arvata ainult ühte võimalust. Ma arvan, et kusagil on lahtine laud, mille saab eest ära keerata. Ma arvan, et kuur lukustati seestpoolt ja see, kes seda tegi, tuli sealtkaudu välja, pannes laua kohale tagasi. Kui me selle laua leiame, saame ehk sisse, samal ajal kes iganes seal sees on, vahib ikka veel akent. Ja kui seal kedagi ei ole, võime oodata, kuni vana Neil magama jääb.

»»» »»»

Hea küll, nüüd olin mures – mina, muretu. Asi polnud lihtne. Kui olime suurel ringil ümber kuuri, kaugelt põllu kaudu, nii et meid ei nähtaks, mõtlesin veel millelegi muule. Kui keegi oli kuuris, siis oleks mõistlik olnud, kui väljas oleval mehel oleks olnud võimalus mehele sees teatada, et on kedagi tulemas näinud. Kõige ootuspärasem oleks selleks mobiili kasutada. Kui mees sees kuuleks meid ümber kuuri liikumas, laudu katsumas, siis võiks ta teisele helistada ja uurida, et mis toimub, ja teine tuleks jooksuga, püss käes. Pole hea.

Nii pidime midagi ette võtma ja parim mida teha, oli autos olevat meest silmas pidada. Kui ta järsku autost välja kargab, püssi haarab ja jooksu paneb, pidime seda takistama. Ja ma taipasin, kuidas seda teha.

Kui me kuuri taga olime, seina lähedal, leidis Colt pika peenikese kepi prahi hunnikust, arvatavasti kunagise harjavarre. Keermega ots viitas sellele. Läksin kuuri nurga juurde, ja nägin auto tagaosa – tegelikult nägin ma läbi tagumise akna. Andsin Coltile alustamiseks märku. Ta koputas tasakesi kepiga mõned korrad vastu seina üleval akna all, siis hõõrus vastu aknaraami. Tahtsime, et see kostuks, nagu kuhjaksime akna alla puid, valmistudes üles ronima.

Siis taganes Colt teise kuuri nurga juurde. Ma polnud üllatunud nähes, et tal on püstol käes.

Vaatasin läbi auto akna. Kui keegi oli sees ja ta ei maganud, kuulis ta arvatavasti müra ja oli võtnud sobiva koha Colti sisenemise puhuks, kuid ta helistaks kindlasti mehele väljas. Ma näeksin, kui vana Neil kõne vastu võtab.

Jälgisin. Ja jälgisin. Mees autos ei liigutanud.

Lahkusin ja läksin Colti juurde. „Ma ei usu, et sees kedagi on. Aga kindluse mõttes võiksid uuesti laudu katsuma hakata, liikudes teise külje suunas. Vaata, kas mõni nendest liigub, kui sa katsud. Katsu olla nii vaikne, kui suudad. Ma jätkan autos oleva mehe jälgimist. Kui leiad mõne lahtise, tule mulle järele. Ära sisse mine!"

Ta noogutas ja hakkas kuuri tagaseinas laudu katsuma, kuna mina läksin tagasi oma vaatluspunkti nurga juures. Ma mõistsin, et tuleb pikk ootamine. Laudu oli palju. Ja võimalik, et lahtine – nüüd olin täilesti kindel, et seal peab lahtine laud olema – oli kuuri samal küljel, kus pargitud auto.

Autos ei olnud liikumist, isegi uut sigaretti ei läidetud. Aga siis see muutus. Minu jaoks ootamatult avanes äkki juhipoolne uks ja mees astus välja. Laetuli ei hakanud põlema, paistab, et see oli välja lülitatud.

Tõmbasin tagant vöövahelt oma Beretta. Kui ta tuleks kuuri esikülje poole, kus Colt just siis võiks olla, oleks asi keeruline. Kui ma teda tulistaks ja sees olev mees välja tormaks, oleks Colt ohus. Kui ma mehel käsiksin lihtsalt paigale jääda ja tema varjuks oma auto taha, läheks tulistamiseks samade tagajärgedega.

Mees seda siiski ei teinud. Ta tegi hoopis püksiluku lahti ja lasi välja liitri jagu neerudes filtreeritud vett. Siis ta ringutas, pööras ümber, haigutas ja ronis autosse tagasi. Loodetavasti magama ülejäänud ööks.

Hingasin sügavalt ja siis hüppasin peaaegu nahast välja, kui Colt mulle käe õlale pani. Ta oli jälle mulle vaikselt lähenenud.

„Leidsin," sosistas ta.

Ta viis mind sinna. Laud oli teisel pool kuuri, kui mees autos. Colt oli katsudes avastanud laua, mis kiikus kergesti ja vaikselt. Rohkem ta midagi ei olnud teinud. Ta ei arvanud, et ta oleks mingitki müra teinud.

Nüüd oli aeg järele mõtlemiseks. Kas peaksin nüüd tõesti laua eemale keerama ja sisenema? Kui seal keegi oleks, oleksin elav märklaud.

„Colt?"

„Jah?"

Sosistasime nii tasa, et vaevalt üksteist kuulsime.

„Mine tagasi akna juurde ja tee seal sellist müra, nagu oleksid aknast sisse tulemas. Seekord natuke valjemini, aga mitte niipalju, et mees autos sind kuuleks. Kui keegi sees on, tahan ma et ta aknale keskenduks. Kui ta oma mobiili kasutab, et Neilile helistada, näen ma valgust tema mobiili ekraanist."

Panin talle käe õlale. „Peale seda tule siia tagasi ja peida end ära. Leia endale väljaspool kuuri peidukoht ja oota mind. Ära isegi mõtle minu järel sisse tulla."

Ta sörkis minema ja mina ootasin. Siis kuulsin nõrka kopsimist kuuri taga. Ootasin hetke, siis tõmbasin lauda, mida Colt oli mulle näidanud; see pöördus ülemise naela ümber. Pöörasin ta teistest laudadest eemale, tekitades poole meetri laiuse ava seinas. Sees oli kottpime. Ootasin ja kahtlesin, aga oli aeg. Täielikus pimeduses, püstol ette suunatud, süda rinnus löömas stacato allegro, astusin tühjusesse.