8. Peatükk

Ma ei näinud midagi, seepärast pidin ainult kuulmisele lootma. Tulin läbi augu seinas nii madalalt maa lähedalt kui võimalik. Teadsin, et põrandaks on tasane kinnitambitud muld ja niipea kui sees olin, viskusin põrandale, sööstsin kõrvale siis küünitasin ja panin laua kohale tagasi. Kui ta mõni hetk eest ära oli, tuli sealt väga vähe valgust sisse ja kui keegi oli koos minuga sees ning kui ta juhtus sinna suunda vaatama, siis oleks ta seda kindlasti näinud ja võib-olla ka mind.

Roomasin käratult mõne meetri kõrvale, siis lamasin liikumatult, püüdes tunnetada kohalolekut mind ümbritsevas ruumis.

Kuulsin kraapimist välisseinal. Ilmselt püüdis Colt ikka veel kellegi tähelepanu tõmmata, kui seal oli kedagi, kelle tähelepanu köita. Kuulasin, kuid ei kuulnud midagi muud. Siis vaikis kraapimine täielikult, ja sees polnud ikka midagi.

Lamasin sellest hoolimata liikumatult. Ma ei tea, kas see oli närvidest, või ütles mulle mingi sügav tunne, et ma pole üksinda, aga ma ei tundnud end turvaliselt. Nii ma ootasin.

Mitte midagi.

Roomasin mõne meetri edasi kuuri keskkoha poole. Ikkagi mitte midagi.

Seisin püsti. Midagi. Kõndisin väga aeglaselt, vaikselt sinnapoole, kuhu auto oli pargitud. See oli viimases latris, tagaseina lähedal, mispärast teda oli aknast raske näha. Võis olla, et kui siin keegi oli, siis oli ta latris, teades et kes iganes auto järele tuli, pidi tema juurde tulema.

Mida lähemale ma latrile jõudsin, seda enam ütles kõhutunne mulle, et midagi on valesti.

Sellele ei olnud mingit füüsilist tõestust. See pidi olema närvidest, või mingi veider kuues meel, millega ma tundsin. Lõpuks jõudsin kohani, kuhu auto oli pargitud. Laskusin kätele ja põlvedele ja piilusin ümber latri ääre. Mu silmad olid nii pärani lahti, kui nad pimedas olla said, ja võisin aimata seda, mida arvasin auto olevat. Tal oli ümbritseva pimedusega võrreldes teistsugune tihedus. Ma ei tunnetanud midagi muud.

Püsisin liikumatuna. Kui seal oli keegi, kes mu karvad püsti tõusma pani, kui seal tõesti keegi oli, las ta tuleb minu peale. Ma võin oodata.

Arvasin enda taga, kuuri keskpaiga poolt mingit häält kostvat. Pöörasid pead, aga ei suutnud midagi näha. Keerasin tagasi ja vahtisin jälle latrisse.

Ja ma nägin, et pimeduse tihedus oli muutunud. Võisin ikka veel tunnetada autot enda ees, aga ta kuju tundus olevat muutunud. Välgukiirusel taipasin, et seal oli midagi muud.

Reageerisin, tõmmates pea tagasi samal ajal tundes, kuidas midagi mu peast mööda vihises. Veeresin tagasi ja siis kuulsin mütsu. Keegi oli mind millegagi virutanud, mingi kaikaga, mis maad oli tabanud, mõne sentimeetri kaugusel kohast, kus ma olin olnud. Ma veeresin uuesti, kargasin jalule ja hüppasin kõrvale kui kõlas lask. Liikusin veelgi enam kõrvale ja tõmbasin oma Beretta välja, tundes, et on juba liiga hilja. Kes iganes see oli, pigistas teise lasu suunas, kus ma just olin seisnud ja mina vastasin tulega, lootes et ta ei näe mind paremini kui mina teda. Samal hetkel kuulsin ma veel ühte lasku, see tuli minu tagant, kuuri keskelt. Sellele järgnes häälitsus, õhu ahmimine ja millegi põrandale kukkumine ja siis kurisev oie, mis kiiresti vaibus."Kent," hüüdis hääl, millest teadsin, et see on Colt. Hääl oli täis ärevust.

Ma olen terve," hüüdsin pimedusse. Aga jää lebama. Mees väljas kuulis meid. Ta võib sisse tulla. Ja me ei tea ka selle mehe kohta siin veel."

Aga mees väljas ei tulnud sisse. Ta pidi laske kuulma. Need olid tulnud kolmest erinevast relvast – ükski nendest ei sarnanenud teistega. Ta teadis, et tal on mees sees – aga ainult üks – seega tähendasid nood kaks lasku, et seal on kaks teist meest ja mõlemad on relvastatud. Oli kaks ühe vastu ja nood kaks ei olnud tema poolel, võib-olla seepärast ta ei tulnudki kuuri sisse.

Nii et mida ta nüüd teha kavatses? Sain seda õige pea teada ja see polnud, mida ma oodanud oleks.

Kuulsin, kuidas ta oma auto käivitas ja siis suurel kiirusel minema kihutas. Imestasin hajameelselt, kas ta auto ka vastu peab sellel umbekasvanud sissesõiduteel kiirusel, mis roomamist ületab. Seda mõeldes sai mulle selgeks, et tema lahkumine tähendas, et sees oli ainult üks mees. Muidu oleks võinud ta jääda.

„Jää eemale," hüüdsin Coltile. „Jää mingi varju taha. Ma vaatan, mis meil siin on."

Liikusin kuuri tagaseina juurde, siis külitsi seda mööda kuni autoga latrini. Autoni jõudmine võttis ainult hetke. Avasin esiukse, ise selle taha sukeldudes. Laetuli läks põlema, tundudes pimeduses väga heledana.

Siis lülitasin sõidutuled sisse.

Hüüdsin Coltile. „Kas sa näed teda?"

„Jah, lamab põrandal autole päris lähedal. Ta ei liiguta."

Jäädes auto varju, nihkusin aeglaselt latri alguse poole. Auto ees põrandal oli mees. Temast poole meetri kaugusel vedeles käsirelv. Mees tõesti ei liigutanud.

Libisesin latrist välja, liikusin ettevaatlikult mehe suunas, püstol kogu aeg temale suunatud, lõin ta relva jalaga eemale, siis kummardusin ja katsusin ta pulssi.

„Kõik on korras," hüüdsin Coltile. „Ta on läinud."

Hetk hiljem oli Colt mu kõrval. Ta ei peatunud seal. Ta tuli minu ette ja haaras minust kinni. Kaisutasin teda tagasi. „Kas ma tapsin ta?" küsis ta hääl summutatud, kuna ta nägu oli vastu mu rinda surutud.

„Ei tea," ütlesin. „Mina tulistasin teda ka. Üks meist sai talle pihta, võibolla mõlemad. Aga see oli enesekaitse, tema tulistas esimesena."

Ma olin siiski kindel, et Colt oli see, kes mehele pihta sai. Nägin ainult ühte siseneva kuuli haava ja see oli seljas. Colt oli olnud kuuris tagapool ja tema selja taga. Kui mina teda tabanud oleks, pidanuks haav rinnas olema.

Colt hoidis minust kinni ja tundsin, kuidas ta värises. Teda hoida oli hea ja rahustav, aga teadsin, et peame siit minema hakkama. Kui mees autos, vana Neil, juhtus kohalikele võmmidele anonüümse vihje andma ja nad kohale ilmuksid ja Colti ja minu koos kangekstõmbunuga ja püstolitega leiaks, millede mõlema ballistiline kontroll näitaks meie süüd ja meil mõlemal on püssirohu jäägid kätel, noh parem kui meid siin poleks, kui nad saabuvad.

„Kuule sõbrake?" ütlesin pehmelt. „Peame siit kaduma. Arvan, et juba viis minutit tagasi oleks pidanud."

Ta kuulis mind ja astus tagasi lastes minust lahti. Astusin kiiresti auto juurde, käivitasin selle ja ajasin keset kuuri.

„Paneme ta pagasiruumi," ütlesin.

Colt vaatas minid imeliku pilguga.

Parem kui ta kaas võtame ja kusagile maha viskame. Aga me ei tohi autot verega määrida, et mitte asitõendeid jätta. Kuule, mulle meenub, et nägin väljas prahihunniku juures tühje sööda kotte. Kolmest neljast peaks pagasiruumi põhja katmiseks piisama."

Colt oli läinud, enne, kui jõudsin lõpetada, suundudes tagasi lahtise laua juurde. Vaatasin ümber, et kindel olla, et me mingeid asitõendeid maha ei jätaks. Colt tuli kottidega tagasi. Laotasime need auto põhja, siis tõstsime laiba ja asetasime ettevaatlikult nende peale.

Sõitsin kuurist välja, Colt sulges minu järel uksed, tuli läbi augu välja ja pani laua kohale tagasi. Nii hästi kui me seda kiirustades suutsime, nägi kuur nüüd enamvähem samasugune välja, kui siis kui ta leidsime.

Sõitsin aeglaselt maanteeni ja peatusin. Keerasin teele ning me suundusime tagasi Aldoni poole. Mõni minut hiljem olime võtnud oma kraam ja koera ja olime teel.

Ainult kumbki meist ei teadnud, kuhu minna.

Tegelikult ei läinud me kusagile, kui vaid ära. Me lahkusime kohast kus me olime ja läksime kusagile mujale, kus Colti isal oleks teda võimatu avastada. Pidime olema väljaspool ohtu, enne kui sain Colti ema otsima hakata ja ei peaks iga kahe sekundi järel üle õla tagasi vaatama. Minu arusaamise järgi polnud see Georgias kusagil võimalik.

Kui motellist lahkusime ja lubatud kiiruse piiril läbi linna sõitsime, paistis et oleme ainukesena teel. Kell oli 3:35. Tundsin tungivat vajadust vabaneda meie vaikivast reisijast. Ma ei tea, mida Colt tundis. Ta oli sama vaikne nagu mees pagasiruumis.

Fitz märkas kuidagi ja suutis kahe esiistme vahele pugeda ja seadis end Colti sülle istuma niipalju kui üks 50 kilone koer seda saab. Siis hakkas ta Colti nägu lakkuma.

Colt surus oma näo Fitzi kasukasse ja kaisutas teda Nägin, kui Colti keha rappus. Mina sõitsin edasi.

Lähenesime linna teisele servale, kui nägin seda, mida tahtsin. See oli üks nendest kohtadest, kus võeti vastu vanu läbikulunud autokumme. Nad purustasid need ja müüsid purustatud kummi ettevõtetele, kes kasutasid seda toormaterjalina. Koht oli üle aakri suur ja rehve täis – kõrgetes ja madaletes pinudes või siis lihtsalt maas laiali. Aed oli ümber, aga valvuriputkat polnud. Pole nii väärtuslikud need kulunud kummid – mitte niipalju, et kellelegi nende valvamise eest palka maksta, arvasin.

Tõmbasin platsi taha. Seal oli värav, samuti nagu ees. Värav polnud lukus. Hüppasin välja, avasin värava – kogu aeg lootes, et mõni politsei patrullauto ei satuks mööda sõitma – ja sõitsin sisse. Ergutasin Colti piisavalt, et ta mind aitaks ja me tirisime laiba pagasiruumist välja suurte veoautokummide hunniku peale. Tõmbasin kangestunu taskust rahakoti välja ja kontrollisin ta ID-d, kasutades taskurätikut, et mitte sõrmejälgi jätta. Siis panin koti taskusse tagasi ja tunduvalt pingutades tõstsime laiba ja lasime ümmargusse auku keset rehvipinu, mis oli teistest pinudest ümbritsetud. Siis jäi üle veel tõsta mõned rehvid pinusse lisaks, kuni see nägi välja nagu tavaline rehvipinu, mitte nagu pinu, millest laip välja turritab. Peale seda kadusime sealt kiirelt.

„Kuhu nüüd?" küsisin, kui me teel tagasi olime. „Florida? Alabama? Tennessee? Ma parema meelega ei sõidaks tagasi ida poole Georgia keskele."

Ta tundus ikka veel ära olevat. Olime aeglaselt sõites just mõni minut tagasi linna seljataha jätnud. Nüüd sõitsin tee äärde parkimiskohale ja lülitasin mootori välja. Siis tegin turvavöö lahti ja viipasin peaga tagaistmele. „Tule," ütlesin. Väljusin ja ronisin tagaistmele ja tema järgnes.

Avasin käed süleluseks ja ta lendas nende vahele. Hoidsin teda natuke aega õrnalt kiigutades. Ta nuuksatas paar korda. Fitz otsustas, et see ei kõlba ja suutis end ka tagaistmele vingerdada. Seal muutus kitsaks, aga keegi ei paistnud meist selle pärast pahandavat.

„Sa tegid, mida pidid tegema," ütlesin tasakesi. „Kuidas sa siiski teadsid, kelle pihta tulistada? Selle üle ma imestan."

Ma arvasin at kui ta rääkima saan, tuleb ta rutem sellest välja, mida ta tunneb.

Ta ei vastanud kohe. Kui ta vastas, oli ta hääle peenem, noorema lapse oma. „Ma tunnen sind."

„Ah?"

„Ma tunnen sind! Sa oleks võinud Barti tappa. Sa ei teinud seda. Sa oleks võinud Brakeni tappa. Sa ei tapnud. Sa näed välja nagu karm tundetu macho mees, tulista-enne-küsi-pärast mees, aga sa pole seda. Ma tunnen sind."

„Selles sa eksid, aga mis on siiski sellel kõigega pistmist?"

„Ma tunnen sind. Sa ei tulista kedagi, andmata talle võimalust end kaitsta, väljaarvatud siis, kui sul teist võimalust ei ole. Ja sa ei tahtnud, et Braken meie olemasolust teaks, nii et kellegi pihta tulistamine oli viimane asi, mida sa teinud oleks. Sa oleks küll vastu tulistanud, aga esimene lask poleks sinu oma olnud."

Ta hääl muutus rääkides tugevamaks. Samuti enesekindlamaks. „Ma ju ütlesin sulle, et oskan tulistada. Ja tema oli rumal. Ta jäi sinna, kust ta lasknud oli. Tema relva valgussähvatus näitas mulle ta asukoha. Kartsin, et ta tapab su. Kui ma tulistasin, mõtlesin, et ta võis seda juba teinud olla."

Ta oli ikka veel mu kaisus ja ma kaisutasin teda tugevamini. „Arvatavasti päästsid sa mu elu," ütlesin.

„See on jama," ütles tema.

Vaatasin talle ehmunult otsa. Tema vaatas mulle otsa. „Jama, arvatavasti." Siis muutus ta nägu aeglaselt ja lõpuks hakkas ta naerma. Mul oli kogu aeg õigus olnud. Selles lapses oli palju tugevat vaimu.

„Kas sa tundsid teda? Kas ta oli üks su isa meestest?"

„Jah. Tema ja Braken olid need, kes tegid enamuse ta väga vastikutest asjadest. Ma ei tunne end halvasti seepärast et ta surnud on. Aga mul on imelik tunne tema tapmise pärast. Aga ma saan sellest üle."

"On aga aeg olnud, kas pole? Sind oleks metsas peaaegu maha lastud, tulistasid oma venna pihta, nüüd see. Pole midagi katki, kui sa peale seda värised. Vajame natuke aega, et lõdvestuda. Ma arvan, et seda me järgmise asjana teemegi. Peame su ema otsima. Aga seda saab teha kontoriruumist või lihtsalt arvutiga. Pahasid mehi pole, millegi üle pole vaja muretseda. Peame ainult otsustama, kuhu minna."

„Mul ükstapuha," ütles tema. „Sina oled täiskasvanu, ja sina oled autojuht. Sinu valik."

"Hästi, ütlesin. "Kuidas oleks Nicevillega?"(Kenaküla)

„Kõlab, ah, kenasti!" Ta naeris, siis ütles, „Sa oled selle välja mõelnud, eks?"

„Ei. See on tegelik koht. Florida pannivarre piirkonnas. Mitte väga kaugel meist edela suunas. 15000 inimese ümber. Pole liiga suur ega liiga väike. Turiste täis. Ja pole koht, kust inimesed võiks mõelda meid otsida. Me ei torkaks silma kui võõrad, sest siin on kõik turistid."

„Lähme siis."

Ronisin tagasi esiistmele ja käivitasin auto. Colt ja Fitz jäid tagaistmele, ja olid minu arvates uinunud enne, kui ma teele tagasi keerata jõudsin.

»»» »»»

Teadsin, et meil on umbes 150 miiline sõit ees. Arvatavasti kolm tundi külateid mööda. See toob meid Nicevilleisse hommikusöögi ajal. Olen seal korra olnud, mõned aastad tagasi. Minu töö tõi mind mõnikord kohtadesse, kus inimesed või asjad võisid maale tulla ebaseaduslikult. Nicelville oli lahesopis, mis avanes avamerele .Aga see oli – võin ma nii öelda – kena linn, pensionipõlve veetmise koht mõnede jaoks, Ft. Walton Beachi ja Eglini õhuväebaasi lähedal, kuid siiski sisse tallatud teedest sedavõrd kaugemal, et võisime end turvaliselt tunda.

Väljaarvatud näriv teadmine, et Braken meist teadis. Ja saab varsti teada, et me eluga pääsesime. Teadis meie autost; kui ta oma partneri oli kuuri positsioonile seadnud, pidi ta ise ka kindlasti seal käima ja nägi autot. Nüüd kus me pääsenud olime, võib ta kõikidesse Georgia maakondadesse ja ümberkaudsetesse osariikidesse Cavertoni maakonna šerifi kontorist tagaotsimiskuulutuse saata, milles kirjeldab täpselt meid ja meie autot koos võltsitud kirjeldusega meie poolt korda saadetud kuritegudest.

Nii olime kaugel turvalisusest, senikaua kui meil see auto oli ja me nägime välja sellised, nagu me nüüd nägime. Olime põgenikud ja kuigi Florida pannisaba oli kindlasti turvalisem kui Georgia, polnud me ohust pääsenud.

Pidin leidma võimaluse meie välimuse muutmiseks ja auto kas maha jätma või selle väljanägemist jälle muutma.

Mul oli palju mille üle mõelda ja kolm tundi aega seda teha.

Kui me Nicevillesse jõudsime, oli päike tõusnud. Peatusin linnapiiril, uurisin Kollaseid Lehekülgi internetis ja leidsin autotöökoja mis reklaamis kiirtöid. Tulin autost välja, avasin tagaukse ja kõditasin Colti ärkvele.

"Tõuse ja sära ja pissi, kui pead. Oleme linna sisenemas. Pane teine t-särk selga, see uus. Seame su juuksed hommikueine kohas korda."

Senikaua kui ta urisedes seda tegi, heites mulle pahaseid pilke, nagu oleks mina süüdi, et päike nii vara tõusnud oli, läksin oma juhikohale tagasi. Siis sõitsime linna sisse.

Autotöökojas hindasin töökoda ja omanikku ning otsustasin jätkata. Omanik näis natuke räpane, natuke reserveeritud, natuke seda moodi, kes jälgib mõningaid reegleid ja korraldusi nagu oleks need rohkem ettepanekud, kui seadused. Ütlesin talle, et olin auto ostnud edasimüüjalt ja olin head kaupa teinud, arvatavasti vandalismi pärast. Näitasin talle kohti ustel, mida rahulolematud kooliõpilased olid kahjustanud, näidates nii oma viha Fultoni maakonna koolipiirkonna ja eriti selle popitegemise kontrolli osakonna vastu. Mees naeris ja me rääkisime värvidest, ajastusest ja rahast ja siis Colt ja mina jalutasime paar kvartalit edasi suurepärasesse söögikohta, mida ma teadsin.

Läksime ja võtsime kohad terrassile, kuhu Fitz oli lubatud ja siis läksime otse tualettruumi, Fitzi salaja kaasa võttes. Colti juustega polnud palju midagi võimalik teha. Ta vajas hädasti soengut, kui kavatsesime ta väljanägemist muuta. Aga vähemati saime teda kammida, ja peale kuuma veega juuste nühkimist ja siis kammimist ja siis kerget näo küürimist, näis ta teise poisina. Nooremana. Vähem krantsi sarnasena.

Õhusooja oli kahekümne kraadi ringis ja väljas oli väga meeldiv süüa. Ettekandja, vaevalt teismeliseeast välja jõudnud poiss pööras Fitzile ülevoolavat tähelepanu. Selle, toidu ja sõbralikkuse vahel nägin Colti talle pilke heitvat ja see meenutas mulle, miks Coltil üldse oma isaga probleemid olid. Nägin, et ettekandja vastas paaril korral Colti pilgule. Ma ei suutnud naeratust tagasi hoida.

Poiss ja koer sõid mõlemad, nagu oleksid nad terve kuu söömata olnud, poiss pannkooke ja vorsti süües, koer temaga vorsti jagades ja kausist kaeraputru süües. Mina sõin peekonit, muna, maisiputru, röstaia ja kohvi. Colt vaatas, kui ma taskust suure rahatähe tõmbasin ja arve maksin.

„Sa maksad kõige eest sularahas. Kas oled rikas?"

„Hah, mitte sinna poolegi." Jõin oma kolmandat kohvi, kõht oli täis ja tundsin end väga hästi. „Minu töös on vahel vaja suurte rahatähtedega lehvitada. Selles töös, mille just lõpetasin, oli mul vähe raha, kuid kui ma oma auto kätte sain, oli mu boss sinna piisavalt raha peitnud, et võiksin ilma krediitkaarti kasutamata läbi saada. Mõnede tööde puhul antakse mulle kohe alguseks suur rahapakk juhuks kui peaksin seda millekski vajama. Ma võin seda kasutada. Siis pean ma selgitama, kuhu see kulus ja me lepime kokku, kui palju sellest oli isiklikuks tarbeks ja kui palju valitsus hüvitab. Olles valitsus, kauplevad nad kõvasti ja on ihnsad. Nad kauplevad iga sendi pärast."

„Miks mitte krediit kaarte kasutada? Siis on kõik su kulud kirjas. Kergem meeles pidada ja oste arvele võtta."

Vaatasin Colti narritaval ilmel. „Arvad, et oled raamatupidamisfirma töötaja? Ma ei kasuta krediitkaarte, kui ma ei pea seda tegema. Esiteks jätab see jälje, kus sa oled olnud ja teiseks seda saavad jälgida nii head kui pahad ja mulle ei meeldi, et kumbki teaks, kus ma olen."

Ta vaatas mind samasugusel ilmel. „Miks mitte? Ma tahaks rohkem teada kellele sa tööd teed ja milles su töö seisab. Ma tean, et oled heade poolel. Ma usaldan sind ja kui sa poleks tulnud siis kui sa tulid, oleksin arvatavasti nüüdseks surnud. Aga mõned asjadest, mida sa teed…" Ta katkestas ja ma langetasin pilgu. Ma tegin mõningaid asju nurki lõigates. Ta oli sellest aru saanud. Ma polnud alati uhke selle üle, mida ma tegin. Kui see välja arvata, et ma nii kaua vastu olin pidanud, kui ma olin.

„Tahan, et saa räägiksid rohkem endast," ütles ta. Mitte paludes, lihtsalt öeldes. „Sa paistad teadvat, kuidas asju teha, mis tekitab küsimusi. Nagu laiba kõrvaldamine selle pärast närveerimata, nagu igapäevast asja tehes. Kui palju inimesi niimoodi käitub nagu oleks see midagi, mis vaja ära teha ja siis unustada? Kui palju inimesi maksab kõige eest sularahas, kuna ei taha endast elektroonilist jälge maha jätta?"

Ma ei vastanud. Colt raputas pead. „Kas sa ei usalda mind?"

Kuulsin ta hääles midagi. Mulle see ei meeldinud. „Usaldan küll," vastasin, „See lihtsalt…Ma olen seda juba mõnda aega teinud ja õppinud nii diskreetne olema, kui võimalik. Vaata, see on ohtlik, kui sa minust rohkem teada saad, kui sa juba tead. Kui sul midagi on vaja teada, siis ma ütlen sulle. Aga parim on, kui sa lepid sellega, et ma olen sinu poolel ja ma olen õigel pool hea ja kurja vahelist joont. Ma teen asju, mis on kasuks ja kaitseks meie maale."

Tõstsin uuesti silmad ja me vaatasime teineteisele otsa. Olin üllatunud, mida ma tema silmadest lugesin. Nägin seal imetlust, aga see polnud üldse üllatav. Ma mõtlen, lõppude lõpuks olime nüüdseks teinud koos asju, mis olid karvased olnud, kuid päris hästi välja tulnud, nii et võis aru saada, kui see talle võis muljet avaldanud olla ja võib-olla pannud teda ülehindama minu võimeid. Aga üllatus oli ta silmis ka tundeid näha. Ehk ta võis neid ka minu silmis näha, kuna tundsin tema suhtes midagi mis oli minu jaoks uus asi.

„Nad ütlesid, et auto on pärastlõunaks valmis," ütlesin mina teemat muutes. „Mida sa vahepeal teha tahad?"

Ta vaatas ümberringi, nii palju kui terrassilt paistis. Laht – tõusva päikese ja ringi sööstlevate pelikanidega, kes tegid oma hommikueine ostusid – oli äris kena. Oma kaela teisele poole pöörates nägime natuke linna. „Võiksime motellis toa võtta," tegi ta ettepaneku. „Sa pead väsinud olema. Mina vähemasti sain autos natuke magada. Sina ei saanud."

„Hea küll," ütlesin. Polnud küsimustki; olin täiesti väsinud. „Ja teine asi, mida peame tegema, on riiete ostmine." Nüüdsest peale muudame oma imago kahest maakast tsiviliseeritud linnaelanikes. Turistideks. Keskklassi ülapool. Ehk leiame siis motelli, tukume ja siis ründame ostukeskust enne auto järele minemist."

Jällegi oma telefoni kasutades leidsin kõndimiskaugusel mitu motelli. See siin oli turismimaa ja linnas oli hulganisti motelle. Helistasin, kuni leidsin ühe, kus lemmikloomad olid teretulnud ja reserveerisin toa, öeldes neile et olen kohe kohal ja maksan siis.

Jõudsime sinna varakult – enne kella üheksat. Voodi tundus mulle hirmus kutsuv. Riputasin Mitte Häirida sildi väljapoole ukse käepideme külge, ütlesin Coltile, et ta mind keskpäeval ärataks, tõmbasin riided seljast ja olin voodis ja uinunud enne kui Colt vannitoast välja sai.