Suvi Georgias

Cole Parker

Ta tõmbas hoone poole sammudes jaki tihedamini enda ümber, endamisi pomisedes: Jumal küll, Augusti kuu ja nii külm. Wyomingi läbilõikava õhtuse tuule vastu ei aidanud isegi fliisvoodriga jakk, mida ta kandis. Kohalikele valmistas ta külmetamine nalja, mõned nendest kõndisid ringi ainult villase särgi väel.

Ta tahtis, et ta töö saaks ühele pool ja lõpetatud. Ta tahtis Wyomingist lõplikult minema saada. Selle rõõmsa mõttega tõukas ta lahti vana kirikuhoone ukse, mille poole ta sammunud oli ja sisenes.

Ta oli Andersonis, Wyomingis terve kuu olnud. Esimesel õhtul oli ta oma 12 aastat vana roostes Cheviga kohaliku taverni juurde sõitnud ja üksinda baaris istunud, juues tülpinult oma õlut, pea norus, mis pidi näitama, kui väsinud ta oli.

Seal oli ka teisi mehi, kuid need istusid gruppidena laudades, jagades õllekannusid ja naerupahvakuid. Mõned mehed istusid baaris ka, kuid keegi talle tähelepanu ei pööranud.

Järgmisel päeval oli ta tagasi. Veel mõned õlled. See kord hoidis ta ümber vaadates pea püsti, kuid vältis teiste pilke. Baarimees küsis talt mõnda asja, mitte midagi uurides, ainult selleks et klaaside nühkimise üksluisusse vaheldust tuua. Ta oli andnud ühe – kahesõnalisi vastuseid, ise kõrvale vaadates. Peale seda jäeti ta rahule.

Kolmandal õhtul, neljanda õlle ajal pidi ta otsuse tegema, kuna tema kõrvale istus mees. Ta oleks mitut moodi võinud käituda; mida ta tegi oli, et ta lõpetas oma õlle, tõusis, istus mõned kohad kaugemale ja tellis uue õlle.

Järgmisel õhtul ta ei tulnud, ülejärgmisel tuli jälle. Ta tellis koos oma esimese õllega ühe viski, mille ta kohe alla kummutas. Siis istus oma õlle juures.

Mõni minut hiljem istus sama mees tema kõrvale, ostis kaks õlut ja nihutas ühe tema ette. Seekord ta eemale ei läinud. Seekord lasi ta mehel sissejuhatuse teha ja lasi end vestlusesse tõmmata.

Selliseid kohtumisi oli veel olnud. Natuke enam tutvumist. Enam kurtmist mehele, kes talle lähenenud oli, kui rahulolematu oli ta oma eluga, sellega, kuidas asjad olid, enamasti kõigega ja kõigiga. Selle tõsiasjaga, et ta töölt oli lahti lastud, et oli leidnud sita palgaga uue töö, sealt ka lahti lastud, kuigi pingutas, nii et saba sirgu. Tõsiasjaga, et ta naine oli lapsed võtnud ja minema jooksnud, kuigi ta oli talle ainult ühe korra rihma andnud, seda siis, kui ta purjus oli ja välja vihastatud, et ta tööd ei leidnud, aga naine oli tänitanud joomise pärast, kui neil söögiks raha vaja oli. Tõsiasjaga, et ta naabril oli ikka veel töökoht alles ja lisaks oli ta veel uue auto ostnud – uue auto, litapoeg – ja mees oli veel must, kõigele lisaks. Ja oli just ametikõrgendust saanud!

Ja niimoodi edasi ja edasi. Võõras paistis sedasorti juttu ergutavat. Neile oli tavaks saanud baaris kokku saada ja samuti võõra poolt juba enam kui iga teine kann õlut välja teha.

Ta oli Andersoni tapamajas poole kohaga koristaja koha leidnud. Kohutav töö. Ta oli mitu korda tööle hiljaks jäänud. Siis oli ta lahti lastud, veel midagi, mille üle oma uuele joomakaaslasele Marvinile hädaldada.

Nüüd seisis ta kiriku sees ukse juures. See ei olnud enam kirik; suure ruumi kirikupingid olid asendatud kokkupandavate toolidega. Nüüd oli see koosolekusaal. Suures saalis, otse vestibüüli ees oli väike lava. Lava keskel oli poodium ja neli kahe meetri kõrgust ja meetrise läbimõõduga ümmargust sammast, mis paiknesid umbes meetriste vahedega poodiumi ühes servas ja näisid sinna sobimatutena.

Ruum oli inimesi täis. Tema hinnangul oli seal neid 60 - 70, kõik valged, erinevas vanuses mehed. Nad seisid toolide taga ja seinte ääres olevas vabas ruumis ja vestlesid omavahel. Sel ajal kui ta vaatles ruumi vestibüülist, lähenes talle Marvin, käsi ette sirutatud. „Tore, et sa tulid. Kõik saab olema nii, nagu ma kirjeldasin. Meie juht räägib mõnda aega ja siis pühendatakse sind koos kolme teisega. Seejärel kuulud sa meie hulka. Meie grupp kasvab. Meie juht, kolonel Colson on suur mees, inspireeriv ja õige mõtlemisega, sulle meeldib, mis tal öelda on."

Marvin juhatas ta ruumi. Ta peatus metallidetektori ees, mis ust raamis. „Milleks see on?" küsis ta.

„Ainult ettevaatusabinõu," ütles Marvin. „Mõnikord imbub gruppidesse, nagu see, soovimatuid isikuid. Kui FBI oleks meist huvitatud ja tuleks sellisele koosolekule, oleks ta relvastatud. See metallidetektor laseb meil terad sõkaldest eraldada."

Ta mõtles selle üle ja siis ütles, "Sa ju ütlesid, et kiidate inimest relvastumist heaks. Mäletad, me rääkisime sellest?"

„Seda küll, aga mitte siin. Siin on ainult kolonel relvastatud. Ma rääkisin sulle, mispärast."

Ta kõndis läbi metallidetektori ja juhiti ruumi etteotsa, kus teda tutvustati teistele grupi liikmekandidaatidele.

Siis juhiti ta lavale ja paluti istuda ühele neljast toolist poodiumi lähedal.

Lõpuks istusid kõik klapptoolidele ja mees hästiistuvas sõjaväevormis, rind medaleid täis ja elevandiluust päraga käsirelv läikivas nahast kabuuris küljel kõlkumas, kõndis poodiumile.

„Mina olen kolonel Colson," teatas ta neljale laval istujale, siis pöördus kuulajate poole ja jätkas. „Me olme täna siin tõsise asja pärast. Veel neli patriooti ühinevad meiega, ja me teeme esimese aktiivse sammu suunas, kelleks me soovime saada: vabadeks meesteks, kes kasutavad Jumalast antud õigust vabastada see maa probleemidest, mida valitsus on tekitanud ja kasvatanud. Me oleme juba liiga kaua kannatanud eesmärgitust ja moraalitust sellel maal.

Me oleme pühendunud muutma suunda, milles meid nüüd juhitakse. Meie valitsus on läbi kukkunud. Töökohti on vähe, kuna olemasolevad on täidetud mitte-ameeriklastega, mustadega, pruunidega, pilusilmsete meeste ja naistega. Me peame töökohad tagasi võtma – kogu maal! Meil pole selleks mitte ainult õigus vaid ka kohustus. Piibel ütleb, et mees on oma majas peremees. See maa on meie maja ja me peame end kehtestama kui peremehed. Täna – just siin – me alustame. Meie ettevõtmine laieneb. Varsti on kogu osariik meie järel; see on meie võimas baas. Seejärel liigume me väljapoole, suurendades oma võimsust sedamööda kuidas teised meile järgnevad. Meie oleme siiski tuumik. Planeerimine on juba käimas. Meil tuleb mõned lahingud võita, kuna meie vaenlane, meie valitsus ja mõned nõrgad ajupestud kodanikud, hakkavad meile vastu. Aga meie jääme peale, kuna Jumal on meie poolt ja kuna meil on õigus ja me oleme oma eesmärgile pühendunud ja üha enam ja enam meie kodanikke ühineb meiega, kui me edasi marsime.

„Kas kõik siin ruumis on pühendunud?" Koloneli hääl oli kogu aeg valjenenud. Nüüd tõusis see karjumiseks.

Kuulajad kargasid jalule ja vastasid üha valjenevate heakskiiduhüüetega. Kandidaadid kargasid ka jalule, tema koos nendega, ja hüüdsid koos teistega. Siis sirutas kolonel käed kõrvale välja, peopesad allapoole, rahvas jäi vait ja istus.

„Kas meie neli kandidaati on pühendunud?" küsis kolonel, hääl tugev ja agressiivne, pöördudes nelja laval olija poole. Kandidaadid tõusid jälle. Tema oli esimesena jalul. Nad karjusid nagu ühest suust „Jah!" Kolonel näita käega, et nad istuksid. Ta istus koos teistega, silmad kolonelil. Ta tunnetas selle mehe karismat. See oli mees, kes oli sündinud juhiks ja iga inimene saalis oli temast lummatud.

Kolonel pöördus rahva poole ja vaikis. See mõjus kuulajatele vaigistavalt; ruum muutus surmvaikseks ja vaikuse kestes pinge kasvas. Kolonel lasi sellel kasvada ja kasvada ja siis lõpuks ta rääkis. „Tooge nad välja!" müristas sellise häälega, et inimesed tõmbusid oma istmetel kössi.

Neli suurt kasvu mees tulid lavale, igaüks enda ees käeraudades inimest tõugates. Nad tõukasid oma vangid sammaste juurde, kuhu nad kinnitati, käed selja taga. Vangid jäeti näoga saali poole sammaste külge aheldatutena seisma.

„Siin näete te enda ees," karjus kolonel, "VAENLASI!" Ta läks ja seisis näoga nende poole, siis keeras neile selja, seistes näoga rahva poole.

„Must mees, kellel on häbematust õpetada koolis, kuhu meie lapsi õppima saadetakse – keegi kes peaks olema tagasi Aafrikas, kuid selle asemel on siin, õpetades meie lapsi ja uskudes, et ta ise on sama hea ja väärtuslik kui nemad. Võttes ära töökoha valgelt, kes seda vajab ja väärib, ja levitades valesid kõige haavatavamatele meie seast."

Kolonel jätkas, loetledes kahe gei mehe süütegusid, kes juhtisid kohalikku teatrit ja naise omasid, kes oli kohaliku panga president. Gei mehed olid ’sodomistid’, kes rikkusid kogukonna moraali juba ainuüksi oma olemasoluga, tõdes kolonel, naine aga ei olnud abielus, ei olnud kodus oma lapsi kasvatamas – Ameerika tuleviku eluverd, mis oli põhjus naiste eksisteerimisele üldse – või rahuldamas oma mehe vajadusi, nagu Jumala kava järgi naised pidid tegema.

Koloneli retoorika oli muutunud palavikuliseks, ajades rahva pöördesse.

Sel hetkel tuli enne lavalt lahkunud suurt kasvu mees tagasi kandikuga, millel oli kaheksa napiklaasi kollakaspruuni vedelikuga.

Kolonel pöördus jälle rahva poole, olles neid enne vaigistanud. "Meie pühendamis tseremoonia algab nüüd." Pöördunud nelja poole laval, andis ta märku, et igaüks võtaks napsiklaasi, mida nad ka tegid.

„Kas igaüks teist nõustub selle militaarüksuse liikmeks saama, meie ettevõtmist toetama ja täitma kõiki teie komandöri käske? Kui jah, siis jooge, mis teie klaasis on nõusoleku märgiks."

Kõik neli tõstsid klaasi huultele ja jõid. Kohe esimesest hetkest sai ta aru, et see peab olema viski, Metsik Kalkun arvatavasti, aga tundus olevat tugevdatud, arvatavasti piiritusega, sest põletas kurgus rohkem, kui oleks pidanud.

„Kas igaüks teist on valmis kohusetundlikult ja kahtluseta täitma teie pühendamise nõuded ja seda tehes näitama kõigile siinviibijatele, et teete nagu teid kästakse, et meie õilsat asja edendada, päästa meie uhke maa ja niimoodi saada üheks meist? Kui jah, siis jooge teine klaas tühjaks."

Talle ei meeldinud viski maitse ja ta tundis juba esimese käraka mõju oma kehas laiali laotuvat, mõjutades ta mõtlemist. See ei olnud hea. Ta teadis, et nüüd on see moment, mille pärast ta siin oli. Mille pärast ta Wyomingi oli tulnud. Tal pidi pea selge olema selle jaoks, mis iganes nüüd juhtuma pidi ja lasta end segada sellest, mis võis nendesse klaasidesse lisatud olla…Aga ta ei saanud keelduda, kui kõik teda jälgisid. Nagu nõutud, tõstis ta teise klaasi huultele, ise mõeldes et need inimesed olid päris kavalad – andes kandidaatidele just niipalju alkoholi, et nende teadvust maha suruda, nende tahet kahjustada, teha neid enam mõjutatavateks. Ta viskas käraka kurku, nagu teisedki. Siis haaras oma taskuräti ja köhis sellese valjult, ise pomisedes „Põletab!" Ta libistas oma märja taskuräti tagasi taskusse.

„Nüüd on aeg!" möirgas kolonel, tema hääl ruumis mürisemas, "aeg, mida oleme oodanud, aeg millal lõpevad jutud ja me alustame suurt liikumist tuleviku suunas. Märgime ära selle päeva, selle aja, millal meie väike võimas grupp Jumala juhtimisel pöörab Ameerika saatuse, ja me kuulutame ta nende tõsiusklike omaks, kes temasse kunagi usku pole kaotanud. Aeg meie esimese otsustava tegevuse jaoks enda kaitseks ebakindla valitsuse eest on saabunud."

Kui see oli öeldud, astus kolonel poodiumi tagant välja. Ta seisis rahva ette ja võttis kabuurist oma käsirelva välja.

Pärast seda, kui oli rahva möirgama pannud sammus kolonel nelja nüüd seisva kandidaadi juurde.

„Kes teist on esimene näitamaks oma vaprust ja tugevust? Kes viib meid esimesele kõlavale sammule vabaduse suunas? Kes näitab üles vaprust ja kõrvaldab ühe nendest Ameerika mandumise sümbolitest, Ameerika valedest suundadest maa pinnalt?"

Ta astus ette, peaaegu kukkudes joodud napsidest, maniakaalne läige silmades. „Mina tahan," ütles ta silmnähtavalt pingutades, et arusaadavalt kõnelda. „Ma tahan neegri maha lasta. Mõni teine võib homod maha võtta."

Ta seisis koloneli ees ja sirutas käe, oodates , et see talle relva ulataks. Kolonel vaatas talle silmadesse ja küsis, „Mis on su nimi?"

Ta võttis vildaka valveseisangu ja vastas siis võimalikult sügava häälega. „John Montcomery, härra."

Kolonel naeratas. „Hästi, John, mine ja ole kangelane." Ja ulatas talle oma .45.

Ta võttis relva, kontrollis kiiresti selle laetust ja siis kõikus paar sammu musta mehe suunas, kes pingule tõmbus ja trotslikult tema suunas vahtis.

„Ta peaks kartma, eks ole?" ütles ta joobnu häälega. „Mulle meeldiks, kui ta kardaks. Ta tundub päris vapper olevat."

Kolonel vastas vaikselt, aga millegipärast oli tema öeldut kogu ruumis selgelt kuulda. Ta läks Johni juurde, sooviga talle oma tahet selgelt väljendada. „Ära kahtle, John. Tema on kõige selle sümbol, mis siin maal valesti on. Sa just pühendusid ilma kahtluseta tegema kõike mida kästakse. Mine ja lase ta maha."

Ta ajas end sirgu, vaatas rahva poole enne kui pilgu kolonelile pööras. Siis ütles, "Hästi," ja tulistas koloneli rinda.

Püstoli lask oli vali ja kajas suletud ruumi laest ja seintelt vastu.

Neli tugevat meest tormasid lava poole, aga kui ta püstoli nende peale suunas, nad peatusid. Kui ta rääkima hakkas, oli ta jutt rahvale suunatud ja ta olekus ega kõnes polnud jälgegi purjusolekust.

„Teie hulgas on viis FBI agenti. Nad teavad, kes te olete, kes teie naised ja lapsed on. Kui keegi süütutest inimestest siin laval oleks tapetud, oleks teid kõiki mõrvale kaasa aitamise eest süüdi mõistetud. Te kõik oleks vangi läinud, kaotanud oma perekonnad ja kodud ning olnud põlatud ja mõnitatud oma elude lõpuni. See on ebaseaduslik koosolek, kuna siin õhutati valitsuse vastasele tegevusele. Teid kõiki võidakse ja peaks arreteerima."

Ta peatus hetkeks, et öeldu kohale jõuaks. Siis ta ütles, „Kui te nüüd kohe kõik lahkute, ja tulevikus sellistest rumalustest eemale hoiate, teid ei tülitata, aga teie nimed on ikkagi FBI-s kirjas. Teile antakse andeks valitsuse poolt, kes teie arvates on teid maha jätnud. Te peaksite täna õhtul oma mugavates voodites lebades mõtlema sellele, et oleksite võinud veeta esimesi öid hoopis kõvades vanglakoikudes."

Kõik istusid vaikselt, ehmunud sündmuste äkilisest pöördest. Ta vaatas neid mõne hetke, siis röögatas, "MINGE!" See ajas mehed jalule ja tekkis tunglemine ukse suunas.

Kui ruum tühi oli, läks ta tagasi vangide juurde, kes olid ikka veel käeraudades, ikka veel sammaste külge aheldatud. „Ega teil vist kellelgi käeraudade võtmeid ei ole?" küsis ta.

Keegi ei vastanud peale musta mehe. „Praegu pole aeg tõsise asjaga nalja teha! Ma olen siiani selle kuradima posti külge aheldatud! Aga tänan teid, härra."

„Tõsiste asjadega naljatlemine stressirohkel ajal on minu puudus," ütles ta laialt naeratades. „No mul pole mingit võimalust teid vabaks lasta. Aga mul on mobiil telefon. Võmmid on mõne minuti pärast siin. Nad leiavad võtmed. Ma tõesti ei taha siin olla, kui nad saabuvad –" ta peatus ja viipas koloneli laiba suunas „– nii et kardan, et pean teie juurest lahkuma. Helistan neile kohe, kui oma auto juurde jõuan, see ei ole kaugel. Vabandan, et pean teid niimoodi jätma, aga ma ei taha kohalike ametnikega eriti tegemist teha."

Klapptoolide vahelist vahekäiku mööda eemale kõndides kuulis ta etteheitvaid hüüdeid, aga ta ei peatunud.

Ta lehvitas ümber pööramata käega, aga see oli ka kõik.

Ta ei helistanud, kui oma auto juurde oli jõudnud. Ta ootas, kuni oli jõudnud kiirteele, linnast korralikule kaugusele. Alles siis helistas ta kohalikule šerifile ja tegi avalduse korratustest vanas kirikuhoones. Peale seda katkestas ta kõne ja lõdvestus pikaks sõiduks.