Poiss nimega Joe.
1. Peatükk.
Istusin oja kaldal ja vaatasin sihitult mööda voolavat vett. Ma ei mõelnud mitte millestki. Ma ei julenud mõelda, sest iga kord kui ma seda tegin, tabas mind kohutav süütunne ja see suunas mu mõtted enesetapule. Mõnikord tahtsin seda tõesti teha, kuid teadsin, et ma pole selleks küllalt vapper.
Lõpuks ma tõusin ja läksin läbi maisipõldude tagasi maja juurde. Ma arvan, et kõndida oli pool miili mõlemat pidi. Läksin üles oma tuppa, viskasin end voodile ja hakkasin nutma. Viimasel ajal olin väga palju nutnud. See oli piinlik. Lõpuks olin ma ju kolmteist aastat vana ja nutsin nagu väike laps, kuid ma ei saanud sinna midagi parata.
Vanaema tuli üles ja vaatas mu uksest sisse. Kui ta mind nutmas kuulis, tuli ta ja istus voodi servale.
Pagan! Miks ei või inimesed mind lihtsalt rahule jätta, mõtlesin ma endamisi. Ta püüdis minuga rääkida, kuid ma pöörasin end temast ära ja ei vastanud.
Asi polnud selles, et ma oleks jäme poiss olnud. Vähemasti polnud mind niimoodi kasvatatud. Ja tegelikult polnud ma niimoodi käitunud enne seda, kui õnnetus oli juhtunud. Ma armastasin oma vanaisa ja vanaema ja ma ei tahtnud neile haiget teha, kuid teadsin, et teen seda kogu aeg. Millegipärast ei suutnud ma end peatada. Tahtsin ainult, et mind üksinda jäetaks. Ma ei tahtnud kellegagi tegemist teha.
Vanaema jäi mõneks ajaks, silitas mu selga ja ütles, “Mul on valus vaadata, kui sa nii kurb oled. Tea, et vanaisa ja mina oleme alati saadaval, kui sa kellegagi rääkida tahad. Me armastame sind, Joosep. Meie oleme ka väga kurvad selle pärast, mis juhtus. Aga me peame edasi minema. Sina pead ka edasi minema. Sa pead endale uue elu ehitama. Ja esimene asi, mida sa tegema pead, on rääkimine.”
Ta ohkas, tõusis ja lahkus vaikselt. Mina aga lamasin, pisarad ikka veel voolamas.
Õhtusöögi ajal kutsus ta mind ja ma läksin alla köögilaua juurde. Vanaisa ja vanaema olid mõlemad seal. Nad rääkisid omavahel. Nad püüdsid minuga rääkida, kuid ma ei vastanud.
Ühel hetkel küsis vanaisa, “Miks sa meiega ei räägi, Joosep? Me tahame sind ainult aidata.”
Teadsin, et see on tõsi, kuid ma ei uskunud, et keegi mind aidata saaks ja nii ma ikka ei öelnud midagi.
Kui me söömise lõpetanud olime, koristasin laua ja kuivatasin nõud, mis vanaema pesnud oli.
Pärast seda läksin ma jälle üles oma voodisse. Püüdsin lugeda kaasavõetud raamatut, kuid ma ei suutnud üldsegi keskenduda. Lõpuks ma loobusin, panin jalga pidžaama püksid, käisin pissil ja pesin hambad ja heitsin voodisse.
Ma ei jäänud kohe magama. Oli kuum öö ja ma vähkresin, püüdes mugavat asendit leida.
Lõpuks tõusin ohates voodist, tõmbasin tooli kirjutuslaua juurest akna alla ja istusin, vaadates maastikku minu ees all. Kui ma oleks olnud võimeline seda väärtustama, oleksin arvatavasti arvanud, et öö oli kaunis. Peaaegu täis kuu rippus taevas, valgustades väheseid õhukesi pilvi. Vasakul terendus vana laut. Maisipõllud olid üle kallatud ebamaise kuuvalgusega. Otseselt sellele mõtlemata arvasin, et kas seal maisivarte vahel võiksid ehk askeldada väikesed loomakesed.
Kui kuulsin, et vanavanemad hakkavad trepist üles tulema, kiirustasin tagasi voodisse ja teesklesin, et magan. Kuulsin kui mu uks avati ja olin kindel, et vanaema mind vaatab. Ust kinni pannes ütles ta, “Ta magab.”
“See on hea,’’ vastas vanaisa tasa. “Arvatavasti on see tema jaoks kõige parem.”
Kuulsin, kui nad oa magamistuppa läksid. Nad käisid kordamööda tualetis. Lõpuks nende voodi kriuksus ja ma teadsin, et nad on seal hommikuni.
Voodis lamades ma ohkasin ja jäin lõpuks magama.
Igal öösel nägin ma unes õnnetust. Ja igal öösel ärkasin ma karjudes. Kui see sellel ööl juhtus, tuli vanaema ja istus mu voodi äärele. “Jälle see unenägu?”
Noogutasin. Ma polnud talle rääkinud, millest see unenägu oli, kuid olin päris kindel, et ta teadis.
Kui mul nutt järele jäi, ohkas ta ja läks tagasi oma magamistuppa, kus voodi jälle kriiksus.
Peale seda ei saanud ma palju magada. Mind kutsuti hommikusöögile ebaviisakalt vara kell pool kuus. Tõmbasin selga t särgi, panin jalga lühikesed püksid ja tossud ja läksin alla. Nagu alati, sõin ma vaikides. Söögiks olid pannkoogid ja peekon, ja nagu alati vanaema värsked saiakesed. Laual olid piim ja apelsini mahl. Arvan et toit võis olla väga maitsev, kuid ma ei tundnud selle maitset ega söönud kuigi palju. Võtsin kaks saiakest ja läksin üles tagasi.
Mul ei olnud midagi teha ja nii ma võtsin mõne aja pärast raamatu ja läksin läbi tagaukse välja.
Nägin vanaema köögiviljaaias töötamas, ja vanaisa kaugel eemal, vaevalt paistmas maisivarte vahelt, mis olid nüüd peaaegu sama pikad kui tema.
Arvasin, et peaksin neid aitama, kuid selle asemel istusin saiakest näsides tagatrepil ja püüdsin jälle raamatut lugeda. Umbes poole tunni pärast tõusin ja läksin läbi maisipõldude oja äärde, kus ma istusin pikka aega kaldal, pildudes sihitult kivikesi vette. Ühel hetkel võtsin ma sokid ja tossud jalast ja pistsin jalad voolavasse vette. Ruttu tõmbasin ma nad tagasi. Mees, see vesi oli külm!
Kaldal tagasi, püüdsin ma uuesti raamatut lugeda, sundides end kontsentreeruma, kuid see ei õnnestunud. Õnnetus muudkui rullus uuesti ja uuesti mu kujutluses. Püüdsin meeleheitlikult millestki muust mõelda. Mõnda aega mõtlesin, missugused loomad võiksid teisel pool oja metsas elada. Pesukarud? Skunksid? Hirved? Karud? Ma ei teadnud kuigi palju metsadest või loomadest, kes seal elasid. Ma teadsin, et neid elab seal rohkem, kui mina arvasin, kuid ma ei teadnud, kes. Lootsin, et seal pole skunkse ega karusid. Skunksid haisevad ja karu nähes jääksin ilmselt hirmust kangeks.
Pärast pikka aega, mis tundus nagu palju päevi, kuid tegelikult oli ainult mõni tund, kuulsin suurt kella mida vanaema meid lõunale kutsudes helistas.
Panin jalga sokid ja tossud ning märkasin, et mu jalad on päikesest punased. Pean ettevaatlik olema või pikki pükse kandma, kuid ilm oli pikkade pükste jaoks liiga kuum.
Majas oli vanaema valmistanud suure lõunasöögi. Ta teadis päris kindlasti, kuidas toita näljaseid inimesi nagu vanaisa. Soovisin, et oleksin näljane olnud.
Nagu harilikult, püüdsid nad mind rääkima saada, kuid mina ei öelnud midagi.
Lõpuks ütles vanaisa, “Joe, igaüks, kes talus elab, teeb tööd. Niimoodi me saame küllalt toitu ja suudame talve üle elada. Nii et senikaua kui sa siin elad, pead saa tööd tegema. Ma ei öelnud midagi kuni siiamaani, kuna tahtsin sulle kohanemiseks aega anda, kuid nüüd on aeg tööle hakata. Saad sa aru?”
Noogutasin.
“Hea küll, täna pärastlõunal viin ma sind vanaema juurde juurviljaaeda. Tööks on rohimine ja mulla kobestamine, nii et vesi juurteni jõuaks, kui vihma sadama hakkab. Ta näitab sulle, mida teha.”
Ma noogutasin jällegi. Mõtlesin selle üle, mis ta öelnud oli ja otsustasin, et arvatavasti on mulle hea midagi teha.
***
Peale lõunat aitasin ma vanaemal toitu ära panna. Siis pesi ta nõud ja mina kuivatasin need.
Tagatrepil andis vanaema mulle laia randiga õlgkaabu, öeldes, et see kaitseb mu pead ja õlgu päikese eest. Siis viis ta mind välja juurviljaaeda.
Aed polnud väike maatükike, nagu neid võib näha linna tagahoovides. See oli tohutu. Ma ei tea, kui suur täpselt, kuid see pidi olema poole jalgpalliväljaku suurune, ehk isegi suurem.
Vanaema näitas, kus tal töö hommikul pooleli oli jäänud. Siis andis ta mulle lühikese õpetuse, kuidas kõblast kasutada ja umbrohtu rohida. Ta ütles, et paneksin umbrohu ämbrisse, et see uuesti juuri alla ei võtaks. Ta ulatas mulle kõpla ja ämbri ning läks tagasi majja.
Väljas oli kuum, kuid ma ei võtnud särki ära, kartes end päikese käes ära kõrvetada.
Ei läinud kaua aega, kui mu käed valutama hakkasid ja kätele villid ilmusid, kuid ma jätkasin töötamist. Mõtlesin, et lõppude lõpuks oli vanaema terve hommikupooliku töötanud, nii et ma peaks suutma kogu õhtupooliku töötada.
Umbes tunni aja pärast läksid villid katki ja hakkasid vedelikku eritama.
Ma ohkasin ja läksin majja, kus vanaema tegeles õmblemisega. Ta vaatas üles ja ütles, “Juba lõpetasid?”
Näitasin talle oma käsi.
“Jumalakene,” ütles ta. “Ma oleks pidanud selle peale mõtlema. Tule kööki.”
Ta tõi välja punutud korvi, mida kasutas esmaabi vahendite hoidmiseks.
Võtnud korvist tuubi, käskis ta mul käed välja sirutada. Ta pani ühele käele tuubist kreemi ja määris selle ettevaatlikult laiali, nii et kõik villid olid kaetud. Siis tegi ta seda teisele käele. Minu arvates ei tundunud mu käed üldse paremad, kuid ma ei öelnud midagi.
Pannud tuubi korvi tagasi, võttis ta marlit ja teipi. Ta mähkis marli ümber mu käte ja kinnitas selle teibiga. Siis leidis ta kindad ja ütles, et kasutaksin neid, kui ma tagasi tööle lähen.
Polnud mingit küsimust selles, kas lähen aeda tööle tagasi. Ta ei tundud mulle kaasa ega teinud ettepanekut oodata, kuni käed paranevad. Ta lihtsalt saatis mind tööle tagasi.
Oli natuke ebamugav kindaid sidemete peale panna, aga sain hakkama. Ohkasin ja võtsin kõpla kätte.
Enda arvates olin päris heas vormis. Ma olin sporti teinud ja olin tugevam, kui enamik mu endisi sõpru. Kuid varsti hakkasid mu selg ja õlad valutama. Peatusin aeg-ajalt ja püüdsin oma valutavaid lihaseid sirutada, kuid midagi ei paistnud aitavat.
Töötamise ajal jälgisin ma päikest ja palusin tal laskuma hakata, kuid ta näis paigale kleebitud olevat.
Kui ma lõpuks vanaema kella kuulsin, panin ma kõpla ära, kallasin umbrohu hunnikusse, mida vanaema oli mulle näidanud ja läksin majja.
Vanaema pani juba õhtusööki lauale ja ütles, et ma end peseksin.
Mõtlesin, et kuidas ma seda saan seotud kätega teha, aga läksin ikkagi vannituppa ja puhastasin end niipalju kui sain. Kui ma lõpetasin, olid mu sidemed läbimärjad.
Kööki tagasi tulles näitasin oma käsi vanaemale. Ta otsis käärid ja lõikas sidemed ära, öeldes, et pean laskma oma kätel hingata, ja et hommikul enne tööleminekut paneb ta uued sidemed peale.
Vanaisa tuli põllult, läks vannituppa ja pesi end puhtaks. Kui me kõik laua taga istusime, ütles ta lühida söögipalve ja ma hakkasime üksteisele toitu ulatama.
Järsku oli mul söögiisu. Ma ei usu, et oleksin kogu talus olemise ajal söönud niipaljugi, et hiirt elus hoida, kuid toit nägi hea välja, lõhnas hästi ja maitses veelgi paremini. Kes võiks loobuda vanaema praetud kanast? Ma arvan, et sõin vanaisa ja vanaema juttu kuulates kõik, mis nähtaval oli.
“Noh”, ütles vanaema mulle otsa vaadates peale seda, kui toit kadunud oli, “ma näen et su isu on tagasi tulnud. Ka sul on veel ruumi piruka jaoks?”
Noogutasin ja ta andis mulle suure tüki õunapirukat. See pole küll mu lemmiktoit, kuid suutsin siiski kaks tükki ära süüa.
Söögi järel plaanisin aidata lauda koristada, kuid kui ma üles tõusma hakkasin, ei suutnud ma liigutada. Iga kord kui ma tõusta püüdsin, protesteerisid mu jalgade ja selja lihased.
Vanaisa jälgis mind mõnda aega. Mõtlesin, et võibolla ta naerab minu üle ja sain väga vihaseks, kuid siis tuli ta ja aitas mul püsti tõusta, öeldes, “Sa kasutasid lihaseid, mida sa pole harjunud kasutama ja nüüd on nad paar päeva valusad. Sul oleks mõislik natuke liikuda, enne kui magama lähed. Kui sa nüüd ühe koha peale jääd, muutud sa veelgi kangemaks.”
Võtsin ta nõuannet kuulda ja kõndisin aeglaselt majast välja oja äärde. Päike ei olnud veel loojunud, kuid oli madalal. Ta viltused kiired valgustasid nõrgalt maisipõldu. Maisivarred heitsid pikki varje nagu oja äärsed puudki. Seisin oma tavalisel kohal, julgemata istuda, kartuses et ei suuda uuesti püsti tõusta. Vaatasin voolavat vett ja püüdsin sinna kivikest visata, kuid mõistsin, et mu käe ja õlalihased ei tööta. Nii ma lihtsalt seisin ja mõtlesin möödunud päevale.
Omamoodi olin uhke, et olin kogu pärastlõuna tööd teinud. Ma teadsin, et polnud kõplamises nii osav kui vanaema, kuid arvasin et osavus tuleb ajapikku tööga.
Kui pimedaks läks, kõndisin aeglaselt läbi maisipõllu tagasi, vaadates, kuidas jaaniussid vilkuma hakkasid.
Tagasi majja jõudnud, lehvitasin vanavanematele head ööd ja suundusin trepi poole. Mu jalad andsid tunda kogu ülesminemise ajal, nii et pidin käsipuule toetuma.
Üleval mõtlesin, et kuumast duššist võiks abi olla. Ma võtsin end aluspesu väele ja läksin vannituppa, kus ma aluspüksid ära võtsin ja kuuma vee jooksma lasin. Mul oli õigus. Kuum vesi tundus imeline mu õlgadele, seljale, kätele ja jalgadele. Seisin vannis, lastes veel endast üle voolata ja nautisin seda.
Ma ei saanud aru, kaua ma dušši all olin olnud, enne kui vesi hakkas külmaks minema. Keerasin kraani kiiresti kinni, ronisin valulikult vannist välja ja kuivatasin end enne oma tuppa naasmist.
Viskasin end voodisse ja mõtlesin, et loen enne magama jäämist. Toetasin end vastu voodi otsalauda ja hakkasin lugema, kuid mu silmad hakkasid kinni vajuma. Lõpuks andsin alla, sulgesin raamatu, kustutasin lambi ja heitsin pikali.
***
Järgmine asi, mida tean, oli vanaisa uksele koputamas ja ütlemas, et aeg on tõusta. Mõistsin, et esimest korda peale õnnetust polnud mul öösel luupainajaid. Arvasin, et töö oli mind liialt väsitanud, et unenägusid näha.
Aeglaselt, kõiki oma valusid tunnetades, ronisin ma voodist välja ja panin riidesse.
Hommikusöögilauas küsis vanaema minult, kas ma magasin hästi ja ma noogutasin. Jällegi sõin ma kõik, mis laual näha oli.
Kui me söömise lõpetanud olime, pani ta sidemed mu kätele. Panin kindad kätte ja läksin aeda.
Kui ma kõplama hakkasin, suutsin end vaevalt liigutada. Ajapikku lõdvestusin natuke ja varsti ei mõelnud ma enam oma lihastele.
Pidasime lõunavaheaega ja siis töötasime kuni õhtuni välja. Selleks ajaks, kui kell helises, meid sisse kutsudes, olin ma väga väsinud, kuid tundsin end hästi. Ma vaatasin tagasi enda kõblatud peenardele ja naeratasin endamisi.
Kui vanaisa oli end pesnud ja me laua taga istusime, küsis vanaema, kuidas töö oli läinud.
Noogutasin.
Ta vaatas vanaisa poole ja naeratas, kuid ei öelnud midagi. Olin talle tänulik, et ta ei püüdnud mind rääkima panna.
Vanaisa palus mul esmaspäeval maisipõllul töötada.
Noogutasin.
Järgmine oli pühapäev ja vanaema ütles, et me ei tööta pühapäeval, kuna see on Jumala poolt puhkepäevaks seatud. Ta lisas, siiski läheme me kirikusse. Nii istusin ma peale hommikusööki meie kaubaauto tagaistmel, kui vanaema ja vanaisa ees istusid, ja me sõitsime kirikusse.
See oli päris lihtne valge kirik, nagu neid üle kogu Uus Inglismaa näha võib. Kiriku juures seisid inimesed, kes tervitasid vanavanemaid, kui me nende juurde läksime. Vanaema tutvustas mind hulgale inimestele. Ma teadsin, et nende nimed mulle meelde ei jää, kuid ma naeratasin ja püüdsin viisakas olla.
Kell hakkas lööma ja me kõik valgusime kirikusse, kus mängis vana orel. Ma polnud kindel, kas Jumal oli olemas või mitte. Teadsin ainult, et kui ta oli, olin tema peale kuradi vihane.
Teenistuse ajal tõusin või istusin, kopeerides seda, mida vanaisa ja vanaema tegid. Ma ütlesin kaasa Meie isa palvet, sest seda ma teadsin. Kui inimesed koraale laulsid, kuulasin ma, kuid kaasa ei laulnud. Mul polnud tahtmist laulda ja ma polnud ka kuigi suur laulja. Mul algas häälemurre, mis tegi laulmise ja rääkimise sageli piinlikuks.
Peale teenistust kogunesid inimesed väljas, kus limonaadi ja küpsiseid pakuti. Ma loobusin nendest ja ronisin meie autosse ootama. Kui vanavanemad tagasi tulid ja autosse ronisid, sõitsime tagasi maja juurde.