Esmaspäeva hommikul tuletas vanaisa mulle meelde, et tahab mind koos endaga maisipõllul näha. Me läksime koos sinna ja ta andis mulle teise kõpla. Ta selgitas mulle, et töö on enamvähem sama, mida ma juurviljaaias olin teinud, kuid et varsti hakkame me maisi koristama. Ta näitas mulle koha, kust alustada.

Enamjagu maisivarsi olid minust pikemad ja erinevalt vanaisast, ei näinud ma üle nende. Ma kuulsin kui ta töötas, kuid ei näinud teda.

Töötasin kogu hommikupoole kuiva mulda kõblates, higi voolamas, kuid ma ei võtnud särki seljast ära, kuna mu selg oli natuke päikesest põlenud ja ma ei soovinud seda veel rohkem põletada Ma ei olnud päris kindel, mida väljakistud umbrohuga teha ja jätsin selle lihtsalt ridade vahele, kuid mitte maisivarte lähedale.

Kui lõunakell kõlas, kuulsin vanaisa hüüdvat, et jätku ma kõblas sinna, kus ma olen ja et pärastlõunal me jätkame samast kohast.

Nagu lõuna ajal harilikult, rääkisid vanavanemad omavahel, kuid mina ei öelnud sõnagi. Kuulsin, kui vanaisa ütles ‘depressioon’, sõna mida olin varemgi kuulnud ja mõtlesin, et kas sellepärast olingi kurb ja tundsin end süüdi olevat, ja miks ma ei suutnud nendest tunnetest vabaneda.

Pärastlõunal otsustasin lühikeseks ajaks särgi seljast võtta, et natuke päevituda. Töötasin umbes tunni jagu ilma särgita. Müts kaitses mu ülakeha päikese eest, kuid all vöökohal tundsin ma päikese kuumust. Kui ma särgi selga tagasi panin, tundus see ebamugavalt niiske ja kleepuv, kuid ma ei julgenud seda uuesti seljast võtta.

Peale õhtusööki otsustasin oja äärde minna. Kui ma seal istusin, püüdes mitte millelgi mõelda, kuulsin seljataga müra. Pöörasin pead ja nägin umbes omavanust poissi. Tal olid liivakarva kammimata juuksed ja tal olid seljas tunked, särki polnud, ainult kombinesoon. Poiss oli tugevalt päevitunud.

“Tere,” ütles ta väljasirutatud käega. “Minu nimi on Sam.”

Kurat, mõtlesin ma. Tõusin ja kõndisin minema, tagasi vanavanemate maja poole.

“Kas ma ütlesin midagi valesti? Mida ma tegin?” hõikas ta.

Mina ainult kõndisin edasi.

Kui ma tagatrepini jõudsin, pöörasin ümber ja nägin kaugel eemal Sami. Ta oli tunked seljast võtnud ja seisis nüüd alasti oja kaldal.

Pöörasin kiiresti ära, lootes, et ta ei näinud mind tagasi vaatavat. Ma ei soovinud teda kuidagi julgustada. Ma ei tahtnud temaga mingit pistmist teha. Ta oli ilmselgelt rõõmus ja õnnelik ja mina ei suutnud seda taluda.

Järgnevatel päevadel jätkasin töötamist aias või maisipõllul, olenevalt sellest, kuhu vanaisa mind suunas. Samuti jätkasin ma päevitamisega. Minu probleemiks said mu käed ja jalad, mis polnud kaetud. Nad läksid mõne päeva päikese käes olemise järel punaseks, kuid siis tuli nahk maha ja nad hakkasid päevituma.

Ühel õhtul, kui peale õhtusööki üle oma tuppa läksin ja voodis lesides, pea patjadele toetudes lugeda püüdsin, kuulsin koputust tagauksele ja seejärel vanaema kellegagi tasakesi rääkimas. Vanaema tuli trepi juurde ja hõikas, “Joosep, tule alla. Sulle on külaline.”

Ma ei tahtnud kohe päris kindlasti kedagi näha, kuid ma polnud sõnakuulmatu ja tegin nagu ta palus.

Köögis seisis, tunked seljas, poiss oja äärest. Ta sõi vanaema küpsetatud saiakest. Olin ärritatud. Miks ei jäta ta mind rahule?

Vanaema ütles, “Joosep, see on Sam Cousins. Ta elab meie naabertalus. Ta rääkis mulle, et nägi sind mõned päevad tagasi ja tahtis täna õhtu sinuga kohtuma tulla.”

“Tere”, ütles Sam, käsi jälle välja sirutatud.

Lasksin tal oma kätt suruda, kuid hoidsin seda nii lõdvalt, et ta sellest lihtsalt lahti lasi.

“Lähme välja ja istume trepile,” ütles ta.

Ma tahtsin nii väga oma tuppa tagasi minna, kuid see oleks jäme olnud ja ma ei tahtnud vanaema ees jäme olla. Kuigi arvan et olen jäme olnud sellest alates kui siia tallu saabusin ja sõnagi ei rääkinud. Igatahes läksin ma õlgu kehitades koos temaga välja trepile.

Istusime mõnda aega vaikides, enne kui Sam ütles, “Olen kolmeteistkümnene, kuidas sinuga on?”

Ma ei vastanud talle.

“Pole tahtmist rääkida?”

Raputasin pead. Ma istusin, vaadates tema asemele üle õue asuvat lauta.

“Hea küll, ma siis räägin alustuseks,” ütles ta. “Siin on päris üksildane elu, nii et ma loodan, et meist saavad kunagi sõbrad. Mul on koolis mõned sõbrad, aga nad elavad kaugel ja ma ei näe neid suvel muidu kui ainult kirikus.”

Ta vaikis ja vaatas minu poole.

“Harilikult olen ma suvel talus tööga kinni,” jätkas ta.

“Seepärast tulingi õhtul. Ma tahtsin sinuga väga kohtuda. Nägin sind pühapäeval kirikus, kuid sa kadusid kohe peale teenistust. Kuulsin, kui sinu vanavanemad sinust rääkisid sel ajal, kui inimesed väljas rääkisid ja limonaadi jõid.”

Minu vanavanemad rääkisid minust? Mõtlesin, et mida nad võisid minust rääkida.

Kui ma midagi ei öelnud, jätkas Sam, “Ma oskan Bessiga maad künda ja seda ma kevadel tegin. Siis külvasime me maisi. Sel aastal paistab mais hästi kasvavat, kuid meil oleks hädasti vihma vaja.

“Samuti aitan ma ema juurviljaaias. Mu vennad peaks ka aitama, kuid tavaliselt hakkavad nad teineteist umbrohuga pilduma ja nii käsib ema neil kusagil mujal mängida. Nad on kaksikud ja minust ainult kaks aastat nooremad.”

Ta vaatas jälle mulle otsa ja mina ei öelnud jälle midagi.

“Mul on ka regulaarsed kohustused nagu vee toomine pumbast ja ööpottide tühjendamine igal hommikul. Ma vihkan seda kohustust, kuid keegi peab seda tegema ja ilmselt olen see keegi mina.

“Suve alguses, kohe peale koolilõppu, kaevasin ma peldiku jaoks uue augu. Isa aitas mul peldiku vana augu pealt ära nihutada ja kui ma uut auku kaevasin, viskasin ma mulla vanasse auku. Siis aitas isa mul peldiku uue augu peale nihutada. Olen tõesti rõõmus, et selleks aastaks on see töö läbi.”

Ta jäi jälle vait ja vaatas mulle otsa. “Sa ei räägi eriti palju, eks ole?”

Raputasin pead.

“Miks siis?”

Kehitasin õlgu.

“Noh, ma siis lasen edasi,” ütles ta.

“Näed seda veepumpa seal taamal? Ma aitasin selle jaoks kaevu kaevata. Meil oli kaev, aga see kuivas ära ja nii pidime uue kaevama. Kaevasime peaaegu viiskümmend meetrit, enne kui vee peale sattusime. Ma hakkasin juba arvame, et me ei jõuagi veeni. Aga vesi on külm ja maitsev, nii et minu arvates oli see vaeva väärt.

“Ma tean, et teil on siin veevärk ja peldikud maja sees, kuid isa ütleb, et me ei saa seda endale lubada ja nii ajame me oma asju vanal viisil.”

Ta vaatas mulle jälle otsa. Siis aga ütles, “Tule, lähme jõe äärde.”

Ta haaras mul käest, tõmbas mind trepilt üles ja me läksime oja äärde.

Kui me kohale jõudsime, ütles ta, “Jahutame endid maha,” ja kooris kohe tunked seljast. Tal ei olnud midagi jalas, nii et need pidid tal päris sitked olema. Tunkede all ei olnud tal midagi, kuid päris kindlasti polnud ta häbelik.

“Ole nüüd,” ütles ta, “kui mina saan sinu ees alasti olla, siis saad sina ka minu ees olla.”

Ta sirutas käe mu t särgi järele, kuid peatasin ta käeviipega ja hetk hiljem koorisin selle seljast. See oli higist läbimärg. Siis libistasin maha oma lühikesed püksid ja aluspüksid ning kõige lõpuks tossud.

Sam pööras ringi ja läks oja kaldale. Alla vette astudes ta ohkas. “Ahh.”

Järgnesin talle, kuid tõmbusin kiiresti tagasi, sest vesi oli nii külm. Kui ta mulle otsa vaatas, astusin kõhklevalt vette tagasi.

Ojas seistes vaatasin, kuidas ta vette istus, nii et ta jalad ja privaatosad vette kadusid.

“Tule ka,” ütles ta, “see pole nii hirmus külm.”

Istusin vette. Alguses oli külm ja tundsin, kuidas mu viiner ja munad kokku tõmbusid, kuid siis harjusin ära ja märkasin et peale sellist kuumust oli see värskendav.

Me lihtsalt istusime mõne minuti, enne kui ta püsti tõusis öeldes, “Tule. Tahan sulle midagi näidata.”

Ta hakkas allavoolu minema. Ma püüdsin talle järgneda, kuid kivid ojapõhjas olid libedad ja ma kaotasin kogu aeg tasakaalu. Järgnesin aeglaselt hästi kummargil, nii et kui ma kukkuma peaksin, ei oleks see liiga kõrgelt.

Minu poole tagasi vaadates küsis Sam, “See on sul esimene kord midagi niisugust teha?”

Noogutasin ja rühkisin edasi. Varsti jõudsime kohta, kus vesi voolas suurte kivide vahelt läbi ja teisel pool kive langes lompi. Sam juhtis mind ümber kivide lompi, kus ta näoli vette heitis, mis vaevalt ta tagumikku kattis. Hetk hiljem järgnesin talle. Vesi oli piisavalt sügav, nii et kui ma maha heitsin, kattis see kogu mu keha, kuid ta polnud küllalt sügav, et ujuda. See oli rohkem nagu külma veega vannis lamamine.

Ta pöördus ümber ja me lamasime kõrvuti. Natukese aja pärast ta ütles, “Ma tean et see pole jõgi, kuigi ma seda niimoodi kutsun. Kuid see on kõige suurem liikuv vesi, mida ma elus näinud olen. Ma pole kunagi päris jõge näinud, ega ka järve. Nii kutsun ma seda jõeks ja seda lehma joogilompi järveks. Rumal, kas pole?”

Ma raputasin pead.

“Kas sa üldse kunagi kavatsed midagi öelda?”

Ma ainult lamasin vaikides vees.

“Kuulsin et su vanematega juhtus õnnetus,” ütles ta. “Võid sa mulle öelda, mis juhtus?”

Vahtisin üles taevasse ja pisarad tulid mulle silmi.

“Palun vabandust. Ma ei tahtnud sind kurvastada. Ausalt öelda arvas su vanaema , et sa peaksid sellest rääkima.”

Kurat, mõtlesin ma. Miks ei või inimesed mind rahule jätta? Pole mingit võimalust, et ma õnnetusest räägiksin. Mitte kunagi.

Ma tõusin üles, ronisin kaldale ja läksin ülesvoolu oma riideid otsima. Sam järgnes mulle. Kui me riieteni jõudsime, panin ma tossud ja lühikesed püksid jalga, kuid mitte t särki. Siis suundusin ma tagasi maja poole.

Varsti kuulsin ma Sami endale järgi jooksmas. “Kuule,” ütles ta. “Mul on hirmus kahju, et ma sind kurvastasin. Ma tahtsin sind ainult natuke aidata.”

Mind aidata, imestasin. Kuidas saab õnnetusest rääkimine mind aidata? Kõndides jooksid pisarad mu silmist ja ma kiirustasin maja poole, Sam minu kõrval sörkimas.

Kui me majja jõudsime, läksin ma kööki ja virutasin ukse enda järel kinni, peaaegu Sami tabades, kes tuli otse minu järel. Ta tuli ka sisse. Ma trampisin trepist üles ja virutasin magamistoa uks enda järel kinni.

Kuulsin kui vanavanemad ja Sam rääkisid, kuid ei suutnud aru saada, mis nad ütlesid. Siis kuulsin, kui Sam ära läks.

Vanaema tuli üles ja tegi mu ukse lahti. Teadsin, et põhjuseks, miks ta ei koputanud oli see, et ta teadis mind koputamisele mitte vastavat. Ta istus minu kõrvale voodile. Ta ei puudutanud mind, ainult istus, seltskondlikus vaikuses.

Mõne aja pärast ta ütles, “Anna mulle andeks, Joosep. Ma lootsin, et Sam suudab sind rääkima saada. Ma vabandan, et talle õnnetust mainisin.”

Ma ei öelnud midagi.

“Saad sa mulle andeks anda?”

Noogutasin vaevumärgatavalt.

“Tänan sind. Ma jätan sind nüüd üksinda.”

Ta läks ära ja mina lebasin voodis, jälle nuttes. Nii palju nuttes tundusin endale beebina. Kas ma üldse kunagi suudan seda lõpetada? Mul polnud aimugi.

Sel ööl naasid mu luupainajad.

Kui vanaisa hommikul mu uksele koputas olin ma täielikult tühjaks pigistatud. Mul ei olnud soovi üles tõusta. Mulle tundus, nagu oleksin tagasi seal, kus olin, kui ma tallu saabusin. Ma lihtsalt lamasin voodis.

Vanaisa ja vanaema hõikasid et tuleksin alla hommikusöögile. Ma ei liigutanudki ennast.

Uksele koputati ja vanaema tuli sisse. Ta vaatas mind, kui ma ikka veel voodis lamasin ja istus minu kõrvale voodile.

“Joosep,” ütles ta vaikselt. “Sa ei saa niimoodi edasi olla. Sa pead liikuma hakkama, oma ellu tagasi pöörduma. Siin lamamine ei aita sind sugugi.”

Ma ei öelnud midagi.

“Ole nüüd,” ütles ta mu tekki pealt tõmmates. “Tõuse üles ja pane riidesse.”

Ma ei liigutanud ennast.

Ta ohkas ja läks alla, jättes ukse lahti. Mõni minut hiljem ilmus vanaisa.

Oi-oi, mõtlesin. Nüüd tuli raskekahurivägi kohale.

“Hea küll, Joe, tõuse üles.”

Ma eil liigutanud end. Ma isegi ei vaadanud tema poole.

“Las ma aitan sind,” ütles ta ja haaras mul käest. Tõmbasin käe lahti ja pöörasin selja tema poole, näoga seina poole. Taktikaline viga. Ta pani ettevaatlikult käed mu küünarnukkide alla ja tõstis mind üles. Pagan, ta oli tugev! Ta hoidis mind üleval ilma mingi pingutuseta.

Kui ta oli mind põranda kohale tõstnud, mu jalad rippumas, lasi ta mind alla nii et mu jalad puudutasid vana kaltsuvaipa. Kui ta mind lahti laskma hakkas, vajusin hunnikusse põrandale.

Ta seisis minuti, siis ohkas ja läks ära. Hiljem kuulsin ma koputust esiuksele.. Mu vanavanemad olid mulle rääkinud, et nad ei kasuta seda ust muidu kui ainult külaliste jaoks, nii et imestasin natuke, kes see võiks küll olla. Kuulsin rääkimist ja seejärel trepist üles tulevaid samme.

Ma olin ikka veel põrandal, kui külaline koos vanaemaga sisse tuli. Vanaema ütles vaikselt, “Joosep, palun istu voodile, tahan sulle kedagi tutvustada.”

Mõtlesin hetke ja otsustasin, et ei taha talle külalise ees piinlikkust valmistada, nii tõusin ma üles ja istusin voodiservale.

“Joosep, see on doktor Coggeshall. Ta on siin , et sind aidata.”

Siis sirutas doktor käe välja ja olles viiskakas, surusin ma seda nõrgalt.

“Noh, mu poiss,” alustas doktor juttu, “mis paistab probleemiks olevat?”

Maha oma jalgu vahtides ei öelnud ma midagi.

“Kas sa oled kurb?”

Mõtlesin hetke, siis noogutasin.

“See pole üllatav, seda arvesse võttes, mida sa läbi oled elanud. Kas sa räägid mulle?”

Raputasin pead.

“Hea küll. Ma jätan mõned tabletid su vanaema kätte. Võta neid kaks korda päevas, kuni ma tagasi tulen. Saad sa seda teha?”

Olin mõnda aega vait, kuid ei näinud mingit võimalust sellest hoidumiseks. Lõpuks ma noogutasin.

“Hästi. Anna sulle nüüd ühe tableti ja vanaema annab sulle õhtul teise. Paari päeva pärast tulen tagasi vaatama, kuidas sul läheb. Tähtis on, et sa ei lakkaks tablette võtmast.”

Vanaema läks vett tooma ja doktor andis mulle tableti. Ta vaatas, kui ma selle alla neelasin.

“Nüüd tahan ma, et sa riidesse paneksid ja alla läheksid. Teed sa seda?”

Raisk! Kurat! Neetud! Mõtlesin ma. Jätku mind ainult rahule. Kuid ta ei jätnud. Ta istus, oodates, kuni ma teen, mida ta palus.

Lõpuks ma ohkasin, sirutasin käe oma lühikeste pükste järele ja panin nad jalga. Kui ma riides olin, läksin ma alla, kus vanaema palus mind laua taha istuda. Ta pani toidu lauale, kuid ma ei söönud midagi. Siis istus tema ka laua taha. Nii istusime vaikides laua taga, kui doktor lahkus.