Peale lõunat, mida ma ei söönud, mõtlesin, mida ma peaks ette võtma. Olin väsinud laua ääres istumisest ja enda üle haletsemisest. Sügaval enda sees ma teadsin, et pean liikuma hakkama, et kuidagimoodi pidin leidma võimaluse oma vanast elust ja kõigest, mis juhtunud oli, lahti lasta ja edasi liikuda, isegi kui ma seda tegelikult teha ei tahtnud. Ohates otsustasin juurviljaaeda tööle minna. Mida siin lõpuks muud teha oli?

Panin oma õlgkübara pähe ja kindad kätte ning läksin välja. Vanaema töötas aias. Läksin tema juurde ja võtsin ettevaatlikult ta kõplast kinni. Ta näis natuke üllatununa, kuid siis andis kõpla mulle ja läks majja.

Töötasin kogu õhtupooliku, püüdes mitte mõelda. Korraks tuli mulle mõte, et kas doktor oli jätnud nii palju tablette, et võiksin nendega end tappa, kuid ma isegi ei teadnud, kuhu vanaema need pannud oli ja ma arvasin, et ta ei jätnud neid piisval hulgal.

Kui vanaema õhtusöögikella helistas, läksin ma majja, pesin end ja istusin lauda.

Peale söögipalve ütlemist hakkas vanaisa toitu ulatama. Toiduks oli vanaema tehtud kanahautis ühest meie omast kanast. Lisaks olid veel rohelised oad ja salat, kurkide porgandite, tomatite ja muidugi lehtsalatiga, kõik värskena meie omast aiast. Ma tõstsin endale natuke ja hakkasin sööma. Töö oli mind näljaseks teinud ja ma polnud siiamaani kogu päeva midagi söönud. Kui ma oma taldriku puhtaks olin söönud, võtsin lisa ja kugistasin selle kõik alla. Magussöögiks oli kirsikook, üks minu lemmikutest.

Vanaisa ja vanaema rääkisid söögi ajal. Vanaema rääkis doktori visiidist ja minu töötamisest pärastlõunal. Vanaisa vaatas minu poole ja naeratas kergelt. Mul polnud tuju naeratamiseks, kuid kõverdasin talle vastuseks natuke oma suud.

Magamamineku eel andis vanaema mulle järgmise tableti, mille ma kohusetundlikult alla neelasin. Korraks ma mõtlesin tableti neelamist teeselda. Niimoodi saaksin ma tablette koguda, et siis kõik ühekorraga alla neelata, lootes, et see mu tapab. Kuid vanaema jälgis mind liiga teraselt.

Järgmisel päeval ütles vanaisa, et vajab mind maisipõllul, nii me töötasime seal. Nagu harilikult, püüdsin ma mitte mõelda, kuid see oli lootusetu. Rohimine näis olevat nagu loodud mõtlemiseks. See ei olnud liiga raske ja ma ei pidanud liiga tähelepanelikult jälgima, mida ma tegin, nii oli kerge mõelda millestki muust kui kõplamisest. Mõtlesin jällegi enesetapust, kuid mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda enam sain aru, et ma seda vanaemale ja vanaisale teha ei saa. Neil oli ka kaotus ja minu kaotamine oleks neile julm olnud ja nad oleksid endid süüdlastena võinud tunda. Ma lihtsalt ei saanud seda teha.

Õhtusöögi ajal sõin ma jällegi kõik ära, mis laual näha oli. Kahtlesin, kas ma tundsin end lihtsalt paremini, või olid doktori tabletid aidanud. Kuidas võisin ma seda teada?

Kui me õhtusööki lõpetamas olime, koputati uksele ja Sam tuli sisse. Ta tundis end minu vanavanematega nii lahedalt, et tuli ja läks kuna tahtis.

“Tere,” ütles ta vabale toolile istudes.

Noogutasin.

“Kas me võiksime rääkida?”

Raputasin pead.

“Hea küll, tule välja trepile ja mina räägin. Sa ei pea midagi ütlema, kui sa ei soovi.”

Tõusin vastumeelselt ja järgnesin talle trepile.

Jällegi Sam rääkis ja mina kuulasin. Paaril korral püüdis ta mind rääkima panna, sellest mis mind häirib, kuid mina istusin vaikides ja tema rääkis edasi. Ma ei mäleta, millest ta rääkis. Arvan, et ta rääkis oma sõpradest koolis, ja et tema ja mina hakkame ühes klassis käima.

Kool, mõtlesin ma. Siiani polnud mulle koitnud, et pean kooli minema ja et koolis pean ma rääkima. Kuidas saan ma seda teha?

Järgmisel päeval töötasin ma juurviljaaias. Vanaema tuli välja ja näitas, millised juurviljad on valmis koristamiseks ja millised vajavad veel aega. Ta korjas mõned tomatid ja kurgid ja läks majja tagasi.

Peale õhtusööki saabus Sam ja ütles et peaksime oja äärde minema, sest varsti muutub ilm liiga külmaks. “Lõpuks,” ütles ta, pole detsember väga hea kuu ujumiseks. Ta hakkas naerma ja pean tunnistama, et sisemas ma isegi naeratasin natukene, kuid ma ei lasknud sellel välja paista.

Doktor tuli ühel hommikul tagasi ja küsis, kas ma tunnen end paremini.

Kehitasin õlgu.

“Oled sa kuulnud sõna ‘depressioon’?” küsis ta.

Noogutasin, jättes ütlemata, et vanaisa oli seda kasutanud.

“Kas sa tead, mida see tähendab?”

Raputasin pead. Tegelikult ma teadsin, kuid tahtsin kuulda tema selgitust sellele.

“Noh, mõnikord, eriti peale seda, kui midagi halba on juhtunud, muutume me kurvaks ja tundub, et me ei suuda sellest tundest vabaneda ja nii vajame me abi. Selle jaoks need tabletid ongi. Inimesed arvavad, et nad peaks olema võimelised oma kurbusest jagu saama, kuid mõnikord and lihtsalt ei suuda seda. Saad sa aru, mida ma räägin?”

Noogutasin.

“Hea küll, “ütles ta. “Ma tahan, et sa jätkaksid tablettide võtmist. Aja möödudes võime me koguseid muuta, kuid vaatame, kuidas sul läheb.”

Seejärel patsutas ta mind kergelt seljale ja läks ära.

Päevad möödusid aeglaselt, nagu suvepäevad seda teevad. Töötasin kõvasti ja Sam hakkas iga päev umbes kella viie paiku tulema. Vanaisa ütles, et võin siis töö lõpetada, et saaksime oja äärde minna.

Ühel õhtul, kui oja kaldal lesisime ja lasime päikesel endid kuivatada, küsis Sam, et kas ma tulen nende poole õhtust sööma.

Raputasin pead.

“Hea küll, siis tulen ma teie poole. Su vanaema söödab mind alati hea meelega.”

Kui kell helises, tõusime me mõlemad, panime riidesse ja suundusime läbi põldude maja poole, millest ma hakkasin mõtlema kui oma kodust.

Läksime sisse ja vanaema tervitas meid ja käsi meil endid pesta. Kuna tulime oja äärest, olime päris puhtad, kuid kuuletusime. Sam, vanaema ja vanaisa muudkui rääkisid, samal ajal kui mina sõin ja kuulasin nende juttu.

Kõik laua ümber olid näljased ja varsti oli kogu toit läinud, isegi mustikakook. Ma ei tea, kuidas ta seda tegi, kuid vanaema näis alati võimeline olevat lauale panema piisavalt toitu, isegi siis, kui meil ootamatu külaline oli.

Kui me lõpetanud olime ja lauast tõusime, ütles Sam vanaemale, “Tänan.”

Midagi mõtlemata ütlesin ka “Tänan.” ja kangestusin. Vanaema vaatas mulle otsa ja ütles, “Olete mõlemad teretulnud.”

Ütlemata midagi enamat, pesime Samiga nõud ja siis läksime välja tagatrepile ja istusime. Sam vaatas mulle otsa ja ütles, “See ei olnudki nii raske, kas pole?”

Ma ei liigutanud ennast. Tegelikult olin ma sellest vapustatud, et rääkinud olin.

“Vähemasti tean ma nüüd, et sa rääkida saad. Nii et kui sa saad rääkida ja ei räägi, siis arvan et sa ei räägi tahtlikult.”

Ma ei vastanud midagi.

“Pagan võtaks, Joe. Ütle midagi!”

“Ma ei saa.”

“Miks siis?”

“Sest ma hakkan siis nutma.”

“Sellest pole hullu. Me oleme siin ainult kahekesi. Räägi mulle.”

Raputasin pead, läksin majja tagasi ja ronisin trepist üles. Alles oma toas märkasin, et Sam on otse mu kannul.

“Mine ära, ma ei taha rääkida,” ütlesin mina.

Sam istus toolile ja ütles, “Ei lähe.”

Mina lamasin oma voodis ja tema istus seal. Kumbki meist ei lausunud sõnagi.

Tund aega pidi möödunud olema ja väljas oli pimedaks läinud, kui Sam ütles,

“Räägi.”

“Ei. Mine ära.”

“Ei lähe, enne kui sa minuga räägid ja ma mõtlen tõsist rääkimist.”

Olin vait.

“Hea küll,” ütles ta ja jälle vaikisime pikka aega.

Lõpuks ma ohkasin ja küsisin, “Missugune su perekond on?”

“Ma ei mõelnud seda rääkimisena, kuid ma vastan sulle ikkagi. Meie peres on ema ja isa ja kaks nooremat venda, kaksikud. Mu tädi Ester elab ka koos meiega. Mu isa töötab kogu aja talus ja suvel teen ma mida suudan, et teda aidata. Kui koristusaeg tuleb, palkab ta harilikult ühe mehe abiks. Milline sinu perekond on?”

“Mul pole perekonda,” vastasin ma.

“Pole vendi ega õdesid?”

Raputasin pead.

“Kuid sul on vanavanemad. Nad on su perekond.”

“Ma arvan ka seda.”

“Aga onud ja tädid?”

“Pole, niipalju kui ma tean.”

“Kas su vanavanemad on su isa või ema omad?”

Mulle tulid pisarad silmi. Vaikisin tükk aega, enne kui vastasin, “Isa omad.”

“Kas sa tundsid neid enne kui siia kolisid?”

“Mõnevõrra.”

“Ma arvan, et see kõik, talus elamine ja töötamine, on sinu jaoks võrdlemisi uus. Ma arvan, et alguses olid päris segaduses.”

Noogutasin.

“Mis asi kõige rohkem segadust tekitab?”

Mõtlesin natuke, siis ütlesin, “See, kui ma öösel üles ärkan ja ei tea, kus ma olen.”

“Kas sa ärkad öösiti tihti üles?”

Noogutasin.

“Kui tihti?”

“Alguses igal ööl. Nüüd näib, et see juhtub ainult siis, kui miski mind pahandab.”

Jäin vait, enne kui lõpuks ütlesin, “Mõnikord ärkan karjudes.”

Sam istus, noogutades.

“Mida sa unes näed?”

“Ma ei saa seda sulle öelda. Ma ei saa sellest rääkida.”

“Kas sa ei saa, või ei taha?”

“Mõlemat.”

“Miks?”

“Miks sa mind rahule ei jäta?”

“Sest olen su sõber.”

“Oled või? Kes seda on otsustanud?”

“Mina olen.”

“Noh, mina ei ole. Mine ära.”

Vaikisime jälle pikka aega, enne kui Sam lõpuks ütles, “Oota, kuni ma all ära käin ja su vanaema käest midagi küsin.”

Ta tõusis ja läks ukseni, enne kui pöördus ja ütles, “Joe, ma olen tõesti su sõber, isegi kui sa seda ei usu.”

Kuulsin kui ta all vanaemaga rääkis, enne kui tagasi üles tuli ja teatas, “Ma magan täna öösel siin.”

Kurat! Mõtlesin ma.

Samil ei paistnud oma vanematele vaja olevat öelda, kus ta viibib. Me seadsime endid magamiseks valmis, käisime tualetis ja ronisime minu voodisse. Oli küll natuke kitsas, kuid mahtusime ära. Lamasin külje peal, temast ära keeratud. Varsti tundsin teda liikuvat, nii et ta rind minu selga puudutas. Alguses mõtlesin talle öelda, et ta tagasi tõmbuks, kuid siis otsustasin, et see meeldib mulle, isegi kui ta oma käe üle minu pani, mind õrnalt emmates. Ma lõdvestusin kiiresti ja langesin sügavasse unne.

Kui ma hommikul ärkasin, sain ma aru, et mul polnud öösel luupainajaid olnud. Olin maganud terve öö kordagi ärkamata.

Sam jäi hommikusöögile ja läks ära koju, kui me ülejäänud tööle läksime.

Hiljem õhtupoole leidis Sam mind maisipõllult. Kui me oja äärde kõndisime, ütles Sam, “Pead endale kindlasti tunked saama. Siin kannavad kõik poisid neid. Isegi hulga tüdrukuid kannab neid. Kui sul neid sügisel seljas pole, tundud sa väga, väga erinev. Ma ei arva, et sa tahaksin sellisena tunduda, kas pole?”

“Ei.”

Kui me oja äärde jõudsime, koorisime riided seljast ja ronisime vette. Mingil põhjusel ei tundunud vesi seekord nii kole külm. Läksime alla lombini ja heitsime kõrvuti vette.

Natukese aja pärast Sam küsis, “Mida sulle teha meeldib? Mis sulle koolis meeldib?”

“Lugemine,” vastasin mina.

“Mida sulle meeldib lugeda?”

“Igat sorti ilukirjandust.”

Sam rääkis asjadest, mis talle meeldivad – mängud, toit, raamatud. Tema oli põhiline rääkija. Mina ainult lisasin sõna siin või seal.

Sam küsis, “Aga tüdrukud?”

Raputasin pead.

“Mulle ka mitte.” Ta naeris ja ma naeratasin õige väheke. “Ohoo! See on esimene kord, kui ma sind naeratamas näen.”

Pagan, mõtlesin ma. Miks ma lasen tal seda teha?

Peale lombis lamamist tulime välja ja lasime hilisõhtusel päikesel jälle endid kuivatada.

Kaugel kuulsime vanaema söögikella helisemas ja suundusime maja poole tagasi.

Sam läks ära koju ja mina läksin sisse end pesema.

Tagasi oma magamistoas heitsin pikali ja olin varsti sügavasti uinunud.

Kabriolett kihutas mööda teed. Mu süda peksis. Tahtsin käe sirutada ja auto peatada, kuid ei suutnud. See paiskus 18-rattalise tagaosa alla. Karjusin.

Ma karjusin ikka veel, kui vanaema mu tuppa tuli ja minu kõrvale istus. “Unenägu?” Küsis ta.

Noogutasin.

“Võid sa mulle sellest rääkida?”

Raputasin pead.