Hommikusöögi ajal vaikisin nagu tavaliselt. Nägin kui vanaisa ja vanaema vaatasid vahetevahel minu poole, kuid ei öelnud midagi, rääkides ainult üksteisega. Vanaema andis mulle mu tableti ja ma läksin maisipõllule tööle.

Meil oli nüüd juurviijalett väljas tee ääres. Leti juures oli rahakarp ja silt hindadega ja inimesed, kes asju võtsid, võisid maksta oma autunde järgi. Me hakkasime maisi ja juurvilju koristama. Hommikupoole peatus leti juures auto ja vanaema ütles mulle et jookseksin sinna ja vaataksin, kas inimestel oleks abi vaja. Ma müüsin neile tomateid, kurke, rohelisi herneid ja kuus maisitõlvikut.

Hilisel pärastlõunal tuli Sam mind vaatama. Õhk oli võrdlemisi jahe. See oli esimene jahe päev ja me ei läinud oja äärde. Selle asemel istusime trepil ja rääkisime mõnda aega. Noh, tema rääkis. Mina enamjagu kuulasin.

Õhtul kartsin ma magama minna, kuna teadsin, mis juhtub, kuid lõpuks suikusin ma magama. Unenägu tuligi tagasi ja ma ärkasin karjudes.

Ma ei olnud ikka veel oma vanavanematele paljut midagi öelnud, kuid nad olid väga kannatlikud.

Kui ma komapäeval üles ärkasin, siis väljas sadas – mitte kallates, aga sadas sellist kerget vihma, mis kestab kogu päeva.

Peale hommikusööki oli kuulda koputust ja Sam tuli sisse. Jällegi ei jäänud ta ootama kutset; ta teadis, et on alati teretulnud. Tal oli vihmakeep üll ja vanaisa soovitas tal see seljast võtta ja trepil olevale toolile laotada.

Tõusin lauast ja me Samiga pesime ja kuivatasime nõud. Kui me lõpetanud olime, läksime välja trepile. Sageli istusime nii, et jalad rippusid üle ääre alla, kuid täna oleks nad märjaks saanud, seepärast istusime hoopis toolidel.

Sam oli raamatu kaasa võtnud, nii tõin ma enda oma ja me lugesime koos. Õigem oleks öelda, et tema luges ja mina teesklesin lugemist. Seal istudes sai ma aru, et naudin temaga koos olemist ja ma otsustasin, et ehk ta ongi tegelikult mu sõber.

Sam jäi lõunaks ja pärastlõuna veetsime me trepil. Ühel hetkel ta tõusis ja läks majja. Kuulsin, kui ta vanaemalt küsis, kas ta võib jälle öö siin magada. Mõtlesin, kas ta surub end jälle vastu mu selga, nagu eelmisel korral. Salaja lootsin, et ta seda teeb. Kuid siis mõtlesin, et mis siis juhtub, kui mul jälle luupainaja on ja ma karjudes ärkan. Mida Sam teeb? Kas see hirmutab teda?

Kui me voodis olime ja tuli oli kustutatud, siis Sam lamaski rind vastu minu selga ja käsi üle minu. Mingil põhjusel hakkasin ma rääkima. Ma ei tea, miks. Võibolla oli lihtsalt aeg selleks käes.

“Pean sulle rääkima, mis juhtus.”

Tundsin kerget noogutust.

Kõhklesin hetke, enne kui ütlesin, “Mu vanematel oli reegel, et pean koolpäevade õhtul enne kella üheksat kodus olema. Ühel õhtul olin ma sõbra pool ja kaotasin ajataju ning jäin pool tundi koju minemisega hiljaks.

“Isa kortsutas kulmu ja ütles, et olen seda juba liiga palju kordi teinud ja seepärast ei saa ma järgmisel laupäeval oma sõbra juurde peole minna.

“Me tülitsesime, mõlemad üha vihasemaks saades. Ema lõi ka sekka. Lõpuks ma mõistsin, et ei suuda nende meelt muuta. ‘Ma vihkan teid!’ karjusin ma. ‘Ma vihkan teid mõlemat!’” Siis tormasin ma trepist üles oma tuppa ja virutasin ukse enda järel kinni.

“Mõni minut hiljem kuulsin isa ukse taga ütlemas et nad lähevad mõneks ajaks välja ja et tagasi tulles ootab ta minult vabandust.

“Isal oli uus 1953 a Chevi Corvette kabriolett, mida ta väga armastas ja kõrgelt hindas ja minu arust hoolis ta sellest autost enam kui minust. Vähemasti ei tülitsenud see temaga kunagi. Kuulsin, kui ta auto käivitas, siis sissesõidu teed mööda eemaldus ja tänaval kiirendas, mootor nurrumas talle iseloomuliku möirgamisega.

“Keskööks muutusin uniseks ja riietusin lahti bokserite väele ja ronisin voodisse. Umbes kella ühe, poole kahe paiku ärkasin uksekella helina ja kellegi uksele kolkimise peale. Vaatasi aknast ja nägin sissesõiduteel politseiautot. Kui ma koputust kuulsin, siis teadsin ma kuidagi kohe, mis juhtunud oli. Ma arvan, et see oli kõige hirmsam, kõige kohutavam hääl, mida ma elus kuulnud olin.

“Alla kiirustanud, avasin ma ukse. Seal seisid kaks politseinikku. Üks nendest küsis, kas see on Wilcoxide maja. Kui ma noogutasin, küsis ta, kas nad võivad sisse tulla. Ma lasin nad elutuppa. Olin nii hirmunud, et värisesin.

“Me istusime maha ja üks nendest küsis mu nime. Ma ütlesin neile ja ta küsis, kas ma olen ainuke isik majas. Ma noogutasin ja ta ohkas.

“’Ma arvan, et meil on sulle halbu uudiseid, Joosep,’ ütles üks nendest. ‘On juhtunud õnnetus.’

“Teine jätkas, ‘Su isa ja ema on mõlemad surnud. Auto, millega nad olid, sõitis tagant 18-rattalise alla ja nad said silmapilkselt surma.’”

"Oh Jumal,” ütles Sam ja embas mind tugevamini.

“Selleks ajaks ma värisesin, rappusin nii tugevasti, et nad kindlasti nägid seda. Kui nad teada said, et olen üksinda ja ainult 13-ne, helistasid nad kellelegi. Varsti saabus üks naine, kes ütles, et on lastekaitsest. Ta ütles, et pakiksin riideid nii palju, et jätkuks paariks päevaks ja ta viib mind turvalisse kohta.

“Ma ei suutnud mõelda; olin lihtsalt tuim. Viskasin mõned riided padjapüüri sisse ja järgnesin talle. Ta viis mind lastekodusse, kus teine naine näitas mulle, kus ma magada saan. Hommikul ütles lastekodu naine mulle, et mu vanavanematele on helistatud ja nad saabuvad homme lennukiga. Istusin terve päeva ainult aknast välja vahtides. Mõne lastest proovisid mind rääkima saada, kuid ma ei öelnud midagi. Tegelikult olid need enamvähem mu esimesed sõnad peale õnnetust, kui ma vanaemale ‘Tänan’ ütlesin.

“Vanavanemate saabumisele järgneval päeval läksime matustele. Ma ei suutnud uskuda, et need minu vanemad olid, kes surnult kirstudes lamasid. Järgmisel päeval lendasime siia.”

Pöörasin end Sami poole. Me mõlemad nutsime. Ta hoidis mind pikka aega enda vastas, sel ajal kui me mõlemad nuuksusime.

“Kuid sa ei mõista, mis on asja juures kõige halvem. Kogu selle aja olen end väga, väga suure süüdlasena tundnud. Viimased sõnad mis ma neile ütlesin olid ‘Ma vihkan teid mõlemat’. Poleks ma seda öelnud, poleks nad arvatavasti välja läinud. Või kui ma poleks hiljaks jäänud. Või kui ma poleks nendega vaielnud.

“Olen kindel, et nad sõitsid klubisse, kus nad tihti käisid. Olen kindel et nad jõid. Mu isa ei joo … ei joonud sageli, kuid kui ta jõi, siis tavaliselt liiga palju. Nii et selleks ajaks kui nad autosse istusid oli ta maani täis ja ta kündis tollele rekkale tagant sisse, toda isegi nägemata.

“Ma pole suutnud süütundest üle saada. Näed sa? See kõik oli minu süü.”

Sam hoidis mind ja me nutsime hääletult.

“See ei olnud sinu süü,” sosistas ta mulle kõrva.

“Oli küll.”

“Ei, ei olnud. Nemad olid täiskasvanud. Neil ei olnud tarvis ära sõita. Su isal polnud vaja liiga palju juua. Ta ei pidanud rooli taha istuma, olles nii purjus, et ei näinud isegi toda koormaautot. Ükski nendest polnud sinu süü.”

Ma ei uskunud teda. Ma teadsin, mida ma teinud olin ja mida see oli põhjustanud. “Mul polnud isegi võimalust neile öelda, et armastan neid."

Sam hoidis mind ikka veel ja pomises midagi mulle kõrva. Mul polnud aimugi, mida ta ütles, kuid millegipärast ta hääl lohutas mind.

Kui me mõlemad olime nutmast lakanud, ütles ta, “Sul on vaja oma vanavanematele öelda, kuidas sa end tunned.”

“Ma ei saa.”

“Mispärast?”

“Kui me neile räägin, mida ma tegin, hakkavad nad mind vihkama. Ma tapsin nende poja ja minia.”

“Ei, sa ei teinud seda,” ütles Sam vaikselt. “Ja sa pead neid rohkem usaldama. Nad ei hakka sind vihkama. Nad teavad lastest. Nad teavad, et sina õnnetust ei põhjustanud. Nad armastavad sind edasi.”

Ma raputasin ainult pead.

Me lamasime niimoodi pikka aega, kuid lõpuks jäime magama, Sam ikka veel mind oma embuses hoidmas. Sel ööl mul luupainajaid ei olnud.

Me mõlemad magasime, kuni vanaisa meid hõikas. Panime riidesse ja läksime hommikusöögile. Ma polnud näljane ja ei söönud kuigi palju. Sam püüdis üleval hoida vestlust vanavanematega, kuid polnud kuigi edukas. Teadsin, et nad näevad, et oleme mõlemad Samiga nutnud.

Kui me söömise lõpetasime, kestis sadu ikka veel edasi, nii et Sam otsustas jääda, öeldes, et meie peseme nõud. Vanaisa ütles, et läheb linna, kuna tal on paar asja ajada. Ta küsis, kas me tahame kaasa tulla. Sam vaatas minu otsa. Raputasin pead ja vanaisa sõitis üksinda minema. Meie Samiga seisime vaikides pesukausi juures, tema nõusid pestes ja mina neid kuivatades.

Ülejäänud päev möödus minu jaoks nagu uimas. Tean, et läksime jällegi trepile. Ma tean, et Sam püüdis mind veenda vanaisale ja vanaemale ära rääkima. Tean, et jätkasin keeldumist. Kas enne vanaisa tagasitulekut midagi veel juhtus, seda ma ei mäleta.

Hulga hiljem sel pärastlõunal kuulsime, kuidas veoauto mööda kruusateed lähemale loksus. Vanaisa tuli välja trepile ja ulatas mulle suure paki. Hämmingus vaatasin sinna sisse ja siis tõmbasin välja kaks paari tunkesid. “Loodan, et nad sobivad,” oli kõik, mis ta enne majja tagasi minemist ütles. Sam patsutas mulle seljale.

Järgmised kolm päeva haudusin ma selle üle, mida Sam oli öelnud. Ratsionaalselt mõeldes polnud ma süüdi milleski muus kui ebaviisakas käitumises oma vanematega. Kuid ma ei suutnud vabaneda süütundest.

Sam tuli iga päev peale tööd. Kuna oli jälle soojem, läksime me oja äärde. Me mõlemad koorisime tunked seljast ja astusime vette. Me ei rääkinud palju, kuid oja ääres me rääkisime üldse harva. Nautisime jahedat vett ja ojas lamamist.

Siiski üks asi oli juhtunud; mu luupainajad kadusid. Ma ei tea, mille pärast, kuid peale seda, kui olin sellel vihmasel ööl Samile õnnetusest rääkinud, magasin ma ööd läbi ilma kordagi ärkamata.

Ühel õhtul otsisin ma vanaema õmblustarvete hulgast ja leidsin rulli tugevat musta niiti. Punusin sellest midagi nööri taolist, millega parandasin oma aarde.

Järgmisel hommikul ütlesin ma vanavanematele, et pean nendega rääkima. Kui me söömise lõpetanud olime ja kohvi jõime - jah, ma jõin ka kohvi, kuigi ma panin sinna sisse hulga koort ja suhkrut, samal ajal kui nemad musta jõid - ütles vanaisa, “Ma näen, et sul on sõrmus kaelas.”

Noogutasin ja ütlesin, et ma räägin sellest, kuid esiteks on mul midagi muud öelda. Mul polnud vaja õnnetusest rääkida, nad arvatavasti teadsid juba rohkem, kui mina. Kuid ma rääkisin neile tülist, sellest mis ma öelnud olin ja sellest, kuidas ma end süüdlasena tundsin, uskudes, et olen oma vanemad tapnud. Selleks ajaks ma nutsin jälle. Pagan, mõtlesin ma, kas see kunagi ka järele jääb?

Kui ma lõpetasin, kallistas mind vanaema ja ütles, “See polnud sinu süü, Joosep. Me armastasime su isa kõigest südamest, kuid me teadsime alati, et ta oli kangekaelne ja et tal oli probleeme alkoholiga. Sinul ei olnud nende asjade üle kontrolli. Olen kindel, et tunned end pahasti neile öeldu pärast ja selle pärast, et ei saanud öelda, et sa neid armastad, kui kas tead mida? Nad teadsid seda. Nad teadsid seda alati. Nad teadsid, et su sõnad tulid vihast, aga mitte su südamest.

“Ma tean, et rääkides kellelegi, et ta ei peaks end süüdlasena tundma, ei kaota tema süütunnet. Sa pead kuulama, mida Sam ja meie sulle räägime ja sa pead selle üle mõtlema. Süütunne võib mitte kunagi kaduda, kuid sa hakkad end hulga paremini tundma.”

“Tänan,“ ütlesin ma vaikselt, oma kohvitassile vaadates. “Arvasin, et te hakkate mind vihkama, kui kuulete, mida ma tegin.”

“Mitte kunagi,” ütles vanaisa. “Me ei hakka sind iialgi vihkama. Sa oled meie lapselaps ja me mõlemad armastame sind.”

Peale seda, kui olin neid veelkord tänanud ja ennast kokku olin võtnud, rääkisin ma neile oma kaelas rippuvast sõrmusest ja sellest, kuidas isa selle mulle oli mu kaheteistkümnendaks sünnipäevaks andnud, kuidas ma selle keti puruks olin rebinud ja sõrmuse põrandale visanud sel õhtul, kui ma vihane olin olnud. ”Eile õhtul otsisin ma tugevat niiti ja asendasin sellega keti.”

“Kas isa sulle rohkem midagi ei rääkinud?” küsis vanaisa.

“Sõrmuse kohta on perekonna legend.”

“Ei. Ta lihtsalt andis selle mulle. Legendi kohta ei öelnud ta midagi.”

Kui vanaisa hakkas mulle sõrmuse lugu rääkima, küsisin ma, kas me ei võiks oodata, kuni Sam meile tuleb, nii et tema ka seda kuuleks. Millegipärast tundus see mulle tähtis olevat. Vanaisa oli nõus.

Meil kõigil oli palju tööd. Me koristasime maisi ja valmis saanud juurvilju ja see nõudis meie kõigi osavõttu.

Hilja õhtul tuli Sam ja tegi ettepaneku oja äärde minna. Ütlesin talle, et olin vanaisale ja vanaemale rääkinud õnnetuspäeva õhtust ja et nad olid nõustunud sellega, mida tema mulle rääkinud oli. Siis ma lisasin, “Me peame siia jääma. Vanaisa ütles, et selle sõrmuse kohta, mis mul kaelas ripub, on legend, mida ta meile mõlemale rääkima hakkab.”

Kui vanaisa põllult tagasi oli tulnud ja end pesnud oli, kutsus vanema Sami õhtusöögile jääma.

Sam naeratas laialt, öeldes, “Tänan, mõnikord on hea oma vendade käest pääseda.”

Sõime rõõmsasti õhtust. Kui me lõpetanud olime, hakkas vanaisa sõrmusest rääkima.

“See lugu ulatub tagasi kodusõja aega. Joosep, sinu esiisa, Peter Wilcox, jooksis kodunt ära, kui ta oli kaksteist aastat vana. Ta arvas, et on küllalt vana et sõdida. Tal oli sõjast väga romantiline ettekujutus, nagu enamikel poistel sel ajal. Ta polnud päris kindlasti ainuke poiss, kes kodunt ära jooksis, et sõdima minna.

“Ta astus rügementi. Mehed ütlesid talle, et oma vanuse tõttu ta ei saa sõdida, kuid nad tegid tast midagi maskoti taolist. Ta abistas laagris. Õhtuti, kui mõned mehed ümber lõkketule istudes laulsid, laulis tema ka.

“Rügemendis oli mees, kelle perekonnanimi oli ka Wilcox. “Me ei tea tema eesnime ja ei usu, et ta oleks Peetri sugulane olnud. Mehel oli kuldsõrmus musta kiviga, milles oli kuldne W. Peeter oli sõrmust imetlenud ja nad olid sellest rohkem kui korra rääkinud.

“Ühel õhtul, kui rügement oli laagris Gettysburgi juures, siis mees, teades et homme on suur lahing, läks ta Peetri juurde, andis talle sõrmuse ja ütles, et kui ta lahingust tagasi ei tule, võib Peeter sõrmuse endale jätta.

“Lahing kestis kolm päeva ja mees ei tulnud tagasi. Tuhandeid mehi langes mõlemal poolel. Hr Wilcox ei tulnud tagasi ja Peeter eeldas, et sõrmuse omanik oli langenute seas. Peter tegi loomanahast kaelakee, et saaks sõrmust kanda ja ta seda ära ei kaotaks.

“Peeter pääses sõjast eluga, kasvas üles ja abiellus. Kui ta poeg kaheteistkümneseks sai, andis ta poisile sõrmuse ja rääkis talle loo.

“Sellest alates on iga Wilcoxide vanem poeg oma kaheteistkümnendal sünnipäeval saanud sõrmuse ja loo. Niimoodi on see sõrmus sinuni jõudnud. Keegi ei tea, kes talle keti külge pani. Kui Peeter selle sai, polnud seda seal kindlasti. Ma ei tea, miks isa sulle lugu ei ole jutustanud. Võibolla ootas ta õiget aega.”

Ma märkasin, et olin hoidnud kogu aja sõrmust peos, kui vanaisa lugu rääkis. Vaatasin talle otsa ja ütlesin, “See on hämmastav!”

“Äge!” hüüatas Sam.

“Kas teate,” jätkasin mina, “see sõrmus on ainuke asi, mis mu isale kuulus. See on aare.”

Pühapäeval läksime koos vanaisa ja vanaemaga kirikusse. Ma polnud ikkagi veel kuigi suur kirikus käija, kuid enne teenistuse algust ütlesin ma sõrmust käes hoides endamisi vaikselt palve oma vanemate eest. Siis ütlesin ma palve oma vanavanemate eest, tänades Jumalat minu nende juurde toomise eest.

Peale teenistust läksime välja kiriku esisele murule jalaka alla limonaadi jooma. Sam tuli koos mõne teise poisiga meie juurde ja tutvustas mulle neid kui lapsi, kellega hakkan sügisel koos koolis käima.

Üks nendest Tony, vaatas mind ja mu tunkesid ning ütles, “Noh, hea on näha, et sa saad korralikult riides olema.” Me kõik naersime selle peale.

Üks teine poiss küsis sõrmuse kohta, mis mul kaelas rippus. Ma ütlesin ainult, et see oli minu isa oma, ja nüüd on minu oma.