Kutsikas 8

Proua O’Connor naeratas viimastel päevadel üha enam. Ta oli rõõmus, rõõmsam kui kunagi varem peale abikaasa surma. Ühte põhjust sellele ta teadis: nad ei tülitsenud enam Kerryga. Mingil põhjusel olid nad mõlemad tõmbunud kujutletavas poksiringis oma nurkadesse ja seejärel üllatuslikult lihtsalt ringist lahkunud, et mitte kunagi enam poksikindaid kätte tõmmata. Nende viimane lahing oli olnud mõned kuud tagasi, kui Kerry oli ema peale karjunud oma toa ukse avamise pärast. Ema oli teadlikult hoidunud vastu karjumast ja oli nõustunud ust mitte kunagi avama, kui see kinni oli, isegi siis kui poissi toas polnud. Ja ei olnudki seda kunagi teinud. See paistis olevat nende uue suhte alguseks.

See tundus ikka veel habras olevat. Ikka tundus, et see võib iga hetk plahvatada. Ta oli ikka veel ettevaatlik. Aga nende omavaheline suhe oli praegu hea. Nad olid mõlemad üksteisega rahul.

Nad olid peale viimast tüli lähedasemaks muutunud, võibolla küpsemaks. Ema usaldas Kerryt enam ja tema omalt poolt pingutas ka. See oli ilmne. Üha sagedamini valmistas ta neile õhtusööki ja tegi oma kodutööd ilma tagant torkimise ja näägutamiseta – ta lihtsalt näis erineva poisina. Tal oli nüüd isegi sõber, poiss teed mööda edasi, Doktori maja lähedalt, Luke. Ema oli tema kohta pärinud ja Kerry oli öelnud, et Luke võtab talt suusatunde. See tundus mõistlik; Kerry oli enne isa surma seltsiv ja sõbralik poiss, siis muutus nukrutsevaks ja riiakaks ning veetis enamuse ajast üksinda. Nüüd paistis see seljataha jäänud olevat ja kohalikule poisile suusatundide andmine võis neist peaaegu kindlasti sõbrad teha.

Võib-olla oli ta vanemaks saanud, võib-olla oli see põhjuseks, miks lõpuks rahu oli saabunud. Ta oli paar kuud tagasi 14 saanud. Nüüd näis ta vähem väikese poisina ja enam teismelisena, kes ta ju oligi. Poisid muutuvad, seda ta teadis. Ta kahtles, kas ehk see võis tülide lakkamise põhjuseks olla. Aeg-ajalt kuulis ta Maryanni nime mainitavat, kui poisid omavahel rääkisid. Ta mõtles selle üle ka. Kas sellel oli midagi asjaga pistmist? Kas tal oli juba tüdruk?

Aga see polnud veel kõik. Kõige üllatavam muutus Kerry juures oli tema arvates see, et ta käis nüüd pühapäeviti kirikus. Koos Lukega. Ta ei suutnud iialgi kujutleda, et see võiks juhtuda. Aga ta käis. Kui pärida, siis ta vastas, et see polegi nii paha. Ja see oli kõik.

Kui Luke majas oli, kuulis ta neid lobisemas, nagu poisid ikka teevad. Ta kuulis aeg-ajalt Roni nime mainitavat. Kui ta päris, siis sai ta teada, et too oli Jõulude paiku nädala suusahotellis viibinud ja Kerry oli teda suusatama õpetanud ja nad olid kolmekesi tuttavaks saanud. Ron ja Luke olid ikka veel sõbrad ja tegid midagi koos arvutitega. Ta ei saanud sellest arvuti värgist kunagi aru, kuid paistis, et nad mängisid arvutimängu, kus nad meeskonna moodustasid, isegi kui Ron elas palju miile eemal. Imelik, kuidas see võimalk oli.

Aga ta oli rõõmus. Kerryl oli lähedane sõber, tal läks sellel veerandil koolis paremini kui kunagi varem ja nüüd, kui kevad oli suveks muutumas, kui kool oli selleks aastaks lõppemas, oli suusatamine enamvähem läbi, isegi nendel kõrgustel, kus nad elasid. Kerry oli lumelaps ja eelmisel suvel polnud tal midagi teha. Ta mossitas hotelli juures, veetis osa ajast Doktoriga – oli ilmne, kui palju ta isast puudust tundis – ja kiskus emaga tüli. Ta lootis, et sel aastal lähevad asjad paremini. Omalt poolt püüab ta kindlasti teha, mida suudab, et seda kindlustada.

Üks asi ei olnud muutunud: Kerry hoidis oma ust kinni. Ema naeratas sellele mõeldes. Tema arvates oli see märk saavutatud iseseisvusest, midagi, mis talle tähtis oli. Poisi tuba oli arvatavasti segamini ka, asi mida ta ei tahtnud et ema näeks, või taevas hoidku, näägutaks tema kallal selle pärast. Ta isegi kujutles, et tunneb toast imelikku haisu tulevat, kui ta suletud uksest mööda käis. Noh, kui suletud uks oli hind, mida rõõmsa poisi eest tuli maksta, siis oli ta nõus seda maksma. Niikaua, kui prussakad ega satikad ukse alt välja ronima ei hakka. Aga ta oleks nõus, isegi kui nii juhtuks; ta lihtsalt peaks leidma võimaluse, kuidas selle kohta ettevaatlikku märkust esitada. Mida see poleks ka maksnud, sõda ta enam alustada ei kavatsenud.

Luke lesis Kerry voodis, käed pea taga, omadega rahul. Õnneseene pea oli ta kõhu peal; koer magas sügavalt. Luke silitas aeglaselt ta pead, ise naeratades.

Luke oli oma vanematega mitmes asjas ühisele arusaamisele jõudnud. Ühes tähtsas asjas oli see juhtunud tema esimese Kerry suusatunni päeva õhtul. Ta rääkis oma isale suusatunnist ja ütles, et võtab neid veel. Ta ütles seda niimoodi, et isa mõistis - Luke ei kavatsenud taganeda. Ei ütlemiseks pidi olema hea põhjus, kui ta seda öelda kavatses. Härra Randell oli vali ja nõudlik, nagu Luke oli Kerryle teda iseloomustanud, kuid mõistlik.

Luke oli kuuldavale toonud oma argumendid isikuvabaduse saamiseks, nüüd, kus ta oli 14 ja nimekirjas tähtsal kohal olid et mis siis kui ta mingil hetkel peale kodust lahkumist otsustab, et ta ei kavatse praktiseerida religiooni, mida nad talle pidevalt olid sisendanud, nad ei saaks selle vastu midagi teha. Ja tõenäosus, et nii juhtub ainult suureneks kui nad keelduvad talle nüüd igasugust sõnaõigust andmast. Nad võiksid ainult siis kindlad olla, et ta seda ei hülga, milleks nad teda ette on valmistanud, kui nad tasapisi lõdvendaks pingul ohje, milles teda praegu hoiti. Kui nad talle nüüd rohkem vabadust annavad, saavad nad näha, kuidas ta käitub. Ja tema jaoks tähendaks saadud vabadus, et ta ei pea mässama selle saavutamiseks, nagu enamus teismelisi.

Ta isa kuulas ja ema üllatuseks nõustus temaga. Isa teadis teismeliste mässamisest. Ta oli seda eeldanud. Te ei olnud eeldanud, et see tuleb nii vaiksel, väärikal ja hästi läbimõeldud moel. Ta oli küllalt kaval teadmaks, et kontrolli lõdvendamine lubab neil siiski mõningast kontrolli tema üle säilitada.

Nii lubati Lukel suusatundidega jätkata, ja tema alati praktiline isa ütles, et ta maksab nende eest. Luke kasutas juhust neile ütlemiseks, et see on juba korraldatud; ta hoolitseb Kerry koolis oleku ajal tema koera eest.

"Pean selle poisiga kohtuma," ütles ta isa. "Sa veedad temaga palju aega. Ma ei ole selle vastu, mida sa palud, aga ma olen, kui see poiss ei ole õiget sorti."

"Ah nii?" Tema isa nii kergesti ninapidi vedada ei saanud. Ta tundis poisse ja nende võimeid paremini kui ta naine.

"No miks siis mitte lasta tal pühapäeval tulla? Kohtun ja räägin siis temaga. Senikaua võid talt neid tunde edasi võtta. Peale seda ma otsustan, kas sa võid jätkata."

See pani Luke muretsema. Ta oli arvanud, et esiteks Kerry ei tule ja teiseks, isegi kui Kerry nõustuks, ei uskunud ta, et ta võiks kunagi Mr Randelli uurimistest läbi pääseda.

Luke üllatuseks oli kõik õnnestunud. Ta meenutas seda, lesides voodil koos Õnneseenega.

Kerry töötas oma arvutiga. Ta pidi lõpetama ettekande kooli jaoks, lõputööna.

Ta tegi seda oma Moodsa Elu kursuse jaoks, mille teemade valik meenutas rootsi lauda, seksuaal-õpetusest kuni koduste rahaasjadeni, ülikooli sissepääsu lootustest kuni ametikohtadeni, kus ei nõutud ülikoolidiplomit, arvutitest töökohtadel kuni erinevates elu-järkudes puhkamisele. Tema oli valinud oma ettekande teemaks kodu-koolituse järsu kasvu. Ta oli arutanud, et kuna tal on juurdepääs selle ala teadmiste algallikale, siis miks seda mitte ära kasutada.

Õnneseen oli ennast unes nihutanud, nii et lamas nüüd Luke jalgadel, surudes teda vastu voodit. Luke püüdis koera alt välja vingerdada, aga see kaalus nüüd üle 20 kilo ja kogu see raskus näis olevat koondunud ta põlvedele. Ta loobus, jätkates suure pea silitamist ja meenutas kuidas ta mitu kuud tagasi rääkis järgmisel hommikul Kerryle oma isa nõudmistest, kui nad koos Roniga suusatundi tulid - -

"Ta tahab, et sa pühapäeval kirikusse tuleksid. Ta tahab sinuga kohtuda. Ta hakkab sind üle kuulama, Kerry! Ma ei süüdista sind, kui sa keeldud. Ma arvatavasti saan ikkagi su koera eest hoolitseda, kuid suusatunnid on siis vist läbi."

Nad olid oma saapaid suuskade külge kinnitamas, sidemeid seadmas. Kerry lõpetas esimesena – tal oli muidugi rohkem kogemust kui teisel kahel – ja istus tagasi pingile. "Kõlab kui lõbus asi."

"Lõbus! Lõbus!! Sa ei kujuta ette. Mu isa on intensiivne. Huumorimeelt ka ei ole. Ta surub sind nurka."

"Ma lähen." Kerry naeratas. "Mulle meeldiks temaga kohtuda ka. Kas te saate mind kaasa võtta? Ma pole kindel, et suusariided on kiriku jaoks sobivad. Ega sa ometi lipsu ei kanna? Ma vihkan lipse!"

Luke ehmus oma meenutustest üles. Kerry tahtis oma ettekande kohta arvamust. Ta luges sealt Lukele paragrahvi ette ja Luke noogutas. Kerry hakkas jälle tööle ja Luke meenutas seda mitte-nii-ammust pühapäeva. Ta oli muretsenud. Kerry oli vaba käitumisega rõõmsameelne poiss. Vaba nagu lind ka. Just seda sorti poiss, kelle sõbrunemise vastu oma pojaga härra Randell kõige rohkem oli. Nad olid koos kirikusse läinud, ja siis eemaldus Luke pühapäevakooli, jättes Kerry end kaitsma. Hiljem Kerry rääkis, mis tema äraoleku ajal oli toimunud - -

Sõit Kerry maja juures kirikusse oli vaikne. Kerry ja Luke istusid taga. Eesistmelt hoovas tugevat hukkamõistu. See võis olla Kerry ise, kes seda põhjustas, aga see võis olla tingitud ka suure, naeratava Miki Hiire pildiga lipsust, mis tal kaelas oli.

Nad sisenesid kirikusse, mis oli juba kahe kolmandiku jagu täis. Ilmselt olid Randellid siin hästi tuntud; Kerry nägi paljusid inimesi neid tervitavat, kui nad neljakesi vahekäiku mööda alla eestpoolt teise pingirea poole liikusid.

Istumisjärjekord oli: härra Randell, proua Randell, Kerry ja Luke välis äärel. Proua Randell korraldas seda. Kerry oli natuke rõõmuski. Tal poleks niimoodi kiusatust Luke tähelepanu kõrvale juhtida ja teda itsitama panna.

Teenistus algas avakõnega ja siis kuulutas pastor, et need, kes käivad hommikuses kiriku-koolis, peavad nüüd klassidesse minema. Luke tõusis, nii hakkas Kerry ka tõusma, kuid proua Randell pani käe ta käsivarrele. "Jää jutlusele. Seejärel soovib mu abikaasa sinuga mõne sõna vahetada."

Luke vaatas kahetsuse ja kurbusega silmades tema poole tagasi, aga kõndis kohusetundlikult vahekäiku mööda üles koos teiste noortega, kes saalist lahkusid. Kerry jäi Randellidega üksinda.

Jutlus oli patust. Pastor seletas mõnda aega erinevat sorti pattudest, mis inimesi kiusavad ja hirmsast saatusest, mis neid peale surma ootamas on. Kerry oli natuke segaduses. Ta oli alati mõelnud, et kristlus on armastusest, headusest ja halastavatest tegudest. See siin kõlas rohkem Jumalana, kes inimesi vihkas. Aga ta kuulas. Ta tahtis teada, millega Luke kogu oma elu pidi kokku puutuma.

Kui jutlus läbi sai siis kõik tõusid ja hakkasid vahekäiku valguma. Kõik peale Randellide. Härra Randell ütles, "Miks mitte oodata, kuni meil on veidike privaatsust. Siis võime rääkida."

Kerry lihtsalt noogutas.

Kui kirik tühjenenud oli, härra Randell tõusis ja näitas et Kerry peab pingilt välja libisema. Nii ta tegigi ja teised kaks järgnesid. Kui nad vahekäigus seisid, pöördus härra Randell Kerry poole.

"Mida sa jutlusest arvad?" küsis ta.

"See ajas mind segadusse."

"Ah nii? Kuidas?" Härra Randelli näol oli pinev naeratus.

"Kogu see jutt patust ja patustest. Ma ei teadnud, et kirik selline on. Ma pole siin varem käinud, nii ma siis tahtsin sellest rohkem teada. Täna kuulsin ainult patust, palju pattu, inimeste nõrkusest ja kuidas patuseid karistatakse - igavesti. Ma arvasin, et kuulen sellest, kuidas tuleks oma naabreid armastada, neid lahkelt ja lugupidamisega kohelda ja abistada neid, kes seda vajavad. Ma arvasin, et kristlus on sellest. Nii ma imestasingi natuke selle üle."

Härra Randell ajas end natuke rohkem sirgu. "Kas sa arvustad jutlust. Meie pastorit?"

"Arvustan? Ei, mitte sugugi. Ütlesin vaid, et see polnud see, mida ma ootasin. Ma ei saa arvustada või heaks kiita kuni ma pole rohkem aru saanud et enam informeeritud arvamust kujundada. Kas teile meeldis jutlus?"

Härra Randelli silmad läksid natuke suuremaks. "See oli tähtis. Oli sellest, kuidas Jumal meid jälgib, meie üle kohut mõistab ja kuidas me tema seadusi peame täitma."

Kerry tahtis öelda, et see ei vasta tema küsimusele, aga arvas, et on isegi küllalt õhukesel jääl. Seepärast ütles ta selle asemel, "See mees seal ees tulejoonel paistis vihane olevat. Kas ta on alati selline?"

Härra Randelli nägu hakkas punaseks minema. Ta hakkas rääkima, aga ta naine katkestas teda. "Maailmas on palju pattu, ja pastor – mees seal ees tulejoonel nagu sina väljendusid – tunneb kohustust sellega võidelda ja ta on sellest rääkides kirglik."

"Kerry naeratas, "Oo, kuna ta karjus meie peale, siis see tähendab et siin selles kirikus on palju pattu ja ta pidi selle pärast inimeste peale karjuma. No see aitab siis asja mõista. Ma saan tema suhtumisest paremini aru. Näete? Seepärast ma pidingi tulema, et nendest asjadest aru saada. Tänan!"

Härra Randellil paistis selle vestlusega raskusi olevat. Ta avas ja sulges mitu korda suud, sõnagi ütlemata. Kerry ruttas pausi täitma.

"Ehk võin ma teiega veel kaasa tulla. Ma tõesti ei tea sellest asjast midagi. Võib-olla võin järgmisel korral koos Lukega ka pühapäevakooli minna. Näha, kas sealsed õpetajad on sama vihased kui see mees siin oli."

"Lähme välja," sisistas härra Randell, ja kõik kolm läksid vahekäiku mööda üles uksest välja. Luke ootas neid.

"Kuidas läks?" küsis ta.

"Päris hästi," vastas Kerry. "Su vanemad selgitasid mõningaid asju, milles mul selgust polnud. Järgmisel nädal lähen ma pühapäevakooli. Koos sinuga. Oh, muidugi siis, kui su vanemad sellega nõus on. Mul on vaja veel palju õppida."

Härra Randell vaikis autoga kodu poole sõites. Kui Kerry autost välja läks, neid veelkord tänades, kummardus proua Randell tema poole ja ütles, "Kui sa jälle tuled, ära nimeta pastorit ‘meheks seal ees tulejoonel’, ja ära kanna seda lipsu. See on lugupidamatu."

"Oh, tõesti? See on ainuke, mis mul on, aga isast võib midagi jäänud olla. Oh mind küll, tänan teid. Näete, täpselt selle pärast ma peangi minema, et asjades selgust saada. Te olete tõesti suurepärased!"

Maja juurde minnes vaikis Luke isa ikka veel, aga kui nad majale lähenesid, tegi isa midagi. Ta vaatas Lukele silma ja ütles, "See poiss on väga ohtlik."

"Aga ta võib ikka meiega tulla? Ta tahab õppida,"

Härra Randell kõhkles. Siis ütles, "Ajutiselt." Kui nad sees olid, läks Luke üles kuid viivitas trepimademel et kuulata. Mida ta kuulis oli ema küsimus, "Miks sa ometi ütlesid, et selle poisiga kohtumine on OK?" Ja oma isa vastust: "Parem vaenlane, keda sa tunned, kallis. Me võime loota, et Luke teda lõpuks läbi näeb."

Lukele meenus, kuidas ta naeratades oma tuppa läks, tundes rinnas kergust, mis seal peale kirikus käimist tavaliselt puudus.

Ettekanne sai valmis. Kerry luges selle veelkord üle ja siis klikkis PRINTi. Senikaua, kui ettekanne printerist ilmus, meenutas ka tema.

Ta ei mõelnud siiski endast, nagu ta ema, kes mõtles, kuidas ta elu oli paremuse poole pööranud, kuidas Luke meenutas miks tal nüüd suurepärane omavanune sõber oli ja kuidas ta selle pärast nüüd palju rõõmsam poiss oli. Kerry mõtles millestki muust. Õnneseenest ja Maryannist.

Luke paitas Õnneseene pehmet pead, mis polnud enam ammu kutsikaudemetega kaetud. Tema mõtles, noh, ma pole veel Kerryt läbi näinud. Ta oli temasse vaadanud ja talle meeldis, mida ta näinud oli. Nüüd vaatas ta Kerryle otsa ja ütles, "Ma ei suuda uskuda, et sa ikka veel tahad iga nädal selles kirikus käia."

Kerry naeratas ja ütles Lukele silma vaadates, "Kuule, see on väike hind, mida parima sõbra omamise eest maksta."