1. Peatükk.

Oli palav päev, nii palav, et ma ei tahtnud isegi Riley poole sõita et vaadata, miks ta veel polnud tulnud. Arvatavasti oli ta ema jällegi ta kallal närimas. Nad ei saanud omavahel läbi. Üldsegi mitte. Kuna tal isa polnud, ainult ema ja õde, oleks see võinud väga paha olla, aga tal olin mina ja minu paps ka, nii et polnud tal väga vigagi.

Istusin tagatrepil, liikudes koos päikesega, nii et võisin jääda varikatuse varju.

Taevas oli briljantselt sinine. Vaatamiseks peaaegu et liiga sinine. Pilvi polnud kusagil. Ainult sinine, päike nii eredalt paistmas, et kui temasse otse vaadata, jäid pimedaks. Kõik teadsid seda.

Enamasti oli meil suvel palju pilvi. See võis olla põhjuseks, miks meil nii niiske oli - kõik need pilved hoidsid niiskust kinni. Kuid täna, kuigi õhk tundus nii niiske olevat nagu märg sokk, oli üleval kõik sinine.

Nii istusin ma sellel trepil ja mõtlesin pilvedest ja nende puudumisest. Pilvedega võisid sa oma kujutluse vabaks lasta, nähes igasuguseid asju. Minu eriala oli loomad. Riley nägi igat sorti asju nagu majad ja tankid ja puud ja inimesed ja igasuguseid selliseid asju. Mina nägin enamasti loomi. Ma armastasin loomi.

Pilvedega oli mul midagi, mis viis mõtted kuumusest kõrvale, midagi muud kui tunda higipisaraid oma kõrvade kõrvalt ja mööda kaela alla nirisemas, kus nad ühinesid et mööda mu paljast rinda alla voolata. Ignoreerisin nende nirisemist ja tilkumist nii hästi kui suutsin. Selle asemele koondasin oma tähelepanu sellele, mis toimus meie õue tagumises osas. Meil oli väga sügav tagahoov. Suurem osa majadest Lewisvilles, minu väikeses Lõuna Mississippi linnakeses - mis oli rohkem küla kui linn, kuid kõik kutsusid seda linnaks, nii tegin seda ka mina - olid väga sügavad tagahoovid, mis ulatusid majast väga kaugele, välja arvatud viletsamas linna osas ja see oli väga väike osa linnast. Meie hoov oli samasugune nagu teistel, mitte nii väga lai, aga maja oli tänavast kaugel ja siis oli jälle pikk maa kuni naabri tagahoovini. Ja siis jälle pikk maa kuni tema majani. Nende hoov oli niisama pikk kui meie oma. Seal istudes - lastes trepile enda alla higilombil tekkida, olles liiga laisk, et sõita ja vaadata, mida Riley teeb - jälgisin ma, mis toimus kaugel hoovi lõpus, seal kus me õued kokku said. Mis seal toimus oli see, et sinna kerkis müür. Seal kus meie hoov lõppes ja naabri oma algas, ehitasid mingid mehed müüri.

Keegi ei ehitanud müüre! See ei ole heanaaberlik ja Lõunas ei olnud üldsegi sellised kombed. Me ei olnud sellised. Heanaaberlikkus oli meie kultuur. Kui naaber haigeks jäi, võtsime meie ja keetsime talle toitu. Kui keegi läks külla oma tädile Logansporti või Gatlinburgi, hoolitsesime me tema kassi eest. Heanaaberlikult. Müüri ehitamine tundus lihtsalt nagu löök näkku.

Mamma võis hoovis seista ja tundide kaupa rääkida proua Perkinsiga meist vasakul või härra Unghartiga meist paremal. Paps võis ka, kui ta just tööle minemas ei olnud, sinna kus kõik poed olid, ja ei saanud rääkima jääda, või ta oleks hiljaks jäänud. Ta ütles, et teeb oma poe lahti kell üheksa ja ei minutitki hiljem.

Hendersonid, kes olid elanud meie taga nii kaua kui mina siin olin olnud, nüüd juba üle 13 aasta, oli oma maja suve alguses ära müünud. Ta oli meie linna väikeses algkoolis õpetaja olnud ja pensionile läinud peale seda kui kevadsemester lõpule jõudis ja meid suveks vabaks lasti. Siis oli ta oma maja müünud, oma naise võtnud ja üles Oregoni kolinud.

Olin kuulnud teda seda mammale ütlevat. 'Oregon on koht, kuhu me läheme', oli ta öelnud ja et see pole midagi niisugust nagu Mississippi. Ta oli väsinud sellest pagana suvisest kuumusest. Sellest pagana niiskusest. Nendest pagana orkaanidest. Nendest paganama sääskedest. Mamma ei kortsutanud kulmu nende paganate ütlemise pärast, nagu ta minuga oleks teinud. Mamma ütles talle, et tal on hirmus kahju näha teda ja Mabel Suet lahkumas peale kõiki neid aastaid. Tema ütles, et hakkab meist ka puudust tundma ja nähes, et ma pealt kuulan, lisas "ja isegi sinust Travis," ja siis pilgutas mulle silma. Ta oli üks õpetajatest, kes mulle meeldis. Enamvähem ainuke ka.

Siis oli ta mulle öelnud, "Ole ettevaatlik nende Gatlinburgi keskkooli õpetajatega, Travis. Mõned nendest on äärmiselt õelad! Ma olen kuulnud, et üks nendest eemaldati eelmisel aastal kogu päevaks töölt, kuna oli ühe oma õpilastest ära söönud. Terveks päevaks! Ilma töötasu maksmata!"

Mina naersin selle peale, sest see oli kindlasti nali, kuigi ma polnud kunagi päris kindel kui asi puudutas täiskasvanuid ja nende naljasid. Minu arvates püüdis ta mind lohutada algkooli lõpetamise ja ülespoole edasiliikumise pärast. Ma arvan et ta teadis meid poisse selle pärast natuke ärevil olevat, kuigi me ei seda isegi omavahel olles välja ei näidanud.

Mamma küsis talt ta maja kohta ja tema ütles, et oli jätnud müümise ja raha saatmise Gatlinburgi kinnisvara agendi hooleks. Lweisville polnud küllalt suur ja siin ei liikunud küllalt palju inimesi, et meil oleks oma agent - või ka keskkool - ja nii oli ta sõlminud lepingu agendiga suurimas lähedal asuvas linnas. Ta ütles, et siiamaani polnud keegi maja isegi vaatamas käinud, kuid talle oli kinnitatud , et see lõpuks ikkagi müüakse. Võibolla, arvas ta, et kui nad leiavad uue õpetaja tema asemele, võib too tahta maja osta. Igatahes tema ja Mabell Sue lahkusid ja olid rõõmsad, minnes üles Oregoni oma poja naabrusesse elama.

See oli kolm nädalat tagasi olnud. Enne kui suvi nii kaugele oli jõudnud ja nii kuumaks läinud. Selle aja sees olin näinud saabuvat paari autot ja inimesi maja vaatama. Siis kuulsime, et maja on müüdud. Õige varsti peale seda ilmusid sinna töömehed ja hakkasid müüri ehitama.

Milleks pidi keegi, kes maja oli ostnud, müüri tahtma? Ma ei näinud sellel mingit mõtet. Meil kasvasid seal taga mõned suured puud, jalakas, kaks tamme ja hikori ja mõned kasvasid ka seal, mis enne oli olnud Hendersonide tagahoov, nii et me vaevalt nägime nende maja meie majast ja vastupidi. Müüri ehitamine ei annaks talle rohkem privaatsust meie suhtes, see oli kindel. See näis lihtsalt, ma ei tea, heanaaberlikkuse puudumisena; see oli parim väljend, mida ma suutsin leida. Lewnsvilles, kus elanike arv ei ulatunud isegi kahe tuhandeni, kui kaasa arvata isegi kõik kanad ja mõni juhuslik siga, tundis igaüks kõiki teisi. Keegi ei ehitanud siin mingeid kuradi müüre. Vabandust. Pagana müüre.

Aga üks kerkis, otse meie tagaõue vastas. Tagatrepilt puude alt, mis nüüdseks olid täis suve lehes, oli näha kuidas tuhaplokkidest müür iga päevaga aegamööda kõrgemaks kasvas. Nägin kuidas mehed tõmbasid nööri, et kõik plokid oleksid ridades ühekõrgusel ja aeg-ajalt kasutasid ka loodi. Nägin, kuidas nad müürisegu igasse ritta ja iga ploki otsa viskasid, nägin neid plokkidele koputamas oma kellu varre otsaga. Tundus olevat raske töö sellises kuumuses. Võibolla olid mehed, mis seda tegid, mehhiklased.

Härra Henderson oleks mulle selle lause peale kulmu kortsutanud. Ta oleks mulle ette heitnud ühte asja, mis seal valesti oli. Ehk isegi kahte. Kuid oli liiga kuum, et kasutada grammatikat, mida ta meile õpetanud oli, või järgida kõiki ta reegleid. Ei, ma ei mäletanud selle nimetust, mis ma valesti olin öelnud, aga ma teadsin, et see oli midagi, midagi eelnevast tuleneva järgneva kohta. Võibolla oli lihtsalt liiga palav selle üle muretsemiseks.

Ma polnud ikka veel näinud inimesi, kes sinna taha kolisid. Olin kuulnud, kui mamma ja paps sellest rääkisid ja teadsin, et seda, kes maja ostnud oli, kutsuti Condon. Härra Condon. Nad ei teadnud tema kohta midagi, ka seda mitte, kas ta oli üksinda või oli tal perekond ja lapsed. Ma olin müüri ehitajaid näinud, kolme tükki, kes kõik paistsid mulle nagu mehhiklased, nagu ma juba ütlesin, laia äärega kübaratega ja vuntsidega ja tumeda nahaga ja puha, kuid nad lõpetasid töö iga päev kell 5:00 peale lõunat ja kui me Rileyga juhtusime jalgratastel ühel õhtul kolm päeva tagasi Hendersoni maja eest mööda sõitma, paistis majas kusagil valgus ja nii ma arvasin, et keegi oli seal ja see ei saanud mehhiklased olla.

Ma justkui mõtlesin, kas härra Condonil võiks lapsi olla. Noh poisse. Ma ei näinud tüdrukutest mingit kasu. Mulle polnud ka teisi poisse vaja, kuna mul oli Riley; kuid kui teine poiss siin oleks, võiks see huvitav olla. Nii olin ma uudishimulik. Mamma ütles, et minu uudishimulik olemine on justkui sama hea kui et kuum pigi on kleepuv või et alligaatorid all linnast lõuna pool asuvas soos on näljased, kuid sellel ei tundunud minu jaoks mingit mõtet olevat ja ma ei kaalutlenud seda asja kaua. Aga kui ma hakkasin liiga palju küsimusi küsima, viskas ta käed üles ja teatas, et mu teine eesnimi peaks Uudishimulik olema. Mulle meeldis kõike teda saada; selles oli tal õigus. Paps naeris minu üle, kui ma hakkasin järjest liiga palju küsimusi esitama ja pani mulle nimeks 'professor'. Ma ei tea ka seda, miks ta nii tegi. Vanemad kalduvad enamuse ajast tegema asju, millel mõtet pole ja sa väsid päris ära, püüdes sellest aru saada. Mina püüdsin neid ignoreerida, enamasti.

Igatahes istusin ma seal, tehes treppi märjemaks ja mõeldes Rileyst, kui tagauks lahti läks ja ta mu kõrvale istus. Ta oli veel märjem kui mina, tänu sellele, et pidi jalgrattaga sellises kuumuses siia sõitma.

Ta ei öelnud midagi - arvatavasti liiga hingetu, et rääkida. Siis käis jälle uks ja mamma oli seal kahe suure klaasi oma limonaadiga ja Riley jõi enda oma ühe pika sõõmuga tühjaks, siis tõmbas sügavalt hinge ja ütles, "See tabas päris kindlasti naelapea pihta. Tänan!" Ja ta naeratas mammale. Ma arvan, et mammale meeldis see naeratus sama palju kui minulegi.