2. Peatükk

Riley jäi ööseks. Seda tegi ta suvel palju. Tegelikult enamusel öödest. Rileyl polnud oma emaga heades suhetes ja talle meeldis minuga jääda. Mina olin oma vanematel ainuke laps ja ma oleks võinud kodus üksildane olla. Rileyga ei olnud ma kunagi üksildane. Ta jäi ka kooliaasta jooksul - ja küllalt tihti. Suvel lamasime me voodil, ainult magamispüksid jalas ilma linata meie peal, ventilaator liigutamas sooja õhku üle meie, tehes toa peaaegu mugavaks. Riley oli sama kõhn kui mina ja me olime sarnased kui kaks hernest kaunas ka muul viisil. Mamma ütles alati niimoodi: herned kaunas. Meie kaks mõtlesime samamoodi enamusest asjadest, kuid sa poleks seda kunagi arvanud, meid koos nähes. Miks? Sest me kisklesime palju. Me võisime vaielda kõige üle - ja seda me ka tegime. Kui mina ütlesin, et kuu on ümmargune, siis tema ütles, ei ole ja näidates kus kohas ta ei ole, justkui oleks ta sõrm laser ja suudaks märkida ära koha, kuhu ta silmad olid fokusseeritud. See on ümmargune ainult korra kuus, ütles tema, tehes mind valelikuks. "Näed?" ütles tema, nagu see, milline kuju kuul hetkel oli, midagi tõestaks ja ta teeskles, nagu oleks tal õigus. Noh me mõlemad teadsime, et tal pole õigus, aga see ei takistanud teda ütlemast, et minul polnud õigus ja seda üles puhumast. Talle meeldis vaielda ja tõestada, et mul õigus polnud. Muidugi tegin ma talle sama. Minu arvates õppisime me, kuidas olla advokaadid.

Kui sa üheteistkümnene oled, on parim sõber kõige tähtsam asi üldse. Tõsi, su vanemad võivad tähtsamad olla, võibolla, kuid nemad olid sul kogu aeg, justkui müra tagaplaanil ja sa elad koos nendega ja nad hoolitsevad sinu eest, ja nii need asjad on ja toimivad. Polnud mõtet sellest mõelda, see lihtsalt oli nii. Välja arvatud Riley puhul, kuid see oli imelik. Kuid sõber, ei see ei olnud nagu vanemad, mitte mingil juhul. Sõbra võisid sa kaotada. Ta võis ära kolida. Tommy Fenders minu koolist kolis kaks suve tagsi ära ja Benny Dow, tema 'parematest parem sõber' - nii kutsus Benny Tommyt - oli nukrutsenud üle aasta, enne kui uus laps kolis Tommy vanasse majja ja nood kaks paari moodustasid. Sul peab parim sõber olema, kui sa üheteistkümnene oled. Peab olema.

Minul oli Riley. Ta oli mul teisest klassist saadik. Enne seda ma teda ei teadnud, kuid me olime ühes klassis. Meil oli proua Grisson. Ta oli vana ja lastega üldsegi mitte kena. Tal olid ranged kombed ja enamik lapsi olid temaga väga ettevaatlikud. Ühel päeval luges ta meile juttu ja peatus järsku keset lauset ja rääkis teravalt selle lapsega, keda ma olin tähele pannud, kuid ei tundnud. Midagi tema välimuses tõmbas mu tähelepanu endale. Igatahes õpetaja peatus ja ütles, "Riley, miks sa niheled ja nägusid teed?" Ja tema ütles, "Mulle ei meeldi see jutt. See on rumal. Ükski poiss ei kannataks olla teejoomisel nagu see. Miks te meile seda loete?"

Noh, proua Grisson ütles, "Riley, sa oled väga ebaviisakas. Sa pead selle küsimuse direktorile esitama. Sa pead minema nüüd kohe!" Ta näitas ukse peale. Ma polnud kunagi varem näinud, kuidas poiss klassist välja visatakse, ja tema näoilme - väljendamas nii alistumist kui hirmu - läks mulle hinge. Ta läks ukse poole, kui mina ka püsti tõusin ja ise ukse poole minema hakkasin. Proua Grissom vaatas minu poole ja ütles, "Kuhu sina lähed, Travis?" Ja mina ütlesin, "Ma lähen ka direktori juurde. Minu arvates on ka see jutt rumal."

Riley saatis mulle laia naeratuse, kui ma temaga koridoris ühinesin ja me võtsime julgustuseks kätest kinni, mööda tühja koridori kantselei poole kõndides.

Sellest ajast oleme me koos olnud.

Meie, mina ja Reiley oleme alati koos püüdnud aru saada, kuidas asjad maailmas käivad. Palju sellest ei tundu meile mingit mõtet omavat. Näiteks, miks tüdrukud on viimasel aastal hakkanud koolis meie juurde tulema ja küsima, kes meile meeldib, või isegi, milleks keegi tahab ehitada müüri oma krundi taha. Seda viimast oleme me palju arutanud. Rileyl oli idee, et selleks, et kutt kes seal elas kasvatas tapjakoeri ja ei tahtnud, et need välja pääseksid. Mina ütlesin talle, et ta on hull nagu naeruhüään, kuna sealt polnud kuulda mingit haukumist, ainult surmavaikus. Riley ütles, et muidugi on, kuna kutt polnud nii rumal kui mina. Kui nood tapjakoerad oleksid haukunud, teaks igaüks et nad tal on. Keegi ei taha, et siin tapjakoerad elaksid, nii peab ta seda salajas hoidma. Nii on kutt koerte haukumise kirurgiliselt eemaldanud; jah, muidugi, nii see on, kindlasti: ta kasvatas vaikivaid tapjakoeri ja tegi seda otse mu maja taga. Huvitav, mõtiskles ta, kui kõrgele nood elukad suudava hüpata.

Pidin selle üle mõtlema, kuid siis ütlelsin, kui see nii on, siis miks ehitada müüri ainult taha? Koerad pääsevad välja avatud külgede kaudu, kus polnud üldse müüri ja võivad inimesi tappa igal ajal kuna tahavad. Rileyl oli sellele kiire vastus, ilma et ta oleks isegi mõtlema pidanud: müüri ehitajad lihtsalt polnud nii kaugele jõudnud, kuid müür on igal pool ümber, kui nad valmis saavad ja niikuinii polnud sellega mingit kiiret, kuna koerad alles taastusid lõikusest ja olid hetkel puurides luku taga.

Pidin nõustuma, et see kõik võib tõsi olla, see oli hea teooria, kuigi kurb, kuna mulle ei meeldinud mõte mistahes looma puuris pidamisest, olgu nad tapjakoerad või mitte, kuid mulle tuli mõte, et võib ka teine põhjus olla, ja ma viskasin selle talle välja

"Ei, see pole tapjakoerte pärast. Seda müüri ei ehitata selleks, et koeri sees hoida, vaid selleks, et meid eemal hoida! Ta teeb seal midagi niisugust, mida keegi näha ei tohiks. Eriti meie, kes me elame kohe nende taga ja võime jälgida tema tegemisi paremini kui enamus inimesi, kuna meil on aega siin istuda ja teda vaadata. Ja see selgitab, miks ta ehitab tagumist osa esimesena."

Riley oli surmkindel, et seal olid tapjakoerad, vaikivad tapjakoerad kaasatud ja ei tahtnud sellest ideest loobuda. Nii oli see üks nendest vaidlustest, milles me kunagi kokkuleppele ei suutnud jõuda. Me polnud võimelised läbi selle müüri nägema ja puha.

Rääkisime teistest asjadest, seal lamades, ventilaator liikumas edasi tagasi, iga tiiruga meie peale ainult mõne sekundi vältel õhku puhudes. Me ootasime alati neid sekundeid, pool-alateadvuslikult neid oodates ja siis peaaegu ohates mõnust. Kaks sekundit, mille vältel me kehad tundsid jaheduse kõditust.

"Mis kell me peame hommikul seal bussipeatuses olema?" küsis Riley. Ta muretses kogu sellest keskkooli asjast palju rohkem kui mina, mis oli imelik, kui selle üle järele mõelda. Mina olin see, kes kõigist asjadest üleliiga palju mõtles ja mõnikord olin liiga ettevaatlik. Riley oli hüppa-enne-kui-mõtled tüüpi laps. Kui teda poleks olnud, oleks meil pooled asjad tegemata jäänud. Ta armastas seiklusi ja dramaatikat ja tõukas mind igat sorti asjadesse. Mida tal ei olnud, oli kartlikkus. Vähemasti asjade suhtes, mida ta teadis ja millest ta aru sai. Uutes olukordades oli see siiski teisiti. Mõte sellest, et oleme miile eemal Lewisvillest, mida tundsime paremini kui oma peopesa, sõites tolle bussiga mis oli täis lapsi, mõned nendest suuremad kui meie ja mõned võõrad - kes elavad farmides ja teistes linnades ja nii ja kes polnud meie algkoolis käinud - see oli Riley kujutlusvõime äratanud ja ta näitas seda välja esitades hulganisti küsimusi, mida ta juba küsinud oli. Nendest küsimustest oli näha, mida ta tundis.

Ma oleks võinud teda veelgi murelikumaks teha, mõeldes välja vastuseid, mis oleks teda veelgi enam muretsema pannud, kuid ma ei ole niisugune. Ma püüdsin vastupidist teha. Isegi kui olime seda mitmel korral varem arutanud, vastasin ma talle sõnadega, mis olid mõeldud tema rahustamiseks.

"Kas sa siis ei mäleta? Nad selgitasid seda kõikke. Seitse viisteist Tamme ja Sükamori tänava nurgal. Kõik ümbruses elavad lapsed tulevad sinna. Terve suur hulk koguneb meid sinna. Ma arvan, et leiame omale kohe istekohad, nagu kõik teised, võibolla eesotsas ja mina sinuga oleme seal bussis pundis lastega, keda me tunneme."

Riley oli siis vait ja ma teadsin, et ta kujuleb, kuidas see bussi asi käima hakkab. Tavaliselt ei mõelnud ta asju niimoodi läbi. See, et ta seda nüüd tegi, näitas et ta mures oli. Ma ei viitsinud talle veel kord uuesti öelda, et see bussisõit tuleb alles enam kui kuu aja pärast ja pole mingit põhjust selle pärast oma suve ära rikkuda. Ta teadis seda. Ja kuna muretsemine asjade pärast polnud talle omane, teadsin, et ta see läheb tal päris kiiresti mööda.

Riley oli natuke väiksem kui mina. Kuid selle, mis tal kasvus puudu jäi, tegi ta tasa särtsakusega. See laps ei taganenud paljut millegi ees. Noh, maod. Ussid talle ei meeldinud. Kuid enamjaoga muust oli ta ok. Parem kui mina, tõtt öelda. Kui mamma ütles, et Uudishimulik peaks mu teine eesnimi olema, noh mina mõtlesin et ettevaatlik oleks ehk parem olnud: Travis Ettevaatlik Tod või Travis Uudishimulik Tod. Võibolla Travis EU Tod. Jah, see oleks hea olnud.

Riley oli minu jaoks täiuslik. Me olime nii palju koos, et teadsime, mida teine mõtles ja pidin olema ettevaatlik, et ma ei lõpetaks tema lauseid liiga tihti. Mõned korrad võis seda teha. Mitte et ta rumal oleks olnud. Ta ei olnud. Ta oli lihtsalt Riley ja sa pidid teadma, mille suhtes ta tundlik oli.

Mammale ja papsile Riley meeldis. See oli hea asi ka, sest ta oli minu majas nii palju rohkem aega kui enda omas. Tema isa oli olnud rahulolematu tusatseja ja siis minema läinud; ainuke hea asi enne seda oli see, et ta oli palju kodust ära, kui kaugesõidu autojuht, kes ta oli. Nüüd oli ta päriselt ära läinud ja Rileyl polnud selle vastu midagi. Riley mamma oli palju rohkem huvitatud tema nooremast õest, kui temast endast. Ma ei olnud isegi kindel, kas ta suurema osa ajast teadis, kus Riley on. Ei paistnud selle pärast üldse muretsevat.

"Tahad sa homme kalale minna?" küsis Riley.

"Tahan, kuid me ei saa minna kella üheteistkümne paiku või nii ja kala ei võta enam nii hilja. Tahad kala saada, pead üles tõusma kella kuue paiku - väga vara - ja sa ei saa suvel nii vara üles. Pole mõtet kalale minna, kui kala ei näkka."

"On ikka küll."

Tõusin künarnukile, et teda vaadata. Aknast tuli natuke valgust tänavalaternast mõned majad eemal ja öö ei olnud ka nii pime veel. Mamma ajas meid voodisse kella üheksa ajal ja siis polnud veel täiesti pime. Me ei tõstnud selle pärast kära. Me nautisime lesimist ja juttu rääkimist, ainult meie kahekesi.

"Riley," ütlesin mina, "sa oled lihtsalt tobu. Kalal käik, ilma et kala näkkakas on igav. Isegi sina tead seda."

Pidin ettevatlik olema teda tobuks nimetades, ja tegin seda ainult siis, kui ta ise ka teadis, et ta rumalust rääkis. Kui ma seda siis ütleksin siis kui ta arvas, et ta jutul mõtet on, oleks see ta tundeid riivanud. Kuid ma teadsin, kui ta ütles midagi et ainult mind üles keerata, nagu just praegu ja siis võisin talle julgesti tobu öelda.

Küünarnukile toetudes, talle alla vaadates nägin et ta naeratab, silmades rahulolu, justkui oleks ta mind püüdnud lõksu, mille ta mulle üles oli seanud. See oli üks nendest kordadest, kui ta mulle meeldis rohkem kui natuke.

"Siis mitte, kui kalapüük pole ainult see, mille pärast me sinna läheme."

"OK, mida kuradi põrgut sa räägid?"

"Sa ütlesid 'kuradi põrgu'!"

"Unusta see. Millest sa räägid?"

"Sellest, mida ma kuulsin Jeffi ja neid teisi rääkivat. Olin su papsi poes, vaaatasin uusi koomikseid, nii et nad mind ei näinud."

Sain aru, mida ta mõtles. Papsil oli hea varu koomikseid ja hulga lapsi käis seal neid sortimas ja sirvimas, lugedes neid seni, kuni paps küsis, kas see on nende arvates avalik raamatukogu. Ta oli seda lastelt küsinud nii kaua kui ma mäletan. Kuid asi oli selles, et koomiksid, mis Rileyle meeldisid - need vampiirde ja tüdrukutega, kellel olid nii suured rinnad, et nende riided jäid väikeseks, kattes rindadest ainult poole - olid alumisel riiulil. Kui Riley oli seal neid vaatamas, siis ei teadnud keegi teistes vahedes, et ta seal oli.

"Nad rääkisid homme jões alasti ujumisest, nii ma siis mõtlesin, et me võiks kalale minna. Nad on selle rippuva autokummi juures ja meie võime olla langenud puude juures ja me näeme neid ilusasti. Nemad ei näe meid üldse kuna puude lehed on nüüd nii suured."

"Ja miks peaks me seda teha tahtma?"

Kuid ma teadsin muidugi, miks. Rileys oli õige vähe seda, mida ma ei teadnud. Asi oli selles, et Riley oli viimasel ajal hakkanud väga suurt huvi tundma alasti kehade vastu. Jeff Tenkers, poiss keda ta mainis, oli aasta vanem kui meie; tegelikult oli Jeff kaks aastat vanem. Nad käisid juba keskkoolis. Riley arvatavasti tahtis näha, kuidas vanemad poisid alasti ujudes välja näevad ja Rileyl polnud midagi selle vastu, et oma mõtetest mulle rääkida. Me ei varjanud selliseid asju teineteise eest.

Ja asi oli selles, et idee minna sinna, peita end nende lehtede taha, neid poisse vaadata, huvitas mind juskui ka. Näha poisse paljalt, noh, see oli justkui erutav. Kuid ma võisin seda natuke ilustada, kui oleksin pidanud selgitama, nii et see kõlaks paremini kui tunnistada, et see mind erutas, mida ma ei saanud kellelegi teisele kui ainult Rileyle öelda. Kui oleksin pidanud selgitama oma soovi noid poisse näha, võisin ma seda kõigile teistele öelda nii, et ma juba teadsin, millised mina ja Riley välja näeme; nähes poisse kes olid aasta või enam meist vanemad, näitab meile, millised me siis välja nägema hakkame. Iga poiss tahab seda näha, kas pole? Ja inimesed usuvad kindla peale, ega hakka mõtlema, et mind nonde paljaste poiste vaatamine natuke erutada võiks.

"Me peame ettevaatllikud olema," läks Riley jutuga edasi. "Kuid kui me vaiksed olemae, müravad nad omavahel ja meiega ei juhtu midagi."

"Kas nad ütlesid, millal nad lähevad?" küsisin mina.

"Jah, Charlie ütled, et nad saavad peale lõunat Jeffi juures kokku ja hakkavad minema. Ma arvan, et kui me kooli taga oleme, me näeme, kui nad lahkuvad, siis aga umbes viis, kümme minutit hiljem järgneme neile."

Selle üle mõtlemine juhtis mu mõtted ka teistele asjadele. Kõik oli täiesti erinev. Eelmisel aastal polnud mul kunagi selliseid mõtteid. Rileyl polnud ka. Nüüd ollid nad mul kogu aja, isegi kui ma nendest päriselt aru ei saanud. Teadsin, et mõtlemien alasti kehadest, poiste kehadest, pani mind end imelikult tundma. Magamine koos Rileyga pani ka natukene, just viimasel ajal. Aga see oli üks asjadest, millest ma Rileyle ei rääkinud.

"Kuule," ütlesin ma, see uus tunne just siis tugevam kui harilikult. "See ventilaator on kena küll, aga mul on ikka kuum. Ma viskan püksid jalast, nii et ventilaator saaks mind kogunisti jahutada, mitte ainul üla ja alaosa."

Riley ei öelnud midagi, tegi ainult sama mis minagi, koorides maha oma püksid. Lesisime seal niimoodi ja ventilaatorit oli paremini tunda. Hulga paremini. Rääkisime veel natuke, kuid mitte meie jäikadest. Me ei maininud neid üldse ja siis oli hommik käes.