10. Peatükk

Vaadates vaheldumisi seda kuhu ta sõitis ja mind ja Rileyt, kes nüüd seisime tema garaazi akna juures, vajutas ta ukse avajat siis sõitis garaazi. Meie kasutasime seda aega, nagu iga 11 aastne oleks kasutanud. Me jooksime nagu hirved.

Lidusime tagasi piki ta uut müüri, kuni jõudisme selle taha, jooksime minu tagahoovi ja lõpuks jõudsime kõvasti hingeldades mu tagatrepile. Viskasin end ühte kiik toolidest ja Riley tegi sama.

"Ooh," ütles ta. "Kas sa arvad, et ta nägi meid?"

"Muidugi nägi ta meid! Ta vaatas otse meie peale. Mis sa arvad, kas ta selle pärast midagi ette võtab?" Olin mures aga polnud täiesti kindel mille üle. Teadsin vaid, et olime teinud midagi niisugust, mida poleks pidanud tegema.

"Eei." Rieley ei muretsenud nagu mina. See polnud tema loomus. Tema võttis asju nii nagu need tulid. "Ja pea meeles seda kassi vabandust. See on hea."

See ei aidanud. Ma ei tahtnud üldse vabandust kasutada. Ja ma vihkasin valetamist. Olin kohutavalt vilets valetaja.

Ootasin, kuni mu hingamine rahuneb. Ma ei tea, kas hingeldamine oli jooksmisest või hirmust. Olin rõõmus, et Riley siin oli. Tema juuresolek aitas mul rahuneda! Ainult see, et ta ei muretsenud, aitas juba.

Umbes pool tundi hiljem, peale seda kui olin kontrollinud, et Riley võib lõunaks jääda, helises uksekell. Ma mõtlesin vaatama minna, kes seal on, kuid mamma oli lähemal, isegi kui ta lõunasööki valmistas ja arvasin, et teen nagu poleks ma seda kuulnud. Istusime kiiktoolis, oodates lõunale kutset, paljut midagi ütlemata, ainult mõeldes. Mina mõtlesin, mida härra Condonile öelda, kui ma teda järgmisel korral näen ja arvasin, et ehk on parem teda väheke aega mitte näha. See tähendas nuuskuriametist loobumist, kuid olin juba aru saanud, et see töö polnud minu jaoks. Et nuuskur olla, pead sa vapper olema.

Mul polnud aimugi, millest Riley mõtles. Enamjagu olime vaiksed seal kiiktoolis.

Läksime käsi pesema. Mamma on selles suhtes väga naljakas. Käed puhtad pole, süüa ei saa. Ta mõtles seda tõsiselt ka. Meile ei pidanud seda enam ütlema, me lihtsalt tegime seda. Siis läksime söögituppa. Paps oli laua otsas nagu harilikult. Aga see polnud kõik. Härra Condon istus seal, kus harilikult Riley istus, otse minu vastas.

Ma ei teadnud, kuidas reageerida. Mamma tõmbab mul naha maha, kui ma külalistega viisakas ei ole. Kuid mina ja Riley olime nüüdseks päris kindlad, et ta oli lasteröövel ja ahistaja. Kuidas sain ma istuda temaga lõunalauas ja küsida, ega niiske õhk teda ei häiri? Ja seal oli veel väike detail, et ta oli meid teolt tabanud, piilumas tema garaazi aknasse. Võisin kujutleda et hakkan neelama suurt tükki mamma kana-riisiga hautisest brokoli ja seenesupi kereemiga ja hapukoore kastmega, ja teda küsimas, "Kas nägite midagi huvitavat kui te kaks salaja mu aknasse piilusite? Ah, Travis? Ah? Ma lämbuksin arvatavasti surnuks, tema mulle naeratamas, kui ma suren.

Mamma tõi toidu lauale ja me asusime selle kallale. Me ei palvetanud. Võisime olla ainukesed inimesed Mississippis, kes seda ei teinud. Mul pole paljut selle vastu, et kuulata sellist, mis pole nii pikk, et kestaks igavesti, aga kui ma külaline olen, ja mind palutakse seda öelda, siis on see jälle hoopis teine asi. On kerge ära arvata, kuidas ma siis ennast tunnen. Piinlikult! Vähemasti ei ütle ma kunagi, "Hea toit, hea liha, hea Jumal, hakkame sööma." Korra ma proovisin seda. Aga siis olin ma kümnene; nüüd olen ma vanem ja tean et nii ei sobi. Peale selle polnud meil liha. Meil oli kana.

Kui olime mõnda aega söönud, täiskasvanud rääkimas täiskasvanute asjadest - nagu, kuidas talle linn meeldis, ja kas ta on leidnud kõik, mida ta vajab, seda sorti jutud - ja siis tuli paus. Härra Conon vaatas minule ja Rileyle ja ütles, "Teie kaks poissi, ma võlgnen teile vabanduse."

No see pani mind nüüd end sirgu ajama. Tema, meie ees vabandamas? Ükskord polnud isegi Rileyl midagi öelda.

Ta naeris. "Su ema kutsus mind lõunale ja ma mõtlesin, et see oleks võimalus teiega rääkida. Muide, see toit on absoluutselt maitsev!"

Mamma punastas.

"Olen poissmees ega saa selliseid lõunaid kuigi sageli. See on tõeline kostitus. Ja võimalus rääkida nonde poiste uudishimule on ka hea." Siis pöördus ta meie poole. "Te olete ju uudishimulikud? Missugused poisid poleks? Te tahaks teada, kes ma olen, mida ma teen, miks ma siia kolisin, miks ma müüri ehitasin? Tahaksite ju?"

Ta naeris jälle ja vaatas meid. Ma ei tea, mida mu nägu näitas, kuid panin oma kahvli kõrvale. Päris kindlasti polnud ma valmis järgmist suutäit võtma.

"Ma tean midagi poistest --"

Ma neelatasin. Kas ta tunnistab seda? Kas ta hakkab nüüd avalikustama, kuidas ta noid poisse ahistas, otse meie kõigi ees? Siis tõmbab püstoli välja ja laseb meid maha? Ja seda kõikke naeratades.

"-- ja tean, et kui midagi nende ümbruses muutub, on nemad esimesed, kes sellest teada tahavad. Ja siin tulin mina teie naabrusesse ja ei rääkinud teile midagi endast. Nii vabandan ma ja tahan seda muuta. Vabandamise käigus leidsin teie rattad ja tõin nad oma autoga siia. Panin nad teie jaoks garaazi."

Tundsin, kuidas ma näost valgeks läksin, kuid tema ainult jätkas ilma peatumata. "Nüüd võiksin ma õel olla ja lasta teil kõikki noid asju mõnda aega mõistatada. Kuid te ei arvaks ka saja aasta jooksul neid õigesti ära, nii et ma peaksin teie segaduse hajutama ja teile rääkima. Õigus?"

Ta vaatas mamma ja papsi poole ja naeratas, silmad säramas. Kas lasteröövli ja ahistja silmad säraksid? Tema omad särasid päris kindlasti.

"Nii et alustame, sinu mamma maitsva lõunasöögi suutäite vahel," ütles ta, vaadates otse minule. "Esiteks kolisin ma siia lepingu pärast, mille ma sõlmisin riigi valitsusega ja ühega valitsuse osakondadest Mississippis. Nad tahtsid midagi teada ja mina olen isik, kelle poole nad pöördusid."

Siis ta vaikis, et võtta suutäis ja seda närida. Näris seda hirmus kaua, kui minu arvamust teada tahad. See kanahautis ei olnud üldsegi vintske. Sellest kuidas ta rääkis, võis näha, et ta püüdis meid teadmatuses hoida nii kaua kui ta suudab! Räägi siis veel frustratsioonist!

Ta neelas, võttis lonksu veini mida mamma oli täiskasvanutele seveerinud, pühkis salvrätiga oma huuli, pani selle ettevaatalikult oma sülle tagasi, siis haaras oma klaasi, võttis veel ühe lonksu, siis oma salvrätiku ja ma olin valmis teda viskama. Kuid lõpuks oli ta valmis ja jätkas.

"Travis ja Riley muidugi, mina olen zoloog. Kas kumbki teist teab, mis amet see on?"

Lõpuks oli Rileyl võimalus rääkida ja ta kasutas seda ära. "Muidugi. Teil on loomaaed."

Paps peaagu purskas veini suust välja ja mamma tõstis salvrätiku huulte ette, et naeru varjata. Mina ei öelnud midagi, kuna ei teadnud, mida zoloog tähndab, ega tahtnud, et minu üle naerdakse. Jessas! Hoia natuke tagasi. Me olime 11 sed!

"Travis?" Ta ei kavatsenud mind konksu otsast lahti lasta, kas pole? Noh, kaks saavad mängu mängida. "Me oleme siiamaani loodusteadust 'R' täheni õppinud. Arvatavasti jõuame 'Z'ni järgmisel veerandil."

Paps kortsutas kulmu. "Travis," ütles ta, kuid see, kuidas ta seda ütles, tundus võtvat umbes viis minutit. Talle ei meeldinud, kui ma ninatark olin.

Härra Condon raputas pead ja ütles. "See on minu viga. Ta arvas, et püüan teda naeruvääristada ja andis vastu. Tubli, Travis, enda eest seismast. Ja sul on õigus, see on loodusteaduse alane elukutse. Ja Rileyl on õigus, et see tegeleb loomadega. Olen zoloog ja mind palgati uurima kas üks loomaliik on migreerunud Mississippisse. See ei ole varem tema elupiirkond olnud, kuid nende populatsioon laieneb; hiljuti eemaldati nad ohustatud liikide nimekirjast ja valitsus tahab teada, kas Mississippis on nüüd populatsioon olemas. See on selline töö, mida zoloog teeb välitingimustes. See on töö mida ma teen. Ma veedan omad päevad väljas põldudel ja metsades, otsides selle looma jälgi, püüdes kindlaks teha, kas ta on ületanud Mississippi jõe ja nii kaugele itta tulnud."

Mõnikord olen ma sama spontaanne, kui Riley, kuigi paps nimetab seda kannatamatuseks. "Mis loom see on?" küsisin.

Ta naeris. "Keda ma otsin, on keegi, kellest ma kahtlen et te kunagi midagi kuulnud olete. See on väike rebane. See on kõige väiksem Ameerikas elavatest rebastest, kes kaalub 2,5 kilo ringis ja on alla 30 cm pikk. See on rohkem kassi kui koera mõõtu. Tema teaduslik nimetus on Vulpes velox. Ta tavatses elada Canada tasandikel, kuid on sealt peaagu hävinud. Mõned nendest on ikka veel siin Ühendriikides, enamus Dakotades, ja nüüd on populatsioon migreerunud läände Montanasse ja lõunasse kuni Texaseni välja. Mina uurin, kas nad on ka nii kaugele itta kolinud."

Ta võttis teise lonksu veini, oli salvrätikuga kiirem kui enne ja lõpetas, öeldes, "Nii siis olen teadlane doktorikraadiga zoloogias ja teen siin teaduslikke välitöid. Ja ma loodan teie sõber ka olla. Mul on kahju, kui arvasite, et ma salapäratsen. Nii et nüüd te teate ja kui on midagi, mille üle te imestate, siis ainult küsige minult."

Riley oli valmis. "Jah, lugupeetud härra. Milleks sein on?"

Ta naeratas ikka veel, kuid ta silmad värlelesid ja ma ei suutnud nendest midagi välja lugeda. "See, Riley, on suur küsimus ja ühel päeval ma vastan sellele, aga praegu hoidun seda ütlemast. Just samuti, nagu loodan, et teie hoidute rääkimast, mida ma teen. Ma ei taha, et palju inimesi sellest teaks. Ma ei taha, et inimesed mulle helistaksid, öeldes, et on midagi näinud ja see on seotud sellega, mida ma otsin. Ma ei taha, et inimesed ise välja läheks noid rebaseid otsima, lootes teenida dollari või kaks, kui nad peaks neid leidma. Kui nad seda teevad, peidavad loomad end ja ma ei leia neid kunagi."

Peale seda hakkasid täiskasvanud jälle rääkima ja me ei saanudki teada, milleks sein on, enne kui magussööki sõime ja ta lahkus, patsutades kumbagi meist õlale.

Mina ja Riley rääksime õhtul voodis lamades sellest palju. Härra Condon paistis kena olevat, justkui meeldiksime me ja mamma talle. Mammale meeldis ta ka ja tema oli päris hea inimeste hindamises. Ütlesin Rileyle seda.

Kuid see võib trikk olla, vaidles Riley vastu. Ta ütles et härra Condoni lõbus olek ja puha on arvatavasti kattevari. Ta ütles, et kõigil inimröövlitel ja ahistajatel on head kattevarjud, nagu meil nuuskuritena kasse kasutades.

Riley ütles, et tema arust oli härra Condon mures et me müüri kohta küsisime, et tema arust mees ei tahtnud selles trääkida. Miks? Mis põhjus tal selleks oli? Ainuke põhjus, mida tema võis mõelda, pidi tegemist tegema nonde ahistatud poistega. Kas võis olla, et võibolla rääkimine inimestele et tema töö oli maal ringi hiilimine oli hea võimalus röövimiseks lapsi otsida ja ära kasutada? Müüri taga. Mõlemad paarid poisse olid röövitud maal, kus ta võis ringi hiilinud olla.

Ma arvasin, et Riley jutus võis iva olla, kuid ei saanud sinna midagi parata, et härra Condon meeldis mulle natuke. Ta oli sõbralik. Kuidas saab selline kutt sulle mitte meeldida? Temas ei paistnud olevat midagi võigast - sõna, mida Hardy Boy raamatutes palju ette tuli - või imelikku. Minu arvates saame me müüri kohta varem või hiljem teada. Nii ütlesin ma talle seda kõike ja tema ütles mulle, et mu pea on mu tagumikus. Välja arvatud, et ta ei öelnud tagumikus.

Veetsime suurema osa järgmisest päevast minu maja tagumisel verandal. Ilm oli kuumem kui kunagi varem, kuumem kui Mississippis tavaline ja meil lihtsalt ei jätkunud energiat kui otse välja öelda. Meile paistis läbi kõigi nonde puude tükike härra Condoni maja juurde viivast teest ja kogu aja, millal me vaatasime ei lahkunud ta oma majast. Võibolla ei meeldinud talle ka kuum ilm.

Peale õhtusööki, päikeseloojangu aegu läks natuke jahedamaks. Jaaniussid olid just välja ilmunud ja meie istusime kiiktoolis, seedides. Mamma oli magussöögks virsiku kooki teinud. Ta paneb sinna alati natuke rabarberit juurde, ütleb, et see lööb haput maitset juurde. Mulle see meeldib.

Nägime, kui härra Condoni pirukaauto möödus väikesest meile näha olevast vahest. Mõtlesin, et see on imelik aeg välja minemiseks. Riley arvas, et ehk läheb ta õhtusöögile. Kui see nii on, peaksime teda nägema tagasi tulemas neljakümne viie kuni tund viieteistkümne minuti vahel. Me ootasime, kuid ei näinud teda tagasi tulevat, enne kui mamma meid voodisse ajas.

Ta vaatas mind sellise pilguga, kui ma üles läksime. Ma arvan, et ta kujutas endale ette mida me seal ülal teeme ja kogu see laulu ümisemine, mida ma olin võtnud märgina, et ta on leppinud sellega, mida me tegime, ehk polnud ta seda tegelikult nii mõelnud või oli peale sellest mõtlemist oma arvamust muutnud. Ilmselt mõtles ta nüüd, et teeme ükstisele seda tunnet igal õhtul. Tal oli räpane mõtlemine! Tegime seda ainult enamusel õhtutest. Mõnikord olime liiga väsinud ja jäime lihtsalt magama.

Mis juhtus sellel õhtul ka. Kuigi olime veetnud suurema osa päevast peaaegu midagi tegemata, olin rampväsinud. See tundus mulle imelik, kuid kui ma mammalt selle kohta järgmisel hommikul küsisin, ainult meie kahekesi sel ajal kui Riley dussi all oli, ütles ta, et mul on arvatavasti kasvu kiirendus käimas või algamas ja ma pean rohkem magama kui harilikult. Ta ütles, et võibolla on parem, kui Riley magaks mõned päevad kodus.

"Aga mamma," vingusin mina, "suvi on peaaegu läbi. Siis ütled sa, et ta ei sa siin kooli pärast magada ja mina vajan rohkem puhkust. Meil pole enam palju aega jäänud. Pole õiglane teda juba nüüd välja visata."

"Võibolla tahab ta mamma teda rohkem seal näha. Kas sa üldse arvestad tema tunnetega?"

"Jah. Ta ei hooli on te seal või mitte. Tõsiselt. Ta isegi ütles Rileyle seda. Ta ei tee temast üldsegi välja. Riley ütleb et talle meeldib siin selle pärast rohkem, kuidas sina teda kohtled. Ta ütleb, et tunneb, nagu oleks tal päris ema, kui ta siin on."

See paistis toimivat, nagu ma arvasingi, sest ta ei öelnud enam midagi tema ära minemise kohta.

Otsustasime oma ratastel linna sõita, parkki kontrollida, et näha, kas seal on meievanusedi lapsi, võibolla mingi mäng käima panna. Kui ei, siis oli seal alati ujumisbassein. Panime igaks juhuks oma ujumisriided ja rätikud minu sadulakotti ja läksime.