11. Peatükk

"Mul on vaja sisalik kuivaks lasta," ütles Riley, kui parki jõudsime. Park oli suur, mänguväljakutega, suure muruplatsiga, kus sai jalgpalli ja teisi pallimänge mängida ja piknikulauad söegrillidega perekondade jaoks, kes pikniku pidama tulid. Mina ja Riley olime kiikunud, pikast liumäest alla lasknud, kui väikesed olime. Nagu umbes aasta tagasi. Meile ikka veel meeldis sinna minna. Koht tõi kaasa hulga häid mälestusi. Sageli tulid lapsed sinna, kui neil igav hakkas. Kui meid seal hulga oli, ja midagi muud polnud teha, võisime vähemasti suure kullimängu korraldada; me polnud selleks liiga vanad. Kõige parem selle juures oli, et ühtegi täiskasvanut polnud seal meid õpetamas kuidas mängida, ütlemas, mida me valesti tegime ja see tegi asja alati paremaks. Me võisime ise oma reeglid kehtestada.

Seal oli avalik käimla. Sinna Riley suundus.

"Sisallikku kuivaks laskma?" küsisin mina

Ta naeris. "See tähendab pissimist," ütles ta, ikka veel itsitades.

"Sisalikku kuivaks laskma," kordasin ma. Minu meelset oli see väga lõbus ja ma naersin natuke, aga mitte väga kõvasti. Ta läheb liiga uhkeks. Pidin hoolega jälgima, et seda Rileyga ei juhtuks. See ei tähendanud tema allasurumist. Seda ma ei tahtnud. Kuid ma ei tahtnud, et ta liiga suureliseks ka muutuks. Paps ütles nii, kui temaga häbematu olin, et ma olen liiga suureline.

Sõitsime hoone juurde, kus käimlad olid. See oli pool naisetele ja pool meestele. See ei näinud kuigi hea välja ja haises veel halvemini. Linn pidi selle puhtana hoidma, kuid kellele iganes nad selle eest ei maksnud, ei teadnud too kumma mopi otsaga peab põrandat nühkima, või polnud suutnud kohta üles leida. Mis oli tobe, kuna see oli ainuke ehitis seal ja kohe nurga peal.

Ma ei teadnud naiste poole kohta, aga meie poolel oli kaks lahtrit, põlve kõrgune renn, millest vesi läbi nirises ja kolm vetsupotti, mis pidid olema säravvalged, kuid olid tuhmi pruunikat värvi, millele minu arvates nimegi polnud. Paistis, et seepi polnud seal kungi olnud, ja paberrätikud olid otsa saanud kolm jaanuari tagasi ja neid polnud uuendatud. Tualetid ja lahtrid olid sellises olukorras, et rõõmustasin et uksed olid alati kinni. Ma polnud kunagi ühtegi nendest kasutanud, hoides vajadust kuni koju jõudsin, hoolimata sellest, kui kõva häda ka polnud. Minu filossoofia järgi oli parem püksi lasta, kui minna sinna vastikusse kohta ja tegelikult istuda. Me seisime renni ees ja tõmbasime välja. Riley vaatas mind, nii et oli ainult õiglane teda ka vaadata. Me olime mõlemad sama mõõtu - väikesed. Noh, meil ei olnud kummalgi veel seal all kasvu kiirendust. Lootsin väga, et kui see juhtub, siis minu oma tuleb enne Rileyt või samal ajal. Kui Riley võib suureliseks muutuda seda sisalikuks kutsudes, siis võisin ainult kujutleda, kuidas ta minu suhtes käituks, kui tema oma oleks suurem kui minul.

Kummalgi meist polnud karvu ka. Me nägime õige sarnased välja. Teadsin seda kindla peale, kuna kontrollisin teda iga kord, kui ta meil magas. Varem olime iga kord magamispüksid jalga pannud ja mina olin kasutanud võimalust teda vaadata. Kuna Riley polnud kunagi häbelik olnud, polnud mul vaatamisega kunagi probleeme. Nüüd, hiljuti, kuna me enam ei vaevanud end magamispükstega, siis oli tal vaja ainult aluspüksid ära võtta, nii teadsin ma väga hästi, milline ta välja nägi.

Me mõlemad hakasime, ah, kuivaks laskma, kui Riley hakas justkui tantsima ja naeris, kui juga ümberringi pritsis.

"Hei, ole ettevaatlik, mees! Kui sa minu peale lased, siis sa ju tead, et pean su maha lööma!"

Ta tõstis silmad minu alaosalt ja vaatas mulle näkku ja irvitas. "Sa ei teeks seda. Siis ei saaks sa enam kunagi sellega mängida." Siis võttis ta enda oma pihku. Vähemasti tähendas see seda, et ta enam ei pritisnud ümberringi.

"Ainult ära pissi minu peale, see on kõik. See on vastik."

Ta hoidis edasi enda oma. "Sa tahad seda täna õhtul jälle teha?" küsis ta ja ta irvitus muutus laiemaks, rohkem innukamaks ja erutatuks, võibolla seepärast, et meil eile vahele jäi. Ta vaatas jälle minu oma ja hakkas itsitama. "Ma näen, et sulle see mõte meeldib. Sul hakkab kõvaks minema."

"Kuule, nihku lähemale, nii et ma saaks katsuda. Tahan seda käes hoida, et näha mis tunne on kui ta kõvaks läheb." Nüüd oli ta väga innuka häälega ja nihkus lähemale.

"Mitte siin, tobu! keegi võib sisse tulla. Hiljem. Täna õhtul."

Olin pissimisega valmis saanud või vähemasti kõvaks minemine oli pissi kinni pannud. Igal juhul polnud ma nii palju saanud pissitud kui tema. Ta oli ka lõpetanud, teadsin seda, kuna vaatasin. Suutsin enda oma püksi toppida ja läksin räpase kraanikausi juurde. Riley oli ikka veel renni juures ja kui ma vaatasin, pöördus ta ära ja tuli minu poole. Ma irvitasin. Ta polnud vaevunud enda oma püksi panema ja tal oli ka nüüd kõva.

"Võibolla peaksime need ära pesema, kui siin oleme," ütles tema.

Ma ei saanud sellele vastata. Üks latri ustest avanes ja mees astus välja. Ma tundsin teda - ta oli üks meie algkkooli õpetajatest, härra Simmons.

Riley keeras talle silmapilk selja ja hakkas kohmitsema oma püksiauguaga, püüdes oma kõva tagasi püksi saada.

"Hei, ärge tehke minust välja." ütles härra Simmons laia naeratusega näol. "Ma olen tundnud tuhandeid teie-ealisi poisse. Olen näinud igat sorti kõvasid. Mõnedele poistele meeldib, kui ma neid vaatan. Nad on selle üle uhked. Ma tean isegi, mida mõned poisid teineteisele teevad. See kõik on minu jaoks ok."

Ta tuli minu kõrval oleva kraanikausi juurde ja keeras vee jooksmas. "Te olete Travis ja Riley, eks ole? Te ei ole kunagi minu klassis olnud, kuid ma tean teid. Kuida suvi läheb?"

Olin natuke närviline. Mina ja Riley olime temaga üksinda ja mehed tegid mind alati natuke närviliseks. Ta oli suur mees, mis minu närvilisust üldsegi ei vähendanud, kuid ta oli sõbraliks ja me mõlemad tundsime teda nii et see oleks pidanud natuke aitama. Kuid me olime temaga väikeses ruumis ja ... ma ei osanud päris täpselt öelda miks, aga ta tekitas minus närvilisust. Ta tundus natuke liiga sõbralik ja natuke liiga optimistlik. Ja ta rääkis kõvadest. Milline õpetaja seda tegi?

Keerasin oma kraani kinni ja raputasin käsi, siis kuivatasin neid vastu oma pükse. Riley oli lõpuks enda oma püksi saanud ja tõmbas luku kinni, kuid oli ikka veel näost punane. Hakkasin kausi juurest taganema ja ümber pöörama, kuid härra Simmons jõudis minust ette, taganedes esimesena ja suutis kuidagimoodi seista ukse ja minu vahele.

"Kas teate," ütles ta ikka veel naeratades, "see oli kaua aega tagasi, kui ma teie vanune olin, kuid ma kuulsin, kui te kaks omavahel rääkisite ja ma mäletan, et olin siis ülenin kuum ja erutatud, mõeldes kõvadest ja teistest poistest ja vallatlemisest. Ma arvan et sellest, mis te ütlesite, vallatlete te teineteisega nüüd. Ah?"

Nüüd polnud ma enam närviline. Ma olin hirmunud. Täiskasvanud ei küsinud meilt selliste asjade kohta ja kui nad seda tegid, siis arvasin et nad ei teeks seda säravate silmade ja laia naeratusega. Riley oli minu juurde astunud ja me õlad puutusid kokku.

"Teate, mis ma teile ütlen," ütles härra Simmons ikka veel naeratades. "Ma tean, kuidas võiksite väga lõbusalt aega veeta. Mul on kodus ujumisbassein. Ja kõige parem selle juures on see, et see on privaatne. Mul pole kunagi kunagi ujumispükse jalas. Kuum nagu praegu on, olin ma just koju minemas, et vette hüpata. Miks te poisid ei võiks minuga tulla, ah? Me võime üheskoos endid alasti võtta. Teie võite üksteisele oma kõvasid näidata või isegi natuke mängida nagu te varem ütlesite, ja see on lahe. Me kõik ujume koos. Tahate?"

"Ah, me peame koju minema," ütlesin mina. "Mamma ootab meid."

"Oh, sellega on ok. Ma ainult helistan talle ja annan talle teada, et te lähete minu majja ujuma. Mis su number on?" Ta võttis mobiili välja ja vahtis mind küsivalt.

"Ei," ütlesin mina, kuigi oli raske seda mitte teha, mida ta küsis, talle lihtsalt oma number anda. Poisid teevad, mida mehed neil teha käsivad, eriti õpetajad. Olin seda kogu oma elu teinud. Kuid ma olin hirmunud ja tahtsin siit välja saada. "Mina ja Riley peame minema."

Hakkasin minema, aga tema ei liikunud. Ta sulges meie väljapääsutee.

"Poisid, teile meeldib see. Su mammal pole midagi selle vastu, kui te mõne minuti hiljaks jääte.

Ta ei nihkunud kusagile. Ainuke asi, mida ma võisin mõelda, oli talle valetada, öelda et me läheme, siis aga põgeneda, kui selleks võimalus avaneb.

"Hästi," ütlesin. "Me läheme teiega."

Soovisin, et oleksin võinud seda öeldes Rileyle selgitada, mida ma mõtlesin. Kuna ka polnud midagi, mida karta, kartis Riley harva nii palju kui mina. Ma polnud üldsegi vapper, seepärast oli mind kerge hirmutada. Ta lihtsalt ei näinud asju, mida ma kartsin, nii nagu mina. Tema kujutlusvõime ei ulatunud nii kaugele kui minu oma.

Olin hirmunud, kuid isegi siis võisin ma enda eest seista. Nägin, et Riley kartis nüüd ka; polnud vaja palju kujutlusvõimet, et nähä siin midagi väga valesti on. Kui Riley kartma hakkas, muutus ta alati natuke metsikuks. Olin päris kindel, et ta ei olnud valmis härra Simmonsiga minemise suhtes kergesti järele andma.

"Ei!" ütles ta sama häälega kui jõe ääres nonde poistega; ta praktiliselt karjus seda. "Me ei lähe teiega. Koristage end meie teelt."

Härra Simmonsi pilk kõvenes. Naeratus kadus ta näolt. "Riley, ma tegin teile kena ettepaneku ja nüüd oled sa jäme. Travis ütleb, et see on ok. ja see on. Ma tean, mida jämedate poistega teha. Olen seda aastaid teinud. Ma lähen siit oma auto juurde ja te mõlemad tulete minuga kaasa. Ma võtan teil mõlemil käest ja me läheme koos. Ei mingit sekeldamist enam. Lähme."

Ta astus sammu meie poole ja Riley taganes vastu kraanikausse, tõmmates mind endaga kaasa. "Te olete see, kes nood poisid röövis," ütles Riley väriseval häälel. "Teie olete see lasteröövel ja ahistaja."

Härra Simmons peatus ja ta nägu muutus. See tundus muutuvat ebaloomulikult rahulikuks, ja ta pilk oli imelik.

"Te olete kõigest valesti aru saanud. Ärge uskuge, mida te kuulete. Ma ei teinud noile poistele haiget. Ma ainult aitasin neil õppida, kes nad on, mis tundus hea. Tegin neile head. Teen seda teile ka. Ma tean, kuna poisid end seksilt tunnevad. Ma ainult aitan neil teha, mida nad juba teevad või tegema hakkavad. Teen seda teie kahega ka. Teile meeldib see väga. Ma ei tee midagi valesti."

"Siis miks te varjate seda, kes te olete?" küsisin. "Ja meie teame, kes te olete. Teised poisid ei teadnud, kuid meie teame."

Ta nägu muutus jälle ja sain aru, et seda öeldes võisin vea teinud olla. Mõnikord ma ütlen liiga palju, läbi mõtlemata. Kuid võibolla mitte sel korral. Olin kindel, et ta oleks varem või hiljem ise selle peale tulnud. Enne kui ta meid minna oleks lasknud. Ta oleks aru saanud, et peab meid tapma.

Nüüd teadsin ka, et ta peab meid tapma. Kui ma enne olin hirmunud, siis nüüd tundisn õudust. Me pidime minema saama. Me pidime. Kuid olime väikeses ruumis ja tema oli meie ja ukse vahel. Ei mina ega Riley polnud suur. Kumbki meist polnud 50 kilo lähdalgi. Kumbki meist polnud isegi poolteist meetrit pikk. Härra Simmons oli üle meeter kaheksakümmne pikk ja ma ei tea, palju ta kaalus, aga ta polnud põrmugi kõhn. 'Raskemapoolne' oleks sõna, mida mamma tema kohta oleks kasutanud.

Me pidime põgenema, kuid ma ei näinud selleks mitte mingit võimalust. Ja ma teadsin, et ta meid tapab, sama kindlalt, kui mu nimi oli Travis.

Ta oli meist ikka veel kahe sammu kaugusel, kuid meil ei olnud ruumi tema ümbert pääsemiseks. Noh, kui ma püüaks ühelt poolt ja Riley teiselet poolt joosta, siis üks meist võiks pääseda.

Vaatasin temast mõlemale poole ja härra Simmons nägi, kuidas mu silmad liikusid ja ta ütles palju rämedadma häälega kui enne, "Ära püüa põgenda, Travis. Ma pean sulle haiget tegema, kui sa seda teed. Tule minuga ja ma ei tee sulle üldse haiget. Meil kõigil on minu majas lõbus."

Ta astus meile veel sammu lähemale ja Riley karjatas. "EI" kõigest jõust. Härra Simmons sööstis edasi, pani käe Riley suule et karjumist peatada ja ma nägin võimalust. Sukeldusin härra Simmonsist eemale, ja sööstsin temast mööda, uksest välja.

Kuulsin seest vingatust ja siis seisis härra Simmons ukseavas, nii et ma teda nägin, kuid keegi teine pargis teda ei näinud. Ta hoidis Rileyt enda kõrval kaela tagant kinni, surudes sõrmede ja pöidlaga kaela külgedele. Kui ma vaatasin, surus ta kõvemini ja Rileylt tuli veel üks vingatus.

"Tule siia tagasi, Travis," käkis härra Simmons. "Tule kohe tagasi, või ma murran ta kaela."

Ma ei tahtnud minna. Olin nii kaugel, et härra Simmons poleks mind kätte saanud. Ta oli suur ja raske, mina olin väike, kerge ja kiire. Mul tarvistses ainult parki inimeste juurde joosta ja oleksin pääsenud.

Kuid Riley oli tema käes. Ja isegi kui see mind tapaks, ei jäta ma Rileyt temaga üksinda. Ma polnud teisest klassist saadik Rileyt lasknud hädasse sattuda, talle toeks olemata. Polnud seda jõe ääres teinud. Ma polnud seda kunagi teinud ja ei kavatsenud seda järjepidevust ka nüüd lõhkuda, hoolimata sellest, kui hirmunud ma olin. Ma ei saanud. Pidin talle appi minema. Ehk suudame hiljem leida võimaluse pääseda. Võibolla ka mitte. Kuid praegu, kui mul oli võimalik teda peatada, ei saanud ma lasta tal Rileyle haiget teha või tappa.

Nii hakkasin ma tema poole tagasi minema ja siis peatusin, kuna keegi tuli ümber ehitise nurga. Ta nägi mind ja ütles, "Tere, Travis."

See oli härra Condon. Isegi kui ma olin lolliks hirmutatud, tuli mulle pähe sobimatu mõte, et tal oli ka vaja oma sisalik kuivaks lasta. Kuid siis, isegi kui ma kritiseerisin end selle mõtte pärast, tuli teine hirmus mõte. Kohutav, jube mõte. Mis siis kui härra Condon oli selles koos härra Simmonsiga? Kui nad partnerid olid? Mis siis kui härra Simmons püüdis poisse ja tõi neid härra Condonile tema müüri taha?

Ma ei vastanud talle. Lihtsalt seisin seal, enam liikumata Riley ja härra Simmonsi poole, vastamata härra Condonile. Olin täiesti kivistunud.

Härra Condon vaatas mind hämmingus, siis nagu kehitas õlgu ja pöördus ehitise poole, kus ta nägi härra Simmonsit uksel, käsi ikka veel Rileyt kaelast hoidmas, näol otsustamatuse ilme. Riley näis kohutatud olevat. Siis nägin kuidas härra Simmonsi silmad kitsamaks tõmbusid ja otsustmatus asendus salakavalusega.

Härra Condon oli väikest kasvu ja vana, vähemasti hulga vanem kui härra Simmons, kes oli suurem ja samuti mitmeid aastaid noorem. Kaks meest vaatasid teineteist. Härra Simmons ei lasknud Rileyt kaelast lahti. Tema teine käsi hoidis Rileyt õlast.

Härra Condon oli esimene kes rääkis. "Lase poiss lahti," ütles ta. Ta hääl oli väga normaalne. Vaiksem isegi, kui see oli olnud, kui mina ja Riley olime tal mammaga külas käinud küpsiseid viimas. Ta ei paistnud märkavat mingit võimalikku vägivalda või ohtu, milles ta oli.

Härra Simmons üllatas mind. Ta vahtis härra Condonit, siis aga ütles, "OK," ja lasi Riley lahti, kuid surus ta tagasi ehitisse enda taga. Siis astus ta välja, liikudes otsustavalt härra Condoni poole.

Siis juhtus mitu asja korraga. Riley kisendas. Ma ei tea, oli see hirmust või raevust, või kõigile pargis teatamisesks, et midagi on toimumas, kuid mees, kuidas ta kisas. See oli pikk ka. Pikk, vali ja kõrge heli.

Härra Simmons juskui kahtles, kui kisa peale algas, kuid siis jätkas liikumist, kõndides härra Condoni poole kiireneval sammul.

Härra Condonil olid jalas pikad mustad püksid ja mustad tossud. Tal oli seljas ka must triiksärk, mida ta kandis pükste peal, ja mis tema jaoks liiga pikk oli, ulatudes tublisti allapoole vööd. Nüüd, kui härra Simmons tema poole tuli, lasi härra Condon oma parema käe alla, särgi serva alla ja tõstis käe uuesti. Käsi tõusis ja ta hoidis midagi peos, mingi imelik asi, mis tuli välja kabuurist, mis oli ta särgiga varjatud olnud. See ei olnud püstoli moodi, siis aga justkui oli ka. Ta ei paistnud üldsegi kartvat, kui suur mees talle lähenes, mees kelle silmad näitasid nüüd mõrvarlikke kavatsusi.

Kui härra Simmons oli härra Condonist ainult kahe sammu kaugusel, härra Condon lihtsalt tõstis selle, mis iganes tal peos oli ja vajutas päästikule.

Tulemus oli hämmastav. Härra Simmons lihtsalt kukkus järsku kokku, inerts teda edasi kandmas, nii et ta lamas härra Condoni jalge ees ja tõmbles.

Härra Condon astus sammu tagasi, ja sirutas käe taskusse mobiili järele, kuid nägin seda vaid silmanurgast kui ma väljakäigu hoonesse tormasin. Leidsin Riley seal seismas. Panin käe ümber ta õlgade. Ta oli karjumise lõpetanud, mis oli hea asi, kuna muidu oleksin arvatavasti kurdiks jäänud. Ta rappus natuke, kuid siis põimis oma käed minu ümber. Tegin talle sama ja me ainult seisime seal, kaisutades, kuni härra Condon tuli ja ütles, "Lähme siit välja. Ma arvan, et linna võmm on siin enne, kui kutt teadvusele tuleb, kuid pole mõtet riskida."

Läksime välja. Härra Simmons lamas ikka veel hunnikus. Mitte kaugelt oli kuulda Ohvitser Lodge sireeni ja see muutus valjemaks. Riley vahtis härra Simmonsit ja ta nügis härra Cononit ja küsis, "Mis te talle tegite?"

"Lasin teda taserist."

"See oli taser?" Vaatasin seda, nüüd tagasi kabuuris, must särk kabuuri taha takerdunud ja ei katnud seda enam. "Ma pole seda kunagi varem näinud. Kuidas te seda kaasas kannate?"

"Vajan seda oma töö jaoks," ütles ta.

Nägime, kui võmmi auto kohale tuli ja siis jäi sireen vait. Ohvitser Lodge tuli autost välja ja meie poole nii kiiruga, et ei pannud isegi auto ust kinni. Ta nägi härra Simmonsit, kes hakkas just natuke liigutama.

"Mis siin juhtus?" küsis ohvitser. "See on härra Simmons koolist."

Härra Condon avas suu, et rääkida, kuid Riley jõudis temast ette. "Ta on lasteröövel, kes noid poisse ahistas! Ta tahtis mind ja Travist ka võtta, kuid härra Condon taseeris ta. Ta päästis meie elud. Härra Simmons ütles, et on nood poisid röövinud ja võtab meid ka. Siis Travis ütles, et on näinud, kes ta on, nii kavatses härra Simmons meid tappa. Härra Condon päästis meid."

"Seda sa juba rääkisid," ütlesin Rileyle, kuid ta oli hoos ja isegi ei kuulnud mind. Ta rääkis neile kõik ja tõesti kõik. Ta isegi rääkis meie kõvadest, ja kuidas härra Simmons oli seda pealt kuulnud. Ma ei saanud teda vaikima panna.

Härra Simmons oli enamvähem tagasi normaalne ja ohvitser Lodge tegi kiire töö, teda käeraudu pannes. Härra Simmons oli suur mees, aga mitte nii suur kui võmm.

"Võtan ja töötlen teda," ütles ta härra Condonile ja minule ja Rileyle. "Te kõik kolm peate tunnistusi andma, kuid olen kindel, et poisid tahavad arvatavasti koju minna. Te kutid võite jalga lasta; räägin teiega hiljem. "Härra Condon, kas ma võiksin ainult hetke teiega üksinda rääkida?"

Nad astusid hetkeks kõrvale, ja siis ohvitser Lodge ja ta vang läksid politseiautosse ja härra Condon tuli meie juurde tagasi.

"Võin teile koju küüti pakkuda, kutid," üles härra Condon. Meil olid rattad, kuid temal oli veoauto ja me panime rattad kasti.

Koduteel Riley rääkis ikka veel. "Me arvasime, et teie olete see, kes neid poisse röövib lugupeetud härra. Noh Travis arvas ja mina polnud selles kindel. Selle pärast vaatasime teie garaazi. See ei olnud kassi pärast. Ma nuusikisime, otsisime juhtlõngasid. Aga miks teil taser on? Ja müür? Oleme selle üle arutanud, aga pole veel aru saanud. Mina ütlesin, et arvatavasti on teil selleks hea põhjus, kuid Travis arvas, et ehitasite müüri selleks, et tapjakoeri sees pidada."

Noh, mul oli sellest villand, kuid teadsin et mul on aega asju õiendada ja ma ei tahtnud Rileyga härra Condoni ees vaidlema hakata. Siiski tundisn end natuke puudutatuna. Nii ütlesin ma ainult ühe asja. "Vaikivaid tapjakoeri," ütlesi Rileyle otsa vahtides. Ta ei vaadanud mulle silma.

Härra Condon vaatas meid mõlemit ja hakkas naerma ja ei jätnud enne järele, kui meid minu maja ees välja lasi.

Kui ta meil oma rattaid aitas kastist kätte saada, enne kui me majja läksime, ütles ta, "Poisid? Kas me võiksime sekundi või paar rääkida?"

Astusime tema juurde tagasi. Ta ütles,"Riley, ma kuulsin, mida sa ohvitser Lodgele rääkisid. Tema kuulis seda ka. Ta palus mul sulle öelda, et kõik see isiklik jutt, mis sa rääkisid, et ta hoiab selle enda teada, ja mina teen seda ka. Kuid ta arvas, et sa ehk ei taha, et keegi teine sellest teaks, eriti su vanemad, enne kui sa arvad et oled valmis sellest rääkima, kui sa üldse kunagi seda arvad. Sa võid mitte tahta seda kõikke välja lasta, kui sa selle pärast, mis juhtus närviline ja erutatud oled. Sinu valik muidugi, kuid ma ei tee sulle ettepanekut valetada, ainult et otsustaksid, kui palju sa ütled. OK?"

Riley vaatas maha, nii vastasin mina. "Me räägime sellest," ütlesin, "kuid kindlasti tundub see hea mõte olevat, ja noh, tänud meie päästmise eest ja tänud nõuande eest."

Ta pigutas mulle silma. "Poisid teevad, mida nad teevad ja vanemad teavad sellest natuke ja pole üllatunud, kui rohkem teada saavad, kuid nad tõesti ei taha üksikasju kuulda. Sedaviisi on kõigil parem."

Ta pilgutas mulle silma, kui ära läks. Ma otsustasin, et mina ja Riley polnud teda lihtsalt natuke valesti hinnanud. Olime seda täiesti valesti teinud. Tema oli hea kutt.