12. Peatükk

Riley oli õhinal valmis mammale meie seiklusest rääkima ja pidin teda kammitsema, enne kui ta majja läks.

"Sa pead oma jutust kõik kõvadest ja muu sellise välja jätma. Sisalike kuivatamise ka."

Ta pööritas mulle silmi.

"Ei. Tõsiselt," ütlesin mina. "Sa ütled midagi niisugust, ja enam sa siin ei maga. Pagan, ta võib isegi otsustada mind kirikusse võtma hakata."

See rahustas ta maha. Mitte nii palju kiriku osa, kui muu. Talle meeldis tõsiselt meie juures. See mida ma mammale ütlesin, et mamma meeldis talle rohkem kui ta enda ema, oli tõsi. Ta tundis meie pool, et teda siin armastatakse ja väljaviskamine oleks tema jaoks kohutav.

"Kuidas oleks, kui sa laseksid minul seda rääkida?"küsisin ma. "Sa võid detailidega sisse hüpata, kui tahad, kuid vaata et nendel ei oleks midagi tegemist seksiga. Meie seksiga, ma mõtlesin. OK?"

"Jah," ütles tema, kuid ma loen teda nagu raamatut ja tal oli vallatu naeratus, kui ta seda ütles. Vaatasin teda karmil pilgul ja siis läksime sisse.

Mamma sai peaaegu ataki, kui ma talle rääkisin, et meid oleks peaagu tapetud. Ma nägin Rileyt ja suutsin ta mõtteid lugeda. Ta tahtis sisse hüpata ja mammale teada anda, et oleme siiani elus, kuna härra Condonil oli pissi häda, arvates, et see loole kuidagi midagi lisab, kuid ma rääkisin temast üle ja ta ei saanudki seda öeldud.

Mamma helistas silmapilk härra Condonile kutsudes teda õhtusöögile ja valas ta telefoni kaudu tänuga üle. Too ütles, et tal on täna õhtuks plaanid tehtud, kuid ta võib kergesti seda homme õhtul teha, mida kavatses teha ja kuna kodus valmistatud õhtusöögid on midagi, mida ta nii harva saab, on ta rõõmuga valmis tulema.

Siis helistas ta papsile ja rääkis, mis juhtunud oli, et Riley ja härra Condon tulevad õhtusöögile ja ütles, et ta ostaks mõned fileed ja sütt grilli jaoks pudeli paremat veini kui harilikult. Minu arust oli ülearune talle öelda, et Riley õhtusöögil on. Kuna ta ei olnud?

Seekord serveeris ta täiskasvanutele kokteile peale seda, kui oli härra Condonit kaisutanud ja põsele suudelnud samal ajal teda uuesti ja uuesti tänades. Ta punastas. Ma arvan, et ta polnud harjunud et naisterahvas talle nii peale ronib ja kuulma kiitust seinast seinani. Siis küsis ta kuidas ta oma steaki soovib. Ta soovis seda samasugusena, nagu mina ja Riley, keskmise küpsusega, mis tegi asja lihtsaks, kuna mamma ja paps sõid seda samasugusena. Mamma oli teinud kahekordselt küpsetatud kartuleid ja asparagust ja küpsetanud veel ühe koogi. Seekord rabarberi oma. Kui sa pole kunagi rabarberikooki söönud, või kui isegi oled, võib ta natuke hapu olla. Aga mitte mamma oma. Ta paneb sinna ekstra suhkrut ja mees, see on hea.

Nad jõid terve pudeli seda veini ja pärast eelnevaid driknke olid kõik peale õhtusööki natuke svipsis. Me kõik läksime elutuppa ja istusime ja härra Condon küsis lõpuks minult ja Rileylt midagi.

"Ma tean, et te poisid teate, kuidas saladust hoida. Mul on üks, mis on päris tähtis. Selline, mis sisaldab ka müüri. Täna õhtul ma teile seda ei ütle, aga võibolla varsti. Praegu aga on mul idee ja see on päris õiglane. Kuidas teile meeldiks minu jaoks tööle hakata? Teile mõlemile. Ma ütlesin teile, mida ma teen. Asi on selles, et teie teate arvatavasti maad siin ümberringi palju paremini, kui mina topograafilist kaarti vaadates. Nii tahaks ma, et te mulle ümbrust näitaksite."

Ta peatus, et võtta lonksu kohvi, mida tema, mamma ja paps jõid, siis ütles, "Mida me taha saame, on päeval välja minna, kui teie mammad sellega nõus on. Me ei näe ühtegi rebast, kuid võime leida kohti, kus nad võiksid olla."

"Miks me neid ei näe, kui nad seal on?" küsisin mina.

"Hea küsimus, Travis, ja siin on sinu vastus: need rebased on põhiliselt nokturnsed. Ma olen mõnel ööl käinud väljas et neid tegutsemas näha, kuid päeva-aeg on parem jälgede leidmiseks."

Ma pöördusin Riley poole. "See tähendab, et nad tegutsevad öösel ja et ta otsib kakat," selgitasin ma.

Ta vaatas mind pahasel pilgul ja ütles, "Ma teadsin seda!"

"Jah, muidugi," pomisesin, kuid siis jäin vait, et härra Condon saaks jätkata.

"Tahan leida nende looduslikke elupaiku, kohti, kus nad oleks kiskjate eest varjatud ja kus oleks rikkalikult toitu ja vett. Kui ma leian sellise koha ja mingi jälje nendest, lähen ma öösel sinna ja istun vaikselt, lootes mõnda näha."

"Kas meie võime ka kaasa tulla?" küsis Riley, tema seiklushimu sellest väjavaatest ergutatud.

Härra Condon vaatas mu vanemate poole. Mamma noogutas. "Võite, kui su mamma seda lubab. Travisel on oma mamma nõusolek olemas."

"Selle ma saan," ütles Riley ja ma olin kindel, et ta saabki. Tema mammat ei huvitanud, kus ta oli, senikaua kui ta tema majas tal jalus ei olnud.

Nii tegime Rileyga plaane, et olla härra Condoni majas järgmisel hommikul hommikusöögi ajaks.Ta ütles, et kõige parem oleks vara välja minna, enne kui päike liiga kuumaks muutub. Mina ütlesin, et vara on hea ja küsisin, "Kas 9:30 või selle ümber?"

Ta naeris ja ütles, "Unustasin hetkeks, et olete 11. OK. Kui te üles saate, tulge siia, ma toidan teid ja siis läheme välja."

Minul ja Rileyl oli sel õhtul raskusi magamajäämisega, olles erutatud järgmisel päeval härra Condoniga uurimisretkele minemisest, samuti uuesti läbi elades, mis pargis oli juhtunud. Kui me sellest rääkisime, tuli natuke hirmu tagasi ja Riley nihkus mulle lähemale. Siis ta ütles, "Ma nägin, kui sa tagasi tulid, peale seda, kui minema olid pääsenud. Tulid tagasi minu pärast."

"Ma ei jäta sind kunagi hätta. Sa tead seda. Ma pole kunagi jätnud ega jäta ka tulevikus."

"Ma tean seda," ütles ta siis aga pani käe üle mu rinna, ja see juhtus natuke allapoole libisema ja siis, mõne aja pärast polnud meil kummagil enam probleeme magama jäämisega.

Mõtlesin, missuguse hommikusöögi härra Condon meile pakub. Ta ise toitu ei valmistanud; ta oli seda meile öelnud. Olin üllatunud, kui ta seda pakkus. Kuid ta oli kogu õhtupooliku meiega väga sõbralik olnud. Mulle tuli imelik mõte: mis siis, kui meie arvates polnud ta sõbralik, kuna Riley arvas et ta kasvatab tapjakoeri ja mina arvasin, et ta võis ahistaja olla? Ehk oli ta kogu aeg sõbralik olnud ja meie lihtsalt ignoreerisime seda? Mõtlesin nendele kordale, kui temaga olime kohtunud ja hakkasin natuke piinlikkust tundma. Temaga oli kõik korras olnud. Meie olime probleem olnud.

Nii võis meie hommikusöögile kutsumine olla selleks, et meid paremini tundma õppida. Minu arvates oli see osa sellest, kuid tegeliku põhjuse sain teada kui sinna jõudsime.

Mina ja Riley tõusime vara ja jõudsime tema majja kella 10, Riley ikka veel haigutamas. Pidin teda natuke torkima, et üles äratada. Kui Riley magab, siis ta magab!

Härra Condon tervitas meid ja kutsus kööki. Köök oli päris lage. Kõik kaunistused ja väkesed kodused asjakesed, mida proua Henderson oli kasutanud, et kohta, noh, kodusemaks muuta olid kadunud ja seal olid vaid nõudekapid, kraanikauss, külmik ja pliit. Nõudekapid olid klaasustega ja näha oli, et nad olid tühjad - polnud ei taldrikuid, ei klaase ega midagi. Ma arvan, et ta sõi palju väljas.

See ei oleks pidanud mind üllatama. Elutoas polnud ka mööblit olnud. Mulle tuli pähe, et see oli olnud põhjuseks, miks ta meid sisse ei lasknud, kui me talle küpsiseid tõime. Tuba ei olnud kaste ja pakkimispaberit täis. Tal ei olnud üldse midagi ja see oleks meile imelik tundunud. Noh, vähemasti minule ja Rileyle.

Keset kööki oli väike laud ja selle ümber neli tooli. Laua peal oli karp rõngassaiadega. Mõistsin, et see oli meie hommikusöök. Ja las ma ütlen kohe välja, see oli pagana hea hommikusöök. Mina ja Riley armastasime rõngassaiu, kuid mingil põhjusel ütles mamma, et need pole meile head ja ei ostnud neid meile kunagi. See oli tõeline kostitus!

Härra Condon naeratas, kui mu õnnelikku nägu nägi. "Arvasingi, et need teile meeldivad. Istuge maha ja pange nahka."

Tegin karbi lahti ja seal oli neid kõikki sorte ja terve tosin ka. Seal oli glasuuriga ja moosiga ja sokolaadiga ja niisugused, mis olid sokolaadi ja purustatud pähklite sisse kastetud ja ja vahtrasiirupi glasuuriga ja veel rohkemgi.

Mina ja Riley haarasime kumbki ühe ja hakkasime mugima. Riley armastab moosiga rõngassaiu ja sellise ta haaraski. Kui meil suud täis olid, küsis härra Condon kas piim sobib, et ta ei arva, et rõngassaiade juurde apelsinimahl sobiks, nii ostis ta piima. Ma ei saanud rääkida, seepärast noogutasin ainult. Nii võttis ta külmikust piima ja nägin, et see oli seal ainuke asi.

Tal olid leti peal mõned plastiktaldrikud ja topsid koos paki salvrätikutega ja ta andis meile nendest kummalegi ühe. Tal oli termos ja tühi tops ja ta istus sellega meie kõrvale ja kallas endale topsitäie kohvi. Ta vaatas mõne minuti kohvi rüübates, kuidas me rõngassaiu hävitasime, siis hakkas aga rääkima."Poisid, Pean teile midagi ütlema, enne kui alustame. Mul on vaja teada, kas te suudate saladust hoida - suurt ja minu jaoks tähtsat saladust. Kui see välja tuleb, mida ma teile kavatsen rääkida, võin ma oma töö kaotada ja mu töö on peaagu kõik, mis mul on. Mul oli partner, mees, kuid enam pole. Oh, muide, see ei olnud see saladus mida te hoidma peaksite, kuid muutub selleks, kui te seda levitate, kuna siin on Mississippi ja puha."

Riley oli kiire taipama. "Te tahate öelda, et olete gei?"

"Jah. Kogu mu elu. Arvatavasti peaksin teilt küsima: ega see teid ei häiri?"

"See on lahe. Ma arvan, et olen ka ja mõtlen, et Travis võib ka olla. Me vallatleme üheskoos."

Jõllitasin teda, kuid tema vaatas härra Condoni poole ja ignoreeris mind.

"Noh selle viimase osa kohta sain ma juba sellest teada mis sa eile pargis rääkisid - vallatlemise kohta vähemasti. Sa oled natuke noor, et kindel olla, kas sa vanemaks saades ikka gei oled. Kuid sa oled mulle ühe hea põhjuse andnud, miks ma sind usaldada võin - sest sina usaldad mind, et ma ei räägi su vanematele ega kellegile ümberringi sellest vallatlemisest. Ja muidugi ei räägi ma seda. Ja kui sa võiksid arvata, et püüan sind oma saladust hoidma sundida, siis ma ei räägi seda isegi siis, kui sa minu oma räägid. OK?"

Riley noogutas, aga mina ei saanud seda teha. "Ma ei saa lubada, et teie saladust hoian, kui ma seda ei tea," ütlesin mina, lootes, et see härra Condonit ei pahanda.

Ei pahandanud. Selle asemel, et kulmu kortsutada ta naeratas ja ütles, "See on sinust väga tark, Travis. Ok, ma parem hakkan rääkima, muidu saavad teil nood rõngassaiad otsa ja te hakkate küsima, mis lõunaks on."

Ta istus oma toolile tagasi. "Minu leping ütleb, et pean ma avastama, kas need rebased on migreeunud Mississippisse. Ma tulin siia Lewisvillesse, kuna see oleks nende jaoks perfektne koht. Siin on suured rohumaad ja hulgaliselt veesilmi ja järvesid, jõgesid ja ojasid. See on sedasorti elupaik mis neile meeldib. Nad söövad vähilaadseid ja kahepaikseid, samuti tõuke, rohtu, väikesi imetajaid, marju, pähkleid, putukaid - väga mitmekesist toitu. Kuid minu ülesannetes on veel enam. Kui ma rebaseid leian, pean ma näidise nende poolt määratud laborisse saatma, kus teda siis uuritakse: tema kõhu sisu et määrata, kas ta jahib midagi niisugust, mis võiks negatiivselt mõjuda põllumajandusele või või loomade elule osariigis, näha, kas tal mingit haigust pole, kas temas on mõni bakter, mis võiks kahju teha, või kas tal viirusi või nakkushaigusi ei ole. Nad tahavad teada, ega nende loomade siin viibimine ei mõjuta kohalikku populatsiooni. "Aga - " ma hakkasin rääkima, kuid ta peatas mind, ilmselt nähes mu näost, mida ma mõtlesin öelda.

"Jah Travis, ta tuleb tappa, et seda kõikke teha. Mina seda ei tee. Ma ei tapa metsloomi. Kuid ma püüan ta kinni ja saadan elusana laborisse. Selle pärast on mul taser kaasas, peale selle on see minu kaitseks, kui ma üksinda väljas olen. Uimastan sellega looma. Siis panen ta puuri. Mulle ka ei meeldi, et ta hiljem hävitatakse, kuid kui mina seda ei tee, teeb seda keegi teine ja see on veelgi halvem."

"Miks?" küsisin mina.

"Ma ei suuda sellele vastu panna," ütles ta, sirutades käe õunaga saiakese järele, murdis sellest tüki ja näksis seda, siis rüüpas kohvi, enne kui mulle vastas.

"Seepärast, et ühte nendest kinni püüda, peab ta alati emane olema. Ja ta peab alati olema oma urus koos kutsikatega. Isane kuuleb, kui ma tulen ja ma ei näe teda kunagi. Ta kõrvad on palju paremad kui mu vaikne kõnd ja kui ma püüan varjendit ehitada, kuhu end peita, näeb ta arvatavasti seda ja läheb ära. Ja ta liigub kogu aja regulaarselt ringi nii et talle ei saa lõksu panna, mida ma niikuinii ei teeks. Ei, rebase leidmiseks ja püüdmiseks peab ta ema olema, kas imetav või võõrutav oma kutsikatega. Seda teevad teised selles äris osalejad ja pean ka mina tegema."

Selle järgi, kuidas ta kulmu kortsutas, nägin et see talle rõõmu ei valmistanud.

"Noh, reeglid on sellised, kui sa seda teed, võtad sa ema ja jätad kutsikad enda eest seisma. Ma ei tee seda enne kui nad võõrutatud on. Sellel aasta-ajal on see võimalik, kuid on väga tõenäoline, et need kelle me leiame, pole veel suutelised ise hakkama saama. Kuid see ei lähe korda agentuurile, kelle jaoks ma töötan. Reeglite järgi pean ma võtma ema ja jätma kutsikad. Nad arvavad millegipärast, et see on humaansem. Mina nii ei arva. Nii on see mu suur saladus. Ma püüan ema ja võtan kutsikad ka."

"Te hoiate siis neid seni koos, kuni nad võõrutatud on?" küsisin mina.

"Ei," ütles ta kurvalt.. "Teeksin seda, kui see toimiks, kuid vangistatud metsrebane lõpetab imetamise ja harilikult tapab kutsikad. nii eraldan ma nad ja hoolitsen kutsikate eest kuni nad küllalt vanad on ja võimelised ellu jääma. Ja see mis ma enne ütlesin halvema kohta kui mina seda ei tee? Noh, keegi teine võtab mu koha ja jätab päris tõenäoliselt kutsikad omapead ja nad lihtsalt surevad.

"Nii siis. Minu saladus on et ma hoolitsen kutsikate eest ja see on valitsuse poliitikaga vastuolus. Võite te sellest mitte kellegile rääkida, et ma seda teen?"

Riley peaaegu jõudis vastamisega minust ette, aga mitte päris ja me ütlesime koos. "Jah, lugupeetud härra." Siis Riley jäi vait ja naeratas mulle, kuid mina jätkasin, öeldes, "Mitte mingi juhul me ei räägi!"

"Hästi," ütles tema. "Ega ma seda arvanudki. Rääkisin teie linna võmmiga, tolle Lodgega, kui ma tulin. Näitasin talle oma pabereid ja puha. Mõnilord on linna võmmid natuke kahtlustavad võõraste suhtes ja nii teen ma seda sageli. Küsisin talt naabrite kohta ja ta ütles, et sina Travis ja sina Riley, senikaua kui sa koos Travisega oled, olete head inimesed, nagu kõik, kes siin elavad, ja et sina Travis armastad koeri rohkem kui midagi muud. Sain aru, et kui ma abilisi vajan, siis teie kaks oleksite just need õiged."

Ma punastasin. Riley ei punastanud, kuid nautis kiitust. Ta armastas enda kohta häid asju kuulda, kuna oma elus kodus kuulis ta enamuses halba.

"Nii et te olete ok. sellega, mida me kavatseme teha?"

Noogutasin. Ma vihkasin mõtet ema ära võtmisest ta beebide juurest, kuid kui seda ikkagi nii või teisiti tehakse, siis nii tundus see parim olevat ja mul ei olnud probleeme selles osas, mis beebide päästmisse puutus. Ja samuti tundsin, et soojenen härra Condoni suhtes. Enne seda oli ta lihtsalt veel üks täiskasvanu olnud ja ma olen alati täiskasvanute suhtes ettevaatlik. Kuid nüüd, kus ta ütles et tal saladus on ja et ta selle pärast muretseb ja siis selle meile usaldas ja saladus seisnes selles, et ta püüdis päästa looma beebisid - noh nüüd oli mul tema suhtes hulga parem tunne.

Riley vaatas ringi ja nägi kui tühi köök oli ja kui härra Condon hetkeks vaikis, et süüa oma saiakest ja küsis päris mõtteka küsimuse. "Härra Condon, kui te olete siin ainult seni, kuni saate rebase kätte või suudate kindlaks teha, et neid siin ei ole, miks te selle maja ostsite? Miks mitte jääda lihtsalt motelli? Või vähemasti rentida maja?"

Härra Condon vaatas minu otsa ja naeris. "Miks sina seda ei mõelnud, Travis?" küsis ta ja mina punastasin jälle. Kas ta teadis, et pidasin end targaks? Paistis, et ta oli sellest aru saanud. Härra Condoni silmad särasid, kui ta seda ütles ja ma teadsin, et ta mind narrib, olemata õel. Kuid ikkagi polnud ma kindel, mida öelda.

Nii ei öelnud ma midagi ja härra Condon pöördus Riley poole, "Väga perspikatiivne, Riley." Kui ta nägi segadust Riley näost, ütles ta, "Sa võid Traviselt küsida, mida see tähendab," mis lasi mul jälle pea tõsta. Ma arvasin, et võisin sõna definitsiooni teada - või vähemasti aimasin seda - ja kui Riley ei küsi seda enne, kui jõuan sõnaraamatust jäerele vaadata, tean ma seda kindlasti.

"Vaata, asi on selles," ütles härra Condon Rileyle, "kui ma tahan rebasekutsikaid päästa, väga väikesi, pean ma panema nad ümbrusesse, kus nad saavad õppida olema rebased, mitte koduloomad. Ja selle jaoks peavad nad väljas olema. Ja kuidas ma nüüd seda teha saaksin ilma et keegi teaks nende olemasolust?"

Nüüd sain ma aru! Hüüdsin kõva häälega, "Müür!"

"Õnnitlen sind, Travis. Tahate näha?"

Muidugi me tahtsime ja nägin et härra Condon tahtis meile näidata. Tõusime ja läksime maja tagaukse juurde, uks, millest ma mitmel korral olin käinud kui Henriksonid siin elasid.

"Tere tulemast Condoni elupaikka," ütles ta ja avas ukse.

Me läksime välja ja ohoo! Peatusin vapustatuna. Ta oli selle tagaõue muutnud, noh, ma mõtlen et elupaik on sellele parim nimi. Sellest tagaõuest voolas nüüd oja läbi, noored puud olid istutatud metsa moodi, väike tiik, mõned langenud puud, pikk rohi kasvamas ja siis ta tegi "Tsss," ja ma kuulasin ja kuulsin kui rohutirtsud siristasid ja konnad krooksusid! Ta oli selle muutnud rebaste paradiisiks!

"Plaanin kutsikad siia tuua, kui suudan nad leida. Ma ei oleks seda motellis või renditud majas teha saanud. Pidin selle koha ostma. Ja kulutasin selle peale mõningase hulga raha, kuid olen üksildane ja ma pole kunagi armastanud raha kulutada asjadele, mida ma ei vaja, nii oli mul piisavalt raha, et seda teha. Mis ka mitte? Ma müün maja ära, kui järgmise lepingu saan, või kui seda ei tule, võiksin ka siia jääda ja pensionile minna. Mulle justkui meeldivad minu taga elavad naabrid." Ta naeris ja mina arvatavasti punastsin jälle. Nüüd meeldis ta mulle päris kindlasti.

Peale seda hakkasime tööle. Läksime ta autosse ja sõisime ringi, minu valitud kohta, siis jälle Riley valitud ja nii vaheldumisi. Oli palju jõgesid ja tiike ja järvi ja metsi, mida uurida. Veetsime sellega kogu päeva ja härra Condon tegi hulga märkmeid ja märkis kaardile, nii et teaks kuidas tagasi meie poolt käidud kohtadesse tulla. Ta ütles, et see võib tal kaua aega võtta, aga ta ei hooli sellest. Ta ütles ka, et talle meeldib meie seltskond ja kuulata, kuidas mina ja Riley kogu aeg kraaklesime. Raske ette kujutada. Papsi ajas see hulluks.

Ta ostis meile lõunasöögid linna söögimajas ja tõi meid õhtusöögi ajaks koju. Küsisin, kas ta läheb öösel välja ja tema ütles, et ei, ta on väsinud. Ta nägi nii välja ka. Igaüks, kes veedab päeva suvise Mississippi kuumuses ja niiskuses, muutub selliseks. Isegi mina olin väsinud!

Ta ütles, et tal on hommikul meie jaoks jälle hommikusöök ja mina ütlesin, et me oleme seal.