14. Peatükk

Rebased on kaevavad loomad, kuid meil polnud aimugi, kuidas neile urgu kaevata ja oletasime, et kui me kutsikad leiame, ei oska ka nemad seda teha. Nii võtsime sellel pärastlõunal suure kingakarbi ja lõikasime ühte otsa ümmarguse augu, panime sinna natuke heina, kaevasime õue augu, panime karbi auku ja ühendasime selle külge auto radiaatori vooliku, küllalt jämeda, et kutsikad läbi mahuks roomama, siis katsime karbi mullaga, jättes vooliku otsa välja.

Kui meil kutsikad kohal olid, lasime viimased lihatükid läbi vooliku karpi, siis panime kutsikad vooliku kõrvale maha. Nad tundsid liha haisu ja alla voolikusse nad läksid. Ootasime ja jälgisime mõne minuti ja nad tulid jälle välja.

Oli ikka veel öö ja ilmselt olid nad harjunud öösel väljas olema. Nad trampisid muretult mööda õue, seda uurides. Arvatavast seepärast, et nüüdseks olid nad küllalt söönud, veetsid nad suurema osa ajast teineteisega mängides, saba taga ajades ja põhjalikult oja uurides. Nad jõid ahnelt, läksid läbi väikese metsakese, siis sörkisid oja juurde tagasi ja uurisid kogu asja, isegi sumasid vees, enne kui tagasi kihutasid sinna, kus me neid jälgides seisime. Nad nuusutasid me kingi, siis see, keda ma hoidnud olin, ronis mu teksa säärt mööda üles. Mulle tundus, et ta tahtis, et teda üles võetaks, nii ma seda ka tegin. Paitasin teda ja ta keeras end mu peos jälle rõngasse.

"Mis sa talle nimeks paned?" küsis Riley.

"Hei, nad pole lemmikloomad, kas teate," ütles härra Condon, püüdes pahurana kõlada, kuid ei suutnud naeratust tagasi hoida nähes, kui armsad nad olid ja kui taltsad meiega.

"Ma tean, kuid me peame neile nimed andma, et neist kui indiviididest rääkida,"vaidles Riley vastu. "Ma panen enda omale nimeks Ralph."

"Ralph!" turtsusin mina. "Miks Ralph?"

"Seepärast, et see algab R ga ja seal on viis tähte. Mis sa enda omale paned?"

Tal polnud vaja öelda, 'nagu Riley'; see oli ilmne. Ma mõtlesin hetke ja ütlesin, "Tinker."

"Hah!" naeris Riley. Talle meeldis, et kasutasin nime juures tema süstemi.

"Ainult pidage meeles, te kaks. Nad on metsloomad ja me tahame, et nad metsloomadeks ka jääksid ja me peame nad tagasi panema sinna, kust me nad leidsime, kui nad selleks valmis on, mis ei ole enam nii kaugel. Tavaliselt jäävad nad peale võõrutamist kuni kuueks kuuks oma ema juurde ja mulle tundub, et need siin on peaagu niikaugel. Nad on valmis iseseisvuseks mõne loetud nädala jooksul. Peame ainult vaatama, et nad suudaks endid toita ja ilma emata hakkama saaksid. Ta pidi neid küttima õpetama ja on seda arvatavasti juba kuigi palju ka teinud, kuid need kaks peavad ülejäänu ise õppima. Me peame siin küllalt elusat toitu ringi jooksmas ja ma olen kindel et nad avastavad, kuidas neid kinni püüda. Rebased on päris taibukad."

Ma ei tahtnud Tinkerit maha panna. Ta oli nii armas ja teda hoida oli nii hea. Ta usaldas mind ja see valmistas mulle uhkust. Kuid ma teadsin, et ta ellujäämine on kindlam, kui meie vahel liiga tugev side ei teki ja nii panin ta väga vastumeelselt vooliku juurde maha tagasi. Ta vaatas mind korraks, siis läks tagasi oma urgu. Ralph järgnes talle.

"Näed," ütlesin Rileyle. "Tinker on juht."

"Ainult seepärast, et sa ta esimesena maha panid. Ma meeldin Ralphile rohkem, kui sina Tinkerile."

See põhjustas järjekordse vaidluse ja härra Condon ütles meile, et aeg on koju minna.

Järgmisel päeval veetsime rebastega nii palju aega kui saime. Nad tulid oma urust päeva ajal välja, kui me kohale ilmusime; ma arvn, et nad tundsid meie hääled ära. Ehk oli see selle pärast, et me tõime neile alati midagi. Härra Condon ütles, et lõpetaksime selle, et ta ei taha, et nad jookseksid inimeste juurde lootuses süüa saada. Nii me lõpetasime selle. Kuid nad tulid ikkagi meid tervitama. Pidime lõpetama nende paitamise ja sülle võtmise ka. Isegi kui teadsime, et see oli nende jaoks kõige parem, oli see siiski paha. Tahtsin nii väga Tinkerit hoida! Ta surus end minu vastu, kui ma seda tegin. Arvan et mõistsin nüüd, mida tähendab kedagi armastada ja tal minna lasta.

Kuid kui me nendega enam ei tegelenud, ainult jälgisime, tüdisid nad meist ja hakkasid rebased olema. Nad mängisid teineteisega hästi palju, aga kui kõht tühjaks läks, hakkasid rohutirtse otsima. Tõime lemmiklooma poest Gatlinburgist valgeid hiiri ja nad õppisid neid ka taga ajama ja kinni püüdma. Mõnikord jättis härra Condon neile leidmiseks surnud orava või opossumi, millega nad hästi hakkama said.

Härra Condon oli lasknud väikesi kalakesi ja konnapoegi ojasse, mille ta oli valmistanud, pannes ühte krundi otsa kausi ja teise pumba, mis pumpas vee tagasi krundi ülemisele poolele, kus see väikesesse lompi langes, hoides ojakese vee tagasi voolamas teises otsas asuvasse kaussi. Rebased õppisid õige pea, kuidas ojas seistes kala püüda. Vähehaaval kasvasid nad isesseisvateks rebasteks.

See juhtus poolteist nädalat hiljem. Kool algas järgmisel päeval, midagi mida Riley paistis kartvat, kuigi ta seda kunagi ei öelnud, kuid kui ma kedagi võisin ära arvata, oli see tema. Jõudsin härra Condoni majja natuke hiljem kui tavaliselt, sest mamma oli mind sundinud keldrikorrust koristama. Hea küll, võibolla olin talle natuke vastu ajanud. Kui oled üheteistkümnene, pole alati kerge pead külmana hoida, kui sul pole tuju seda teha, mida sul kästakse.

Ta ei lubanud ka Rileyl mind aidata, nii et tema oli juba seal koos rebastega.

Härra Condon oli ka seal. Alati teda polnud. Ta oli meile andnud müüri-värava võtme, et me sisse saaksime, kui teda kohal ei olnud. Kui ma sinna jõudsin, tuli ta meiega rääkima.

"Poisid, on aeg nood kutid vabaks lasta. Te pole ehk tähelegi pannud, kuna olete siin iga päev ega ole neid nüüd sülle võtnud, kuid nad on peaaegu poole suuremad, kui siis kui me nad leidsime. Aga see pole ainus põhjus. Me peame neil nüüd minna laskma, kuna märkasin, et nad on müüri juures kaevanud. See tähendab, et nad võivad kergesti välja pääseda ja kui nad siin välja pääsevad, saavad nad hukka. Täisksvanu võiks ellu jääda, aga nemad mitte. Nii peame me nad lahti laskma. Ma arvan et see peaks täna öösel juhtuma."

Neelatasin. Ma polnud selleks valmis! Kuid kui Tinker välja pääseks ja auto alla jääks või mõni teismeline teda kividega pilluks või mõni hulkuv koer ta kinni püüaks - noh, see oli liiga kohutav isegi mõelda.

Vaatasin Rilley poole ja ta nägi välja, nagu hakkaks ta nutma. Sama palju kui mina Tinkerit armastasin, armastas tema Ralphi ja ta ei suutnud oma tundeid sama hästi peita kui mina. Tema näost oli alati kõik näha.

"Olete te poisid sellega nõus? Nad on sama palju teie omad, kui minu, kuid tegelilkult ei kuulu nad kellelegi meist. Nad kuuluvad sinna, kust me nad leidsime."

Nii me siis seda tegime. Panime nad samasse kandepuuri, millega nende ema tõime ja siis järgmisel päeval laborisse viisime. Nad mõlemad mahtusid sinna ja kuna nad olid üleskasvades üksteise otsas maganud, ei olnud niimoodi puuri topitud saada nende jaoks mingi probleem.

Jõudsime tiigi äärde peale päikeseloojangut. Peale puuri avamist võtsin veel viimast korda Tinkeri sülle ja Riley võttis Ralphi. Isegi kui me polnud paar nädalat neid puudutanud, paistis see neile meeldivat. Silitasin Tinkeri pead, mis talle alati oli meeldinud ja ta kurgust tuli naljakat häält.

"Hea küll, pange nad maha," ütles härra Condon. Mul olid päris segased tunded, kuid tedsin, et on aeg ja nii on õige, nii kummardusin ma, panin Tikeri jalgadele, kuid ei lasknud veel lahti. Riley pani Ralphi ka maha ja vaatas minu poole. Noogutasin ja me mõlemad lasime nad lahti.

Ralf galoppeeris minema, natuke tantsiskledes, hüpeldes, kõrgele õhku hüpates. Tinker vaatas kõheldes minu otsa ja naeratasin talle, sirutasin käe ja silitasin jälle, siis ütlesin, "Mine," ja seisin püsti. Ta kõhkles, siis pani minema, Ralphi otsides ja kui ta tema leidnud oli, sai ta kätte ja hüppas talle peale. Nad veerlesid natuke aega maas, teineteist näksides ja käppadega lüües, siis pani Ralph metsa poole, Tinker teda taga ajamas.

Seisin silmi pühkides Riley kõrval ja mingil põhjusel, kuigi kurb, nähes oma rebast kadumas, valdas mind just siis tugev tundmus, Rileyga ühtekuuluvuse tunne. Panin oma käe ümber ta õlgade. Silmanurgast nägin härra Condorit oma auto juurde tagasi minemas. Mina ja Riley jätkasime kutsikate jälgimist, kui nad üksteist taga ajasid ja mängisid ja siis oli Ralph metsas, Tinker teda taga ajamas ja nad kadusid meil silmist.

Seisime seal, mingil põhjusel tahtmata ära minna. Siis Riley küsis, "Mis sa arvad, kas nad mäletavad meid?"

"Võibolla. Kuid me tahame, et nad nemad ise oleksid. Et nad oma ümbruses ellu jääksid. Et nad õnnelikult elaksid."

"Aga kas nad jäävad kokku?"

"Ma ei tea Riley. Nad on mõlemad isased. Isased kalduvad leidma kaasasid, kui nad küllalt vanad on. Härra Condon ütles, et see juhtub siis kui nad aasta vanused on."

"Riley ei rääkinud midagi terve minuti, pikk aeg tema jaoks, siis aga ütles. "Meie oleme ka isased, Travis. Kas me lähme ka niimoodi lahku? Ma ei usu, et seda välja kannataksin."

Ta sirutas käe ja haaras minu omast, mis rippus ta rinna kohal, olles ümber ta õlgade põimitud. Just siis tundsin temaga nii tugevat sidet, et see tundus peaaegu lämmavana. Ta pidi midagi samasugust tundnud olema, kuna ei suutnud mu vaikimist välja kannatada. Ta meelitas mind midagi ütlema, öeldes, "Arvad sa, et me jääme kokku? Alatiseks?"

"Miks sa küsid, oled sa mures?"

"Oleme kogu suve koos olnud. Homme läheme keskkooli. Me võime erinevates ruumides olla, erinevates klassides. Meid eraldatakse. Kas me kunagi enam oleme jälle niimoodi koos?"

Tugevdasin natuke oma käe survet, tõmmates teda endale lähemale. "Riley, ma loodan, et oleme alati koos. Sina ja mina. Nood kaks kutsikat on meeskond ja samuti oleme meie. Loodan, et see on alati niimoodi. Tahan seda samapalju kui sinagi."

Riley pigistas mu kätt ja sosistas, peaaegu nagu räägiks iseendale, "Mina ka, rohkem kui midagi muud," siis aga astus eemale, hetkeks tagasi vaadates, nii et märkasin, et ta silmad märjad olid. "Panid tähele, kumb nendest ees oli? See oli Ralph. Ta oli alati liider. Täpselt nagu mina." Ja sejärel pani jooksu.

Olin tal otse kannul. "Liider," hüüdsin ma,"olukorda kontrollib see , kes taga ajab, mitte see, keda taga aetakse, kes põgeneb. Tead seda sama hästi kui minagi, ja juhul kui sa selle unustanud oled, tuleb se sulle kindlasti meelde, kui su kätte olen saanud." Püüdes kõlada ähvardvalt ja selles täielikult ebaõnnestudes.

Ta kriiskas tehtud paanikas, siis heastmeelest, joostes otse minu eest läbi ja mina naersin nii kõvasti, et kuigi olles kiirem kui tema, ei saanudki teda kätte enne kui ta auto juurde jõudis, kus härra Condon meid ootas, lai naeratus näol.

Jõudsin Rileyle järele, siis krabasin ta kinni ja kaisutasin teda ja tema pööras end mu käte vahel, nii et sai vastu kaisutada.

Mina ja Riley. Koos. Nagu see alati saab olema