8. Peatükk

Ma arvan, et mamma oli mind ja Rileyt natuke kahtlustama hakkanud, kuna viimastel päevadel oli ta mind väheke teistmoodi vaadanud. Siis viskas ta pommi, öeldes, et Riley peaks võibolla rohkem kodus magama, et tema mamma arvatavasti tahab teda tagasi võtta. Alguses arvasin, et ta nalja teeb, ta ei saanud seda tõsiselt mõelda, kuid ta ei naeratanud.

Siis aga järgmisel hommikul, kui ma vahelduseks täiesti üksinda hommisöögilauas istusin ja Rileyst puudust tundsin, viskas ta mulle järgmise üllatuse.

"Travis, me oleleme siin kogu suve istunud ja ma muutusin vahelduseks natuke rahutuks. Nii otsustasin ma et sina ja mina läheme paariks päevaks mu õele külla. Sa võid oma tädilastega aega veeta ja Sued uuesti näha."

Noh, see kõik ei sobinud mulle üldsegi! Miks püüdis ta mu suve ära rikkuda? Ainuke asi, mida ma võisin mõelda, et ta oli pealt kuulanud, kui paps meiega rääkis, öeldes et sõpradega vallatlemine on täiesti loomulik. Võibolla tema 'loomulik' erines papsi omast. Võibolla ta arvas, et mina ja Riley vallatlesime ja see ei meeldinud talle.

"Ma ei taha minna!" Ma võisin seda natuke kõvasti öelnud olla, kuna ta kortsutas kulmu, mis tähendas, et ma päris kiiresti tagasi tõmbuksin, või sellele saavad tagajärjed olema. Mamma tagajärjed polnud midagi, mis sulle meeldinud oleks. Ma ei tahtnud talle anda põhjust et ta järsku ütleks et Riley siin enam kogu ülejäänud suve öösiti ei maga. Ta võis seda teha. Ta võis õel olla, kui ta seda tahtis.

Nii jätkasin ma vaiksemal häälel. "Mina ja Riley vaatame, kuidas seda müüri ehitatakse ja käime kalal ja ujumas ja kõik ja kui me tädi Sue juurde läheme, tähendab see et kõikke seda me ei saa teha ja veel hullem on nonde tädilastega kohtumine. Sa ju tead, mis ma sellest arvan!"

"Nood tüdrukud on väga kenad. Sa pead õppima tüdrukutega läbi saama, see on kõik. See teeb sulle ainult head."

"Ma ei taha et see mulle head teeks. Ma tahan just siin suve veeta. Miks sa üksinda ei võiks minna? Jah, nii teemegi. Mina jään siia papsi juurde ja sina võta puhkust. Puhka nii kaua, kui tahad."

Noh, viimase lause viskamine polnud minust ehk kõige targem. Ta ajas end sirgu, ja ütles ilma emalikkuse varjutagi näos, "Sa siis ei arva, et mind siin vajaksid, ah, kukeke? Sa ei arva, et puhtad riided, toidu valmistamine, poes käimine, koristamine, et kõigel sellel oleks mingit tähtsust, kas on nii? Sa ei tea paljut midagi sellest ja see on nii. Aga mina tean midagi kindla peale. Sina ja mina läheme mu õele külla ja võibolla mitte ainult paariks päevaks. Võibollla sa pead siit ja Rileyst kauem eemal olema. Me peame seda veel vaatama."

Jah, selle viiimase lause olleks ma pidanud oma peas luku taga hoidma, mitte laskma oma keelel seda öelda. See oli mina ja Riley, mis teda sekeldama pani; olin selles kindel.

Veetsime tädi Suega kolm päeva. Võibolla oleksime kauemakski jäänud, sest nägin, kui õnnelik ja lõdvestunud mamma oli, istudes ja oma õega rääkides. Nad tegid kannutäie teed ja istusid koos köögis, jõid teed ja sõid võileivakesi, milledel koorik ära oli lõigatud või väikesi õhukesi küpsiseid, mida pidid sööma terve kimbu, et aru saada, et üldse midagi sõid ja nad muudkui lobisesid, nagu parv papagoisid.

See jättis mind täditütarde seltsi. Neid oli kaks tükki, kaksikud Becky ja Barb ja nad olid ainult kümme aastat vanad. Nad olid ka kõige suurem nuhtlus ja valu tagaotsas, mida on võimalik ette kujutada. Nad ei jätnud mind rahule. Nad tahtsid, et oleksin kaasatud kõiges, mida nad tegid ja kui ma nendega kaasa ei teinud, kaebasid nad oma emale ja tema sai mamma asjasse segatud ja siis ma tegin kõike, mida need neetud kaksikud tahtsid ja see oli kohutav. Sa istud koos tüdrukutega, sööd kujuteldavaid küpsiseid ja jood kujuteldavat teed peale seda, kui oled lisanud kujuteldavat piima ja kujuteldavat suhkrut mõlemit ja siis lobised sellest, kui kenad kleidid neil on ja kuidas nad oma juukseid peaks seadma nii ja teisiti ja siis ütle mulle, kui lõbus see on! Küllalt et sind oksele ajada.

Nii olime me ainult kolm päeva, kuna mamma väsis mu vingumisest ja tusatsemisest ja mossitamisest. Ma olen selles päris osav. Joon, millel sa kõndima pead, on päris kitsas ja mina balanseerisin selle asja peal perfektselt.

Tulime tagasi ja Riley oli seal. Paps ütles, et ta oli meie maja ümber iga päev jõlkunud, või ta arvas, et oli, kuna Riley oli alati seal, kui paps õhtul oma poest koju tuli. Paps ütles, et tal oli sellest isegi hea meel, kuna ta oli hea seltsiline. Mina ütlesin selle peale, et jah, aga ta oleks pidanud minu seltsiline olema! Paps ainult naeris ja ütles, et mõnikord pead sa naistele vastu tulema. Sina tegid seda just praegu.

Tal oli ka uudiseid. Veel kaks poissi, need kaks olid meie ealised, oli röövitud ja ahistatud, kui nad ära olid. Nad leiti linnast väljas maal ja üks nendest oli päris omadega läbi. Ta oli haiglas, kuigi paps ütles, polnud ta mitte sedavõrd füüsliselt vigastatud et sinna jääda.

Nad ei suutnud tuvastada ahistajat ega seda, kuhu neid viidi, kuid see, kes haiglas polnud, rääkis ohvitser Lodgele, mis nendega tehtud oli. Paps oli sellest kokkuvõtliku versiooni kuulnud. Seekord oli mees osa võtnud, sundides poisse endale asju tegema. Paps ei öelnud mulle, mida nimelt, öeldes, et üksikasjad polnud midagi, mida ma kuulma peaks. Ta ainult tahtis et me teaksime - mees on ikka liikvel ja peaksime valvsad olema.

Teadsin, et varem või hiljem saan teada, mis nonde poistega juhtus. Asi tuleb välja. Küsisin papsilt, kes need poisid olid, kui meie ealised. Ta mõtles selle üle, olemata kindel, kas meile rääkida, siis aga otsustas, et saame seda niikuinii teada ja nii andis ta meile nende nimed. Me muidugi teadsime neid ja olime sokeeritud.

Kuid paps rõhutas minule ja Rileyle jälle, et oleksime ettevaatlikud, oleks koos teiste poistega ja püsiks turvalisena.

"Mida me täna teeme?" küsis Riley ühel hommikul.

"Miks pean alati mina olema, kes otsustab? Sa ei teeni oma olemasolu ära, kas tead. Robinil oli alati Batmani jaoks midagi meeles."

"Hei, oota nüüd! Kes on öelnud, et sina Batman ja mina Robin olen? Mitte mingil juhul, mees! Sina võid Batman olla, kui tahad, aga mina pole mingi kõrvaltegellane. Võibolla olen ma Superman.

Raputasin pead, ajades end nii sirgu kui võimalik ja tema peale alla vaadates. Peaaegu pool tolli. "Võib olla siiski Superhiir. See on võimalik."

"Ma sulle näitan Superhiirt," hääles kõlamas põlgus ja ähvardus ja siis ta hüppas!

"Hei, kao mu seljast. Sa ei saa olla hiir ja käituda nagu kass. See on ... see ... see on paradoks. Ma arvan, et see on õige sõna."

"Sul on õigus, ma pole hiir. Ja enne kui sa selle peale tuled, ma ei ole ka Kassnaine. Ma olen Superman."

"Hea küll, Superman, kasuta oma ülivõimeid ja mõtle välja, mida me täna tegema hakkame."

Hetke paistis ta tõsine olevat. "Noh, mul on idee."

"Jah?" See võis skeptiliselt kõlada. Võis.

Riley ronis minu seljast ära ja istus voodile. Jah, ükskord nägi ta tõsine välja. "Hea küll. Su paps ütles, et üks nendest poistest on ikka veel haiglas ja mitte selle pärast, et tal mingi füüsiline häda oleks. Kuulsin, et ta nimi on Johpaul Santee. Tead sa, mida see tähendab?"

Pidin hetke mõtlema. Kogu see asi oli mul meelst läinud. Ilmselt oli Riley sellest mõelnud. "Noh," ütlesin ma lõpuks, kui ta füüsiliselt korras on ja ikkagi mingit ravi saab, siis on temaga midagi vaimset."

Riley noogutas. "Jah, seda ma mõtlesin ka. Ma mõtlesin sellest, mida su paps ütles et nad muretsevad selle pärast, et nad enam kellelegi ei meeldi selle pärast, mida nad tegid. Ja ma justkui mõtlesin, et võiksime neid külastada ja öelda, et meile nad meeldivad ikka veel."

Mees, oh mees! Hakkasin mõtlema: meist kahest, võibolla olin mina hoopis see rumalam. See oli üks parimatest ideedest, mis tal kunagi oli olnud. Alguses mõtlesin selle üle nalja teha, aga see poleks õiglane olnud. Kui selle asemele ütlesin talle, et see on väga hea idee ja nii teemegi, ütles ta naeratus mulle, et olin õiget asja teinud. Pani mind natuke pakitsema ka.

Riley polnud selline, keda tavaliselt armsaks nimetakse. Tal oli üks nondest unikaalsetest nägudest, niisugune, mis ei paistnud ühegi teisega sarnanevat. Muidugi olid tal kõik õiged osad olemas, kuid nina oli natukene tsentrist kõrval, kui küljepealt vaadata, ta silmad olid üksteisest kaugemal, kui enamikul inimestest, ta kõrvad võisid liiga suured olla, kuid kui kõik kokku panna, mulle ta väljanägemine meeldis ja kindlasti oli ta armas, kui ta naeratas. Kuid tegelikult ei väsinud ma kunagi teda vaatamast.

Me ei öelnud mammale, kuhu me läheme. Tavaliselt me ütlesime, kuid seekord ütlesime et läheme rattaga sõitma. Riley ütels, et me ei peaks talle ütlema, et ta ei peaks teadma, et läheme hullu külastama.

Aga mina mõtlesin ikkagi veel tema märkusest selle kohta, et me hullu külastama läheme. Näedsa? Olla nii tark nagu ta täna hommikul oli olnud, polnud tema jaoks igapäevane asi.

Naine haigla valvelauas otsis üles nime Johnpaul Santee ja ütles, et ta on psüühika osakonnas, teisel korrusel ja et me peame sealses valvelauas registreeruma. Liftis oli palju inimesi, nii et Riley ei saanud nuppe vajutada, isegi mitte 2, kuna see juba põles. Ma arvan, et ta oleks seda ikkagi vajutanud, praktika mõttes, kuid lift oli nii täis, et ta ei pääsenud paneeli juurde.

Mul oli natuke imelik tunne. Riley poolt hullu mainimine ja Johnnpauli viibimine psühiaatria osakonnas pani mind natuke mõtlema, missugune ta võiks välja näha. Kas ta on hullusärgis? Voodi külge aheldatud? Ma teadsin, et ta hull pole, aga ei teadnud, kuidas inimesi psühiaatria osakonnas hoiti. Või kuidas see, mis juhtus, teda mõjutas või miks ta ikka veel haiglas oli.

Me mõlemad tundsime teda. Me teadsime kõikki endavanuseid lapsi. Ta oli mustanahaline laps ja selline vaikne. Väga hea väljanägemisega ja kandis alati väga kenasid riideid, mitte räbaldunud teksasid ja määrdunud tsärke, nagu mõned lapsed. Ta riietus paremini kui mina. Teadsin, et ta käib baptisti kirikus ja ma arvan, et ta võttis kõikke, mis seal räägiti südamesse. Ma polnud teda kunagi vandumas kuulnud. Noh, mina ka ei vannu eriti, kuid mõnikord sa nagu pead, kui tahad üks kuttidest olla. Johnpaul ei vandunud kunagi ja oli ikkagi üks meist. Ta oli tark ka. Mul olid kõik viied ja eriti palju lapsi seda ei suutnud. Paps ütles, et kui ma seda suudan, siis pean seda tegema ja küsis otse mulle silma vaadates, kas ma suudan. Nii ma tundsin, et pean ja tegin ka. Johnpaul tegi ka.

Tema parim sõber, laps kellega ta koos oli olnud, kui neid rööviti, oli ka mustanahaline ja samuti tark. Selle tõttu neid narriti vahel, aga mitte palju. Meie direktor ei oleks seda lubanud. Igatahes olid nad kogu aeg väga lähedased ja tema sõber, kelle nimi oli Tommi Abernathy, oli päris suur ja polnud keegi, kellega sa õiendada oleks tahtnud.

Mina sõbrustasin kõigiga ja sain nende mõlemiga hästi läbi, isegi kui Johnpaul oli väheke reserveeritud Ta ei olnud häbelik, ta lihtsalt ei öelnud palju välja. Ma arvan, et ta oli nagu natuke minu moodi.

Ütlesime naisele valvelauas, et tulime kedagi vaaatama, et ta on meie sõber. Ta vaatas meid ja olin rõõmus, et meil puhtad tsärgid seljas olid. See oli seda sorti pilk. Siis küsis ta tema nime ja kui ma talle ütlesin, siis ta pilk pehmenes. Ta toksis arvuti klahve, vaatas displeile ja ütles, "Jah, nagu ma arvasin: külastajetele pole piiranguid. Ma arvan, et ta on teid nähes rõõmus. Keeegi ei tule teda vaatama, peale vanemate. Ta ainult istub oma toas. Lapsed vajavad lapsi enda ümber, et normaalsed olla. Te võite kohe sisse minna. Ruum 212. Tänan tulemast. Hea teist."

Ma oleks selle pärast end hästi tundnud, kui Riley poleks mind küünarnukiga ribidesse toginud ja mulle muianud.

Ta uks oli lahti ja nägime teda tavalistes riietes ja istumas akna juures toolil. Ta ei vaadanud ka aknast välja. Ta lihtsalt istus, vahtides mitte millelegi. Me mõlemad läksime sisse, kuid peatusime siis, teadmata, mida nüüd teha.

Johnpaul vaatas üles, nägi meid ja tundus üllatunud olevat. Siis ta silmad muutusid ja ma arvan, et ta võis natuke hirmununa näida. Nii ma teadsin, et pean rääkima. Pidin selgitama, miks me siin olime ja see polnud selleks et teda narrida või teda küsitelda või teda veel halvemini end tundma panna, kui ta arvatavasti juba tundis.

"Tere, Johnpaul," ütlesin mina, püüdes kõlada positiivselt, aga mitte ülevoolavalt rõõmsana. Se oleks valsk olnud ja see polnud aeg olla midagi muud kui siiras. "Kuulsime, et sa oled siin ja tulime vaatama, kuidas sul läheb. Nagu sõbrad, tead küll. Arvasime, et sul on ehk seltsi vaja. Ja tõin sulle selle." Näitasin talle raamatut, mille ma olin talle toonud, ühte mu sci-fi kollektsioonist. Mulle meeldis see väga, ja olin seda kolm korda lugenud. Mõtlesin, et kui see mulle meeldib, võiks see talle ka meeldida. Ma ei tahtnud seda päriselt ära anda, aga mul oli seda tehes hea tunne.

Nägin, kuidas hirm ta silmadest kadus. Ta tõusis, siis istus jälle. Ta tegi oma suu paar korda lahti, ega ei öelnud midagi. See oli OK , ma olin harjunud, et ta palju midagi ei öelnud.

Riley muidugi ei suutnud vaikusega leppida. "Meil on sulle midagi öelda."

Johnpaul viskas talle pilgu, enne kui pöördus tagasi seina vaatama. Vaatasin ka seda ja ei leidnud midagi, mida peaks vahtima. Riley pani edasi, kõige vähematki selle pärast muretsemata, et Johnpaul tema poole ei vaadanud.

"Vaata, me rääkisime Travise papsiga ja ta ütles, et mõnikord, kui midagi niisugust juhtub, hakkatakse lapsi torkima ja kiusama. ja me arvasime, et sa võiksid selle pärast muretseda. Nii et selle pärast me tulime. Me tahame, et sa teaksid: sa meeldid meile, oled meie sõber, üks meist ja kui keegi midagi niisugust teeb, mina ja Travis anname neile jalaga tagumikku. Nii et selle pärast pole sul vaja muretseda. OK?"

Johnpaul pöördus uuesti pilgu Rileyle ja nägin ta silmades muutust. Nägin huumori välgatust ja rohkem elu, kui seal enne oli olnud.

"Tänan Riley." ütles ta vaiksel ja natuke kurval häälel. "See on teist kena."

"Mõtlen seda tõsiselt, me anname," kinnitas Riley ja olin kindel, et ta seda mõtles. Ma polnud kindel, kas me seda teha oleks saanud. Me kumbki polnud kaklejad, kuid teadsin, et ta mõtles seda ikkagi tõsiselt.

Kuid midagi oli juhtunud, kui Riley oli öelnud seda mida ta ütles. Johnpaul oli hetkeks parem välja näinud. Ja see andis mulle julgust öelda, mida ma polnud uskunud, et võin teha.

Läksin sinna, kus ta istus. See polnud suur tuba, nii et kui ma voodile istusin, olin otse tema kõrval. "Johnpaul?" ütlesin, soovides et ta mulle otsa vaataks. Ta vaatas, aga siis vaatas jälle kõrvale. Võtsin seda kui märki, et ta mind kuulab, kuid ei saa mulle otsa vaadata kui ma räägin. Mulle oleks parem, kui ta oleks vaadanud, kuid ta vähemalt kuulas mind.

"Johnpaul, paps ütles veel muudki ja ehk see võib aidata. Ma loodan seda. Tahan, et sa rõõmus oleksid ja siit välja saaksid. Siis niimoodi.

"Paps ütles, et kui sa teed seks asju, hoolimata sellest, kas sa tahad või ei, kas sa teed seda vabatahtlikult, või sind selleks sunnitakse, vahel vähemasti väike osa sellest võib hea tunduda."

Nägin, et ta juskui võpatas oma toolis, nii kiirustasin ma edasi. "Ma tean, et sa käid oma kirikus ja see on sulle tähtis. Arvan et tean, mida nad seal seksi kohta jutlustavad ja nii võin kujutleda, et kui sa pidid tegema seks asju, et ellu jääda, ja mingi osa sellest tundus hea, siis võibolla oled sellest suures segaduses. Võibolla isegi tunned end süüdlasena mõnu tundmise pärast. Sa võid arvata, et see teeb sust paha inimese. Et Jumal seda ei andesta. Kuid paps ütles midagi veel ja minu arust on see väga tark ütlemine. Ta ütles, et Jumal tegi seksi ja tegi ta nii et tunduks mõnus, et inimesed seda teeks ja mitte ainult laste tegemiseks, vaid selleks, et mõnu tunda, neid õnnelikuks teha ja oma partnerile oma armastust näidata. Ta ütles, et kui see hea tundub, isegi kui sa seda teha ei taha, siis tundub see niimoodi, kuna see peab niimoodi tunduma. See on Jumala poolt nii seatud. Ja et sa ei peaks end süüdlasena tundma, kui su keha nii toimib, nagu Jumal seda on toimima pannud. Sa ei saa tunda end süüdi olevat, kui sind midagi tegema sunnitakse ja siis su keha toimib nii, nagu ta loodud on toimima."

Nüüd olid ta silmad tee leidnud minu otsa vaatamiseks ja ta silmad olid nüüd teistsugused ka. Ma polnud kindel, mida ma neis nägin, kuid nüüd jälgis ta päris kindlasti seda, mida ma ütlesin.

Olin peaageu valmis, kuid tahtsin veel ühte asja öelda. "Rileyl on õigus. Me oleme ikka veel su sõbrad ja ma arvan et peaaegu kõik on. Kui keegi pole, siis see on tema viga, mitte sinu. Küll sa näed. Keegi ei hakka sind narrima. Nad võivad küsida, et mis juhtus, nii et peaksid valmistuma vastamisesks, enne kui sult küsitakse, kuid ma arvan, et võid vabalt öelda, et sul on sellest valus mõelda ja et püüad seda mitte teha, nii et palun ära enam küsi. Head lapsed, kes me enamuses oleme, respekteerivad seda."

Jäin vait ja llihtsalt ootasin. Ta pööras jälle pilgu ära, uurides seina, millel polnud tema jaoks vastuseid olnud, siis aga tõusis äkki püsti. Ta tuli kaks sammu, mis teda voodist lahutasid ja istus minu kõrvale. "Su paps tõesti ütles seda?"

"Jah, Johnpaul. Ta oli sinu pärast mures. Ma arvan, et kõik on. See ei olnud sinu süü ja pole midagi, mille pärast end süüdlasena tunda."

Siis üllatas ta mind, kuna ta kaisutas mind. Mitte ainult seda. Ta kaisutas mind pikka aega, pani oma pea mu õlale ja hakkas nutma. Tundisn seda, kuna ta keha rappus ja siis sai mu õlg märjaks.

Lõpuks ta jättis järele. Ta tõstis oma pea, pühkis nägu ja ütles, "Tänan, Travis. Ja sind ka Riley. Ma nii kartsin, mida mu kirikuõpetaja ütleb. Kuid sa oled mulle palju mõtlemisainet andnud ja tunnen end hulga paremini. Ma tean, et see minu süü polnud, aga ma tunnen end süüdlasena selle pärast, kuidas osa sellest tundus. Sul on õigus, ma ei peaks. Ja kui mu õpetaja püüab mind süüdlaseks teha, noh, siis ma pean mõtlema, kuidas sellega hakkama saada, kuid ma saan. Ma tean, et saan."

Rileyl oli küsimus. Johnpapuli emotsioonid ei pannud teda üldsegi muretsema. "Hei, kas Tommy on sind vaatamas käinud?"

Osa valgusest, mis oli Johnpauli silmades olnud, kadus sealt. "Ei,"ütles ta ja langetas pea.

"Kuule!" ütles Riley kõva häälega. Johnpaul vaatas üles.

"Me hooliteme selle eest. Mina ja Travis. Me saadame ta siia või tuleme ise ja ütleme, miks. Täna! OK?"

Riley oli eneses nii kindel, nii positiivne, et Johnpaul ei saanud sinna midagi parata, ta naeratas. Ma ju ütlesin, et see poiss on särtsakas! Kuid Johnpauli naeratus oli meile märguandeks. Ma tõusin, ütlesin, et uurime Tommy asja ja ühel või teisel viisil anname talle teada ja siis Riley üllatas mind. Ta läks Johnpauli juurde, kaisutas teda kõvasti ja sosistas, "Ära muretse." Siis panin ma raamatu voodikapile ja me läksime välja.

Võibolla olid Johnpauli pisarad lõpuks Rileyle mõju avaldanud.

Peale haiglast lahkumist oli Riley vaikne olnud. Riely polnud kunagi vaikne, nii et ma lõpuks ütlesin, "See oli hirmus hea, Riley. Ma arvan, et aitasime teda, ja see oli sinu idee. Ma siiski ei tea ..."

Ta sõitis natuke maad edasi siis küsis, "Mida sa ei tea?"

Olin natuke maad temast tagapool, nii hakkasin kiiremini väntama, kuna pidin olema tema ees kui vastasin. Nii möödusin ma temast ja liikudes nüüd hea kiirusega, ütleisn üle õla, "Ma ei tea, mida peaksin tegema, kui sa jalaga tagumikku andma hakkad. Arvatavasti abi otsima minema." Siis aga väntasin ma juba täiega, sest ta ajas mind taga, ja kuigi ma teadsin, et ta mulle midagi teha ei saa, kui ta mind kätte saab, ei arvanud ma et mu õrnad kõrvad peaksid kuulma kõiki noid kirumisi, mida ta minu peale paiskab. Mamma oleks nendest sokeeritud olnud, see on paganama kindel!

Raske on kiiresti sõita, kui sa naerma pead.