9. Peatükk

Lõpuks jõudsime Tommy majani. See oli haiglast teisel pool linna. Me teadsime, kus ta elas. Me teadsime igaühe kohta, kus nad elasid. Ma olin naabruses koeri jalutanud ja teda omas majas näinud. Ei, siinne ümbrus ei olnud halb. Meie linnas tegelikult selliseid polegi, välja arvatud viis või kuus maja, millele keegi oli andud nimeks Lobudikeküla. Võibolla polnud siin päris vaeseid selle pärast, et see nii väike koht oli, igaühel oli töökoht. Mõned olid rikkamad kui teised, kuid päris vaeseid ei olnud ühtegi.

Ma hakkasin muret tundma, mida peaksime ütlema, kuid Riley lasi oma ratta maja ette murule kukkuda, marssis ukse juurde ja helistas kella. Olin otse tema kõrval, kui uks avanes, murelik või mitte. Nii tegime me teineteisele, sellised me olime.

Tommy avas ukse. See mind ei üllatanud. Tema mõlemad vanemad töötasid ja õdesid ega vendi tal ei olnud. Ta nägi parem välja kui Johnpaul, kuid mure ja kurbus oli temagi silmades.

"Hei," ütles Riley. Ja siis ta ei keerutanud, see ei olnud tema stiil. "Kuidas siis nii, et sa pole veel Johnpauli vaatamas käinud?"

Oioi! See lõi Tommy tagasi. Ta nägi nii välja, nagu oleks keegi talle vastu kõrvu andnud. Ma eeldasin, et ta vihastab. Arvasin, et ta võib Rileyt isegi lüüa. Aga ta ei teinud seda, muutus lihtsalt veelgi kurvamaks, õlad vajusid longu ja ta pööras oma pilgu meilt ära.

Ma nagu tõukasin Riley kõrvale, ja haarasin ettevaatlikult Tommy käe. "Hei,"ütlesin ma hulga vähema vastasseisuga, kui Riley. "Kas me võiksime rääkida. Me oleme sinu poolel, Tommy. Ära tee Rileyst välja. Ta muutub aegajalt liiga pealehüppavaks. Sa teda seda."

Tommy vaatas üles, siis noogutas. Ta astus tagasi ja kõrvale, nii mõistsin, et ta mõtles seda sisse kutsumisena. Haarasin Rileyl käsivarrest ja me astusime sisse.

Tommy viis meid elutuppa. Ta osutas sohvale, ja me istusime maha. Ta valis sellega täinurga all asetseva tooli. Mööbel paistis kõik päris uus olevat ja ringi vaadates nägin, et maja oli väga hästi sisustatud. Hulga paremini kui meil või Rileyl. Noh, tema mõlemad vanemad käisid tööl. Võibolla selle pärast.

Mõistsin, et parem on, kui mina jutuga alustan. Keegi ei või teada, mida Riley võib öelda. "Me käisime just Johnpauli vaatamas. Ta on end selle pärast, mis juhtus väga pahasti tundud, isegi süüdlasena tundnud ja ma arvan, et ta muretseb et tal enam sõpru pole. Me saime ta mõlemas asjas korda seatud. Kui me lahkusime, küsis Riley, kas sa oled teda vaatamas käinud ja oli näha, kui õnnetu ta oli, kui vastas, et sa pole. Nii mõtlesime, et tuleme ja vaatame sind ka, kas sinuga on asjad korras ja et küsida ehk saaksid sa teda külastada."

Eeldasin, et Tommy tunnab häbi ja olin shokeeritud, nähes teda selle asemel naeratamas ja mõnigast elu ta silmades. "Tõesti?" küsis ta. "Kas ta tõesti tahab mind näha?"

"Jah. Miks ta ei peaks tahtma?" ütles Riley ikka veel natuke vihase häälega.

"Mõtlesin, et ta mind vihkab. Mina peaks tugev olema. Ma oleks teda aitama pidanud. Ja ma ei teinud seda. Ma lasin sel mehel teha, mida ta tahtis. Olin kindel, et Johnpaul enam kunagi minuga enam ei räägi."

"Aga kuidas oleks saanud sa midagi teha?" küsisin mina. "Ta oli ju suur?"

"Jah, ja ta ütles, et tapab meid, kui me nii ei tee kuidas ta käseb. Ma uskusin teda. Mõtlesin, et ehk pääseme eluga, kui lihtsalt tema korraldusi jälgime. Ma teadsin, et esimesed poisid lasti minna. Andsin oma parima, et Johnpaulile mitte haiget teha. Aga arvan, et tegin ikkagi, tehes ... a, tehes, mida mees käskis teha. Ma ei süüdista teda, kui ta mind vihkab."

"Ta ei vihka sind," ütles Riley. Ta paistis aru saavat, mida Tommy oli öelnud ja polnud enam vihane. Oli näha isegi ta sümpaatiat. "Tal on paha, et sa seal pole olnud. Ütlesime, et toome su kohale. Mis sa sellest arvad? Me võime kohe minema hakata."

Tommyl oli jälle naeratus näol. "Jah, lähme. Võtan oma ratta. Olete te kindlad, et ta mind näha tahab, mitte minu peale ainult karjuda."

"Ei, seda ta ei tee. Ma arvan et sinu nägemine, teie kahekesi rääkimas, on kõik mida ta vajab, et teda sealt välja lastaks. Ta vajab sind, Tommy," ütlesin ma.

Sõitsime tagasi haigla juurde ja ei võtnud kaua, kui olime tagasi Johnpauli ruumis. Ta uuris ikka veel seina. kuid kui me sisse tulime ja ta Tommyt nägi hüppas ta püsti, kiirustas tema juurde ja haaras ta kaissu. Ta hakkas jälle nutma ja ma sain aru, et see oli meile märguandeks lahkuda. Viipasin Rileyle, kes paistis tahtvat jääda ja vaadata. Ma raputasin pead ja viipasin ukse poole ja nii jätsime nad niimoodi.

Koju sõites küsis Riley, kas minu arvates on nüüd Johnpauliga asjad korras. Ma ütlesin, et arvan nii. Siis küsis ta kas nad minu arvates vallatlesid sama moodi kui meie. Mõtlesin selle üle ja Johnpauli kiriku üle ja raputasin pead. Kuid see pani mind mõtlema, et ehk Johnpaul polnud enne seda üldse midagi teinud. Võibolla oli see tal üldse esimene kord seksiga kokku puutuda. Pole siis ime, et ta segaduses oli!

Nüüd oli müür valmis. See käis ümber kogu härra Condoni tagaõue. See oli umbes kahe meetri kõrgune, tuhaplokkidest ja minu arvates oli see inetu. Mamma arvas ka nii. Seda oli näha, kui ta müüri vaadates kulmu kortsutas, kuid ei öelnud seda. Mina ja Riley rääkisime sellest natuke.

"Ma ikka veel ei tea, milleks talle müüri vaja on," ütlesin, istudes Rileyga meie tagaõues rohu peal. Me tõime kuuldavale vilistamise moodi helisid, hoides pikki rohuliblesid pöialde vahel ja läbi nende puhudes.

"Ma ei arva enam, et need tapjakoerad oleksid," ütles Riley. Ta keeras end kõhuli ja vaatas seina, jalad põlvedest kõverdatud ja sääred selja kohal kõlkumas. Viskasin end sama moodi tema kõrvale. "Milleks see siis on?" küsisin. "Ma arvan, et tal on privaatset kohta vaja. kuhu keegi ei näe. Niii ehitas ta müüri, et sellist kohta saada."

"Miks?"

Riley noogutas, nagu oleks ta just praegu välja mõelnud, või oma teooriale kinnitust leidnud või midagi niisugust. "Ma ütlen sulle, miks. Tema on see, kes neid poisse röövib."

Raputasin pead vastukaaluks ta noogutamisele. "See on jama, Riles. Selleks ei vaja ta seina. Ta võib nad oma keldrikorrusele viia ja teha seal, midaiganes ta seal teeb. ja see on vaiksem ka, kui nad karjuvad või midagi."

"Sa unustad midagi, Travis. Sa unustad videod, mida ta teeb. Kui sa videosid teed, hulga videosid, sa ei taha, et neil kogu aeg sama taust oleks. Sa tahad neid müüa ja selleks on vaja erinevaid stseene. Õu on selleks hea, aga vajab turvalist privaatsust. Mäletad, need asjad ei juhtunud enne, kui ta siia kolis."

Ma kuulsin seda kõikke, aga ühte osa kuulsin ma rohkem kui midagi muud. "Mida sa sellistest videotest tead? Tundub, et sa tead nendest päris palju."

"Hea küll," ütles ta end selili keerates ja püsti tõustes. "Mul on nüüd aeg koju minna," ütles ta ja naeratas oma provokatiivset - hea küll, vaatasin juba järele, mida see sõna tähendab - naeratust ja hakkas ära minema.

Kargasin üles ja tõmbasin ta jalust maha ja me veerlesime maadeldes ja naerdes ja väheke katsudes, sest mamma võis vaadata, siis surusin ta maha ja küsisin uuesti nonde videote kohta ja ta ütles, et jah, ta on mõnda näinud ja need olid alasti kuttidega õues.

"Kus sa neid nägid?" küsisin ja ta ütles nime.

"Sam."

"Kuna?"

"Kui sa ära olid. Ma olin just siin, jõlkusin, kui ta ajalehega tuli, rääkima hakkas ja ütles, et tal on mõned videod, mis mulle võiksid meeldida ja siis läksin tema poole ja ta näitas mulle mõnda. Mees - "

Ta vaikis ja meenutas, mida ta näinud oli, kuna nägin, kuidas tal kõvaks läks ja ta seda läbi pükste pigistas.

"Räägi mulle nendest," ütlesin mina ja ta rääkis. Ta rääkis mulle, mida poisid videos olid teinud ja ma arvan, et mu silmad läksid suureks ja midagi muud ka ja siis rääkis et oli peale seda Samiga mõnda asja teinud, mitte midagi sellist nagu videodes, aga mõnda ja ma arvan, et muutusin natuke armukadedaks, kuid ta kinnitas, et ainult seda, mida me juba koos teinud olime ja et ta eelistas enam minuga seda teha kui Samiga. Nägin ta silmadest, et et ta tõtt räägib. Nii tundsin peale seda end paremini.

Sel õhtul magas ta meil. Mammale võis see mitte meeldida, kuid arvan, et paps rääkis ta ära ja Riley magas meil. Esimest korda tegime rohkem, kui ainult teineteise katsumine. Me hõõrusime ja lasime teisel tunda seda, mida paps oli orgasmiks nimetanud; meie nimetasime seda lihtsalt 'tundeks'. Me rääkisime ka, peale seda kui valmis olime saanud, rääkisime paljudest asjadest ja lõpuks jõudsime tagasi härra Condoni juurde. Ma ütlesin, et minu arvates pole ta ahistaja. Ta polnud nõus. Vaidlesime selle üle väheke. Jah, need olime mina ja Riley, tegemas seda, mida me tegime.

Järgmisel päeval oli Riley ikka veel kindel, et härra Condon on see kes poisse püüab ja ahistab. Istusime minu toas, olles hilja üles tõusnud ja tundmata vajadust välja kuuma kätte minna. Riley mängis videomängu ja mina lugesin. Jah, lugesin. Mamma pistis mitmel korral oma pea ilma ette hoiatamata ruumi ja kõik mida ta nägi, oli Riley laua juures ja mina enda laua juures, raamatut lugemas. Ta ei öelnud midagi, ainult pöördus ja kõndis minema, kuid tuli tagasi rohkem kui ühe korra. Tahtsin talle naeratada, kuid mul oli meeles viimane kord, kui temaga upsakas olin; see oli lõppenud nonde kahe täditütre külastamisega; hoidsin oma tunded endale.

Riley pani kontrolleri ära tõusis üles ja sirutas. Mamma piilus tuppa ja ta istus maha tagasi. Siis hakkas ta nihelema, kindel märk sellest, et tal igav oli.

"Jäta järele," ütlesin. "Sa segad mind."

"Milleks sa lugeda tahad? Sa loed liiga palju. Minu mamma ütleb, et see rikub silmad ära."

Ma turtsatasin. "Seda öeldakse teleka kohta, mitte lugemise kohta. Lugemine on hea."

"Ei telekas on hea. Kui seal kasutatakse sõnu, mida sa ei tea, siis sekundi pärast on nad läinud ja võid nad unustada. Raamatus aga, kui lausel ei ole mõtet senikaua kui sa ei tea, mida sõna tähendab ja see on hea lause nagu näiteks kedagi torgatakse läbi, siis pead sa seda järgi vaatama. Telekas sa ei pea. Sa võid lihtsalt vaadata, kuidas keegi läbi torgatakse ja sa saad aru, mis toimub."

Selliseid asju pidin ma kuulama. Jessas!

"Sa oled täiesti valel teel, Riley. Raamatud on palju paremad kui telekas."

"Mida sa üldse loed? Jälle mõni Hardy Boys raamat? Sa loed noid kogu aeg."

Kortsutasin talle kulmu. "Nood on head." Mu papsil oli neid kogu kollektsioon, kui ta poiss oli ja ta laenas mulle esimese ja sellest saadik olen ma neid lugenud. Mulle meeldisid nad väga, isegi vanamoodsad osad.

"Ha." Riley polnud veendunud. "Vean kihla, sa loed neid ainult selle pärast, et seal pole raskeid sõnu."

"On küll. Mõned. Hei, kuidas sellega on. Nuuskur. Tead sa seda sõna?"

"Ei. Sa mõtlesid selle ise välja."

"Ei. Tahad teada, mida see tähendab?"

Riley tõusis jälle, siis piilus uksest välja, et näha, kas mamma lähedal on. Teda polnud, nii ronis ta voodisse ja heitis minu kõrvale. "Ei taha tegelikult," ütles ta. "kuid sa pahandad ja askeldad, kui ei saa võimalust mulle öelda, siis kui tegelikult näitad mulle, kui tark sa oled. Nii siis - kuna ma olen ainult kena su vastu - ütle mulle."

"Kui tark ma olen? See pole tõsi! Ma võin ainult tahta sind natuke harida, kuid kui tark ma olen, pole sellega midagi pistmist. Just selle pärast ma sulle ei ütlegi."

"Minugi poolest," ütles Riley ja haigutas.

Vaatasin teda, ta lesis seal mõistatusliku naeratusega näol, mis aina laiemaks venis, kui sekundid möödusid. Ma teadsin mida ta teeb; ta ootas, et ma talle ikkagi ütleksin, mida sõna tähendab. Ta arvas, et ma ei suuda tagasi hoida.

Noh, ma ei suutnud, aga mitte selle pärast, et tahtsin talle näidata kui tark ma olen või et ma poleks suutnud teda üle oodata. Ei, hoopis selle pärast, et sellest sõnast mõtlemine oli mulle idee andnud ja see oli liiga hea, et raisku lasta minna.

"Hea küll, ma ütlen sulle ja midagi muuud ka. Nuuskur tähendab detektiivitöö tegijat, kuid rohkem asjadele jälile jõudmist kahtlusaluse järgimises ja vaatamises mida ta teeb ja oma pea kasutamist ja muud sellist. Nii et kuidas oleks? Me hakkame nuuskuriteks ja me jälitame härra Condonit ja vaatame, mida ta teeb ja kui ta püüab rohkem poisse, siis teatame sellest ohvitser Lodgele.

See erutas Rileyt nii, nagu ma teadsin et see teda erutab. Me rääkisime kõik uuesti üle ja tegime plaane ja mamma pistis pea ukse vahelt sisse ja nägi meid voodil. Ta kortsutas kulmu.

"Mis on?" küsisin, hoides enamjagu ärritust oma häälest väljas.

Mamma uuris meid paar sekundit, siis ütles, "Midagi," ja läks minema.

Jessas! Kaks poissi ei tohi koos voodil lamada! Mis tal viga oli?

See oli imelik ka, sest pärast seda kuulsin, kuidas ta ümises laulu, seda, mis talle meeldis ja mida ma polnud teda pikka aega kuulnud ümisevat. See oli Que Sera Sera ja ma teadsin, mida need sõnad tähendasid ja puha, kuna olin filmi näinud. Kuid kui ta nüüd niimoodi mõtles, siis minugi poolest.

Hakkasime rääkima ja mõtlesime välja plaani. Me teadsime midagi härra Condoni kohta, kuna olime viimastel päevadel tema majast õige mitmel korral ratasega mööda sõitnud, enamasti selleks, et olime uudishimulikud müüri pärast ja arvasime, et saame midagi teada, nähes kauba-autosid, või nähes teda kandmas asju nagu näiteks ogadega koerte kaelarihmad.

Hei, Riley ei olnud täielikult loobunud vaikivatest tapja koertest. See oli ta tagavarateooria, kui ahistamisteooria ei toimiks.

Me ei teadnud, mis ajal ta hommikul lahkus, kuid olime näinud teda sõitmas vana piruka-autoga ja olime näinud teda mõnel korral koju tulemas. Mitte samal ajal, kuid erinevatel aegadel päeva jooksul. Ta oli kasutanud garaazi ukse avajat, avanud ukse, kui ta sissesõiduteel oli, sisse sõitnud ja ukse kinni pannud enne kui isegi autost välja tuli. See oli peaagu nii, nagu oleks ta midagi varjata püüdnud. Või siis mitte. Ta viipas meile, kui mööda sõitis. Kas ahistaja teeks seda? Kas tapjakoerte treenija teeks seda? Riley ütles, et ta varjab oma tegusid.

Saime aru, et peame proovima talle järgneda, kui ta välja läheb, et näha, kuhu ta läheb. See oli raske, kuna tal oli auto ja meil rattad kuid Lewisville oli väike linn ja me teadsime kõikke, mis seal oli, nii arvasime, et võime lihtsalt hommikul välja minna linna peale ta autot otsima. See võiks meile juhtlõnga anda. Hardy Boys olid kõvad juhtlõngasid koguma.

See tundus hea alustuseks, kuna Riley idee koidikul tõusta ja vaadata, kui ta välja sõidab ja siis teda jälitada, päriselt ei sobinud. Kumbki meist ei armastanud tõusta enne 10, 10:30 või nii. Võibolla 11. Idee tema auto leidmiseks oli palju parem plaan. Mina tulin selle peale.

See oli ka midagi, mida me kohe teha võisime. Noh, kohe peale lõunasööki. Esiteks läksime uurima, millised võileivad mamma meile teinud oli. Tegelikult minule. Tema jaoks polnud meil vaja kontrollida kuna Rileyle tegi ta alati maapähklivõiga moosileivad. Riley ütles, et need meeldivad talle kõige parimini. Minu arust ütles ta seda ainult minu vihastamiseks, kuna ta naeratas seda öeldes ja naeris, kui ma teda parandasin. Ma ei saanud sinna midagi parata ja ta teadis seda. See oli, mis mind vihastama pani.

Peale lõunat sõitsime välja, sõitsime kogu linna läbi, isegi kui oli kohutavalt kuum ja niiske ja viie minutiga olime me väsinud. Kuid Mississippi lapsed on tugevad ja sõitsime sellest hoolimata kogu linna läbi ega märganud ta autot kusagil. Siiski ei läinud see päev täiesti raisku, kuna möödusime jalgpalli mängivatest lastest ja lõpuks mängisime koos nendega. Oled sa kunagi jalgpalli mänginud, kui on liiga kuum, et isegi sülitada? Meil igatahes oli lõbus.

Järgmisel päeval läksime varem välja ja veetsime tunde mööda linna sõites, nii enne kui pärast lõunat, kuid ikkagi ei leidnud ta autot.

"Mis sa arvad, kus ta on?" küsis Riley minult, kui me Connori Jäätisesalongi ees päikesevarju all istusime, varjus prae-mune-kõnniteel hilise pärastlõunase päikese eest, oma jäätiseportse lakkudes. "Me sõitsime linna läbi mitu korda? Mul on arvestamine segamini läinud! Teda ei ole siin!"

"Noh, siis," vastasin ma, mu nuuskurimüts kindlalt peas, "on ta ühes kahest kohast. Ta on kodus, või kusagil linnast väljas."

Riley noogutas. "Lähme kontrollime ta maja."

Mõtlesin selle üle ja siis küsisin, "Kuidas sa kavatsed seda teha?"

"Kas sa ei mõelnud 'meie'. Kuidas meie seda kavatseme teha?"

"Jah. Kuidas?"

"Ta garaazil on külgaken. See on kõrgel üleval, aga sa upitad mind üles ja ma vaatan sisse."

"Miks sina? Miks mitte mina?"

"Sellepärast, et mina selle peale tulin ja selle pärast, et sina oled suurem, nii saad sa mind paremini upitada.

Sellel oli mõtet, nii ma nõustusin, isegi kui ma ainult paar kilo raskem olin. Sõitsime tagasi tema tänavale, siis paaril korral edasi tagasi. Me ei näinud mitte mingisugust tegevust. Nii sõitsime tagasi ja peatusime naabermaja ees, härra Cononi garaazi kõrval. Panime rattad rohule, tänavalt ära.

"Lähme," ütles Riley.

"Mis siis, kui ta seal sees on? Kui ta meid näeb? Me peame välja mõtlema põhjuse, miks me tema garaazi piilume."

"Me võime öelda, et vaatasime, et näha, kas ta kodus on."

Raputasin pead. "Ta küsib et miks me uksele ei koputanud. See on viisakas võimalus selle tegemiseks."

"Noh, kuidas sellega oleks? Me ütleme, et otsime kassi, et keegi laps ütles, et oli teda siinkandis näinud ja meie arvasime, et ta võiks garaazi läinud olla. Ta omanik muretseb."

Kaalusin seda. "Noh, sellel on võimalusi. Peame välja selgitama, missugune laps, missugune kass ja missugune omanik. Võmmid panevad alati kahtlusalused ei ruumidesse ja küsitlevad neid et näha, kas nende jutud kokku sobivad."

Riley vaatas mind, nagu oleks mul auk peas. "Kas sa tead Travis, sa mõtled liiga palju. Esiteks me ei jää vahele ja teiseks ei eraldata meid et me ütleksime, miks me tema aknasse piilusime. Ära ole pehemeke. Lähme."

Võibolla oli mu ettevaatlikkus ta välja vihastanud. Tema ei olnud üldse ettevaatlik. See oli minu ülesanne. Aga ta pidi vihane olema, et mind pehmekeseks nimetada. Nii lasin tal end kaasa viia. Kui meid küsitlema hakatakse, nagu minu loetud raamatutes juhtus, ütlen ma et Riley on hull ja minu poolt öeldu on see mis tegelikult juhtus. See peaks asja ära ajama.

Me läksime garaazi seina juurde, ma panin oma käed kokku, Riley pani oma jala sinna ja sirutas garaazi seina mööda üles aknani. Ta vaatas sisse ka urahtas, nii lasin ma ta alla tagsi. See oli täpselt siis kui härra Cononi piruka-auto sissesõiduteele keeras. Ta vaatas otse meie peale.

Riley sosista mulle, "Miks su plaan valvet ette ei näinud?"

See oli Riley moodi, päris kindel. See oli tema plaan olnud aknast sisse vaadata. Näed mille pärast me kogu aeg jagelesime? See kõik oli tema süü.