Laupäeva hommik. Sellest esmaspäevast riietusruumis, kui Terry minu poole pöördus, oli möödunud vaid nädal, kuid see tundus kuidagi palju-palju pikem. Ma olin palju läbi elanud, enamiku sellest liiga emotsionaalselt.

Lamasin voodis ja mõtlesin sellele. Eelmisel esmaspäeval polnud mul sõpru olnud, hoidsin teistest lastest eemale, sest ma ei tahtnud, et keegi saaks teada, et gei olen, ja selle tagamiseks hoidsin ma eriti eemale kõigist, kes mulle võiks meeldida.

Ilmselgelt ei olnud ma sellest kinnipidamisega kuigi hästi hakkama saanud. Sellegipoolest olin Terryga kohtunud ja temaga sõbraks saanud ning üldiselt oli see hästi läinud. Tundsin, et võin Terryle loota. Tema kaasamine minu ellu oli positiivne. Väga positiivne.

Ma hakkasin ka Johniga sõbrunema. Pidin endale tunnistama, et John tõmbas mind. Mul polnud aimugi, kas ta on gei või mitte, aga ma olin lasknud endal loota, et ta on. Mõte temaga niiviisi kokku saada erutas mind põrgulikult. Ma arvan, et tundsin seda esimest korda, kui talle silma vaatasin – tema sügavatesse, sügavsinistesse silmadesse. Nad ei olnud lihtsalt ilusad ega lihtsalt seksikad silmad, vaid nad olid ka targad ja lihtsalt pulbitsesid sellest intelligentsest, mängulisest, küsitlevast ja põnevast elust. Tema silmadesse vaadates ei suutnud ma muud, kui tunda tõmmet tema poole. Ma ei saanud jätta soovimata teda tundma õppida, teda tõeliselt tundma õppida. Tahtsin temast kõike teada, teha isegi rohkem, kui teda tunda, kui saaksin. Tema silmad olid maagilised.

Siia tulles olin eriti tahtnud eemale hoida kõigist, keda atraktiivseks pidasin. Johniga kohtudes mõistsin, kui võimatu see on. Ma lihtsalt ei saanud seda teha. Ta oli minu jaoks liiga palju. Ta alistas mu hästi läbimõeldud ja kuni selle hetkeni hästi teostatud plaani. Ja ta tegi seda lihtsalt mulle silma vaadates. See oli kõik, mida vaja läks.

Terry teadis instinktiivselt, et mu plaan on jama. Niipea, kui ta mu plaanist kuulis, ütles ta, et ma ei saa seda teha, ma ei saanud eitada, kes ma olen. Ja ma kartsin, et tal on õigus. Ma ei öelnud talle seda ega tunnistanud seda talle, kuid olin lähenemas sellega leppimisele. Mulle meeldis Johniga koos olla, mulle meeldis mõelda temale, mõelda meie koosolemisele, enamasti sõpradena, kuid mulle meeldis ka mõte, et me oleksime rohkem kui seda, kui see oleks võimalik.

Ma ei teadnud, kas olen temasse armunud. See tundus kohutavalt ennatlik; Ma ei tundnud teda selleks piisavalt hästi. Tundsin teda vaid nädala. Kuid mul oli juba ettekujutus, et kui me üksteist paremini tundma õppisime, oli ta laps, kellesse võin armuda. Johnil oli seda tüüpi isiksus, mis mind tõesti köitis. Mul oli lihtsalt vaja teda paremini tundma õppida. Niisiis, see oli esimene asi päevakorras ja mõte seda teha erutas mind. Mulle meeldis kõik, mida ma temast teadsin. Ja ma tahtsin rohkem.

Aga kindlasti olin siiani asjad sassi ajanud. Kuigi ma tahtsin praegu maailmas kõige rohkem, et ma talle meeldiksin, kuidas ma selle teoks tegin? Kuidas ma sellega hakkama sain? Mida mina, suur romantik, kes ma olen, selle heaks tegin? Kõik, mida ma tegin, mõlemad korrad, kui olin temaga kahekesi, jooksin minema nii kiiresti kui suutsin. Tim, poissgeenius!

Muidugi oli kogu selles stsenaariumis veel üks tõrge. See tähendab, et mul polnud aimugi, kas ta oli gei. Mul polnud põhjust arvata, et ta on. Ta polnud kunagi teinud ega öelnud midagi, mis paneks mind arvama, et ta on. Võimalik, et ta andis mulle õige õrna vihje, et ta ei vihka geisid. Jah, ma võisin loota, et ta tundis seda meie ühisest pargis veedetud ajast. Aga see oli ka kõik. Seda ei olnud väga palju. Aga tegelikult, kui ta poleks gei ja tahaks olla lihtsalt hea sõber, oleksin ka sellega päri. See poleks üldse halb.

Mul oli vaja teada saada. Mul polnud õrna aimugi, kuidas, aga just sinna pidin oma jõupingutused koondama. Oluline oli teada saada, kas ta oli gei, enne kui ma temasse armusin.

Kui ta eile õhtul lahkus, oli Terry öelnud, et helistab Johnile ja ütleb talle, et ta pole midagi valesti teinud. Ta polnud teinud midagi, mis oleks mind uuesti põgenema pannud. Terry ei öelnud otsesõnu, et ta ei ütle Johnile põhjust, miks ma jooksin – et olin gei ja kaitsen oma saladust kogu mineviku pärast –, kuid ma usaldasin, et Terry seda ei tee. Ma teadsin, et ta ei tee seda.

Arvasin, et võin Terry käest Johni kohta küsida. Ta tundis teda palju paremini kui mina. Ta oli teda tundnud kauem ja nad olid parimad sõbrad või vähemalt väga lähedased sõbrad. Terry võib teada, kas ta oli gei. Aga kui ma temalt küsiksin, siis tundes Terryt ütleks ta lihtsalt, et ma küsiksin Johnilt. Selles polnud üldse küsimustki. Ta ei ütleks mulle seda, isegi kui ta teaks.

Nii et ma arvasin, et pean selle lihtsalt ise välja mõtlema. Minu eelmine plaan ei töötanud hästi. Ma peaksin parema tegema.

Kõigepealt pidin otsustama, et järgmisel korral Johniga vesteldes ma ei põgene. Ta oli tark ja tähelepanelik. Ma teadsin seda nüüd. Nii et ma arvan, et oli võimalus, et olles tark ja läbinägelik, saab ta aru, et olen gei. Ja võib-olla käsiks ta mul sel hetkel kaduda. Vaistlikult ma siiski kahtlesin selles. Nähes, kuidas ta pargis gei kuttidele reageeris, ei uskunud ma, et ta seda teeb.

No mis mul siis kaotada oli? Kui ta sai aru, et gei olen ja oli endiselt nõus mu sõber olema, olin omadega mäel. Ma saaksin temaga ikka koos olla. Tema poolt minu saladuse avastamine oli eraldiseisev küsimus minu poolt avastamisest, kas ka tal on saladus. Selle väljaselgitamine on asi, mida ma teha tahtsin.

Seega tundus, et mul tuleb temaga rohkem aega veeta. Nii saan ma ehk temast aru. Kui ta samal minust ajal aru saaks, poleks see nii hull – kindlasti mitte nii hull, kui ma alguses ette kujutasin.

Selle tõdemusega tuli suur kergendustunne. Ma olin nii mures – varjanud, põgenenud ja salanud alates sellest ajast, kui me kolisime – ja nüüd, vähemalt Johniga, tundus, et ma ei pea neid asju enam tegema. See oli päris lahe!

Nii et mul oli vaja Johniga aega veeta. Võib-olla palju aega. Kas ma saaksin talle lihtsalt helistada ja külla kutsuda? Või parki? Või käsiks ta mul ära kaduda öeldes, et ta on väsinud viletsuse hunnikust, kes pärast viieminutilist koosolemist ilma põhjuseta minema jooksis?

Ei, ta ei teeks seda. Ta võis mind hulluks pidada, aga ta oli ikkagi tore laps. Ta oli mulle öelnud, et on üksildane, ja mul oli mõte, et võib-olla meeldin talle sama palju kui tema mulle. Ma lihtsalt ei teadnud, kas ma meeldin talle sel erilisel moel, kuidas ta mulle meeldima hakkas.

Et seda teada saada oli vaja talle helistada. Ainult ma ei teadnud tema numbrit ega isa nime. Lakeshore'is oleks telefoniraamatus võib-olla kaks Bauerit. Siin oleks neid kümneid. See oli tavaline nimi. Võib-olla rohkem kui kümneid.

Siis mõtlesin Terryle. Ma teadsin tema numbrit. Ta andis selle mulle. Ma saaksin temalt Johni numbri.

Tõusin üles, käisin duši all ja panin riidesse ning vaatasin siis hommikusöögi nurka. Isa ei olnud veel üleval. Tavaliselt magas ta laupäeviti kauem kui mina. Ma ei olnud tavaline teismeline. Tavaliselt ärkasin üheksa. Tagasi Lakeshore'is oigasid kõik mu sõbrad, kui ma neile enne lõunat helistasin. Ka isale meeldis magada. Ta ütles, et peab igal argipäeval varakult üleval olema, nii et miks mitte proovida seda nädalavahetustel tasa teha?

Tegin endale kiire hommikusöögi, siis panin nõud nõudepesumasinasse ja helistasin Terryle.

Ta ei olnud veel üleval, aga ma arvasin, et see oli tema isa, kes vastas ja ütles heasüdamlikult, et ajab ta üles, et päev hukka ei läheks. Ta ütles seda naerdes. Kui Terry kõnelema tuli, ei tundunud ta isegi vihane olevat. See oli väga erinev minu varasematest teismeliste sõpradest, kes arvasid, et ärkamine telefonikõne peale enne keskpäeva oli solvav.

„Hei, Tim, kuidas sa end täna tunned? Sa nägid lööduna välja, kui ma lahkusin. Kas tunned end täna paremini?"

"Jah, öö-uni aitas ja sain ka mõned asjad selgeks. Ma arvan, et pean Johniga rääkima ja vabandama, et põgenesin ilma selgitusteta. Kas sul on tema telefoninumber?"

Ta ütles, et loomulikult on ja andis mulle numbri. Panin selle kirja. Siis ütles ta: "Siiski ma ei helistaks talle praegu."

Oi, mõtlesin ma. Kas Terry oli temaga juba rääkinud ja kas John oli vihane? Kas ta oli Terryle öelnud, et ei taha minuga enam tegemist teha? Ma võisin seda näha. John oli iseseisev, tahtejõuline ja rumalusi mitte salliv tüüp ja ma sain aru, et ta ei tahaks veeta aega hädavaresega, kes kogu aeg nuttes minema jooksis ega suutnud isegi selgitada, mis ta probleem on.

„Ta ei taha minuga enam rääkida, ah? Saan aru. Aga pagan võtaks, Terry! Tahaksin talle selgitada ja vabandada. Mida ta ütles, kas ta käskis sul mulle öelda, et ma lesta tõmbaksin või midagi taolist?”

Terry ei vastanud mu küsimusele, vaid küsis üllatunult oma küsimuse. „Tim, kui sa kavatsed end talle selgitada, kuidas sa seda teed? Kas oled selle läbi mõelnud? Kui sa seda teed, pead sa talle rääkima asju, mida sa ei taha, et ta teaks.”

"Jah, ma olen selle peale mõelnud. Sul oli paljuski õigus selles, mida ütlesid ja ma olen sellele mõelnud. Pean temaga ausam olema. Kui ta saab aru, et gei olen, tegeleme me sellega siis, kui see juhtub. Kui ta mind vihkab, siis millepärast ma siis varjan? Kui ta ei oleks see inimene, kelleks ma teda arvasin, siis ei saaks me kunagi sellist suhet, mida ma tahan, ja kogu varjamine ei tooks nagunii midagi head. Isegi kui ta ei taha minuga enam tegemisr teha, ei suuda ma uskuda, et ta oleks see tüüp, kes mind koolis välja annaks, nii et ma lihtsalt ei usu, et selle pärast oleks vaja muretseda.

"Pagan võtaks, Tim, kõlab nii nagu oleksid natuke mõelnud."

"Jah, aga võib-olla liiga hilja, kui ta ei taha minuga tegemist teha."

"Ma ei öelnud seda. Ütlesin, et ära talle nüüd helista. Teda pole kodus. Tema ema viis ta täna hommikul kaubanduskeskusesse ja siis paneb ta siia maha, kui nad valmis on. Kui tahad, võid ka kohale tulla. Tema hakkab siin lõunat sööma ja ka sina võiksid seda teha. Mis sa arvad?"

"Mulle see meeldiks, Terry. Tead, ma ei taha olla sentimentaalne või midagi seesugust, aga noh, ma ei saa sulle öelda ‘aitäh' piisava emotsiooniga, et see kõlaks nii, nagu ma tunnen. Oled mu elu ühe nädalaga ümber pööranud. Sa oled hämmastav."

"Jah, see kõlab sentimentaalselt. Nii et unusta ära. See on see, mida ma teen. Mulle meeldib aidata inimesi, eriti neid, kellest ma väga hoolin. Kuid üldiselt on teismelised lihtne sihtmärk; enamik neist on nii või teisiti omadega sassis. Inimesed, kes tänavad mind millegi eest, mis paneb mind end hästi tundma, valmistavad mulle alati piinlikust. Unusta ära. See on see, mida saad mulle tagasi teha. Niisiis, plaani siia jõuda kella 11 või 11:30 paiku. John peaks keskpäeva ümber siin olema. Sina ja mina saame kõigepealt natuke rääkida. Okei?"

Olin nõus ja ta andis mulle aadressi. See oli umbes pooletunnine rattasõit ja ma mõtlesin, kui tore oleks mootorrattaga sõita, kuid otsustasin seda mitte teha. See oleks liiga riskantne ja täna mõlkus mul meeles tähtsamaid asju kui politseinikega rääkimine.