Jooksin läbi metsa, kergesti hingates, ühtlast, mõõdukalt kiiret tempot hoides. Senikaua olin läbinud ainult natuke alla kolme kilomeetri. Ees on veel pikk maa. Jalad tunduvad heas korras olevat. Rada minu ees on selge. Teadsin seda nagu tubasid oma kodus; niivõrd tuttav oli see. Olin seda mööda juba aastaid jooksnud. Mu järgmine kooliaasta algab juba paari nädala pärast. Eelviimane aasta gümnaasiumis. See saab olema mu kolmas aasta murdmaajooksu meeskonnas. Tohutu muudatus on see, et nüüd olen meeskonna kapten. See saab olema väga erinev. Minult oodatakse juhtimist, teiste innustamist, uustulnukate õpetamist, nende oma tiiva alla võtmist ja nende sulandamist ülejäänud võistkonda. Ja tegemast midagi, mis võiks abituriente pahandada. Sellega peaks asi korras olema: nemad koos teistega hääletasid mind kapteniks, mõlemad olid meie võistkonnas ainult endi vormis hoidmiseks nende põhihuvi lakrosee- jaoks. Murdmaajooks oli sügisene sport, lakrosee aga kevadine. Nad ei olnud tõsised murdmaajooksjad ja kumbki nendest ei soovinud endale kapteni ametit.

Koos treeneriga oleme vastutavad võistkonna kultuuri eest. Teise aasta gümnasistina pole ma kunagi mõelnud, et võiksin selles ametis olla; olin olnud ebakindel, võibolla natuke hirmunud; minu peamine ambitsioon oli olnud ainult teisega sobida ja ellu jääda. Mina, meeskonna kapten? Miljoni aasta pärast ka mitte.

Esimesel aastal oli piinamine siin Bishopis ikka veel osaks gümnaasiumi spordist. Paljud uustulnukad võistkonnas pidid seetõttu lahkuma. Mina ei pidanud, aga paljud pidid. Nüüd meil seda enam pole. Piinamine on sellel aastal läbi; murdmaajooksu treener ja direktor, mõlemad said kesk aastat kinga ja paar poissi, abiturienti, visati koolist välja. Ma ei teadnud päris kindlasti, kuid arvasin, et nad mõlemad veedavad mõnda aega noorte kinnipidamiskohas selle eest, mis nad teinud olid. Kaotasin nad silmist, nagu see gümnaasiumis juhtub. Kui poissi korra seal enam pole, ununeb ta kergesti. Hämmastav, kui kiiresti see juhtub.

Siis olin ma päris kindlasti rõõmus, et nood kutid läinud olid. Mulle piinamine ei meeldinud; käisid jutud, et piinamises oli suur seksuaalne osa, mitte erutav, vaid ebameeldiv, pealesuruv. Mul oli sellel ajal oma seksuaalsuse asi segane, nagu enamus teiste asjadegagi. Teadsin, et kui nad mind ette oleks võtnud, oleksin pidanud silmapilk võistkonnast lahkuma ja ma armastasin jooksmist ja poleks sallinud selles mitte osalemist koolis.

Kuid nad valisid kaks teist uustulnukat – jättes mind rahule, õnnekombel, ma arvan – said koolist välja visatud, ja kogu asi oli summutatud nii palju kui võimalik. Ühel poisil nendest kahest oli isa linnas tähtis nina ja oli suutnud enamuse skandaalsest, nilbest osast ajalehtedest välja jätta. Kogu see perekond oli nüüdseks läinud, minema kolinud. Kumbki piinatutest polnud enam võistkonnas. Nad olid koolist välja langenud ja nagu nende piinajadki, polnud neid enam meie teadvuses.

Siiski oli sellest asjast palju head sündinud. Üheski kooli spordivõistkonnas polnud nüüd enam piinamist. Mõnedel võistkondadel olid uuesd treenerid.

Hoidsin ühtlast tempot. Suve lõpp lähenes, kuid ikka oli veel küllalt soe. Puud olid lehes, trotsides saabuvat sügist ja muudatusi, mida see kaasa toob. Mulle meeldis see mets ja rada, kus ma nii sageli jooksin, meeldis kui kaunis see suvel oli. Siin oli natuke jahedam, kui lagedal – mitte palju, aga piisavalt, et erinevus märgatav oleks – kus sain nautida vaateid ja lõhnu ja õhkkonda. Metsas jooksmine oli alati virgutav.

Mul polnud peaaegu midagi seljas. Jooksukingad hästi lühikeste sokkidega. Lühikesed jooksupüksid. See oli kõik. Päev oli meeldivalt soe, üle 25 kraadi, kõrge õhuniiskusega, nagu meil siin harilikult on. Olin üleni higine. See oli mõnus tunne. Tundus, nagu oleksin õlitatud. Enamusele jooksjatest, keda teadsin, meeldis jahedam, isegi külm ilm. Mul polnud sooja vastu midagi.

Mul oli veepudel käes, kust aegajalt sõõmu võtsin. Ma tegin seda jooksu pealt. Seisma jäin ainult siis, kui jõudsin oma poole tee punkti, 6,5 kilomeetri kohale. See on palju rohkem kui distants, mida me kooli võistlustel jookseme; nood olid 5 kilomeetri võistlused koolilastele. Harjutades jooksin ma 4 korda nädalas 13 km. Kaks korda nädalas 20 km. Üks päev ilma jooksmata. See oli mu treening plaan ja sobis mulle hästi. Rada väänles läbi vahtra ja tamme, saare ja hikkori, mõne juhusliku männi ja robiini puude. Mõnes kohas olid puud küllalt tihedalt, laskmata kuigi kaugele ette näha, teistes kohtades oli natuke avaram.

Mida ma aga ei näinud, hoolimata sellest, kuhu rada viis, oli teine inimene. Ma arvan, et teised murdmaajooksjad harjutasid siin ka, kuid nägin neid harva ja mitte kunagi kuumal päeval. Ehk on see midagi, mida peaksin julgustama oma võistkonnakaaslasi tegema: rohkem harjutama ja kuumadel päevadel samuti nagu jahedamatel.

Teadsin, et olen pühendunum jooksja kui enamus kutte. Mulle jooksmine meeldis. Tegelikult mulle meeldis üksinda joosta. See andis mulle vabadusetunde, mida ma teistega koos joostes ei tundnud. Ehk oli selles oma osa, et arvasin end gei olevat, kuid tegelikult ma seda ei uskunud. Minu arvates oli põhjuseks rohkem mu suurem introvertsus, kui enamikul teismelistest ja üksinda jooksmine tundus mulle õige asi olevat.

Jah, introvert – ja võistkonna kapten. Noh, me näeme, kuidas see välja kukub. Seda me näeme. Ma pole kunagi olnud olukorras, kus peaksin teistele rääkima, mida teha, pole kunagi ülemus olnud. See ei saa mulle kerge olema. Katse ja eksituse meetod, ma arvan. Kui mind eelmise aasta lõpus selleks aastaks kapteniks valiti, oli treener küsinud, kas ma seda ametit tahan. Ta tundis mind hästi, tegelikult paremini kui ühtegi mu meeskonna kaaslastest. Tema oli koolis ainuke, kes teadis, et ma arvatavasti gei olen. Olin päris kindel, et ma seda olin, kuid kuna ma polnud kunagi midagi kellegagi teinud, siis kuidas sain ma selles kindel olla? Kui ma seda olin, siis minugi poolest. Mulle meeldis see, kes ma olin, kuid samuti meeldis mulle, et keegi teine seda ei teaks. Ei ole jama ega sekeldusi. Pole küsimusi, õelaid vihjeid, pole nalju. Pole vajadust kaitses olla. Riietusruum oli nagu enamikes gümnaasiumides, täis gei vastaseid märkusi, poisid poosetamas, näitamaks kui mehised nad on, lõbustades endid gei poiste arvel. Osa poistest varjas sellega endi ärevust ja ebakindlust. Märkused polnud minu kohta või pehmendatud seetõttu, et ma seal olin. Ma ei teadnud, kuidas siis oleks olnud, kui nad minust teadnud oleksid. Ma olin rahul, et ei pidanud seda teada saama.

Olin lugenud, et paljud kesk-teismelised, mõned isegi lõpu pool, olid ebakindlad. Seks oli lai panoraam, ulatudes tundmatusse tulevikku, paljude jaoks nendest udune ja ebakindel. Tehes märkusi, näitamaks, kui heterod nad on, oli mõnede jaoks nendest võlts. See ei tähendanud mitte midagi. Nad ainult püüdsid kohanduda. Paljud gümnasistid püüavad kohanduda.

Peale seda, kui olin treenerit rohkem tundma õppinud ja temaga lähedaseks saanud, ütlesin treenerile, et olen gei. Elasime ainult emaga kahekesi ja võib-olla otsisin ma isa eeskuju. Kui see nii oli siis oli see alateadlik. Ma ei olnud sellest tungist teadlik. Kuid treener Dryer oli nii, nii palju erinev treener Tellery’st kes oli lubanud piinamist ja isegi õhutanud seda tegema. Korra kuulsin pealt kui Tellery ükskord rääkis kutile, kes oli olnud olnud küllalt julge et piinamise üle kaevata, et see teeb poistest mehed ja koondab meeskonna tihedamalt kokku. See kutt oli lahkunud ja treener ütles, hea et tast lahti saime, sest kui keegi ei suuda välja kannatada kahjutut nalja, ei suuda ta kunagi välja kannatada jookse ja harjutusi. Ja nii me kaotasime jooksja kes oleks võinud aidata võistkonda. Ja kena kuti veel peale selle.

Kui kahjutuks naljaks loeti seda, kui keegi sulle tagant midagi sisse toppis, samas kui teised sind maas kinni hoidsid ja kõik sinu üle naersid, siis ma kindlasti ei sooviks näha, milline oleks tõsine füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine olnud.

Möödusin kolme miili märgist. Jooksin ikka veel kõvas tempos käed käimas ja higi voolamas. Võtsin veel ühe sõõmu oma veepudelist. Tundsin end teises ilmas olevat. Jooksmine oli puhas rõõm.

Draieril oli meie jaoks alati aega ja ta ei olnud sarkastiline nagu Tellery oli olnud. Drayer kannustas meid, kuid arvestas sellega, kuidas me end tundsime. Kui sul oli vaja hinge tõmmata siis ta lubas sul istuda kuni sa korras olid. Tellery armastas meil printida lasta, kuni keegi maha kukkus. Siis ta mõnitas neid kes murul lamasid. Dryer ei teinud kunagi midagi niisugust.

Ma meeldisin talle. Kui ma esimese aasta gümnasistina paljut midagi ei teadnud, tundsin ma kohe algusest ta toetust. Ta jälgis mind palju. Noh, ta jälgis meid kõiki kui ta võistkonna üle võttis, kuid mul oli tunne mind vaatas ta rohkem kui teisi. Pärast kuu aega meiega töötamist ütles ta meile, et tuleksime järgmisel aastal tagasi ja siis räägib meiega eraldi, öeldes mida ta meilt ootab, millega peaksin enda kallal töötama, samuti selleks, et üksteist paremini tundma õppida.

See kõik juhtus minu esimene gümnaasiumi aasta lõpus. Kohe peale piinamisjama. Kohe peale seda kui Telleriy’st oli saanud ebasoovitav isik ning meil temaga enam rohkem muret ei olnud. Kõik võistlused teiste koolidega tühistati, sest uurimise käigus tulid päevavalgele piinamisjuhtumid ka teistes võistkondades ja ilmnes, et murdmaajooksu võistkond ei olnud ainukene kus seda esines. Tellery löödi minema, spordihooaeg lõpetati, Drayer nimetati uuest aastast võistkonna uueks treeneriks, Eelmisest aastast ülejäänud aja oli ta koormatud uue võistkonna kokkupanemisega, Ta riputas üles ülesandmislehe ja ütles et see jääb üles kuni järgmise õppeaasta alguseni. Igaüks kes ennast kirja pani sai võistkonda. Kedagi välja ei jäetud - see oli ta poliitika. Kuid ainult treeningvõistlustel paremaid tulemusi näidanud pääsesid võistlustele. See tundus õiglane olevat, parem kui Tellery süsteem, kus tema lemmikud jooksid kõigil võistlustel isegi kui see tähendas, et kiiremad jooksjad välja jäid. Tellery lasi kõigil abiturientidel joosta, olenemata kui head nad olid. Me ei võitnud peaaegu kunagi ühtegi võistlust. Me oleks paremini esinenud, kui Tellery’l oleks rohkem tervet mõistust jagunud.

Need olid paar abiturienti, kes piinamises olid osalenud. Ja nood kaks olid võistlemas isegi siis, kui paremad jooksjad varumeesteks jäeti. Ma ei saanud sellest aru. Sellel ei olnud mõtet.

Igatahes, kui Dryer mind teise gümnaasiumiaasta alguses jutule kutsus, ei olnud ma kindel, mida oodata. Olin nüüd natuke targem, aasta vanem, kui siis kui ma märgade kõrvatagustega esimese aasta poiss olin ja ta oli mind ainult koos teistega treeningul näinud. Ta ei teadnud must midagi rohkem, kui see kuidas ma treeningjooksudel välja nägin.

“Tere, Xander,” ütles ta. Ta oli täpne Tellery vastand. Dryer oli südamlik ja kaastundlik, selline, kes kergesti meeldima hakkab ja kellega on kerge sõbraks saada, niipalju, kui üks laps võib täiskasvanuga sõber olla. “Palun istu.”

Istusin maha, olles natuke närviline täiskasvanuga, keda ma tegelikult ei tundud, kuid ta oli nii lahke, nii seltsiv, et isegi selline kinnine ja ettevaatlik inimene, nagu mina ei tundud üldsegi hirmu.

“Ma olen sind jälginud. Noh, teid kõiki,” ütles ta naeratades, “kuid sind hästi palju. Sa oled muidugi teadlik, et oled parim jooksja?”

“Kes, mina?” Ma polnud ju! “Te peate mind kellegi teisega segamini ajanud olema. Võibolla Deviniga. Ta on eelviimases klassis ja päris hea.”

“Jah, ta on seda. Meil võib sellel aastal hea võistkond tulla. Paar uustulnukat on ka väga paljulubavad. Kuid meie juhtjooksja, see kes esimeses reas stardib? See, kes on suuteline parimaid aegu näitama? See oled sina.”

Ma ei öelnud midagi. Mu silmad olid natuke suuremad ja see oli kõik. Ma ei teadnud, kuidas vastata ja minu seisukoht sellistel juhtudel oli vaikimine.

Ta naeratas ja tõusis oma toolilt, tulles laua ette ja istudes selle äärele. Minule lähemale. “Miks see mind ei üllata?” küsis ta.

“Ah?”

“Nagu ütlesin, olen ma teid jälginud. Ma püüan aru saada, mis lapse käigus hoiab. Sind olen ma hoolega jälginud, kuna sinust pole nii kerge aru saada, kui ülejäänutest. Sa ei sulandu päriselt teistega. Sa oled koos nendega, kuid jääd grupi äärele. Harva, kui sa midagi ütled. Sa oled väga tagasihoidlik. Sinusuguseid poisse jälgin ma väga tähelepanelikult, kuna sellisele käitumisele võib olla palju põhjusi, enamus nendest ohutud ja alateadlikud, kuid mõned mitte nii palju. Näiteks lapsed, keda kodus väärkoheldakse, on sageli enesesse tõmbunud - nii ma otsin seda. Sinu juures ma siiski seda ei näe. Sinu juures olen ma järeldusele tulnud, et sa lihtsalt ei tunne end rahva hulgas mugavalt. Võibolla natuke sissepoole pööratud. Sa ei käitu üldsegi arglikult, kuid, noh sa tunned end mugavamalt, jäädes välja ja sisse vaadates, võttes osa, kui see vajalik on kuid mitte siis, kui see pole. Ma võtaks selle kokku niimoodi. Sulle meeldib jälgida ja asjadest aru saada rohkem, kui teiste tegemistega ühineda."

Ta vaikis, et saaksin vastu ajada või nõustuda või midagi sellesarnast. Ma ei öelnud midagi.

Ta noogutas, nagu oleks ta sellist vastustust oodanud. “Ja ma jälgin kuidas sa jooksed. Sa oled väga nõtke. Elegantne. Täiuslik keha, täiuslik samm. Kogu see ebakindlus, see ettevaatlikkus, mida ma tunnetan, kui sa seisad, on kadunud.”

Ta naeratas mulle, julgustades vastama, kuid mul polnud midagi öelda. Olin vait.

“Ma näen ka, kuidas sa treeningutel end tagasi hoiad, “ jätkas ta, kui ma midagi ei öelnud. "Sa lased kellegi teise juhtima. Sa lased kellelgi teisel olla esimene jooksja. Ja sa pole kunagi kurnatud, nagu nemad on. Sina, Xander oled parim jooksja, isegi kui sa ei taha, et keegi teine seda teaks. Sa ei taha rambivalgust. Sa tahad väljapaistmatu olla.”

Hakkasin rahutuks muutuma ja ta märkas seda, sest ta taganes kohe, liikudes laua eest tagasi laua taha. “Hei, see kes sa oled, milline sa oled, on väga hea. Isegi suurepärane. Soovin, et mul oleks sinusuguseid kümme tükki. Räägin seda sulle ainult seepärast et teaksid et ma tean ja minu jaoks on see ok. Ma loodan, et tuled väheke rohkem oma kestast välja. Ma loodan, et sellel aastal omandad natuke enesekindlust. Loodan ka, et jooksed vastavalt oma võimetele. Kuid kui mitte, kui sa soovid meelsamini teise või kolmandana lõpetada, on sul selleks minu õnnistus. Ma ei räägi sellest kellelegi sõnagi. Ma olen nii õnnelik, et võistkonda tulid. Ma tahan, et tunneksid end siin nii turvaliselt ja vabalt ja mugavalt kui võimalik.”

“Kas tõesti?” ma ei suutnud seda uskuda. Tegelikult ei suutnud ma ka uskuda, et ta mind nii põhjalikult läbi nägi kuid samuti olin hämmingus et ta oli rahul sellega, et ma ei proovinud võita. Treenerid tahavad võitu! Kui nad ei kehasta täielikku võitlusvaimu, miks peaks nad siis üldse treenerid olema? Nad on seda, kuna soovivad võita. Nad armastavad võitja treeneri aupaistet. Nad armastavad võistlust ja võit on võistluse krooni juveel.

“Tõesti,” vastas ta. “Sa oled gümnaasiumis. See on sinu elu kõige raskem aeg siiamaani, võin selle peale kihla vedada, ning lastel on piisavalt tegemist hinnete ja sotsiaalse surve ja vanemate ja nende endi soovide ja muredega selle üle, mis nendega järgnevalt juhtub. Sport gümnaasiumis peaks sellele kõigele lõõgastust pakkuma. Lastele surve ja murede lisamine valikspordis ei ole minu arust mõistlik. Ma arvan, et see peaks olema teile taastumiseks, mitte ärevuse ja moraalse surve tekitamiseks.”

Ta vaikis, et naeratada. “Muidugi meeldiks mulle võistlusi võita. Kuid ma näen teid esmajoones kui inimesi ja luban teil enne võitmist hinge tõmmata. Tahan, et igaüks võistkonnas oleks õnnelik, ta näeks seda kui rõõmsat seiklust, lõbusat ajaviidet. Ma ei hooli sellest, kui te kõike välja ei pane kellegi nimel võitmiseks.”

Ta naeris. Tal oli niisugune naer, mis pani sind tahtma kaasa naerda.

"Sinu jaoks,” jätkas ta edasi minnes, “noh, mulle meeldiks, kui see oleks sulle varjupaik mis iganes survete eest, mida sa oma elus tunned. Mulle meeldib, mida ma sinus näen. Arvan, et oleksid õnnelikum, kui saaksid siin natuke avaneda, kus sa ei pea nii suletud olema, kuid see sõltub sinust ja sul on aega sinna jõudmiseks. Tahan ainult, et teaksid et minu jaoks on ok et sa ise määrad tempo nii treeningu kui isikliku kasvamise jaoks. Tahan ainult, et teaksid – olen siin, mulle meeldib, mida sinus näinud olen, kuidas sa endaga toime tuled ja tahan et teaksid – olen saadaval, kui tahad tulla ja minuga rääkida kõigest, milles võiksid soovida end avada. Kui sa iganes vajad kaastundlikku kuulajat, olen ma siin.”

Siis pidas ta natuke vahet, silmad ikka veel minule suunatud ja tema siiruses polnud kahtlust, kui ta jätkas. “Mulle meeldiks sind paremini tunda. Ma arvan, et on olemas palju rohkem Xander Chesteroni, kui ta laseb kellelgi teada. Ma arvan, et ta on huvitav isik ja oleks huvitav teda tunda.”

Ta vaikis jälle kuid ei pööranud minult pilku ära. Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli tema hääl natuke vähem energiline. “Xander, ma pole ainult murdmaajooksu treener. Ma olen õpetaja, kellele meeldib õpilastega töötada, kes armastab aidata neid läbi nende elu raske osa. Ma saan sellest palju enam rahuldust kui mingi mõttetu matši võitmisest teise kooli vastu. Sellepärast ma siin olen. Mõned lapsed saavad sellest kasu, mõned mitte. Minu arvates oled sina üks nendest, kes võiks kasu saada, kui sa peaks seda valima. Minu uks on sinu jaoks alati lahti.”

Selline oli mu jutuajamine treener Dryeriga. Esimene. Mul polnud tegelikult oma tundeid kellegagi jagada ja 15-ne laps, varsti 16-ne vajab seda. Tal on vaja väljundit kõigele oma peas ringi loksuvale. Mul oli sõpru, kuid mitte seda tüüpi tõeliselt lähedasi, kellega end vabalt tunda ja usaldada. Pärast mõnda esimest kahtlevat proovi sai minust treeneri kabineti regulaarne külastaja.